Maikuu lugemissoovitus

 

Anthony Doerr. „Kõik see silmale nähtamatu valgus“ (Pegasus, 2015)

416 lk

 

2015. aasta Pulitzeri ilukirjanduse preemia võitnud „Kõik see silmale nähtamatu valgus“ on kaasahaarav ja salapära täis lugu prantsuse neiust Marie-Laure LeBlancist ja saksa noormehest Werner Pfennigist, kes peavad suureks sirguma kesk Teise maailmasõja tormilisi sündmusi.

Marie-Laure on Pariisi Loodusloomuuseumi lukksepa tütar, kes juba pisikesest peale on pime. Soovides aidata tütrel iseseisvalt hakkama saada, meisterdab neiu isa Daniel talle puust linnamaketi, mille abil õpib tüdruk linnatänavatel iseseisvalt liikuma. Isa ja tütre rahulikku igapäevaelu rikub aga ligemale hiiliv sõda ning viimaks on Marie-Laure koos isaga sunnitud Pariisist lahkuma. Ohu eest põgenedes leiavad neiu ja Daniel ennast väikesest Saint-Malo rannikulinnakesest, kus tüdruku vanaonu neile peavarju pakub.

Werner elab koos õe Juttaga Saksamaa trööstitus kaevanduslinna orbudekodus. Juba noores eas, elu raskustega silmitsi seistes, leiab Werner lohutust oma kirglikust huvist tehnika vastu. See kirg leiab väljundi, kui ta parandab ära orbudekodust leitud vana ja katkise raadio. Parandatud raadio pakub õele-vennale võimalust kuulata üle Euroopa edastatavaid muusika- ja teadussaateid. Kui Werner sõja alguses Hitlerjugendiga ühineb, ei jää tema tehniline taibukus kellelegi märkamata ja nii saadetakse vajaliku väljaõppe saanud noormees rindele, kus tema ülesandeks saab raadiosageduste jälgimine, tuvastamaks vastupanuliikumise tugipunkte. Nii satub ka Werner Saint-Malosse, kus tema ja Marie-Laure saatused ootamatult põimuvad.

„Kõik see silmale nähtamatu valgus“ on ühtaegu kaunis ja traagiline lugu, kus jutustatakse kahe erinevast maailmast pärit noore inimese püüdlustest jääda sõjakoleduste keskel iseendaks. Loo võlu peitub „silmale nähtamatutes“ kõnekates detailides, mis annavad sügava ja liigutava ülevaate noorte katsumustest.

Sarah J. Maas. „Klaastroon 1: Klaastroon“ (Pikoprint, 2016)

436 lk

 

Üle maailma tuntust ja populaarsust kogunud fantaasiakirjanik Sarah J. Maasi noortele suunatud fantaasiasarja esimese osa peategelane on 18-aastane Celaena, kes kannab Endovieri pimedates soolakaevandustes eluaegset karistust. Kes ennast aga tüdruku noorest east ja kenast näolapist eksitada lasevad, saavad valusa õppetunni, sest Celaena näol on tegu koolitatud palgamõrvariga, kes oma vaenlastele armu ei anna. Siiski tegi noor naine saatusliku vea, mis määras ta igavesele orjatööle.

Väljapääsmatuna näivas olukorras ilmutab ennast aga valguskiir, kui ühel päeval tuleb Celaenat külastama Chaol Westfall, kuningliku kaardiväe kapten, kes pakub naisele ootamatut tehingut. Kui Calaena soovib, saab kapten Westfall neiule vabaduse kinkida, kuid sellel on oma hind – tüdruk peab esindama kroonprintsi elu ja surma peale peetaval turniiril, kus vastasteks on kogu riigi parimad vargad ja palgamõrtsukad. Kuigi Calaena vihkab kuninglikku peret kogu südamest,  võtab ta pakkumise vastu, sest olgu lõpptulemus milline tahes, vähemalt terendab lõpus vabadus. Mida keerulise mineviku ja kalestunud südamega Calaena aga oodata ei oska, on luksuslik elu kuningalossis, kus peale eesootava surmatoova võistluse, peitub hulgaliselt ohtusid ja valgust kartvaid saladusi. Ühtlasi avastab neiu eneselegi üllatuseks, et lisaks uutele vihavaenlastele, leiab ta lossi seinte vahelt ka ootamatuid liitlasi, kelle seas on keegi, kes paneb Calaena endasse armuma.

Autori esikteos „Klaastroon“ on sündmusterohke maiuspala fantaasiaromaanide fännidele, kes ihkavad põnevust ja romantikat ning raamat pakub meeldejäävat lugemiselamust nii noorele kui ka täiskasvanule.  

 

„Klaastrooni“  raamatusarja teised osad:

 

„Kesköö kroon“

„Tule pärija“

„Varjude kuninganna“

„Tormide Impeerium“

„Koidutorn“

„Tuha kuningriik I“

„Tuha kuningriik II“

 

Aprillikuu lugemissoovitus

 

Kelly Rimmer. „Ootamatu“ (Ersen, 2020)
312 lk

 

Abby Herbert on noor naine, kelle elus on kõik olnud alati üksikasjalikult planeeritud. Loomulikult on paigas ka naise tuleviku eesmärgid ning osa neist juba saavutatudki. Abbyl on olemas suurepärane töökoht, head sõbrad ja imeline korter Tribeca linnaosas, mida naine oma parima sõbraga jagab. Täiuslikkusest on puudu vaid kaaslane, kellega pere luua, kuid küllap ka unistuste mees kunagi naise ellu astub. Kuid kui Abby kuuleb arstilt, et kauem oodates ei pruugi ta iial lapsi saada, mõistab nördinud naine, et peab oma plaanides vangerdusi tegema.

Abby korterikaaslane ja parim sõber Marcus on edukas IT-ettevõtja, kes on alati Abby vastu sõprusest enamat tundnud, kuid olles kindel, et naine talle samaga ei vastaks, hoiab oma tundeid vaka all. Siis aga räägib Abby oma plaanist iga hinna eest emaks saada ning Marcus pakub eneselegi ootamatult isakandidaadiks iseennast. Mis võiks olla veel parem lahendus, kui parima sõbraga ühiselt last kasvatada? Peagi mõistavad aga mõlemad, et olukord pole sugugi nii lihtne ning piir sõpruse ja armastuse vahel on kerge hägustuma. Kas Abby saab oma unistuse emakssaamisest täide viia ja säästa seejuures ka sõprust Marcusega?

