neljapäev, 12. jaanuar 2023

Jaanuarikuu lugemissoovitus

 










Dinah Jefferies. „Siidikaupmehe tütar“ (Tänapäev, 2018)

408 lk

 

„Siidikaupmehe tütar“  on lugu 18-aastasest segapäritolu Nicole’ist, kes otsib oma kohta elus 1952. aasta Prantsuse Indo-Hiinas. Olles prantslasest siidikaupmehe ja vietnamlannast ema tütar, ei tea Nicole, kuhu päriselt kuulub. End alati läbi ja lõhki prantslannaks pidanud, kuid välimuse poolest vietnamlannast emale sarnanedes, erineb Nicole täielikult oma vanemast õest Sylviest, kelle varjus on tüdruk lapsepõlvest peale elanud. Tüdrukute ema suri Nicole’i sünnitades ja nii tunneb neiu, et nii isa kui õde on ema surmas alati teda süüdistanud. Kui isa teatab, et jätab oma siidiettevõtte Sylvie juhtida, tunneb Nicole ennast lööduna. Just kui lohutusauhinnana jääb tema hoolitseda unarusse jäetud siidipood Hanoi Vietnami kvartalis. Pühendades ennast poe ülestöötamisele mässulistest kihavas piirkonnas, kus inimeste sooviks on kukutada Prantsuse ülemvõim, tabab Nicole ennast üha rohkem küsimas, kas ta kuulub prantslaste või hoopis vietnamlaste sekka. Prantslaste ja vietnamlaste üha teravnevate suhete taustal märkab Nicole esmakordselt koloniaalvalitsuse tegelikku palet ja enda meelehärmiks ka oma perekonna osa selles. Nicole’i tõekspidamised seab kahtluse alla vietnami mässaja Trần, kes oma tulise armastusega kodumaa vastu paratamatult naist paelub. Teisalt on Nicole’i südames ameeriklasest kaupmees Mark, kellest naise kurvastuseks on huvitatud ka Sylvie’i.  

„Siidikaupmehe tütar“ on kaasahaarav lugu noore neiu eneseotsingutest ajal, kui tema armastatud kodumaal käib võitlus, mis ähvardab vankuma lüüa ka tema enda seni kindlana tundunud elu alustalad. Olles prantslannana üles kasvatatud ei ole Nicole valitseva võim õigsuses kunagi  kahelnud, kuid töötades ja elades vietnamlaste keskel, mõistab naine, et tunneb ennast samavõrra – kui mitte enamgi – vietnamlasena. Kuidas selle taustal suhtuda riigis üha enam käärivatesse pingetesse ning kuidas säilitada suhteid perekonnaga, kellega ei tundu enam midagi ühist olevat?










Riley Sager. „Viimased tüdrukud“ (Päikese kirjastus, 2017)

384 lk

 

Quincy Carpenter elab kadestamisväärset elu – tal on ilus kodu, hooliv elukaaslane ja populaarne küpsetusblogi. Seda näiliselt normaalset elu tumestavad aga aastaid tagasi läbielatud kohutavad sündmused, mis lisaks kehalistele jälgedele on jätnud sügavad armid ka naise hinge. Kümne aasta eest sõitis Quincy koos viie sõbraga Männimajakeseks kutsutavasse metsamajja parima sõbranna sünnipäeva tähistama, kuid elusana tuli tagasi vaid Quincy, olles võika tapatalgu ainus ellujääja. See tõsiasi tegi naisest vastu tahtmist Viimaste Tüdrukute „klubi“ liikme. Nii hakkas ajakirjandus kutsuma tüdrukuid, kes on sarnasest tragöödiast eluga pääsenud.

Quincy on alati vihanud, et teda Viimaseks Tüdrukuks nimetatakse. Naise ainus soov on juhtunu unustada ja elada tavalist elu. Nii on ta meedia meelehärmiks hoidunud suhtlemast ka kahe teise Viimase Tüdrukuga, Sami ja Lisaga, kes samuti mõrtsukate käest vaevu eluga pääsesid. Kuid kui Lisa sooritab enesetapu, lööb see Quincyl jalad alt. Ta ei suuda mõista, kuidas sai naine alla anda pärast seda, kui saatust trotsides imekombel mõrvari käest pääses. Minevikuhaavadele raputab soola ka Sami ootamatu väljailmumine. Mässumeelne ja karmikoeline Sam sunnib Quincyt kümne aasta taguseid sündmuseid meenutama. See on aga viimane asi, mida naine teha soovib. Quincy peab endalt küsima, keda ta võib usaldada ja kas Lisa võttis tõesti endalt ise elu.

