Septembrikuu lugemissoovitus

 

Enno Tammer. „Ilon Wikland. Elu pildid“ (Tammerraamat, 2017)

336 lk

Selle aasta 5. veebruaril sai 90-aastaseks eesti päritolu rootsi kunstnik ja illustraator Ilon Wikland, kes on paljudele tuttav  tänu armastatud lastekirjaniku Astrid Lindgreni raamatuid ehtivatele illustratsioonidele. Vähesed on siiski tuttavad Wiklandi kaasahaarava elukäiguga.

Lapsepõlves oli Iloni sagedaseks kaaslaseks üksindustunne, mida aitas leevendada lapse armastus loomade vastu. Ka vanemate armastusest jäi Ilonile vajaka. Oma emale-isale tundus ta olevat vaid tülinaks ja nii saadeti tüdruk jalust ära Haapsallu vanaema juurde. Elu vanaema juures tõi Iloni ellu päikese, kuid vastleitud õnn jäi Teise maailmasõja puhkemise tõttu üürikeseks. Ilon oli sunnitud  kodumaalt lahkuma ja rajama uue elu Rootsis.

Enno Tammeri kirjutatud raamat „Ilon Wikland. Elu pildid“ on oma olemuselt just selline, nagu pealkiri viitab: Tammer, kelle jaoks Wikland on kujunenud aastate jooksul heaks sõbraks, on armastatud illustraatori elust andnud ülevaate just läbi (elu)piltide. Ka Ilon ise on öelnud, et mäletab oma elu piltidena ning seega annavad selle raamatu sõnadega  „joonistatud“ tekstipildid Ilon Wiklandi elukäigust mitmekülgse ülevaate.

Raamat on jaotatud Iloni elu erinevaid etappe kirjeldavateks piltideks. Mahukas teos on huvitavaks lugemisvaraks kõigile just iseäranis oma huvitava lähenemisviisi poolest. Lisaks tekstipiltidele täiendavad ja aitavad loetut mõista fotod Iloni elust ja naise enda joonistatud pildid, mis samuti ainest saanud Wiklandi lapsepõlvest.

Angela Marsons. „Vaikne karje“ (Pegasus, 2017)

400 lk

Kui Stourbridge’i poiste erakooli direktriss leitakse kägistatuna, saab alguse jõhkrate mõrvade laine, mida asub lahendama keerulise minevikuga vaneminspektor Kim Stone. Lahendatav juhtum hakkab Kimi eriti lähedalt puudutama siis, kui endisest lastekodust leitakse inimjäänused, mis toovad endaga kaasa mitmeid süngeid saladusi ning meenutusi Kimi lapsepõlvest. Et õiglus jalule seada, peab naine olema valmis ka enda siiani värskete minevikuhaavade lahti rebimiseks.

Angela Marsonsi loodud vaneminspektor Kim Stone’i tegelaskuju lahendatavale juhtumile kaasaelamisel tuleb lugejal valmis olla teatud ebamugavustundeks, mida raamatus aset leidvad kohati õõvastavad sündmused võivad tekitada. Kuid mugavustsoonist väljumine on just see, mis teeb tavalisest raamatust ühe õige krimiromaani. Marsons suudab edukalt raamatu esimestel lehekülgedel alguse saanud pinget hoida kuni süüdlase tabamiseni ja juhtumi lahendamiseni. Mitmed süžeepöörded ei lase lugejal tõelise mõrvari isikut enne raamatu lõppu kindlaks teha, mis teeb „Vaiksest karjest“ krimiromaanide austajatele erilise maiuspala.

Kim Stone’i kujul on Marsons loonud keerulise iseloomuga peategelase, kelle õiglustunne ja kindlameelsus on raudsed.  Kimi tegelaskuju lahtimõtestamisele aitab kaasa ka peategelase ja tema alluvate omavaheliste suhete kujutamine, kuid ka tema minevikumeenutused, mis aitavad seda keerulist, kuid sümpaatset tegelaskuju mõista.

Kellele Kim Stone’i sarja esimene raamat muljet avaldab, saab tema teistele lahendavatele juhtumitele kaasa elada sarja teistes raamatutes.

