Maikuu lugemissoovitus

 

Catherine Cookson. „Daam minu vasakul käel“ (Perioodika, 2000)

216 lk

Hinnatud kirjaniku Catherine Cooksoni teos „Daam minu vasakul käel“ jutustab kaasahaarava loo kaheaastaselt orvuks jäänud Alison Readist, kes pärast oma kalli onu surma taas üksi jäänuna asub elama onu sõbra, kogenud antiigikaupmehe, Paul Aylmeri juurde. Alisonist, keda onu mööblit tundma õpetas ja kes juba lapsena lugematutest oksjonitest osa võttis, saab antiigiäris Paulile suur abiline.

Aastaid hiljem annab Paul noorele naisele järjekordse tööülesande, milleks on  Beacon Ride’i häärberi sisustuse hindamine.  Neiu külaskäik häärberi tõrksate elanike juurde kergitab saladuseloori mitmetelt minevikusaladustelt, mille osas Paul hea meelega selgitusi jagada ei sooviks. Alisoni meelehärmiks puudutab üks neist saladustest mehe endist kihlatut, kes üle mitmete aastate taas silmapiirile ilmub, et mehega suhted uuesti üles soojendada. Kartes, et tema senine rahumeelne elu Pauli majas võib kokku variseda, otsustab Alison, et peab kiiremas korras midagi ette võtma.

Cookson, kelle raamatutegelastele on alati lihtne kaasa elada, pakub oma lugejatele antud raamatu näol võrdses koguses põnevust ja romantikat.

Kaia Raudsepp. „Kui ainult“ (Varrak, 2022)

232 lk

Kaia Raudsepa kolmas noorteromaan „Kui ainult“ on lugu igatsusest ja leinast, mis paneb mõtisklema elu hapruse ja selle üle,  kas ja kuidas on võimalik pärast lähedase inimese kaotust eluga edasi minna. 

Helena on kaheksateistkümneaastane muretu teismeline, kelle elu pärast saatuslikku juulikuu ööd pöördumatult muutub. Imekombel rängast autoõnnetusest eluga pääsenuna, soovib Helena siiski, et oleks hukkunud, sest just selline saatus tabas tema parimat sõbrannat Mariani. Valu kalli inimese kaotuse üle muudab veelgi talumatumaks neiu lõppematud enesesüüdistused ja usk, et just tema oleks pidanud Mariani asemel surema. Sama leiab ka Mariani perekond, kes usub, et Helenata oleks Marian veel elus.

Ajutist, kuid kesist leevendust pakuvad iganädalased peod ja rohke kogus alkoholi, mis peojärgsetel hommikutel Helena süütunnet veelgi süvendavad. Positiivsust toob tüdruku ellu armumine täiesti ootamatusse inimesse. Hoolimata paljulubavast suhte algusest, seisab noorte teel takistusi, mis panevad nende suhte tõsiselt proovile ning mille ületamine näib võimatuna.

„Kui ainult“ on tänuväärne noorteromaan, mille leinatemaatika käsitlus on puhuti rusuv, kuid realistlik. Helena läbib leina erinevaid faase, mille hulka kuuluvad näiteks šokk ja viha, kuid muuhulgas ka paratamatusega leppimine. Ehk annab „Kui ainult“ sarnases olukorras olevale noorele lootust, et kuigi lähedase surmaga leppimine on pikk ja valulik protsess, on edasiliikumine siiski võimalik ja koguni vajalik. Lisaks juhib romaan tähelepanu joobeseisundis autojuhtimise ohtlikkusele, millest ikka ja jälle räägitakse, kuid mille teadvustamiseni inimesed, sealhulgas noored, alati ei jõua.

Dr Jo Lewis. „Kuidas kassid mõtlevad. Mõistev omanik – õnnelik kass“ (Koolibri, 2022)

192 lk

Dr Jo Lewis – tunnustatud Briti kassiekspert ja loomakliiniku juhataja – on õppinud kasse tundma üle 25 aasta. Toetudes loomade käitumispsühholoogia uusimatele uuringutele, annab Lewis kasulikku nõu nii kogenud kassiomanikele kui ka neile, kes on mõelnud endale kassi koduloomaks võtta.  

Kassid lummavad inimesi oma isepäisuse ja graatsiaga, kuid vahel võtab lemmiku kummaline käitumine ka kõige suurema kassisõbra kukalt kratsima. Iga tubli kassiomanik annab endast parima, et tema neljajalgne sõbrake ennast rahulolevana tunneks, kuid vahel võib paratamatult tekkida olukord, kui lemmik oma peremeest pättuse või äkilise reageeringuga pahandab. Kuidas siis luua harmooniline õhkkond nii oma lemmiku kui ka enda jaoks?

Raamatus jagab Dr Jo Lewis asjatundlikku nõu ja õpetab lugejat kassi kehakeelt lugema, et aidata peremehel oma looma veelgi paremini mõista. Lisaks annab Lewis nõu, kuidas kassi parimal viisil erinevate elumuutuste (kolimine, uue kassi kojutoomine jne) korral toetada, et loom saaks olla enesekindel ja rahulolev. Raamatu sisu on edasi antud lühikeste peatükkidena, mis oma lihtsalt mõistetava ja liigsest teaduslikkusest hoiduva sisuga lugejat liialt ei väsita. Iga peatükki illustreerivad erinevad pildid ja selgitavad joonised, mis lugemise veelgi mõnusamaks muudavad.   

„Kuidas kassid mõtlevad“ aitab kassisõbral heita pilk nende armsate neljakäpaliste varjatud mõttemaailmale. Loomad on oma käitumises siirad ja seda on ka kassid, kelle omapära paremini mõistes, saab loomasõber neile täisväärtuslikku elukeskkonda pakkuda. Ka Dr Jo Lewis on öelnud: „Olgem ausad – me kõik räägime oma kassidega, kuid peaksime rohkem „kuulama“, mis neil meile öelda on.“.

Samas sarjas on varem ilmunud Hannah Molloy „Kuidas koerad mõtlevad“.