Holly Jackson. „Hea tüdruku mõrvaraamat“ (Tänapäev, 2024)
424 lk
 
Pippa Fitz-Amobi on nutikas ja intelligentne 17-aastane neiu, keda paeluvad müsteeriumid ja tõestisündinud krimilood. Lugu, mis Pippat iseäranis köidab, juhtus tema enda kodulinnas. Viis aastat tagasi tapeti Pippa koolikaaslane Andie Bell. Juhtum sai kiire lahenduse, sest nii politsei kui linnarahvas teavad, et süüdi oli  Andie poiss-sõber Sal Singh, kes pärast mõrva süütundest ka endalt elu võttis. Lahtised niidiotsad kenasti kokku seotud, lõpetati uurimine ning  traumeeritud linnake liikus eluga edasi.

Pippa on aga veendunud, et selle loo taga peitub rohkemat, kui esmapilgul paistis. Tüdruku sisetunne ei lase tal juhtunut unustada, sest Pip on kindel, et süüdi mõisteti vale inimene. Kui Pippa peab valima koolilõpu uurimistöö teema, otsustab neiu, et see on suurepärane võimalus aastatetagust mõrvajuhtumit lähemalt uurida. Abiks Sal’i noorem vend Ravi, hakkab Pip linnaelanikke küsitlema, kuid peagi saab selgeks, et mitte kõik ei ole rahul, et vana asi uuesti üles kaevatakse. Järjest päevavalgele tulevad jahmatavad saladused veenavad Pippat üha rohkem selles, et tegelik mõrvar on endiselt vabaduses. Kui kaugele on aga süüdlane võimeline minema, et tõe ilmsikstulekut takistada?

„Hea tüdruku mõrvaraamat“ on kolmeosalise raamatusarja esimene eesti keelde tõlgitud osa, kus erinevalt tavapärastest „krimkadest“ ja põnevusromaanidest on kangelannaks teismeline koolitüdruk, kes oma erakordse taiplikkusega suudab päevavalgele tirida linnaelanike kõige räpasemad ja šokeerivamad saladused. Põnevust jätkub kuni raamatu lõpuni ja nagu heale põnevusromaanile kohane, on teose lõpplahendus ootamatu.

Märtsikuu lugemissoovitus

 

Amy Harmon. „Tehes nägusid“ (Ersen, 2016)

280 lk

 

Ambrose Young on populaarne keskkooliõpilane, kelle paljulubav karjäär kooli maadlustiimis on sillutanud talle  tee kolledžisse. Lisaks sellele on noormees ka äärmiselt nägus – tõsiasi, mis ei jää märkamata ka Fern Tayloril, kes on poissi juba lapsest saadik salamisi imetlenud ja armastanud. Paraku teab tüdruk, et Ambrose ei vaata teda sama pilguga. Suure südamega intelligentne ja pealtnäha veidi nohiklik neiu pole end oma väikese kasvu, nägu katvate tedretähnide ja talitsematute punaste lokkidega iial ilusana tundnud. Fern usub, et pole lootustki, et keegi Ambrose’i-sugune temasse kunagi armuks.

Siis aga toimub 2001. aasta 11. septembri terrorirünnak kaksiktornidele, mis oma traagilisuses kogu maailma raputab. Ajendatuna sisemisest kohusetundest kodumaa ja iseenda ees otsustab Ambrose Afganistani minna. Veennud endaga kaasa tulema ka oma nelja parimat sõpra, lähevad viis noort meest sõtta, kuid ainult Ambrose naaseb elusana koju.

Endisest kirka tulevikuga noormehest on järel pelk vari. Plahvatuses tõsiselt viga saanud mehe nägu on osaliselt moonutatud, kuid lisaks välistele armidele on armistunud ka Ambrose’i hing. Ta tunneb lämmatavaid süümepiinu hukkunud sõprade ees, kes oleksid elus, kui ta poleks neid endaga sõtta kutsunud. Rõhuvas häbitundes peidab varasemalt populaarne mees end linnarahva eest isa pagaritöökotta, töötades üksnes öistes vahetustes. Ainuke, kes Ambrose’i haletseva pilguga ei vaata, on Fern Taylor, kelle lahke süda ja vääramatu sõprus võib noormehe taas elule tuua.

„Tehes nägusid“ on lugu kaotusest selle mitmes tähenduses. Kuidas leida taas tee iseendani, kui kogu senine elu tundub kadunud olevat? Kuidas endale andestada ja tunda elust taas rõõmu? See on lugu kahe pealtnäha väga erineva inimese vahelisest sõprusest ja armastusest, mis saab võitu ka kõige suuremast südamevalust.

Katherine Applegate. „Veidrik“ (Varrak, 2023)

280lk

 

Katherine Applegate’i liigutavas ja harivas raamatus on peategelaseks saarmatüdruk, kelle ema kärsitu ja uudishimuliku loomuse pärast Veidrikuks ristis. Väike saarmalaps on vallatusi täis – tema lemmiktegevusteks on California rannikuvetes veeakrobaatikat teha ja lugusid jutustada. Seltsi pakub talle sealjuures parim sõber Kairi, kellega on tore koos vees hullata ja toitu otsides ookeanipõhja avastada. Veidriku hulljulgus ja lõppematu uudishimu põhjustab ühel päeval aga suure õnnetuse, kui kohtumine mõrtsukhaiga saarmatüdrukule tõsiseid vigastusi põhjustab.

Vigastatud Veidrik viiakse Monterey Bay Akvaariumisse, kus sealsed töötajad teda ravima hakkavad. Nähes neid suuri veidra välimusega olendeid sõbraliku moega enda ümber askeldamas, meenub Veidrikule, et nende tegelaste hoole all on ta varemgi olnud. Siis õpetati ema kaotanud saarmapojale „saarmaks olemist“, et tulevikus iseseisvalt ookeanivetes hakkama saada. Veetes akvaariumis aega koos teiste liigikaaslastega, kes Veidrikule tema uut elukohta tutvustavad, ei saa saarmapiiga siiski mõtlemata jätta, kas ta veel kunagi oma parima sõbraga kohtub ning kas tõesti on ookeanieluga tema jaoks igaveseks kõik.