„Viimased tüdrukud“ krutib heale põnevikule omaselt oskusklikult pinget terve raamatu vältel. Oleviku põimimine Männimajakese sündmustega tekitab lugejas närvikõdi ja kannatamatust teada saada, mis tegelikult juhtus. Just siis, kui tundub, et tegelik süüdlane on teada, rabatakse lugejat ootamatult.










Ditte Wiese. „Ja siis ma upun“ (Päike ja Pilv, 2022)

336 lk

 

18-aastane Josephine on eeskujuks nii oma perele kui sõpradele. Kõik, kes teda tunnevad, teavad, et tüdruk teeb kõike alati läbimõeldult ja lahtisi otsi jätmata. Josephine’il on suurepärased hinded, ta toitub õigesti ja viimaks on tal ka ideaalne poiss-sõber. Josephine’i pere ja sõbrad ei tea aga seda, et ideaalne olemine muutub tüdruku jaoks üha kurnavamaks. Josephine ei tunne elust rõõmu. Näriv ärevustunne – tunne, et kui kõik ei lähe planeeritult, juhtub midagi halba – on tema alatiseks saatjaks. Kõige kokku kukkumist saab ära hoida vaid kirja pandud eluplaani kindel järgimine. Paraku tundub, et mida järjekindlamalt neiu kõike õigesti teha üritab, seda rohkem asjad viltu veavad. Eksimine ja paika pandud plaanist kõrvalekaldumine tekitab Josephine’is tunde, et ta on uppumas. Selle tunnistamine ja abipalumine tähendaks aga läbikukkumist.

Taani kirjaniku Ditte Wiese’i raamat „Ja siis ma upun“ on mõtlemapanev lugu tänapäeva ühiskonna survest olla veatu ja sellest, mida võib sellest survest tekitatud pinge ühe noore, vaevu täiskasvanud, inimesega teha. Ka Eesti meedias saab üha sagedamini lugeda noortest, kes varakult läbi põlevad või endalt elu võtavad, sest nad tunnevad, et ei täida ühiskonna poolt endale seatud ootusi. Noorteromaanile omaselt käsitletakse raamatus noore inimese enesega pahuksis olemise teemat, kuid erinevalt paljudest teistest noortekatest, ei ole antud teose peategelane halvale teele sattuv teismeline. Josephine allakäik saab vastupidiselt hoopis alguse soovist olla kõige parem. Wiese näitab, kuidas soov elus kõike ainult õigesti teha, võib viimaks viia täieliku läbipõlemiseni. Hoolimata käsitletavate teemade keerulisusest ei mõju romaan rusuvalt ja teose lõpp pakub lugejale lootust, et ka kõige hullemas olukorras peitub väljapääs.

„Ja siis ma upun“ on lugemiseks sobilik vanemale koolieale.


reede, 16. detsember 2022

Detsembrikuu lugemissoovitus

 










Amy Harmon. „Kus uitavad kadunud“ (Rahva Raamat, 2022)

391 lk

 