Aprillikuu lugemissoovitus

 

Dinah Jefferies. „Teekasvataja naine“ (Tänapäev, 2016)

454 lk

 

„Teekasvataja naine“ viib lugeja 20. sajandi alguse Tseilonile, kuhu üheksateistaastane Gwendolyn Hooper on värskelt saabunud, et oma vastsele abikaasale, võluvale ja rikkale leskmehele Laurence’ile, täiuslik abikaasa olla. Endalegi ootamatult mõistab naine aga, et elu Tseilonil erineb paljuski tema eelnevast elust Inglismaal. Suhtumine istanduse tumeda nahavärviga töötajatesse ja kohalike enda vaenulik meelestatus on noorele naisele harjumatud. Uue elu muudab Gweni jaoks keerulisemaks ka abikaasa õde Verity, kes ei tundu venna uut naist soosivat. Ka Gweni armastatud mehe käitumine naise suhtes, näib olevat külmem kui enne. Kindel on seegi, et Laurence’i minevikus on saladusi, millest rääkimisest mees tõrgub. Just siis, kui Gwen tunneb, et on viimaks oma uue eluga kohanenud ja tema abielu sujub, juhtub midagi, mis naise elu aastateks segi paiskab. Nüüd on Gweni kord varjata suurt saladust, millest tema abikaasa ei tohi iial teada saada.

„Teekasvataja naine“ sobib hästi lugejatele, keda paeluvad ajaloolised romaanid. Sündmustiku toimumiskoht ja aeg lisavad loetule vaid võlu. Lugeja paisatakse koos peategelasega Tseilonile, mille inimesed, ajalugu ja kultuur lugejale võõrad võivad olla, pakkudes võimalust ennast ajaloo selle tahuga lähemalt kurssi viia.

J. A. Redmerski. „Sarai tapmine“ (Päikese Kirjastus, 2016)

336 lk

23-aastane Sarai pole nagu teised temavanused noored naised, kes võivad mängida mõttega võimalusi täis tulevikust. Sarai elukäik sai paika pandud, kui tüdruku ema ta 14-aastasena kodunt kaugele Mehhikosse Javieri, kurikuulsa narkoparuni, juurde elama viis. Aastate jooksul pole naine lahti lasknud unistusest põgeneda, et elada viimaks normaalset elu. Kaua oodatud põgenemisvõimalus ilmutab ennast, kui Javieri külastab salapärane mees, kelles neiu näeb viimaks võimalust põgeneda. Sarai plaanid lähevad aga vett vedama, kui ta avastab, et mees pole sugugi vähem ohtlik kui Javier.

Surm on Victorit juba lapsepõlvest saadik ümbritsenud. Kalestunud ja halastamatu palgamõrvar ei kohku tagasi ühegi talle antud ülesande ees. Kuid kui Victor avastab oma autost abivajava noore naise, peab mees langetama otsuse, kas jääda oma ülesandele kindlaks või kuulata südametunnistuse häält. Järk-järgult hakkab see tavatu paar üksteist usaldama, kuid oht pole sellega veel kaugeltki möödas. Liiga palju inimesi ihkavad Sarai surma ja Victori oskustest ei pruugi piisata, et naist tagaajajate küüsist päästa.

„Sarai tapmine“ järjeraamat:

„Izabeli taassünd“

Indrek Koff. „Kuhu lapsed said?“ (Härra Tee & proua Kohvi, 2021)

72 lk

 

Indrek Koffi 2021. aastal ilmunud värsslugu „Kuhu lapsed said?“ räägib lõbusa loo sellest, kuidas ühe rõõmsa linnakese lapsed tunnevad, et ei soovi enam täiskasvanute pidevate käskude ja keeldude järgi elada. Mis lust on elada linnas, kus nõutakse bussis, trollis ja trammis vaikust ning käia võib ainult rivikorras? Nii leiavad lapsed, et linn tuleb maha jätta ja metsa elama minna. Kuid linnakesse jäänud täiskasvanud ei tunne laste lahkumise üle sugugi rõõmu. Elu ilma lasteta tundub kurb ja tühi – tänavatelt ei kostu laste naeru ja kilkamist ning isegi varasemalt täiskasvanuid häirinud jonn ja kisa on oodatum, kui tänavatel valitsev kõle vaikus. Nii otsustavad linnakese elanikud, et lapsed tuleb iga hinna eest tagasi koju meelitada. Linnapea tuleb mõttele saata välja sõjavägi, kuid lapsi leidmata tuleb sõduritel tagasi pöörduda. Pedagoog otsustab enda meelest kavalama taktika kasuks ja püüab kookide ning kommidega lapsi meelt muutma panna, kuid taas tulemusteta. Meelitajaid-keelitajaid on teisigi, kuid iseteadlikud lapsed ei kavatse nii lihtsalt järele anda. Kes aga osutub tõeliseks kangelaseks ja suudab lapsed tagasi linna meelitada, selgub lugedes.

Elina Sildre joonistatud vahvate ja helgete piltidega raamatut on tore lugeda nii lapsel endal kui ka vanemal. Raamat on pälvinud ka „Hea lasteraamat 2021“ tiitli, mida Eesti Lastekirjanduse keskus koostöös Lastekaitse Liiduga kord aastas eelmise aasta uudiskirjanduse hulgast põhjalikult välja valitud lasteraamatutele jagab.

Märtsikuu lugemissoovitus

 

Catherine Ryan Hyde. „Püsi elus!“ (Ersen, 2020)

272 lk

 

1969. aasta suvi on 14-aastase Lucas Painteri jaoks senise elu pöördepunktiks. Lucase vanem vend Roy sõdib Vietnamis ja venna saadetud tugevalt tsenseeritud kirjade põhjal võib Lucas vaid aimata, milliste katsumustega Roy rinda peab pistma. Lucase koduse olukorra muudavad kibedaks ka pidevalt üksteisega nägelevad vanemad, kes omavahelises sõjas kipuvad oma noorema poja olemasolu sootuks ära unustama. Ka poisi parima sõbra Connori pereprobleemid ja üha süvenev nukrameelsus panevad Lucast halvimat kartma.

Muremõtetele pakub leevendavat vaheldust kohalikus metsas ringi uitamine. Ühel oma järjekordsel retkel avastab Lucas metsast majakese ja selle omanikule kuuluvat kaks hiigelsuurt koera. Poisi esimene reaktsioon on koerte eest jooksu pista, kuid Lucase üllatuseks ei aja karvased hiiglased teda kurjalt taga, vaid hoopis jooksevad koos temaga. Lucas avastab, et koertega metsikul maastikul koos jooksmine pakub talle igatsetud meelerahu.

Nii alustab Lucas igahommikusi käike metsa, et koos vastleitud sõpradega oma mured minema joosta. Siis aga kohtub Lucas ootamatult ka koerte omaniku Zoe Dinsmore’iga. Eraklik Zoe, kelle minevik teda aastaid rusunud on ja kellesse linnarahvas kriitiliselt suhtub, on otsustanud oma elutee lõpetada. Lucas aga seab endale eesmärgiks Zoe päästa. Lisaks näeb noormees naises viimast õlekõrt, mis Connori teda hukutavast masendusest ehk välja suudaks aidata.