Applagate’i „Veidriku“ näol on tegemist erakordselt armsa ja soojust täis raamatuga. Vabavärsis kirjutatud lugu kirjeldab sündmusi Veidriku pilgu läbi. Teosele lisab väärtust seegi, et tegu on tõsielust inspireeritud looga, mis tutvustab lugejale Monterey Bay Akvaariumi programmi, mille raames antakse orvuks jäänud saarmapojad saarmast kasuemade hoole alla, aidates neid ette valmistada iseseisvaks eluks ookeanis.

Katherine Applegate on tunnustatud USA lastekirjanik, kelle loomingust on eesti keelde tõlgitud varasemalt „Üks ja ainus Ivan”, „Poiss kahe peale”, „Soovipuu” ja „Ümikarude küla”.

„Veidrik“ sobib lugemiseks lastele alates II kooliastmest, kuid meeldejäävat lugemiselamust pakub see ka täiskasvanule. Sel aastal tunnustas Eesti Lastekirjanduse Keskus raamatut ka Hea Lasteraamat 2023 kleebisega.

Veebruarikuu lugemissoovitus

 

Kristin Hannah. „Ööbik“ (Varrak, 2016)

384 lk

 

Kooliõpetaja Vianne elab oma abikaasa ja väikese tütrega Carriveau nimelises Prantsuse väikelinnas. Vianne’i rahulik elu saab aga peagi peapeale pööratud, sest on aasta 1939 ja silmapiiril terendab Teine maailmasõda. Vianne on sunnitud armastatud mehe rindele saatma ja iseenda hirmu kiuste püüdma keerulisel ajal tütre nimel vapper olla. Kui natsid Prantsusmaa vallutavad, pannakse Vianne’i tugevus ja meelekindlus proovile. Toidupuudus, töö kaotamine ja üha kasvav juutide tagakiusamine näitab naisele sõja koledat palet. Kui Saksa ohvitser nõuab enda majutamist Vianne’i majas, peab naine tütre heaolu nimel tegema otsuseid, mis tema tõekspidamisi tõsiselt proovile panevad.  

18-aastane Isabelle on kirglik ja mässumeelne noor naine, kes  erinevalt oma vanemast õest ei kavatsegi kodumaad laastava võõrvõimu ikke all kannatada. Isabelle võtab südameasjaks okupatsiooni vastu iga hinna eest mässata. Peagi  liitub Isabelle vastupanuliikumisega, kus tema ülesandeks saab levitada natsivastast propagandat. Vapper naine ei kohku millegi ees tagasi, et päästa abivajajaid ja võidelda oma elu hinnaga okupatsiooni vastu.

Vianne ja Isabelle on kaks õde, kes saatuse sunnil on teineteisest kaugenenud. Kuid jälgides mõlema teekonda sõjast räsitud kodumaal, kus vaprad õed annavad erineval moel oma panuse, et võidelda ebaõiglase natsirežiimi vastu, elab lugeja kaasa mõlemale peategelasele. Autor heidab valgust sõja sellele küljele, mis sageli tähelepanuta jääb – kojujäänud naiste saatusele ja katsumustele, mis paneb inimese vastupidavuse kõige rängemal moel proovile.

 

Alex North. „Poolpõlenud maja“ (Pegasus, 2023)

336 lk

 

Katie on alati oma noorema venna Chrisi eest hoolitsenud. Aastaid tagasi juhtus aga midagi, mis venna ja õe suhteid igaveseks muutis. Chris langes julma kallaletungi ohvriks, millest vaevu eluga pääses ja mis tema hinge jäädavad armid jättis. Süütundest muserdatud Katie pole endale ka aastaid hiljem andestanud, sest tunneb, et just tema hooletusest on Chrisi elu allakäiguteed suundunud. Katie, kes on õnnelikult abielus ja kasvatab oma pisitütart, pole Chrisist pikalt midagi kuulnud. Naine pole isegi kindel, kas vend veel elavate kirjas on. Kui ühel hetkel võtab Katie’iga ühendust uurija Laurence Page, kes väidab, et toimunud on jõhker mõrv, mille peamine kahtlusalune on just nimelt Chris, ei saa Katie käed rüpes istuma jääda. Olgu vend milline tahes, mõrvaks ta suuteline poleks ja Katie tunneb, et venna nimel tuleb tõde välja selgitada ning Chrisi süütust tõestada.

Samal ajal uurib politsei roima, mis pandi toime kunagi Katie kodukandis tegutsenud sarimõrvarile kuulunud majas. Mingil põhjusel elas selles poolpõlenud ja lagunenud majas hinnatud ja jõukas filosoofia professor Alan Hobbes, kes keset ööd langes omaenda voodis mõrva ohvriks. Uurides maja ajalugu ja  Alani surma üksikasju, tundub uurija Page’ile, et midagi kogu selle loo juures ei klapi. Kui selgub, et viimane inimene, kes Hobbes’i elusana nägi, oli Chris Shaw, on Page veel enam segaduses. Mida võiks olla eluheidikust Shawl pistmist Alan Hobbes’iga?

Alex Northi sulest on järjekordselt ilmunud põnevust ja närvikõdi tekitav romaan, mis „istutab“ lugeja pähe mitmeid küsimusi, mis Northile omaselt viivad viimaks üllatavate lõpplahendusteni.  

Jaanuarikuu lugemissoovitus

 

Kelly Rimmer. „Ema pihtimus“ (Ersen, 2017)

320 lk

 

„Ema pihtimus“ on kahe naise – Olivia ja Ivy – lugu, mis antakse edasi mõlema tegelase vaatevinklist. Olivia abielu abikaasa Davidiga on täiuslik – mehe töö on neile võimaldanud kauni maja ja muretu elustiili ning kirsiks tordil on pisitütre Zoe sünd. Kõik teavad, et David ja Olivia on täiuslik paar ning David jumaldab oma naist taevani. Seda vähemalt pealtnäha, sest peitudes näiliselt ideaalse abielu fassaadi taha, varjavad abikaasad sünget saladust.

Davidi ema Ivy on oma poega alati jäägitult armastanud. Ivy teab, et Davidil pole varasemate suhetega vedanud, kuid seda seetõttu, et keegi pole Davidi jaoks piisavalt hea. Kui David armub Oliviasse, on Ivy veendunud, et suhe leiab kiire lõpu, sest pole võimalik, et selline naine nagu Olivia oleks Davidi vääriline. Kui noored abielluvad, peab Ivy kibedusega tõdema, et Olivia on tulnud selleks, et jääda. Muidugi saab emasüda aru, et tema poja abielus pole kõik päris korras, kuid probleeme on igas abielus ja nende lahendamine tuleks paari enda hooleks jätta. Ivy usub, et kui David on sunnitud Oliviat natuke karmimate meetmetega paika panema, siis on see naise enda süü.