Vaneminspektor Kim Stone’i sarja teised raamatud:

„Julmad mängud“

„Kadunud tüdrukud“

„Nukkude surmamäng“

„Veresidemed“

Louise Bagshawe. „Pikad moonid“ (Ersen, 2000)

336 lk

„Pikad moonid“ on lugu kahest noorest naisest, kes pärast esmakordset jahedat tutvumist ei oskaks oodatagi, et neist sõbrad võiksid saada. Nina ja Elizabeth on nii välimuselt kui ka ühiskonna staatustelt teineteise täielikud vastandid. Ometi avastavad need kaks ennast töötamas ühes ettevõttes. Palavast teineteise vihkamisest saab aga alguse ootamatu liit, sest on ju ütluski selline, et minu vaenlase vaenlane on minu sõber. Just ühine vaenlane toob kaks noort naist kokku ja alguse saab sõprus, mis annab mõlemale jõu meeste poolt juhitud maailmas oma unistused teoks teha.

Louise Bagshawe romaan “Pikad moonid” tegevustik leiab aset kaheksakümnendate aastate alguses, kus tööturul oodatakse naistelt endiselt tagasihoidlikkust ja tagaplaanile jäämist. Erineva taustaga, kuid võrdselt nutikad ning oma unistustele orienteeritud Nina ja Elizabeth otsustavad aga vastupidist  tõestada. Kumbki pole valmis leppima  neile ühiskonna poolt pealesurutud rolliga, mille kohaselt on naise ülesanne olla oma mehele seltskondlikuks ja mitte midagi nõudvaks kaaslaseks. Lisaks kangelannade elukäigu jälgimisele annab autor omapoolse ülevaate tolleaegsete farmaatsiatööstuste tööst ja esimeste arvutite kasutuselevõtust, mis aitab kaasa ajastutruu õhkkonna loomisele.

Kuigi romaanis on juttu ka armastusest, pole see siiski esikohal. Rõhk on asetatud kahe naise kujutamisele indiviididena ja hiljem liitlastena. Armastus ja mehed on miski, mida ei kujutata nende elus kõige olulisemal kohal olevana, vaid taustaloona, mis kinnitab lugejale veel kord, et uskudes endasse ja seades endale elusihte, mille nimel ollakse valmis vaeva nägema, on võimalik kõike saavutada.

Augustikuu lugemissoovitus

Kate Quinn. „Alice’i võrgustik“ (Eesti Raamat, 2018)

448 lk

Aasta 1947. Kaks aastat on möödunud laastavast Teisest maailmasõjast, millest maailm veel toibumas on, kuid Ameerika kolledžitüdrukul Charliel on oma „väike probleem“, mis ootab lahendamist – vallaline neiu ootab last, kelle ilmale toomine on nii tema enda kui ka tema vanemate jaoks mõeldamatu. Sellele lisaks on Charlie mõtetes pidevalt tema armastatud täditütar Rose, kes sõjaaegsel Prantsusmaal kaduma jäi. Hoolimata sellest, et ülejäänud perekond on veendunud Rose’i surmas, otsustab kindlameelne ja küllaltki isepäine Charlie St Clair minna Inglismaale, et järgneda juhtlõngale, mis võib tal aidata oma täditütre saatus välja selgitada. 

Aasta 1915.  Eve Gardineri ainsaks sooviks on anda oma panus vaid meestele mõeldud sõjas. Ometi saab naine ootamatu võimaluse omal moel sakslaste vastu võidelda, kui ta värvatakse Prantsusmaale spiooniks. Seal õpetab teda välja spioonide kuningannaks ristitud  ja Alice’i võrgustikuks kutsutava spioonide võrgustiku juht Lili.

Kolmkümmend aastat hiljem veedab sõja poolt räsitud hingega Eve oma päevi, otsides alkoholist abi oma deemonitega võitlemisel. Seda seni, kuni tema uksele koputab vastuseid nõudev noor ameeriklanna, kes tuletab Evele meelde, et ka tema elus on ammuseid vastuseta jäänud küsimusi. Koos asuvad kaks naist teekonnale läbi Prantsusmaa, et tõde välja selgitada.

Antud raamatut lugema hakates tuleb valmis olla, et selle käest panemine võib osutuda keeruliseks. Oskuslikult kirjutatud süžee, mis puhuti paneb naeratama, siis aga tegelastele siiralt kaasa tundma, haarab lugeja täielikult endasse.