On aasta 1835, mil kõigest kahekümneaastane lesknaine Naomi May on koos perekonnaga asunud katsumusi täis teekonnale Ameerika lääneossa, lootes alustada seal uut ja paremat elu. Üheskoos mitmekümnete teiste peredega võetakse jalge alla tuhandeid miile pikk ränkraske rännak, mis oma halastamatu maastiku, äärmuslike ilmaolude ning kasinate elutingimuste põhjustatud haiguste tõttu mitmete teelolijate elutee lõpetab. Selle mitmeid kuid kestva teekonna teevad teeliste jaoks erakordselt ohtlikuks vaenulikud indiaanlased, kellele nende maadel liikuv vankrivoor kergeks sihtmärgiks on. Vankrivoori etteotsa asub teejuhiks indiaani päritolu John Lowry, kes oma hõimust võõrdununa ei tunne ennast omade hulgas ka valgete seas. John on harjunud talle heidetavate kõõrdpilkude ja inimeste umbusuga, kuid mehe teadmised loodusest, loomadest ja indiaanlastest muudavad ta rännulistele hädavajalikuks abimeheks. Salapärane ja omaette hoidev John köidab Naomi tähelepanu ning kesk raskusi tekib nende kahe noore vahel ootamatu side. Seejärel juhtub aga midagi, mis muudab Naomi elu igaveseks ning lahutab ta oma perekonnast ja Johnist. Püüdes leida tagasiteed teineteise juurde peavad Naomi ja John taluma kirjeldamatuid vintsutusi teadmata, kas nad üksteist veel kunagi näevad.











Karen McManus. „Nõod“ (Eesti Raamat, 2022)

348 lk

 

Aastakümneid tagasi katkestas Mildred Story päevapealt suhted kõigi oma lastega, põhjendades tehtud otsust vaid ühe lausega: „Küll te ise teate, mis te tegite.“. Naise otsus öelda oma lastest lahti tekitas pere omavahelistesse suhetesse kuristiku, mis aastateks ületamatuks jäi. Kui aga ühel päeval saabub kiri, milles Mildred kutsub oma lapselapsi, kellega ta kunagi varem kohtunud pole, suveks Gull Cove’i saare kuurorti elama ja töötama, otsustavad Milly, Aubrey ja Jonah vanemad, et sellisest pakkumisest ei tohi mingil juhul keelduda. Mildredi kiri pakub perele lootust, et viimaks on võimalik katkenud suhted taastada. Nõod pole aga nende eest paika pandud suveplaanide üle sugugi vaimustuses. Veel vähem on nad huvitatud suve veetmisest sugulastega, keda vaevu tunnevad. Jõudes saarele on ilmne, et ei vanaemal ega kellelgi teisel polnud noorte saabumisest aimugi. Aja jooksul mõistavad Milly, Aubrey ja Jonah kuivõrd salapärane – ja ka ohtlik – nende perekonna minevik on. Küsimus on, kas Storyde saladuste päevavalgele kiskumine võib ohtu seada ka nende elud?

Karen McManus on tuntust kogunud noortele kirjutatud põnevikega, mis köidavad lugejat esimestest peatükkidest peale ja šhokeerivad ettenägematu lõpplahendusega.

 

Karen McManuse sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Üks meist valetab“

„Üks meist on järgmine“

„Kaks suudavad saladust hoida“










 

Eugene Yelchin. „Geenius laua all: lapsepõlv raudse eesriide taga“ (Pegasus, 2022)

208 lk

 

„Geenius laua all: lapsepõlv raudse eesriide taga“ on läbi huumoriprisma jutustatud mõtlemapanev lugu juudi päritolu autori Eugene Yelchini (Jevgeni Jeltšin) lapsepõlvest Leningradi kommunaalkorteris külma sõja aegsel Venemaal. Minavormis kirjutatatud ja autori illustratsioonidega tihedalt pikitud raamat tutvustab lugejale viieliikmelist perekonda, kuhu kuuluvad Jevgeni, tema palavalt luulet armastav isa, balletiakadeemias töötav ema, vend ja vanaema. Elu raudse eesriidega looritatud maailmas, milles kehtivad omad reeglid, paneb Jevgenit mõtisklema oma perekonnast ja oma koha üle selles. Et seda elu hiiglasuurt piltmõistatust paremini kokku panna, võtab poiss appi joonistamise. Töövahendiks näpatud pliiatsijupp ja „lõuendiks“ vanaema männipuust lauapalaadi alumine külg, mille Jevgeni täidab erinevate piltidega.