Siis juhtub aga midagi, mis mõlema naise senise elu hävitab – David võtab endalt elu. Leinast murtud Olivia teab, et on aeg tõtt rääkida, kuid kuidas seda teha, kui suudad vaevu elus püsida. Samal ajal üritab leinaga toime tulla ka Ivy, kes süüdistab Davidi surmas Oliviat. Mõlemal naisel on saladusi, mis päevavalgust kardavad, kuid nii Olivia kui ka Ivy tunnevad, et peavad oma laste eest seisma, sest õige ema kaitseb oma last iga hinna eest…

Stephen King. „Lemmikloomasurnuaid“ (Pegasus, 2019)

469 lk

 

Kui doktor Louis Creed kolib abikaasa ja kahe väikese lapsega lärmakast Chicago suurlinnast rahulikku Maine’i, usub perekond, et tulevik on paljulubav. Vanamoodne, kuid ruumikas maja tundub olevat õige koht, kus neljaliikmeline pere elada ja mälestusi luua võiksid. Ainsaks ohumärgiks on maja lähedal kulgev maantee, mida mööda veoautod suurel kiirusel sõidavad. Louis sõbruneb kiirelt eaka naabrimehe Judiga. Jalutuskäigul maja taga asuvas metsas viib Jud Louis’i mööda hoolikalt niidetud jalgrada lemmikloomasurnuaeda – või  „aida“, nagu on vigaselt kirjutatud surnuaia juures oleval sildil – kuhu kohalikud oma kallid lemmikud matavad. Nagu surnuaiad ikka, mõjub paik omal moel rusuvalt, kuid mitte sugugi ohtlikuna ja nii ei oska Louis arvatagi, et tegelikult on tegu esivanemate iidse matmispaigaga, mil lasub sünge saladus.

Kui Louis’i tütre kass jääb auto alla, viib mees Judi juhatusel looma surnuaeda, et ta seal maha matta. Pärast seda, kui kass Louis’i suureks üllatuseks järgmisel päeval elusa ja tervena koju tagasi jalutab, mõistab mees, et nende maja taga metsas asuva surnuaiaga on midagi kohutavalt viltu. Kuigi pere lemmik on pealtnäha endine, on temaga siiski midagi väga valesti. Alguse saab  õõvastav sündmusteahel, mis paneb Louisi armastuse oma lähedaste vastu ning tema arusaamad elust ja surmast tõsiselt proovile.

Stephen Kingi „Lemmikloomasurnuaid“, mis peaks olema iga õudukafänni lugemisnimekirjas, on kahtlemata üks tema kõhedust tekitavamaid romaane, mille kohta on ka King ise öelnud, et kõigist tema kirjutistest on just „Lemmikloomasurnuaid“ üks hirmutavamaid raamatuid. Esmane käsikiri sai valmis juba 1979. aastal, kuid raamatu sünge temaatika tõttu kahtles kirjanik, kas tahab, et raamat ilmuks. 1983. aastal ilmus siiski teose esmatrükk, mis eesti keeles nägi ilmavalgust 2013. aastal.

Raamatu põhjal on valminud ka kaks filmi, millest uusim jõudis kinolinale 2019. aastal.

Detsembrikuu lugemissoovitus

 

Kasie West. „Seal, kus me pole veel käinud“ (Ersen, 2023)

304 lk

 

Kasie Westi „Seal, kus me pole veel käinud“ on helge noorteromaan, mille peategelane Norah pole oma lapsepõlveaegset parimat sõpra Skylerit juba mitu aastat näinud. Lastena olid Norah ja Skyler lahutamatud, kuid kui poisi pere oli sunnitud kolima, jäi laste suhtlus üha rohkem soiku, kuniks katkes täielikult. Norah on Skyleri tegemistega kursis vaid tänu Instagramile, kus endised sõbrad üksteise postitusi „laigivad“.

Kui Norah ja Skyleri emad otsustavad enne suvevaheaja lõppu koos peredega matkaautoreisile minna, tärkab Norah’s lootus jahtunud sõprus Skyleriga üles soojendada. Ärasõidupäeval ei suuda Norah taaskohtumist ära oodata, kuid endalegi ehmatuseks taipab tüdruk, et distantsi hoidev Skyler oleks parema meelega kus tahes mujal kui autoreisil. Lisaks näib Norah’le, et Skyleri vastumeelsus reisi osas on tingitud just nimelt endise sõbra kohalolekust. Segaduses ja haavunud Norah püüab leppida kurva tõega, et kunagine vankumatu sõprus on igaveseks purunenud.

Reisi jooksul paratamatult sageli kokku puutuvad Norah ja Skyler on viimaks sunnitud omavahel suhtlema ning järk-järgult soojeneb kunagine sõprus taas üles. Siiski on mõlemale selge, et sõprusest on saamas midagi enamat. Segastele tunnetele lisavad pingeid ka reisiliste omavahelised saladused, mis ilmsiks tulles ähvardavad osaliste elud mitmeski mõttes pahupidi lüüa.

Westi noorteromaani kiituseks võib öelda, et erinevalt paljudest teistest noorteromaanidest pakub antud raamat kerget ja lõbusat lugemiskogemust. Kuigi peategelasi pannakse proovile, on West säilitanud positiivse ja humoorika olustiku.

Mike Omer. „Tapja teadvus“ (Ersen, 2021)

360 lk

Kriminaalpsühholoog Zoe Bentley on oma töös osav – ta teab kuidas mõrvarid mõtlevad, sest aastaid tagasi, teismelise tüdrukuna, langes ta ise äärepealt mõrva ohvriks. Toimunust mõjutatuna on Zoe õppinud väärastunud psüühikaga tapjate mõistuse käänulistel ja süngetel radadel teed leidma.

Kui Chicagos toimub rida mõrvasid, kus naisohvrid on kägistatud, palsameeritud ja jäetud sellisesse poosi, nagu oleksid nad veel elus, kutsub FBI juhtumit uurima just Zoe. Naise partneriks saab eriagent Tatum Gray, kellega naisel on raske ühist keelt leida. Zoe on terav ja tähelepanelik, Tatum on aga ennast täis ning reeglitele vilistav uurija, kellel on raske usaldada Zoe töömeetodeid. Zoe ja Tatum peavad õppima üksteisega koostööd tegema ja teineteist usaldama, et tabada mõrvar enne, kui veel keegi elu kaotab. Samal ajal püüab Zoe toime tulla minevikusündmuste järelmõjudega, mille teeb keerulisemaks anonüümse saatja poolt saadetavad kummalise sisuga ümbrikud.