„Püsi elus!“ on südameid puudutav lugu sõprusest, teistest võimalustest  ja elus püsimisest ka keerulise elusaatuse kiuste.

 Catherine Ryan Hyde’i sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Kui ma su leidsin“

„Ega sa Luis Velezt pole näinud?“

„Võtke mind kaasa“

„Vapper tüdruk, vaikne tüdruk“

„Kuldaväärt kaaslane“

„Seitse täiuslikku olendit“

Alex North. „Sosinamees“ (Pegasus, 2020)

400 lk

 

„Uks kui jääb sul pisut lahti, sosin kostab salamahti …“

Pseudonüümi Alex North all kirjutava autori debüütromaan „Sosinamees“ on üks neid põnevusromaane, mille puhul juba ainuüksi kaanepilt kutsub riiulilt raamatut haarama. Ka kaanepilti ehtiv kollane liblikas osutub lähemal vaatlemisel millekski hoopistükis kõhedust tekitavamaks. Juba teose esimesed leheküljed tunduvad lugejale lubavat sisu, mis ka paljulugenud põnevike fänni lugemise nimel unetunde loovutama paneb.

Tom Kennedy kolib pärast armastatud naise ootamatut surma väikese poja Jake’iga Featherbanksi linna, lootes endale ja pojale uue elu algust. Kuid Featherbanks on kõike muud kui idülliline väikelinn. Kakskümmend aastat tagasi rööviti ja tapeti seal viis last. Sarimõrvar valis oma ohvriteks poisid, kelle vanemad olid tähelepanuta jätnud, käies öösiti laste akende taga sosistamas ja teenides nii endale välja nime Sosinamees. Lõpuks Sosinamehe isik paljastati ja nüüd kannab ohtlik sadist vanglas karistust. Kuid ometi kaob  linnakeses aastakümneid hiljem  järjekordne laps. Uurijad Amanda Beck ja Pete Willis, kellest viimane Sosinamehe  tabas, kardavad kõige hullemat – sarimõrvaril võis olla kaasosaline, kes on nüüd asunud uuesti tapma.

Samal ajal tabab Tomi ebameeldiv üllatus, kui ta avastab, et Jake, kellega Tomil on niigi raske ühist keelt leida, on hakanud kummaliselt käituma. Mees tabab Jake’i mitmel korral kellegi nähtamatuga rääkimas. Samuti tundub poeg teadvat asju, millest ta kuidagi teadlik olla ei saa. Kõige tipuks väidab Jake, et kuuleb akna taga sosistamist...

„Sosinamees“ on mitut põlvkonda hõlmav lõpuni närvikõdi ja kõhedust tekitav lugu, mille puhul põnevus krutitakse üles piirini, mis lugejal kananaha ihule toob. Lugedes raamatut üksinda ja öösel, võib lugejagi tabada ennast kuulatamast, kas ka tema akna taga kostub sosinat...

Alex Northi sulest on eesti keeles ilmunud veel:

"Varjusõber"

Ilmar Tomusk. „Kullakallis kass“ ( Tammerraamat, 2022)

32 lk

 

„Kullakallis kass“ on armastatud lastekirjaniku Ilmar Tomuski uusim lasteraamat.

Vanamehe maja keldris elab hiirepere lõbusat elu – keldris hoitavatest aed- ja juurviljadest saavad hiireema, hiireisa ja nende kolm last kõhukesed kenasti täis. See teeb aga vanamehele pahameelt, sest kuidas on võimalik, et tema kodus elavad hiired, kui samas majas elab ka tema kullakallis kass. Kass ennast aga hiirte püüdmisega ei vaeva. Miks ta peakski, kui peremees talle iga päev turult värsket kala ja vahukoort toob.

Ühel päeval otsustab hiirepere toredale „maailmareisile“ minna. Keldrist tuppa jõudnud, leiavad nad sealt magava kassi, kellega hiirekesed hirmsasti mängida tahaksid. Kassi kõht on aga head-paremat täis ja nii on ta külalistest, kes tema und segavad, ütlemata häiritud. Ja oh häda, kui kassi peremees koju jõuab ja näeb oma kullakallist sõpra koos hiirtega, kelle püüdmise nimel kassike sugugi pingutavat ei näi. Mis saab hiireperest ja laisast kassivolaskist edasi, saad aga teada raamatust!

Veebruarikuu lugemissoovitus

 

Catherine Miller. „99 päeva koos sinuga“ (Ersen, 2021)

264 lk

 

Emma kulgeb läbi elu ilma suuremate ootuste ja eesmärkideta. Kuidas saakski Emma elada nagu teised temavanused, kui naist ootab kodus raskelt haige ema, kelle ainsaks hooldajaks ja toeks on tema tütar. Nii pakuvad Emmale igapäevamuredest tröösti vaid tema lemmikraamatute poolt pakutav maailm. Hirmule emast ilmajäämise ees lisandub ka mure Emma enda tervise pärast, kui naine märkab, et tema rinnaga pole kõik korras.

Nathan on oma ellusuhtumise poolest Emma vastand. Näinud terve elu ühte ja sama unenägu sellest, kuidas ta 27-aastasena sureb, on Nathan võtnud iga päeva oma elus kui viimast. Noor mees on iga hetke võtnud kui midagi haruldast ja tähistamist väärivat, mis on ka põhjuseks, miks Nathan langevarjuhüpete instruktorina töötab. Jõudnud viimaks 27. eluaastani usub mees, et see eluaasta jääb talle ka viimaseks. Seda teadmist näib kinnitavat ka tõsiasi, et Nathan avastab oma ülakehalt veidra ja valuliku muhu.

Ühine mure ja hirm toovad Nathani ja Emma kokku haigla ooteruumis. Ootamatult leiavad noored oma elu kõige raskemal ajal toe ja ka armastuse just teineteise näol. Kuna Nathan ja Emma tunnevad, et hüvastijätt võib tulla rutem, kui nad oodata oskavad, annavad noored lubaduse, et ei raiska enam ühtegi tundi oma lõppeda ähvardavatest eludest. Kuid kuidas leppida sellega, et ka vastselt leitud armastus võib lõppeda veel enne, kui on alatagi saanud?

Louise Jensen. „Kingitus“ (Ersen, 2018)

336 lk

 

Jenna on kahekümnendates eluaastates naine, kes pool aastat tagasi elas üle südamesiirdamise. Hoolimata sellest, et varasemalt ei saanud Jenna oma südame peale loota ja pidi elama oma elu hirmus, et see järsult lõppeb, ei paku uus süda oodatud kindlus- ja rahutunnet. Ikka ja jälle rändavad naise mõtted oma elupäästjale – doonorile, kelle surma tõttu tuksub nüüd Jenna rinnus uus süda.