Olgugi, et „Geenius laua all“ on liigitatud lasteraamatuks, tuleb arvesse võtta, et tänapäeva lastele võib kirjutatu sisu ja tõeline mõte esialgu tabamatuks jääda. Seetõttu on hea, kui lapsel on lugemise ajal või pärast seda võimalik täiskasvanule loetu kohta küsimusi esitada ja selle üle arutleda. Sellegi poolest pakub antud teos lisaks toredale lugemiselamusele teadmisi ühest ajaloo perioodist, millega ka eestlased seotud olid ja mida siiani sageli meenutatakse. Jevgeni lapsepõlvemälestused- ja seigad võivad nooremale lugejale kahtlemata veidrad ja kohati ehk koguni absurdsetena tunduda, kuid nõukogude ajal elanud inimestele pakub „Geenius laua all“ kindlasti samastumis- ja meenutamisvõimalust.


teisipäev, 29. november 2022

Novembrikuu lugemissoovitus

 









Pam Jenoff. „Komandandi tüdruk“ (Ersen, 2015)

368 lk

 

Üheksateistkümneaastane Emma ja tema abikaasa Jakob on jõudnud vaid mõned nädalad abieluõnne nautida, kui Teine maailmasõda oma halastamatusega nende kodumaa Poola enda haardesse võtab. Mässumeelne Jakob keeldub okupeerijate võimule allumast ning annab endast kõik, et oma riigi püsimajäämisse panustada. Jakobi seotuse tõttu vastupanuliikumisega on mees sunnitud Emma maha jätma ja ennast varjama. Juutidena on Emma ja tema pere saatuseks vireleda jumalast hüljatud getos, kus äärmuslikud tingimused ja haigused inimeste ridasid laastavad. Ootamatult avaneb naisel võimalus põgeneda, kuid seda oma pere hülgamise hinnaga. Vastupanuliikumine annab Emmale uue identiteedi ning neiu hakkab kandma mittejuudi nime Anna Lipowski. Saadetud elama abikaasa katoliiklasest tädi juurde, pole Emma aga sugugi väljaspool ohtu. Olukord muutub veelgi keerulisemaks, kui tädi Krysiat külastavad natsid eesotsas komandant Richwalderiga, kes ilmutab Emma vastu varjamatut huvi, mida vastupanuliikumine soovib enda kasuks ära kasutada. Emmale antakse pöörasena näiv ülesanne Richwalderi kasuks tööle hakata, uurimaks natside okupatsiooniplaane. Pannes proovile oma abielu ja tõekspidamised, peab naine komandandi usalduse võitma. Sealjuures tuleb Emmal otsustada, milliseid piire ületada ning kust maalt jookseb piir, mille ületamisel tagasipääsu enam pole.

„Komandandi tüdruk“ on sõjaromaan, mis paneb ka lugejat mõtisklema õigete ja valede valikute üle ning juurdlema selle üle, kui kaugele oleme valmis minema, et kaitsta endale tähtsaimat.











Riley Sager. „Lukusta kõik uksed“ (Rahva Raamat, 2021)

424 lk

Jules Larseni elu on olnud kõike muud kui meelakkumine. Hiljutiste sündmuste tagajärjel rahatuks, elukohata ja murtud südamega jäänud naine on valmis tegema mida tahes, et teda vesiliivana endasse tõmbavast ebaõnne mülkast välja rabeleda. Seetõttu tundub korterihoidja tööpakkumine Manhattani suursuguses Bartholomew kortermajas liiga hea, et tõsi olla. Lapsepõlves luges tüdruk koos nüüdseks teadmata kadunud õega raamatut, mille kangelanna elas samuti Bartholomew’s. Võimalus loetut ka ise kogeda ja seeläbi ennast õele lähemal tunda, peletab kõik naise kahtlused. Uue töökoha nõudmised – ei tohi tülitada maja elanikke, öösel korterist ära olla ega külalisi vastu võtta – on küll pentsikud, kuid kopsakas palganumber on rohkem, kui Jules unistada oskaks ja seega ei kahtle naine töökohta vastu võtmast.

Olles ennast sisse seadnud, tutvub neiu Ingidiga, ühe teise korterihoidjaga, kelle puhul näib Julesile paratamatult, et tüdruk kardab midagi. Maja sünge ajalugu on Julesi seni külmaks jätnud, kuid kui Ingrid ühtäkki üleöö välja kolib ja jäljetult kaob, hakkab naine halba aimama. Enda õuduseks avastab Jules, et Ingrid pole sugugi esimene korterihoidja, kes majast kaduma on läinud. Jules mõistab, et ei tohi kedagi majaelanikest usaldada. Enda elu ohtu seades võtab naine eesmärgiks välja selgitada, mis  Bartholomew’s tegelikult aset leiab.