„Tapja teadvus“ on psühholoogiline põnevik, kus erinevate süžee keerdkäikudega hoitakse lugejat põnevil kuni raamatu viimaste lehekülgedeni.

Novembrikuu lugemissoovitus

 

Jojo Moyes. „Tähtede jagaja“ (Rahva Raamat, 2022)

448 lk

 

Inglanna Alice Wright tunneb, et vanemate pealesurutud ootused lämmatavad teda. On 1930. aastate lõpp ja ühiskonnas on naisterahval kindel roll, millest kinni pidada. Alice ei tunne sellest teadmisest rahulolu ning kui naine tutvub jõuka ameeriklase Bennett Van Cleve’iga usub ta, et elu võib teha kauaigatsetud kannapöörde. Lootustele vastuoksa leiab vastabiellunud Alice ennast Baileyville’i nimelisest linnakesest, kus ta ennast sugugi koduselt ei tunne. Linnaelanikud vaatavad väljastpoolt tulnud naisele kõõrdi, Bennetti isa ei pea oma miniat poja vääriliseks ning Alice’i armastatud abikaasa väldib oma noorikut iga hinna eest. Pettunud, et abielu ja kodumaalt lahkumine ei toonud tema ellu oodatud romantikat ja põnevust, haarab Alice varmalt kinni võimalusest liituda ratsaraamatukoguga.

Raamatukogu eesotsas on kohalike poolt tõrjutud mässumeelne Margery, kes paljude inimeste – iseäranis meeste – meelehärmiks ühiskonnanormidest suurt ei hooli. Alguses on Margery skeptiline peene inglise proua suhtes, kes tema arust vaid igavuse peletamiseks raamatukoguga ühineda soovib. Koos töötades mõistavad naised, et mõlemas on peidus rohkemat, kui esmapilgul paistab. Ratsaraamatukoguga liituvad ka Izzy, Beth ja Sophia ning nii saavad viiest naisest sõbrad, kes ühise eesmärgi nimel on valmis kõigele ja kõigile vapralt vastu astuma. Naised peavad leidma endas julguse oma tõekspidamiste eest seista, sest paraku on neidki, kes ratsaraamatukogu üllast ettevõtmist heaks ei kiida. Kaigaste kodaratesse loopimisse annab tubli panuse ka Alice’i äi, kes ei salli silmaotsaski, et minia on liitunud sellise skandaalse ettevõtmisega.

Mägedes hobustel raamatute laialikandmine nõuab südikatelt naistelt kõva pealehakkamist. Ratsaraamatukogu töö teevad keeruliseks ka kohalikud, kes seavad raamatukogu vajalikkuse kahtluse alla ja selle kestmajäämist õõnestavad. Viisik peab mängu panema oma nutikuse ja veenmisoskuse, et skeptilisi inimesi veenda lugemise ja seejuures raamatukogu olulisuses. Uue hingamise leidnud Alice peab aga ümber mõtestama kõik, mida ta seni sõpruse ja armastuse kohta teadnud on.

Tõestisündinud ainesel põhinev ajalooline romaan pakub südamlikku ja nauditavat lugemiskogemust. Põnevust lisavad ka ootamatud juhtumised, mis loo kangelasi vintsutavad ja neid proovile panevad.

Alex North. „Varjusõber“ (Pegasus, 2021)

336 lk

 

Paul Adams pole üle kahekümne aasta kodulinna külastanud. Kui teistele inimestele seostuvad kodu ja lapsepõlvega ilusad mälestused, tekitab minevikule mõtlemine mehele judinaid. Kui Paul oli teismeline, juhtus midagi niivõrd kohutavat, millest mees täielikult toibuda ei suutnudki. Pauli sõber James tapeti jõhkralt nende kahe klassikaaslase poolt. Üks mõrvaritest saadi kätte, kuid kamba ninameest Charliet ei leitudki üles.

Kui Pauli eakas ema ootamatult haiglasse satub, on mees sunnitud tagasi koju pöörduma. Ema külastades ütleb aga naine midagi sellist, mis Paulis rahutust tekitab – mehe endises kodus peitvat end keegi, kes tema ema jälgis. Ja nüüd tundub see „keegi“ silma peal hoidvat ka Paulil. Kui kunagisele mõrvale sarnasel viisil tapetakse veel keegi, on Paul sunnitu tõdema, et mineviku eest ei saa ennast igavesti peita ning tõe väljaselgitamine võib osutuda elu ja surma küsimuseks. Kas tõesti on Charlie tagasi, et nüüd ka Paul tappa või tegutseb linnakeses kurjategija, kes aastaid tagasi sooritatud mõrva matkib?

2019. aastal ilmus Alex Northi pseudonüümi all kirjutava autori sulest ülimenukas põnevusromaan „Sosinamees“. Sama kaasahaaravalt ja närvekõditavalt kõhedalt mõjub ka „Varjusõber“, mis taas kord paneb lugeja endalt küsima, kust jookseb piir loomuliku ja üleloomuliku vahel. Alex Northi „Varjusõber“ on suurepärane valik neile, kes armastavad tempokaid kananahka ihule toovaid põnevikke.

Oktoobrikuu lugemissoovitus

 

V.E. Schwab. „Addie LaRue nähtamatu elu“ (Rahva Raamat, 2023)

592 lk

 

On aasta 1714 ja prantslanna Adeline LaRue ihkab rohkemat, kui elul talle pakkuda on. Tütarlapse vanemate järeleandmatu soov on panna tüdruk mehele. Addie teab, et abielu mehega, keda ta ei armasta ja talle laste sünnitamine, aheldab neiu igaveseks pisikese Prantsuse kolkaküla külge. Kuid Addie usub, et maailmal on talle rohkem pakkuda ja nii unistab ta kodust lahkumisest. Teades, et vanemate soovile ta vastu ei saa, põgeneb Addie metsa, kus suures meeleheites jumalate poole palvetab. Nii unustab neiu ühe olulise tõe – pärast pimeduse saabumist peab oma palvetega ettevaatlik olema, sest jumalaid, kes pärast päevavalguse hääbumist vastavad, tuleb karta.