Jenna lõputu tänutunne oma doonori Callie ja tema perekonna ees paneb naist tahtma Callie lähedastega lähemalt tuttavaks saada. Eirates kõigi nõuandeid doonori perekonnaga  mitte ühendust võtta, mässib Jenna ennast üha tugevamalt saladustesse, mille avalikuks tulekut selle pere liikmed ei pruugi sugugi tahta. Ka Callie surma üle laotub veider saladuseloor. Kuigi naise vanemad on tütre surma tõttu sügavas leinas, tundub, et see pealtnäha ideaalne perekond varjab midagi olulist. Üha enam tundub Jennale, et kõigil Callie ellu kuulnud inimestel oli midagi varjata. Kas saab siis selleski kindel olla, et Callie surmani viinud õnnetus oli tõepoolest õnnetusjuhtum?

Louise Jenseni „Kingitus“ on üks mitmest autori põnevusromaanidest, mis eesti keelde tõlgitud. Jensen oskab lugejat kuni raamatu lõpuni pinevil hoida ja  tagada, et tõeni liialt vara ei jõutaks. 

Louise Jenseni sulest on eesti keeles ilmunud veel:

"Kaksikõde"

"Surrogaatema"

"Kohting"

Marilyn Jurman. „Mul hakkasid päevad“ (Lyynik, 2021)

192 lk

 

Marilyn Jurmani esikromaan „Mul hakkasid päevad“ on lugu noortest ja mõeldud kõnetama noori teemadel, millest mõned on delikaatsemad kui teised. Kuigi tegu on väljamõeldisega, on raamatu kirjutamisel inspiratsiooniks olnud noortega päriselt juhtunud olukorrad ja sündmused. Ka raamatu veidi ehk ootamatult mõjuv pealkiri on seotud Marilyni enda teismelisena peetud päevikuga, kus 14-aastane tütarlaps kirjutas esmakordselt alanud päevadest, mis on iga tüdruku jaoks üheks elu väga oluliseks verstapostiks.

Lugedes oma teismeea päevikut mõistis Marilyn unustatud tõde, et noori ei tohiks alahinnata ja nende tundemaailma naeruvääristada. Raamatu eesmärgiks on kinnitada noortele lugejatele, et nad pole oma tunnetega ja probleemidega üksi. Jurman julgustab noori kõnelema erinevatel keerulistel teemadel nagu näiteks seksuaalne ärakasutamine, söömishäired, suhted vanematega jpm. Raamatu peatükkide vahele on pikitud ka luuletused, mis on autori enda noorpõlve päevikust maha kirjutatud ja seostuvad hästi teose sündmustega.

„Mul hakkasid päevad“ on endas sügavamat tähendust peitev noortekas. Teismeliste argieluliste kes-kellele-meeldib probleemide seas on oskuslikult sisse toodud mitmed olukorrad, millega tänapäeva noored võivad kokku puutuda, kuid millest rääkimist ehk kardetakse. Jurman ei too neid probleeme välja eesmärgiga raamat huvitavamaks muuta, vaid pakub lugejale võimalust samastuda teose tegelastega leidmaks oma häält, et saada julgust oma muredest rääkida. Raamatu alapealkiri #eionei rõhutab  aga „ei“ ütlemise julguse ja oskuse olulisust.

Marilyn Jurman julgustab raamatut lugema ka lapsevanemid, kel endal teismelised kodus kasvamas. „Mul hakkasid päevad“ aitab täiskasvanud lugejal meelde tuletada enda kooliaega ja sündmusi, mis ehk ammu meelest läinud, kuid millel kunagi oli  noore inimese elus suur osakaal. Vaadates tagasi enda teismeeale, on ehk lihtsam mõista ka oma peres kasvavat teismelist.

„Mul hakkasid päevad“ on ära märgitud ka „Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab!“ märgisega.

Raamat ei ole soovitatav alla 14-aastastele.

Jaanuarikuu lugemissoovitus

 

Urve Tinnuri. „Õed“ (Canopus, 2019)

144 lk

 

Tuntud autori Urve Tinnuri „Õed“ on ladusalt kulgev ja kaasahaarav lugemine, kus eesti rahva jaoks keerulist ja valulikku ajalooperioodi  käsitletakse läbi kahe õe elukäigu kirjeldamise.

Romaani algus asetab lugeja inimesi pilgeni täis rongivagunisse, kus kaks õde, Reeni ja Õie, oma vähese varanatukese otsas loksudes lähenevate vene vägede eest Narvast põgenevad. On 1944. aasta kevadtalv ja Eesti, mis sõja-aastate jooksul on kui mängukann jagelevat laste vahel käest-kätte käinud, on langemas taas vene võimu alla. Paratamatusega vastakuti seatud õed on sunnitud koos paljude teistega kodulinnast evakueeruma, et otsida ajutist pelgupaika Virumaa kolkakülas elavalt onult. Kuid ajal, kui rahvas vaevu ots otsaga kokku tuleb, ei oota õdesid onu poolt just soe vastuvõtt ning naised teavad, et tegu on vaid ajutise lahendusega.

„Õed“ on kiirelt arenev ja viimase leheküljeni lugejat kaasakiskuv lugemine. Eesti rahva jaoks olulise ajalooperioodi kirjeldused mõjuvad huvitavalt nii vanemale kui ka nooremale lugejale. Esimese jaoks võib loetu nii mitmeidki mälestusi elustada, nooremaealisel lugejal aitab „Õed“ aga paremini mõista, milliseid eluvintsutusi nende esivanemad on üle elanud. Kuid ometi vajab elu ka siis elamist ja inimsuhted klaarimist, kui maailm on peapeale pööratud. Nii püüavad ka õed leida uues elus oma kohta. Sageli veeretab elu nende teele erinevaid takistusi, mis ka naiste omavahelisi suhteid kõvasti proovile panevad. Keerulistele inimsuhetele heidavad varju ka sõjajärgsed kolhoosiaastad, kus vintsutatud inimesi viimase vindini proovile pannakse.

Tinnuri „Õed“ on eluline romaan, kus lugeja saab jälle kord kinnitust tõsiasjale, et püüdes elada õigesti ja proovides sealjuures ka õnne leida, teevad kõik inimesed paratamatult vigu. Vahel toovad langetatud otsused kaasa traagilisi tagajärgi, kuid elus pole domineerivad ainult mustad ja valged toonid, mistõttu on sageli võimatu otsustada, kellele tegelikult, ja kas üldse, õigus kuulub.