Südame kiiremini põksuma panev ja kõhedaid süžeepöördeid täis „Lukusta kõik uksed“ ei jäta külmaks ühtegi lugejat.











Agnes Kolga. „Varjajad“ (Tänapäev, 2017)

240 lk

 

„Varjajad“ on kirjastuse Tänapäev 2015. aasta noorteromaanivõistlusel äramärgitud töö, mille peategelane Kerli käib 11. klassis ja elab teismelise igapäevaelu, mis on täis pidusid, sõpradega koosviibimisi, esimesi armumisi ja ka esimest südamevalu. Kerli parim sõber on Kaspar, kellesse neiu on salamisi arumunud. Kerli püüab segadust tekitavaid tundeid iga hinna eest varjata, et hinnalist sõprust mitte ohtu seada. Üha enam tunneb tüdruk aga, et õhkõrn piir sõpruse ja armastuse vahel hakkab aina rohkem hägustuma ning  oma tegelike tunnete varjamine muutub keeruliseks.  Seda iseäranis siis, kui klassi tuleb uus tüdruk, kes Kaspari tähelepanu köidab. Kerli peab langetama otsuse, kas kuulata oma südamehäält ja poisile oma tunnetest rääkida või hoida nendevahelist sõprust, mis tõe avalikuks saamisel puruneda võib. 


reede, 14. oktoober 2022

Oktoobrikuu lugemissoovitus

 









Kristin Hannah. „Jaanimardika tee“ (Varrak, 2012)

468 lk

 

1974. aasta suvel tunneb Kate Mularkey ennast kaheksanda klassi kõige ebapopulaarsema tüdrukuna. Kui tema naabriks kolib salapärane ja julge Tully Hart, kes oma ilu ja tarkusega võidab kõigi südamed, muutub ka Kate’i elu jäädavalt. Ühel õhtul juhtub Tullyga midagi kohutavat, millest ta usaldab – endalegi üllatuseks – rääkida vaid Kate’ile. Ühine saladus liidab tüdrukuid ja neist saavad lahutamatud „TullyjaKate“, keda inimesed teavad kui Jaanimardika tee tüdrukuid.

Tully ja Kate on erinevad nagu öö ja päev. Omadega pahuksis ema hooletuse tõttu kannatas Tully lapsepõlves palju ja nii otsib ta saamata jäänud armastust ja hoolimist meestelt. Naist edasiviivaks jõuks saab kustumatu ambitsioon ja tahe jätta endast maailma märk maha. Nii saab Tullyst reporter, kes aastate jooksul karjääriredelil muljetavaldava tõusu teeb. Sellegi poolest tunneb naine endiselt, et õnnest on puudu miski, mis Kate’il olemas on - perekond.

Kate, vastupidi Tullyle, ei ihka karjääri teha, vaid soovib leida keegi, keda armastada ning kellega pere luua ja koos vananeda. Kate on aga sunnitud endale tõdema, et vahel on Tully isikupära kõrval raske iseendaks jääda. Ühel hetkel on  Kate sunnitud endalt küsima, kas ta peaks elult rohkemat tahtma.

Romaan jälgib kahe neiu naiseks sirgumist ja eluteed rohkem kui kolmekümne aasta vältel. Saatus veeretab nende mõlema teele takistusi, mille ületamisel on nendevaheline sõprus nagu valgust näitav majakas. Hoolimata vahel tekkivatest lahkhelidest ja riidudest leitakse alati taas tee teineteise juurde. Kuniks juhtub aga midagi, mis ähvardab kaks sõpra igaveseks lahku viia… 










Robert Bryndza. „Nine Elmsi mõrvar“ (Pegasus, 2020)

400 lk

 

„Nine Elmsi mõrvar“ on populaarse „Peainspektor Erika Fosteri krimipõnevike“ autori Robert Bryndza uue raamatusarja esimene romaan.