Peagu astub varjudest välja noormees, kes nimetab ennast Luciks ja pakub Addiele väljapääsu, mille ainsaks tasuks noore naise hing. Kui Addie mõistab oma faustiliku tehingu tegelikku tähendust – elada igavesti, kuid ilma, et keegi tema lähedastest teda enam mäletaks – põgeneb naine kodukülast, et leida rahulolu maailmas rändamisest. Paraku taipab neiu peagi, et omandatud kogemustel, teadmistel ja elamustel pole tõelist väärtust, kui pole kedagi, kellega seda jagada. Sest sõlmitud tehingu suurimaks varjuküljeks on tõik, et kõik inimesed, kellega Addie oma pika elu jooksul kohtub, unustavad ta niipea, kui selja pööravad.

Addie leiab oma üksinduses teatavat leevendust kord aastas, kui saabub tehingu aastapäev. Siis ilmub Luc taas välja, et veenda Addiet tema elu haletsusväärsuses, mille ainus leevendus oleks oma hingest lõplikult loobuda. Luci ärrituseks vastab naine talle aga igal aastal eitavalt. Nii mööduvad sajandid, mille jooksul elab Addie erinevaid elusid ja on tunnistajaks pöördelistele ajaloosündmustele. Addie armastab elada ja ta on seda teinud hästi, kuid üksindusest enim piinab naist, et selle võrratu maailma jaoks teda just kui ei eksisteeri. Siiski on Addie leidnud viise julma needust üle kavaldada ja endast sel viisil maailma jälg jätta. Kolmsada aastat pärast tehingu sõlmimist satub naine raamatupoodi, kus juhtub midagi, mida pole juhtunud sajandeid – sealne töötaja mäletab tema nime.

Julie Clark. „Viimane lend“ (Tänapäev, 2021)

336 lk

 

Claire Cooki elu täiuslikkuses ei julgeks keegi kahelda: tema abikaasa on tähtsa poliitilise dünastia perepoeg, neile kuulub kaunis maja Manhattanil ja teda ümbritseb luksus, millesarnasest oskaks mõni vaid und näha. Claire, erinevalt kõrvalseisjatest, teab aga tegelikku valgust kartvat tõde. Härrasmeheliku pealispinna all on tema abikaasa manipuleeriv ja vägivaldne mees ning Claire teab, et vajadus senine elu seljataha jätta pole enam valiku-, vaid elu ja surma küsimus. Naine on teadlik, et tema abikaasa ei taluks alandust, mida nende lahkuminek põhjustaks ja nii peab Claire välja mõtlema vettpidava plaani, et ennast igaveseks Cookide perekonnast lahutada. Lootuskiir paistab siis, kui ta kohtub lennujaamas Evaga, kelle elu tundub olevat sama kohutav. Meeleheitliku otsuse tulemusena vahetavad naised omavahel lennupiletid – Claire lendab Evana Oaklandi ja Eva Claire’ina Puerto Ricosse. Pärast maandumist vajab Claire kohta, kus end abikaasa eest varjata ning parim paik selleks näib olevat Eva kodu – keegi ei oskaks teda sealt otsida. Mõne aja pärast avastab naine, et Eva ei pruugigi olla see, kellena ennast paista lasi ja ühtäkki tunneb Claire, et on vihma käest räästa alla sattunud.

Elu pole Evat hellitanud. Üks vale otsus katkestas naise paljulubavad ülikooliõpingud ja tõi petliku päästerõnga näol tema teele inimesed, kes talle tööd pakkusid. Eva tööandjad aga nalja ei mõista ning naine teab, et kui ta midagi ette ei võta, võivad tema tööandjad soovida temast vabaneda. Kui Eva kohtab lennujaamas silmnähtavalt hirmunud ja meeleheitel Claire’i, usub naine, et nende plaan on lollikindel – keegi ei oskaks oodata, et lennule astub võõras naine ning maandudes saavad mõlemad jälgi jätmata kaduda.

Siis aga kukub Eva lennuk alla…

Septembrikuu lugemissoovitus

 

Sara Goodman Confino. „Armastusest sõprade vastu“ (Ersen, 2022)

336 lk

Lily Weiss on vaimukas 32-aastane naine, kes oma ema suureks meelehärmiks on aga endiselt vallaline. Naine ise sellest suurt numbrit ei tee, kuid kui tema nooremad õde ja vend teatavad üheaegselt abieluplaanidest, millele lisanduvad veel ka Lily kolme sõbranna teated peatsest abiellumisest, hakkab naine kahtlema, kas tema jaoks leidubki seda õiget. Sõbrad peavad Lilyt aga lojaalseks ja heaks sõbrannaks, mis on ka põhjuseks, miks viis pruuti paluvad teda enda pulmadesse pruutneitsiks.

Hirm üüratute kulutuste ees, mida pruutneitsiks olemine nõuab, pole võrreldav emotsionaalse lõivuga, mida nõuab ühel pruutneitsil viies pulmas osalemine. Tujukate pruutide narrusteni küündivate soovidega on niigi raske rinda pista, kuid kui Lily peab võitlema ka pruutide kohutavate sõbrannadega, tunneb naine, et tema kannatuste karikas on täis saamas.

Hoolimata sellest, et Lily oma sõpru ja perekonda palavalt armastab ja nende nimel kõigeks valmis on, ei mahu talle  pähe, kuidas pulmade korraldamine võib talle kallid inimesed täiesti ogaraks muuta. Vajadusest oma hirmudest, ärritusest ja pruutneitsiks olemise jaburusest kirjutada, sünnib anonüümne blogi „Pruudimaania“, kus Lily teravmeelselt vaimukates postitustes kõik oma tõelised tunded välja elab. Ta kirjutab hirmust kahaneva pangaarve ees, kapriissete pruutide lõpututest nõudmistest ja sellest, kuivõrd ebamugavalt ta end kõige selle keskel tunneb. Paraku on teada, et anonüümsus on internetis kaheldava väärtusega mõiste ja ühel hetkel on paratamatu, et üha populaarsemaks muutuv blogi koos oma tegeliku autoriga päevavalgele kistakse…

„Armastusest sõprade vastu“ on humoorikas lugu ühe naise lojaalsusest sõpradele ja sellest, millistesse koomiliselt jaburatesse olukordadesse see teda asetab. Lily loo läbi saab lugeja heita pilgu ka Ameerika pulmakorraldusse, mis Eesti kommetest mitmeski mõttes erineb. Pruutneitsina lasub Lilyl kohustus osaleda lõpututes kleidiproovides, korraldada viis tüdrukute õhtut, reisida pulmas osalemiseks välismaale ja sealjuures peab ta olema valmis ka kõige selle eest ise maksma. Kuidas mõjub järjest suurenev kohustuste koorem aga tema ja talle kallite inimeste suhetele?