 

„Õed“ järjeraamat:

„Rabasaar“

Alex Michaelides. „Vaikiv patsient“ (Pegasus, 2019)

352 lk

 

„Vaikiv patsient“ on Kreeka-Küprose-Inglise päritolu kirjaniku Alex Michaelidese esikromaan, mis  vaevu ilmuda jõudnuna troonis juba erinevate edetabelite tipus. Ka Eesti lugejad võtsid teose soojalt vastu ja nii mitmedki on romaani raamatupoe lehekülgedel viie tärni vääriliseks hinnanud. Tõepoolest on tegu põnevikuga, mis läbiloetuna seab järgmiste lugemist ootavate põnevusromaanide suhtes lati küllaltki kõrgele, pakkudes heale põnevikule vääriliselt parajas koguses närvikõdi, segadust ja ootusärevust võimaliku lõpptulemuse osas.

Andekas kunstnik Alicia Berenson on oma abikaasa Gabrieliga õnnelikus abielus. Selle tunnistuseks ka raamatu esimesed leheküljed, kus on ära toodud katkend naise päevikust, milles ta nimetab meest oma elu armastuseks. Ühel õhtul aga tulistab Alicia oma armastatud abikaasat viis korda näkku ja ei räägi pärast seda enam sõnagi. Koletu veretöö ja ilmselgete vaimsete probleemide tagajärel satub naine psühhiaatriahaiglasse, kus kuue pikka aasta vältel püüavad erinevad arstid ja terapeudid teda rääkima panna, kuid ebaõnnestunult. Seda päevani, mil psühhoterapeut Theo Faber, kes Alicia loost ja seda ümbritsevast salapärast lummatuna, samas haiglas tööle asub. Theo on veendunud, et just temal õnnestub naine uuesti rääkima saada ja seega tõde tolle saatusliku õhtu kohta välja selgitada. Mida rohkem Theo Aliciaga raviseansse läbi viib ja tema lähedastega vestleb, mõistab mees, et Alicia juhtumi juures on asju, mis omavahel sugugi ei klapi. Kuid kas Theo, kes endagi minevikutaaka endiselt turjal kannab ja selle raskuse all selga sirgena üritab hoida, suudab tõe välja selgitada ilma, et teda ennast Alicia ja temaga juhtunu hullusesse kaasa ei tõmmataks?

„Vaikiva patsiendi“ puhul ei tule karta, et tõde liiga vara ennast paista laseb. Pigem tekib loo edenedes rohkem vastust ootavaid küsimusi. Lahendusele just kui lähemale, kuid siiski põnevust üles kerida aitab ka vaikiva Alicia päevik, mida ta enne oma abikaasa tapmist täitis ja mille sissekannetest saab selgeks, et naise abielus ja suhetes teistega oli varjatud külgi. Küsimusi tekitab ja omal moel häirivalt mõjub ka minategelase Theo kinnisidee mõõtmeid võttev pühendumus Alicia juhtumi uurimisel, mis paneb teda üha rohkem üle piiride astuma ja seeläbi oma enda heaolu õõnestama.

Olles üks viimastel aastatel ilmunud parimaid põnevikke, on antud romaan kahtlemata iga põnevike ja trillerite austaja kohustuslik lugemispala.

 

Alex Michaelidese sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Neidised“

Cath Crowley. „Sõnad sügavas sinises“ (Rahva Raamat, 2019)

320 lk

 

„See on lugu armastusest. See on lugu raamatute armastamisest.“

Cath Crowley „Sõnad sügavas sinises“ on südamlik ja mõtlema panev noorteraamat, mis endas peituvate elutõdede ja kaunite tsitaatidega sobib lugemiseks ka veidi vanemale lugejale. Oma elujaatava ja optimistliku sisuga erineb antud raamat mitmetest teistest noorteromaanidest, mis sageli oma raske sisu poolest võivad rusuvana mõjuda. Ka Crowley teoses on ühe peategelase, Racheli, elus juhtunud midagi, millega ükski noor inimene kokku puutuma ei peaks -  neiu on kaotanud oma venna. Tõsisest temaatikat hoolimata annab „Sõnad sügavas sinises“ lugejale lootust, et ümbritsedes ennast armastatud inimestega, armistuvad viimaks ka kõige sügavamad hingehaavad.

Harjumuspäraste „noortekate“  seast tõstab raamatut esile seegi, et raamatutel ja sõnadel on teoses väga oluline koht. Keskseks sündmuste toimumise kohakski on kasutatud raamatute kauplus, millel nimeks Ulguvate Raamatute pood. Ka romaani kaanepilti ja vahelehti illustreerivad pildid raamatutest. Kuid Ulguvate Raamatute pood pole nagu iga teine – selles poes on Kirjade Kogu ehk raamatupoe osas, kus raamatuid võib lugeda, kuid mitte koju viia. Küll aga võivad kliendid raamatus ringe ümber tõmmata sõnadele või lausetele, mis neid millegi poolest kõnetavad. Kirjade Kogu teeb aga eriliseks see, et külastajad jätavad võõrastele raamatute vahele kirju.

Aastaid tagasi, vahetult enne ärakolimist, tegi seda ka Rachel, kes oli armunud oma parimasse sõpra Henry Jonesi. Vastust neiu oma kirjale aga ei saanudki. Kolm aastat hiljem on Rachel linnas tagasi ja sunnitud töötama samas raamatupoes ei kellegi muu kui Henry kõrval. Racheli elus vahepealse aja jooksul juhtunu on teda aga muutnud ja viimane asi, mida tüdruk soovib, on töötada koos inimesega, kes tema südame murdis. Lihtne pole ka Henryl, kelle vanemad neile kuuluva ja nende koduks oleva raamatupoe maha müüa tahavad. Just töö raamatupoes ja Kirjade Kogu on see, mis aitavad kahel endisel sõbral taas tee teineteise juurde leida.

„Sõnad sügavas sinises“ on pärjatud ka „Hea noorteraamat 2020“ tiitliga.

Detsembrikuu lugemissoovitus

 

Catherine Gaskin. „Suursaadiku naised. I-II raamat“ (Varrak, 1995)

278 lk (I osa)

Ühe oma aja populaarseima iiri-austraalia kirjaniku Catherine Gaskini 1995. aastal kahe raamatuna ilmunud teos  „Suursaadiku naised“ on kaasahaarav lugu kahe perekonna põimunud elusaatustest.