1995. aastal oli Kate Marshall noor ambitsioonikas politseiuurija, kellel oli pooleli kurikuulsa Nine Elmsi inimsööja juhtum. Eneselegi ootamatult tabab Kate – kes äärepealt oleks olnud mõrtsuka viies ohver – seni tundmatuks jäänud kurjategija, mis ootustele vastupidiselt hävitab naise paljutõotava karjääri ja ka tema isikliku elu. Oodatud toetuse ja abi asemel, hakkavad naise kohta ringlema alusetud kuulujutud, mis põhjustavad Kate’i politseitööst eemaldumise ja ennasthävitava käitumise alguse. Viisteist aastat hiljem on Kate püüdnud teha endast kõik, et kunagised õudsed sündmused seljataha jätta ja eluga otsast alata. Naine töötab õppejõuna ühes Inglismaa rannikuäärses ülikoolis, kuid juhtunu mõju suhetele kõige lähedasematega ei ole lasknud naisel täielikult terveneda. Kummitavate minevikuvarjudega lõpparve tegemise võimalus avaneb siis, kui ühe ammu kadunuks jäänud neiu meeleheitel vanemad võtavad Kate’iga ühendust, tehes šokeeriva avalduse, et kunagine Nine Elmsi mõrvar tappis aastaid tagasi nende tütre. Leinavate vanemate ainus soov on teada tõde ja leida oma tütre säilmed, et viimaks hüvasti jätta. Sündmused võtavad ootamatu pöörde, kui välja ilmub isik, kes kopeerib Nine Elmsi mõrvari kuritegusid. Kate, koos oma noore ja nutika assistendi Tristaniga, otsustab juhtumi lahendada. Kuid mida tähendab see Kate’i jaoks, kui Nine Elmsi mõrvari kopeerija peaks soovima oma iidoli lõpetamata töö lõpule viia?

 

Eradetektiiv Kate Marshalli raamatusarja teised osad:

„Udus uppunud“

„Pimedus langeb“












Alf Prøysen. „Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni“ (Varrak, 2022)

32 lk

 

Norra lastekirjaniku Alf Prøyseni armastatud lasteraamat „Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni“, mille abil on lapsed juba mitmeid põlvi numbreid lugema õppinud, ilmus sel aastal täiesti uues kuues, mida ehivad illustraator Hans Jørgen Sandnesi imearmsad illustratsioonid.

Ühel päeval näeb väike kitsetall, kel numbrid hästi selged, järvevees oma peegelpilti. Nutikas talleke „loeb“ ennast ära, kuid seda satub kuulama vasikas, kelle kitsetall samuti üle loeb. Vaesele kitsekesele toob numbrite tundmine aga hoopistükkis pahanduse kaela, kui loomad, keda ta teel kohates loendab, seda talle pahaks panevad ja kitsetalle taga ajama hakkavad. Tekkinud segaduses juhtub aga midagi, mille käigus selgub, et numbrite tundmisest on tegelikult palju kasu.

Lihtne ja kaasahaarav jutt aitab lastel pideva kordamise abil ühest kümneni numbreid õppida. Raamatu eestikeelne esmatrükk ilmus 1964. aastal, mis hetkeks oli teost trükitud juba 40 000 eksemplari. Eesti keeles  on ka ilmunud mitmeid kordustrükke, mis näitavad, kuivõrd ajatu ja armastatud antud raamat on.

esmaspäev, 12. september 2022

Septembrikuu lugemissoovitus

 









Lauren Chater. „Pitsikuduja“ (Ühinenud Ajakirjad, 2018)

400 lk

Juba ainuüksi Lauren Chateri „Pitsikuduja“ esikaas paelub lugeja tähelepanu. Olgu põhjuseks kasvõi tõsiasi, et kaanel olev autori nimi ei kuulu eestlasele, vaid hoopis austraallannale, kelle elu ega juured pole kuidagi Eestiga seotud. Huvitõstvalt mõjub ka kaanepilt, millel on kujutatud Haapsalu salli kandvat noort kaunist neidu.