Lucinda Berry. „Täiuslik laps“ (Rahva Raamat, 2021)

400 lk

 

Psühholoogiline põnevik „Täiuslik laps“ jutustab kõhedust tekitava loo abielupaarist, kelle suurim unistus on saada laps. Paraku on kirurgist Christopher ja meditsiiniõest Hannah aastaid tagajärjetult püüdnud loomulikul teel lapsevanemateks saada. Mõlemad tunnevad, et nende muidu täiuslikust elust ja täisväärtuslikuks perekonnaks olemisest on puudu vaid nende ühine laps. Siis aga tuuakse haiglasse, kus Christopher ja Hannah töötavad, hüljatuna ringiekslev selgete väärkohtlemise tunnustega laps. Kogu haiglat šokeerib väikese Janie-nimelise tüdruku juhtum, mille järjest selguvad õõvastavad üksikasjad toovad päevavalgele, et tüdruku lapsepõlv on olnud täis julmust. Paratamatult on toimunu jätnud Janiele oma jäljed – olgugi, et tegu on kuueaastase lapsega, on ta nii vaimselt kui sotsiaalselt oma arengutasemelt maas.

Ainuke inimene, kellega tüdruk on võimeline sidet looma, on Christopher, kes lapsesse jäägitult kiindub. Hoolimata Hannah’ kõhklustest, veenab mees Hannah’t Janiet adopteerima. Värsked lapsevanemad teavad, et Janie paranemise teekond saab olema pikk ja vaevaline, kuid nad ei oska arvatagi, kui sügavalt on lapse psüühika tegelikult kahjustatud. Sellegi poolest ei anna Christopher alla, kuid Hannah, kellel on keeruline Janiega sidet luua, tunneb üha rohkem, et otsus laps nende juurde võtta, oli suur viga. Hannah’le tundub, et Janie manipuleerib Christopheriga ja üritab meelega nende vahele kiilu lüüa. Kui Janie käitumine muutub järjest hirmutavamaks, mõistab naine, et tema suurimad hirmud on tõeks saamas.

Dr Lucinda Berry on traumapsühholoog ja lapsepõlvetraumade uurija. Tõsiasi, mis kahtlemata lisab romaanile usutavust ja muudab lugemiselamuse veelgi kõhedamaks. Berry kasutab oma töökogemust oma kirjutistes osavalt ära, näidates lugejale inimpsüühika koledaimaid külgi. Autor paneb lugejat mõtisklema selle üle, mis on kurjus ja kuidas toime tulla mõttega, et pealtnäha süütu laps võib olla psühhopaat.

 

 

Maikuu lugemissoovitus

 

Kelly Rimmer. „Kui ma su kaotasin“ (Ersen, 2017)

328 lk

 

Leo ja Molly tunnevad teineteist juba lapsepõlvest saadik – Leo oli Molly vanema venna parim sõber. Aastaid pärast venna surma võtab Molly mehega ühendust, et uurida venna surma asjaolusid lähemalt. Algselt ebamugavast kohtumisest saab alguse sõprus, mis nende kahe vahel säriseva pinge all armastuseks kujuneb. Tõsiasi, mis paneb mõlemat siiralt imestama, sest Leo ja Molly ei saaks üksteisest rohkem erineda – Leo on mustanahaline keerulise lapsepõlvega, end ise üles töötanud mees, kes armastab adrenaliini ja töötab sõjakorrespondendina eluohtlikes sõjapiirkondades. Molly seevastu on rikaste vanemate järeltulija, kes sündinud hõbelusikas suus ja näinud terve oma senise elu vaeva, et oma võimukale isale meele järele olla. Erinevustest hoolimata otsustavad Leo ja Molly abielluda. Abielu algus on paljutõotav ja üheskoos tunnevad vastabiellunud, et on võitmatud. Paratamatult saab esialgne lumm aga murtud, kui Leo kirg oma töö suhtes hakkab tema kooselu Mollyga tugevalt mõjutama. Kui Molly ja Leo abielukriis on jõudnud haripunkti, juhtub mehega tööülesannete täitmisel raske õnnetus, millest Leo vaevu eluga pääseb ja mille tagajärjel mees mälu kaotab. Kui Molly kiirustab Leo juurde, et aidata tal õnnetusest taastuda, armuvad teineteisest kaugenenud abikaasad taas, kuid naine teab, et ühel hetkel Leo mälu taastub ja siis seisavad nad vastamisi valusa tõega, mis taasleitud hapra armastuse hävitada võib.

On tavapärane, et armastusromaan lõpeb peategelaste abieluga, mis kestab „õnnelikult kuni elu lõpuni“. „Kui ma su kaotasin“ on emotsionaalne ja mõtlemapanev lugu kahe inimese vahelisest suhtest, mis järgneb abielule ja muretule mesinädalate perioodile. Raamat on pilguheit abielu ja armastuse olemusele mõlema tegelase vaatevinklist.  Kas probleemid ja üksteisele haiget tegemine tähendab, et armastus pole tõeline? Kuidas pühenduda abielule ja abikaasale, kaotamata seejuures iseennast? Nendele küsimustele vastab autor läbi Molly ja Leo armastusloo, mis oma aususe ja siirusega lugejat paratamatult puudutab.

Norma Khouri. „Kaotatud au. Armastus ja surm tänapäeva Jordaanias“ (Sinisukk, 2003)

192 lk

 

„Kaotatud au“ kuulub naiste traagilistest elusaatustest rääkivate valgete raamatute sarja. Teose autor Norma Khouri jutustab tõestisündinud kurva loo oma parimast sõbrannast Daliast. Norma ja Dalia kasvasid üles Jordaania pealinnas Ammanis. Sündinud tüdrukuna, oli Dalia ja Norma saatus juba ette kindlaks määratud – alluda kõhklematult oma pere meestele, abielluda isa poolt valitud moslemist mehega ja sünnitada talle lapsi. Dalia ja Norma pole aga tüüpilised moslemineiud, kes pimesi ja nurisemata oma isade ja vendade käske täidavad. Leidlikud sõbrannad otsivad ikka ja jälle viise, kuidas erineda ja endale natuke rohkem vabadust nõutada. Nii õnnestub noortel naistel oma perekondi veenda, et saada luba avada ühine juuksurisalong. Võimalus tööl käia pakub Daliale ja Normale raasukesi paljuigatsetud vabadusest. Hoolimata sellest, et Dalia vend naisi tööl pingsalt valvab, õnnestub sõbrannadel „varastada“ omavahel olemise hetki, et rääkida teineteisele oma unistustest ja avaldada lootust elada kunagi kusagil mujal teistsugust elu.  