Kuigi teos on ilukirjanduslik, annab see siiski realistliku ülevaate naisspioonide elust ja saatusest Esimese maailmasõja ajal. Ka Alice’i võrgustiku prantslannast juht on kunagi päriselt elanud inimene.

Ühelt poolt pakub raamat võimalust heita pilk, milline oli sõda nende naiste jaoks, kes selles otseselt osalesid, mistõttu on antud teos huvitavaks lugemiseks neile, keda sõjaajalugu külmaks ei jäta. Teisalt aga ei puudu raamatust ka armastus ja südamlikkus, mis nii mitmelgi korral lugejal endalgi südame põksuma paneb.

Kahe pealtnäha täiesti erineva naise lugu ühendavaks sillaks  on aga nende vahel tasapisi arenev teineteisemõistmine ja sõprus.

Robert Bryndza. „Tüdruk jääs“ (Pegasus, 2017)

384 lk

Londonis leitakse jää alt naise surnukeha. Juurdlust hakkab juhtima nutikas ja otsekohene peainspektor Erika Foster.

Tapetud noore naise elu  oli pealtnäha täiuslik, kuid  mõrvajuurdluse edenedes veenduvad Erika ja tema meeskond veatu pealispinna mõrasuses.  Kui politsei jõuab jälile veel kolme kolme naise tapmisele, kes leitakse Londoni eri paigust veest, ei peatu Erika Foster enne, kuni sadistlik sarimõrvar on tabatud. Sealjuures satub aga ohtu ka tema enda elu.

Kriminullide puhul on oluline, et lõpplahendus poleks etteaimatav. Õnneks ei pea Bryndza romaani puhul selle pärast muret tundma. Tegu on ühelt poolt n-ö lihtsa lugemisega, mis aga oma põnevuselementi hetkekski ei kaota ja paneb lugejat kannatamatult ootama mõrvari isiku paljastumist. Süžeed mitmekesistavaks lisandiks on suhted naise meeskonnaliikmetega ja  minevikusündmused, mis Erika  isiklikku elu tugevalt mõjutavad.

Antud raamat on Erika Fosteri sarja esimene ja sellele järgnevad veel viis osa, milles naine erinevaid mõrvajuhtumeid lahendab. Bryndza krimipõnevik on huvitavaks lugemiseks nii nais- kui meessoost krimikirjanduse austajatele.

Erika Fosteri sarja teised raamatud:

„Varitseja öös“

„Mustjas vesi“

„Viimane hingetõmme“

„Külm veri“

„Surmavad saladused“

Asta Kass. „Pahupidi puhkus“ (Eesti Raamat, 1983) 

126 lk

Ilmselt nii mõnegi lugeja nooruspõlve lemmikraamatuks on olnud just nimelt Asta Kassi lasteraamat „Pahupidi puhkus“. Sellegi poolest pakub raamat lugemislusti  ka täiskasvanutele. Just lusti, sest pole paremat omadussõna, et kirjeldada kokkuvõtvalt antud raamatu kohati lausa halenaljakat sisu ja loetu tekitatud emotsioone. 

„Pahupidi puhkus“ on lõbus lugu suveks maale vanaema juurde kutsutud kaksikutest õde-venda. Heleenest ja Markusest ning nende natuke ogarast vanavanaemast Roosimemmest, kelle kohale organiseeritud sõimeealiste laste seltskond pöörab peategelaste suvepuhkuse igas mõttes pahupidi. 

Sündmuste minajutustajaks on Markus, kelle kirjeldused niigi jaburatest sündmustest muudab veelgi värvikamaks poisi lõbus-irooniline jutustuslaad. Juhtumistele lisab vürtsi ülimalt tegus ja alati uute ideedega lagedale tulev Roosimemm.

„Pahupidi puhkust“ saab nimetada ajatuks raamatuks, mis pakub värvika lugemiselamuse igas vanuses lugejale.  Olgugi, et raamatu ilmumisest on omajagu aega möödas, leiavad Asta Kassi kirjutatuga ühise keele kõik, kelle suve lahutamatu osa on olnud suvevaheaja veetmine maal vanaema juures.

Vahva loo „kirsiks tordil“ on Edgar Valteri illustreeritud pildid.