Eestlaste valusast ajaloost jutustav „Pitsikuduja“ on Chateri debüütromaan, mille naine otsustas kirjutada, kui leidis raamatukogus tööl olles raamatu Haapsalu sallidest. Sellest tärkas huvi Eesti vastu ning seda sel määral, et naine asus põhjalikult riigi ja selle ajaloo kohta infot otsima. Chaterit lummas Eesti ajalugu ja kombestik. Iseäranis paelusid teda kaunite Haapsalu sallide ajalugu ja nendega seotud pärimus. Naise sõnul hämmastas teda, et üks riik on üle elanud mitu okupatsiooni, aga suutnud siiski oma traditsioone alal hoida. Nii otsustas ta kirjutada ajaloolise romaani, mille tegevustik toimub Eestis ja eestlastega.

„Pitsikuduja“ sündmustik leiab aset 1941. aastal, kui Punaarmee terror Eestit halastamatult laastab. Teose üheks peategelaseks on oma kodumaad palavalt armastav Katarina. Ühe võitlusviisina vihatud vaenlase vastu näeb neiu armastatud vanaema pärandi elushoidmist Haapsalu sallide kudumise näol, mille kaunid ja keerukad mustrid annavad edasi esivanemate lugusid. Samal ajal elab Moskvas teine noor naine Lydia, kelle elus on just kui kõik olemas olnud, kuid kes tunneb ennast oma kuldpuuris äärmiselt üksikuna. Naise Eestist pärit ema on surnud ja teda on neiule meenutama jäänud kaunis pitssall. Traagilised eluseigad viivad kokku kaks naist, keda ühendab unistus helgemast tulevikust.

Ootamatute süžeepööretega „Pitsikuduja“  räägib loo kahe erineva taustaga naise võitlusest elu, vabaduse ja armastuse nimel eestlastele niivõrd olulisel ja valusal ajaperioodil.











Riley Sager. „Enne pimedat koju“ (Rahva Raamat, 2022)

448 lk

Maggie Holt oli kõigest väike tüdruk, kui tema vanemad kolisid suursugusesse Victoria-aegsesse häärberisse nimega Baneberry Hall. Paljutõotava uue elu algus sai aga ootamatu lõpu, kui kõigest kolm nädalat pärast sissekolimist põgenes perekond keset ööd majast, otsustades sinna enam iial tagasi pöörduda. Pereisa Ewan kirjutab nendega juhtunust raamatu pealkirjaga „Õuduste maja“, mis tänu oma šokeerivale sisule koheselt müügirekordeid lööb.

Nüüdseks naiseks sirgunud Maggie vihkab raamatu tekitatud tuntust, mis kunagi tema pere lõhki ajas. Naine ei mõista, miks pidi isa kirjutama valesid täis raamatu, mis nende kõigi – kuid iseäranis Maggie – elu ära rikkus. Sest millest muust Ewan kirjutab, kui väljamõeldistest, väites, et häärberist põgenemise põhjuseks olid neid terroriseerinud endiste majaelanike vaimud. Maggie on tüdinenud inimeste küsimustest majas juhtunu kohta. Kuidas neile vastata, kui ta ei mäleta isegi, mis täpselt juhtus? Viha isa suhtes on süvendanud seegi, et neiul on olnud keelatud tolle saatusliku öö kohta küsimusi esitada.

Pärast isa surma avaneb Maggiel võimalus tõde välja selgitada. Naine otsustab päranduseks saadud häärberi müügikorda seada. Viibides taas Baneberry Hallis on Maggie sunnitud kaaluma võimalust, et ehk on isa kirjutatud raamatus rohkem tõde kui väljamõeldist, sest olgu kuidas on, keegi – või miski – ei taha sugugi, et ta majas viibiks.

„Enne pimedat koju“ pakub ohtralt närvikõdi ja üllatab lugejat ootamatu lõpplahendusega. Julgematele lugejatele on raamat suurepärane lugemispala just enne magamaminekut!










Aimée Beekman. „Sõnni Siim“ (Eesti Raamat, 1970)

90 lk

Aimée Beekmani „Sõnni Siimu“ tiitellehele on kirjutatud: romaan lastele ja teistele. Ja seda see tõepoolest ka on – teos naerutab oma toredas jaburuses ka täiskasvanuid, mistõttu on see aegumatu lugu vahva lugemisvara ka täiskasvanule, kes seda lapsele ette loeb.