1930. aasta Londonis kohtuvad pargis juhuslikult kaks noort lapseootel naist. Lesknaine Ginny Clayton on mõjuka Ameerika perekonna liige, Dena Penrose on aga pärit vanast ja auväärsest inglise suguvõsast ning abielus inglise diplomaadi lord Camborne’iga. Erineva taustaga naiste juhuslikust kohtumisest tärkab pikki aastaid kestev sõprus, mida erinevad eluraskused ja pöördelise tähendusega ajaloosündmused, kaasa arvatud Teine maailmasõda, tugevalt proovile panevad. Siis aga juhtub midagi, mille tulemusel peavad Dena ja Ginny perekonnad ühiselt hakkama hoolitsema orvuks jäänud tütarlapse eest, kes muudab oma uue perekonna elu – nii nagu nemad temagi oma – jäädavalt.

„Suursaadiku naised“ võimaldab läbi aastate ja erinevate põnevate ajalooperioodide jälgida kahe perekonna elukäiku koos  inimeseks olemisega paratamatult kaasnevate võitude ja kaotustega. Kuigi armastusel selle erinevate esinemisvormidega on teoses oluline koht, on lisaks tegu kuulumisest ja inimeseks olemisest rääkiva looga, mis oma elulisusega paneb peategelastele kaasa elama ja ka kaasa tundma.

Juba ligi kolmkümmend aastat tagasi eesti keeles ilmunud romaan pakub lugemiselamust ka praegusele lugejale ning miks mitte haarata raamat tutvuse värskendamiseks uuesti kätte ka siis, kui see juba kunagi loetud on.

S.K. Tremayne. „Tulelaps“ (Pegasus, 2017)

328 lk

 

Lugejate seas oma debüütromaaniga „Külmakaksikud“ kiirelt populaarsust kogunud ja pseudonüümi S.K. Tremayne’i alt kirjutava autori sulest ilmunud teos „Tulelaps“, on sobilik lugemispala müsteeriumite ja närvikõdi austajatele. Oma kõhedust tekitava sisuga paneb  „Tulelaps“ lugejat võimaliku lõpplahenduse osas üha uusi küsimusi esitama. Nii nagu peategelane, tunneb ka lugeja ebakindlust ja kahtlust iga tegelase ja tema motiivide suhtes. Tegelikult tekitab sündmuste üha müstilisem areng umbusku ka peategelase enda suhtes. Põnevikule kohaselt mõjub teose tegelik lõpp just parajal määral ootamatult ja rabavalt.  

Äsja abiellunud ja oma värskesse abikaasasse Davidisse kõrvuni armunud Rachel kolib Londonist Cornwalli mehe uhkesse ja suurusugusesse  majja nimega Carnhallow House, kus seni üksinda elanud naist tõotab ees oodata unistuste elu – rikkus, armastus ja abikaasa õrnahingeline poeg Jamie. Idüll hakkab aga järk-järgult murenema, kui Jamie ühtäkki väidab, et tema surnud ema on hakanud ennast pojale ilmutama. Esialgu loodab Rachel, et kasupoja veider käitumine on leinava ja traumeeritud lapse viis ema surmaga toime tulla, kuid kui täiuslikuna tunduvas majas hakkab üha enam veidraid seiku juhtuma, aimab Rachel halba. Aimdusest saab reaalne hirm, kui poisi kummalised tulevikku puudutavad väited hakkavad täide minema. Ka perfektsena tundunud abikaasa David suhtub poja muutunud käitumisse tõrksalt, mis tekitab Rachelis ebakindlust ka oma mehe suhtes. Kuidas suhtuda aga võõraspoja süngesse ennustusse, et naine on jõuludeks surnud?

S.K. Tremayne’i sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Külmakaksikud“

„Tõde tõuseb, vesi kaob“

„Assistent“

Olivia Saar. „Eesti jõulumuinasjutte. Kuu ja tähed kuusepuul“ (TEA Kirjastus, 2007)

96 lk

 

Mis sobiks veel paremini südamesse jõulusoojust tooma ja jõulude-eelset ootusaega mõnusalt sisustama, kui Olivia Saare koostatud muinasjutukogumik „Eesti jõulumuinasjutte. Kuu ja tähed kuusepuul“. Kuigi lugejal võib tekkida ekslik arvamus, et muinasjutud ja iseäranis jõulumuinasjutud, on mõeldud vaid lastele, kutsub raamatu kaunis kaanepilt kogumiku järele haarama igas vanuses lugejaid, kes jõule armastavad.

Kogumik sisaldab kuutteist erinevat jõulumuinasjuttu, mis on kirjutatud tuntud ja armastatud Eesti kirjanike poolt. Teiste seas on jõululood kirja pannud Aidi Vallik, Lehte Hainsalu, Heljo Mänd, Heiki Vilep jt. Jõulumaagiat täis raamatust saab lugeda hajameelsest jõuluvanast, kes aasta tähtsaimal ööl äärepealt laste juurde hiljaks jäi; samuti tuleb juttu kõige laisemast päkapikust; rauast valmistatud piparkookidest ja paljudest teistest vahvatest ja südant soojendavatest jõulutegelastest ja nendega juhtunud sündmustest. Toredaid jõululugusid kaunistavad Priit Rea lummavad illustratsioonid, mis „mustadelgi“ jõuludel hinge ehedat jõulurõõmu toovad. Muinasjutud sobivad nii lastele lugemiseks või ettelugemiseks, kuid kahtlemata ka täiskasvanutele, kes heldimusega tagasi oma lapsepõlveaegsete jõulude peale mõeldaa saavad, et jõulutunne nüüdki endas taas üles leida.

Novembrikuu lugemissoovitus

 

Matt Haig. „Kesköö raamatukogu“ (Varrak, 2021)

312 lk

 

Nora Seed on kolmekümnendates naine, kes tunneb, et seni elatud elu koos kõigi kaasnevate äparduste ja nendest tulenevate kahetsustega, muutub talumatult rõhuvaks. Naine tunneb, et on nii ennast kui kõiki teisi oma elus alt vedanud ning sellest teadmisest tingitud masendus viib Norat üha enam lähemale meeleheitlikule soovile leida lõpuks ometi rahu. 