Ühel päeval astub salongi sisse noor sõjaväelane Michael, kel tekib Daliaga koheselt side. Oma eludega riskides kasutavad tüdrukud kavalust, et Dalia saaks võimaluse oma armastatuga kohtuda. Olgugi, et Dalia ja Michaeli suhe on puhtalt platooniline, on naise jaoks äärmiselt ohtlik isegi Michaeliga rääkida, sest vallaline naine, kel pole saatjaks meespereliiget ei tohi võõra meesterahva seltsis viibida. Lootuse saada perekonnalt luba abiellumiseks nullib seegi, et Michael on katoliku usku. Moslemist neiul on karmilt keelatud teisest usust mehega lävida, veel vähem abielluda. Keelust üleastumine lõppeks naisterahva jaoks surmaga, sest naise elust tähtsam on perekonna au kaitsmine. Peagi juhtubki vältimatu – Dalia meespere hakkab kahtlustama, et neiu on nende perekonda rüvetanud ja meestel pole kahtlustki, et Dalia tegudele peab järgnema karistus…

Norma Khouri kirjutas „Kaotatud au“ oma südamesõbranna mälestuseks, andmaks hääle neile naistele, kes tänapäevalgi aumõrvade tõttu hirmus peavad elama. Võrdõiguslikkusest juhinduvas ühiskonnas elanuna on raske hoomata Norma kirjeldatud julmust, mida mehed oma naispereliikmete vastu korda saadavad ja seda sealjuures karistust kandmata. Silmiavav teos on paeluv, kuid vältimatut lõppu ette teades kahtlemata rusuv lugemine.

Aprillikuu lugemissoovitus

 

Charles Martin. „Mägi meie vahel“ (Varrak, 2015)

312 lk

 

Salt Lake City lennujaamas ootavad reisijad lendu, mis väljas möllava tormi tõttu paraku tühistatakse. Üks ootajatest on meditsiinikonverentsilt koju Floridasse tagasi suunduv doktor Ben Payne. Püüdes iga hinna eest järgmisel päeval toimuvate lõikuste ajaks tagasi jõuda, otsib Ben tšarterlennuki, mille piloot lubab mehe Denverisse viia, kust oleks ohutu Floridasse edasi lennata. Oodates jääb aga Benile silma noor ja veetlev ajakirjanik Ashley Knox, kes samuti kojupääsemist ootab. Ben otsustab ühte lennuki kahest kohast naisele pakkuda. Ashley, kel seisab paari päeva pärast ees altari ette astumine, haarab võõra pakutud õlekõrrest tänulikult kinni. Pärast õhkutõusmist tabab pilooti aga infarkt, mistõttu kukub lennuk mägedes alla. Sellel inimasustuseta ja kõledal maa-alal, kus oht varitseb iga nurga taga, peavad imekombel ellu jäänud, kuid vigastatud, Ben ja Ashley püüdma ellu jääda, et elusana tagasi koju jõuda. Ben, kes tunneb ennast süüdi, et tema tõttu sattus õnnetusse ka Ashley, teeb endast kõik, et ennast ja naist päästa. Selle käigus peavad aga mõlemad rinda pistma julgusega iseendale silma vaadata, tegemaks minevikuga rahu.

„Mägi meie vahel“ on lugu ellujäämisest, armastusest ja iseendaga leppimisest. Teose põhjal on 2017. aastal valminud ka samanimeline film, kus peaosades mängivad Kate Winslet ja Idris Elba.

Sally Harris. „Topelt-Felix“ (Ühinenud Ajakirjad, 2021)

192 lk

 

Üheteistkümneaastane Felix Twain pole tavaline muretu koolipoiss.  Felixi elu juhib arv number kaks. Poiss teeb kõike paarikaupa – tervitab inimesi kaks korda järjest, astub trepist alati kaks astet korraga, sätib asju paarikaupa jne. Felixi aju seab talle piiranguid ja reegleid, mille järgi poiss – ja paraku ka tema ümber elavad inimesed – on sunnitud elama. See aga muudab Felixi elu üha keerulisemaks, kuniks asi on niivõrd hull, et direktor ähvardab ta koolist välja visata. Felixi arust oleks kõik hästi, kui inimesed vaid reegleid järgiks, sest nende järgimata jätmine tekitab Felixis segadust ja hirmu. Plaaniväline käitumine ja paaritute arvude kasutamine toob kahtlemata endaga õnnetuse kaasa. Või vähemalt on Felix selles veendunud. On selge, et poiss ei saa samamoodi enam jätkata ja nii määratakse talle kooli poolt nõustajaks härra Hugo, kes aitab Felixil oma koormavatele harjumustele teise pilguga vaadata ja seeläbi nende küüsist pääseda. Hugo abil õpib Felix oma „kiusajale“ Basilile – ehk poisi sellele ajuosale, millel nimeks basaalganglion – vastu astuma. Julgus oma hirmude ja sundmõtetega vaeva näha suureneb ka siis, kui Felixi klassi tuleb uus tüdruk Charlie, kellest saab poisi pinginaaber. Alguses tekitab Charlie värvikas karakter poisis ebamugavust, kuid tänu tüdruku julgele pealehakkamisele, tunneb Felix üha rohkem, et soovib selle kummalise tüdrukuga sõber olla.

„Topelt-Felix“ käsitleb lastekirjanduses vähepuudutatud, kuid sellegi poolest olulist ja aktuaalset teemat. Felixi võitlusele iseendaga on lähenetud huumori ja positiivsusega. Kirjanik näitab oma teosega, et muresid on võimalik lahendada, oluline on lihtsalt abi otsida. Sally Harris näitab, et ka vaimsed probleemid nõuavad arstiabi. Tegu pole millegi häbiväärsega, millesse tuleks liigse ettevaatusega suhtuda. „Topelt-Felix“ on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Lastekaitse Liidu poolt saanud 2021. aastal ka „hea lasteraamatu“ märgise.