Kui kätte jõuab saatuslik päev, mil üks ebaõnnestumine teise järel Norale kinnitab, et tema elu  ja ta ise on väärtusetud, otsustab õnnetu naine asjale punkti panna ja oma elu lõpetada. Nora suureks üllatuseks ei leiagi ta oodatud rahu, vaid elu ja surma piiril asuva paiga, mida kutsutakse kesköö raamatukoguks. Selles kummalises ja unenäolises kohas ootab naist keegi, keda ta kunagi tundis ja armsaks pidas. Keegi kes pakub Norale erakordset võimalust oma elu muuta. Raamatukogule

kohaselt on lõputud riiulid tulvil raamatuid, kuid tegu pole sugugi juturaamatutega. Need erilised raamatud annavad Norale võimaluse proovida lõputuid variante teistest eludest, mis oleksid võinud reaalsuseks saada, kui naine oleks langetanud teistsuguseid otsuseid. Nora, kelle elu on saatnud järjest süvenev kahetsus- ja üksindustunne, saab kesköö raamatukogus „elada“ kõiki neid elusid, millest ta seni oma otsuste tulemusel loobunud oli. Nora võtab endale võimatuna näiva eesmärgi – leida täiuslik elu, mille juurde pidama jääda ja mis erinevalt tema praegusest elust, ta õnnelikuks teeks. Sealjuures ei tohi Nora aga unustada, et kesköö raamatukogu pole igavene ja jäädes liialt kauaks täiuslikku elu otsima, võib ta kõigest hoopis ilma jääda.

Kirjanik Matt Haig pakub „Kesköö raamatukogu“ näol lugejale mõtlemapaneva ja huvitava lugemiselamuse. Kuid lisaks sellele pakub Nora lugu lugejale lootust ja teadmist, et elu on täis piiramatuid võimalusi. Elu võib vahel halastamatult kaikaid kodaratesse loopida, seades usu parema tuleviku olemasolusse kahtluse alla, kuid  meeles tuleks pidada, et just järgmise elukäänaku taga võib paista kauaoodatud päike.

Sebastian Fitzek. „Hingemurdja“ (Eesti Raamat, 2021)

246 lk

Saksa edukaimate psühholoogiliste põnevike autor Sebastian Fitzeki „Hingemurdja“ on lugejaile tõeline maiuspala, mis õigele põnevikule kohaselt kerib lehekülg lehekülje haaval pinge särisevalt kõrgeks. Sellegi poolest nõuavad raamatu esimesed peatükid loetule keskendumist, et sündmuste arenguga sammu pidada. Põhjuseks kaks paralleelselt jooksvat süžeeliini, millest üks kujutab tänapäeva, kus peategelasteks eakas professor ja tundmatus katses osalevad üliõpilased. Teine, ja ühtlasi peamine, süžeeliin kujutab aga minevikku, kus sündmuste toimumise kohaks on luksuslik ja eraldatud psühhiaatriakliinik. Lugemist ei tasu aga pooleli jätta, sest järk-järgult saavad kõik põletavad küsimused vastused.

Hingemurdja on salapärane ja kardetud kurjategija, kes röövib ilma mingisuguse selge mustrita naisi, kes küll lõpuks elusana leitakse, kuid kellega midagi siiski kohutavalt valesti on. Naised jäeti ellu ja neid ei vägistatud ega haavatud, kuid pärast Hingemurdja käest pääsemist, oleksid nad justkui oma kehasse elusalt maetud, võimetuna ennast liigutama või rääkima, sarnanedes pigem elusale laibale kui tervele inimesele. Siis aga hakkavad  ühes psühhiaatriahaiglas aset leidma hirmutavad sündmused, mis kinnitavad kohutavat tõde – Hingemurdja on sihikule võtnud uued ohvrid ja seda psühhiaatriahaiglas viibivate inimeste näol. Olukorra teeb lugejaile põnevamaks seegi, et enne Hingemurdja rünnakule asumist, saab alguse lumetorm, mis vaimuhaigla muust maailmast ära lõikab ja seega ka lootuse pääsemisele loo tegelastelt ära võtab. Teose peategelaseks on kliiniku üks värskemaid meeskliente, kes ei mäleta midagi ei endast ega oma minevikust. Kui aga inimesed tema ümber surema hakkavad ja kurjategija ka tema sihikule võtab, peab mees endalt küsima, milline on tema seos Hingemurdjaga. 

Sebastian Fitzeki sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Terapeut“

„Ära lõigatud“

Lauren McLaughlin. „Saada pilte“ (Postimees Kirjastus, 2021)

432 lk

„Tüdrukud on poistest tugevamad. Võib-olla ei jää neil muud üle.“

Lauren McLaughlini noorteromaan „Saada pilte“, millel on ka  “Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab!” märgis, puudutab probleemseid teemasid, mis tänapäeva peadpööritavalt kiiresti arenevas piiramatute võimalustega „nutimaailmas“ vägagi aktuaalsed on. Võimalus vaid paari näpuliigutusega oma eraelu kõigiga jagada, võib noori suurde ohtu seada. Alati päevakohane ja vajalik on ka noortepidudel osalemisega seotud ohtudest rääkimine. Raamatutes ja filmides sageli suurte ning lahedatena kujutatud peod  peidavad endas sageli varjukülgi, millele osutamise McLauglin ongi eesmärgiks võtnud.

Kui Jonesville’i keskkooli saabub uus tüdruk Suze Tilman, püüab ta oma isikupärase välimuse ja natuuriga nii mõnegi uue koolikaaslase tähelepanu. Nii jääb tüdruk silma ka sõbrannade triole – Nikkile, Anile ja Lydiale – keda kõik koolis teavad kui ühtehoidvaid, kuid uhke olekuga sõbrannade punti. Tüdrukud leiavad ruttu ühise keele ja värsketest sõbrannadest saab lahutamatu kamp, kes lubavad alati üksteise eest seista ja endid ka pidudel pealetükkivate poiste eest kaitsta. Kui aga ühel sellisel peol leiavad  sõbrannad silmist kadunud Suze’i apaatsena ja pealtnäha purjuspäi kooli eliitmaadleja – kuid ühtlasi ka suurima ahistaja – Tarkin Shaw seltskonnast, saavad tüdrukud aru, et midagi on väga valesti. Mida peaks olema Suze’il pistmist Nikki poolt palavalt vihatud Tarkiniga? Olukord võtab üha absurdsemad mõõtmed, kui Tarkin väidab ühtäkki, et tema ja Suze on suhtes. Kõige kummalisem on aga see, et Suze ei vaidle sellele väitele vastu.

„Saada pilte“ on silmiavav noorteromaan, mis avab lugejale pidudel toimuda võiva pahupoole, heites pilgu seksuaalse ahistamise ning küberkiusamise valusatele, kuid üha enam käsitlemist vajavatele teemadele. „Saada pilte“ paneb lugejat endale tunnistama, et koletised ei ela ainult fantaasiaraamatutes- ja filmides, vaid sageli meie endi keskel, võides kanda populaarsuse ja hea maine eksitavat maski.

Üllatavate süžeekäikudega noorteromaan suudab tõsiseid teemasid käsitleda ilma, et need rusuvalt mõjuksid. Teos on lugemiseks sobilik vanemale kooliastmele.

Oktoobrikuu lugemissoovitus

 

Lia Louis. „Kallis Emmie Blue“ (Rahva Raamat, 2021)

352 lk

Ühel päeval, aastaid tagasi, lasi teismeline Emmie Blue kooliõuel lendu punase õhupalli oma nime ja aadressiga. Imekombel maandus pall Prantsusmaa rannal, kust selle leidis Lucas Moreau nimeline poiss. Lucas otsustab Emmiega ühendust võtta ja alguse saab aastaid kestev lahutamatu sõprus.

Neliteist aastat hiljem istub Emmie, kes on oma parimasse sõpra lootusetult armunud, Lucase vastas restoranilauas, oodates ja lootes kogu hingest, et mees tunneb  sama ja teeb oma tunded lõpuks avalikuks. Emmie on veendunud, et nad on Lucasega kokku loodud ja on vaid aja küsimus, kui mees seda ka ise taipab. Kui Lucas teeb aga teatavaks tegeliku põhjuse, miks ta Emmie õhtusöögile kutsus, variseb naise maailm kokku – kõik, millesse Emmie uskus, lüüakse uppi ja naine peab endalt küsima, mis saab tema elust siis, kui mees, keda ta aastaid oodanud on, polegi ehk talle mõeldud?

„Kallis Emmie Blue“ on südamlik lugu sõprusest ja õhkõrnast piirist, mis seda armastusest lahutab. Humoorikate seikadega pikitud, käsitleb „Kallis Emmie Blue“ lisaks romantilisele armastusele ka  inimeseks olemisele omast kuulumissoovi – olla osa perekonnas ja olla hoitud ning armastatud. Teismelisena elas Emmie üle traumeeriva kogemuse, mis viis noore neiu murdumise äärele. Ka Emmie elust puuduv isafiguur ja ükskõikne ema andsid oma „panuse“, et Emmiest sirguks ebakindel ja elus ettevaatlikult edasi kulgev naine. End üdini üksikuna tundes, leiab Emmie Lucases lisaks parimale sõbrale ka pereliikme, keda usaldada ja kellele toetuda.

„Kallis Emmie Blue“ paneb lugeja peategelasele kaasa elama ja põnevusega ootama, mis saatusel naisele järgmisena varuks on. Mõtisklemata ei saa jätta ka küsimuse üle, kas ettemääratusel on elus ja armastuses oma koht või on iga inimene ise oma õnne sepp…

Yann Martel. „Pii elu“ (Pegasus, 2012)

360 lk

Peategelane Pii Patel on india poiss, kelle elus on jumalal väga eriline koht. Kuid Pii ei leia, et truu peaks olema vaid ühele usundile, sest oma tõde esindavad neist kõik – nii tema enda rahvuse usk – hinduism – kui ka kristlus ja islam. Oma teistsuguse lähenemise poolest usule, saab Pii nii mitmegi kõõrdpilgu osaliseks, sest teistel on poissi raske mõista. Edasised sündmused panevad aga noormehe usu tõeliselt proovile.

Kui Pii loomaaia juhatajast isa ja tema ülejäänud perekond võtavad vastu otsuse koos loomaaialoomadega Jaapani kaubalaeval Indiast Põhja-Ameerikasse emigreeruda, juhtub midagi kohutavat – laev satub tormi kätte ja läheb põhja. Ainsa ellujäänud inimesena peab Pii alustab karmi võitlust ellujäämise nimel. Poisil õnnestub päästepaati ronida, mida tal tuleb paraku jagada hüääni, orangutani, haavatud sebra ja bengali tiigriga. Aja jooksul tapab tiiger ellujäänud loomad, kuid jätab Pii ellu. Noormees peab kasutama ülimat leidlikkust ja rakendama oma teadmisi loomadest, et kitsukeses paadis, kust kuhugi põgeneda pole, ellu jääda. Kuid ellujäämise nimel võitleb ka tiiger, kelle ainsaks kõhutäieks kesk ääretut ookeani, saab olla vaid üks 16-aastane poiss.

„Pii elu“ on harukordne lugu inimese suhestumisest looduse ja eluga. Lisaks eksistentsiaalsetele küsimustele, mida „Pii elus“ käsitletakse, teeb raamatu põnevaks ka sündmustik ise – kas Pii ja tiiger pääsevad? Kuna jõuab kätte hetk, kui näljane ja lõksus tiiger annab instinktidele järele ja poissi ründab? Autor suudab läbi peategelase paeluvalt kirjeldada metsikute loomade käitumist ja olemust ning inimese suhet nendega.

Raamatu põhjal on 2012. aastal valminud ka neli Oscarit võitnud samanimeline film!

Johanna-Iisebel Järvelill. „Sõõm metsaõhku. Metsalood“ (Metsalugu, 2021)

120 lk

Johanna-Iisebel Järvelille „Sõõm metsaõhku“ on väga omanäoline raamat, mis tänapäeva nutiseadmetest haaratud maailmas on lausa hädavajalik, et aidata lapsi tuua tagasi loodusesse või nagu autor ise on öelnud – looduse tagasi laste juurde.

Endas 46 lühikest jutukest sisaldav raamat viib lugeja lummavasse loodusesse. Tegu pole pelgalt juturaamatuga, vaid raamatuga, mis nõuab oma lugejalt aja mahavõtmist ja enda tunnete ja tundmuste tähele panemist. Raamatu eesmärgiks on panna loodusest võõrdunud lapsi ümbritsevale uue pilguga vaatama, nägema selles midagi erakordset ja elusat ning mõistma ühtlasi, et inimene – sealjuures lugeja ise – on osa loodusest. Seda eesmärki aitavad täita erinevad metsalood, mis asetavad lugeja otse loetu keskele, pannes ta nägema ja tundma kõike seda, millest autor kirjutab. Nii saab lugeja võimaluse olla näiteks suur ja väärikas tammepuu või kaval kõhutäidet otsiv rebane. Näitlejanna ja ema Saara Pius nimetab raamatus sisalduvaid jutukesi imelisteks maandajateks ja koguni teraapilisteks. 

Raamatut kaunistab enam kui 50 imelist illustratsiooni, mis pakuvad elamusi ja silmailu kõige pisematest kõige vanemateni. „Sõõm metsaõhku“ on sobilik ja ehk isegi vajalik lugeda ka tänapäeva kiirest elutempost hõivatud vanemal, sest loetu aitab meeltel puhata ja mõtetel looduseradadele rändama minna.

Eestikeelse raamatuga on kaasas ka audioraamat, mida loeb Janek Sarapson.