„Sõnni Siim“ jutustab loo rändurist mehemürakast, kel vägilase kasv ja jõud, kuid kes paraku pole kõige taibukam. Seetõttu ei kuku Siimul heast tahtest ajendatud ettevõtmised alati kõige paremini välja – ei mõtle ju mees, et lisaks rammule nõuavad mõned olukorrad ka nutikust. Sõnni Siimu tegelaskuju meenutab puhuti parodeeritud Kalevipoega, kelle „kangelasteod“ ja kentsakad juhtumised lugejat lõbustavad. Raamatu viisteist peatükki jutustavad Siimu erinevatest ettevõtmistest ja olukordadest, kuhu need ettevõtmised Siimu ootamatult asetavad. Nii saab lugeda, kuidas rammumehe seiklused viivad teda huvitava nimega Suvalinna, seejärel tsirkusesse tööle ja lõpuks, koju tagasi pöördudes, ka kosja!


laupäev, 14. mai 2022

Maikuu lugemissoovitus

 









Catherine Cookson. „Daam minu vasakul käel“ (Perioodika, 2000)

216 lk

Hinnatud kirjaniku Catherine Cooksoni teos „Daam minu vasakul käel“ jutustab kaasahaarava loo kaheaastaselt orvuks jäänud Alison Readist, kes pärast oma kalli onu surma taas üksi jäänuna asub elama onu sõbra, kogenud antiigikaupmehe, Paul Aylmeri juurde. Alisonist, keda onu mööblit tundma õpetas ja kes juba lapsena lugematutest oksjonitest osa võttis, saab antiigiäris Paulile suur abiline.

Aastaid hiljem annab Paul noorele naisele järjekordse tööülesande, milleks on  Beacon Ride’i häärberi sisustuse hindamine.  Neiu külaskäik häärberi tõrksate elanike juurde kergitab saladuseloori mitmetelt minevikusaladustelt, mille osas Paul hea meelega selgitusi jagada ei sooviks. Alisoni meelehärmiks puudutab üks neist saladustest mehe endist kihlatut, kes üle mitmete aastate taas silmapiirile ilmub, et mehega suhted uuesti üles soojendada. Kartes, et tema senine rahumeelne elu Pauli majas võib kokku variseda, otsustab Alison, et peab kiiremas korras midagi ette võtma.

Cookson, kelle raamatutegelastele on alati lihtne kaasa elada, pakub oma lugejatele antud raamatu näol võrdses koguses põnevust ja romantikat.











Kaia Raudsepp. „Kui ainult“ (Varrak, 2022)

232 lk

Kaia Raudsepa kolmas noorteromaan „Kui ainult“ on lugu igatsusest ja leinast, mis paneb mõtisklema elu hapruse ja selle üle,  kas ja kuidas on võimalik pärast lähedase inimese kaotust eluga edasi minna. 

Helena on kaheksateistkümneaastane muretu teismeline, kelle elu pärast saatuslikku juulikuu ööd pöördumatult muutub. Imekombel rängast autoõnnetusest eluga pääsenuna, soovib Helena siiski, et oleks hukkunud, sest just selline saatus tabas tema parimat sõbrannat Mariani. Valu kalli inimese kaotuse üle muudab veelgi talumatumaks neiu lõppematud enesesüüdistused ja usk, et just tema oleks pidanud Mariani asemel surema. Sama leiab ka Mariani perekond, kes usub, et Helenata oleks Marian veel elus.

Ajutist, kuid kesist leevendust pakuvad iganädalased peod ja rohke kogus alkoholi, mis peojärgsetel hommikutel Helena süütunnet veelgi süvendavad. Positiivsust toob tüdruku ellu armumine täiesti ootamatusse inimesse. Hoolimata paljulubavast suhte algusest, seisab noorte teel takistusi, mis panevad nende suhte tõsiselt proovile ning mille ületamine näib võimatuna.

„Kui ainult“ on tänuväärne noorteromaan, mille leinatemaatika käsitlus on puhuti rusuv, kuid realistlik. Helena läbib leina erinevaid faase, mille hulka kuuluvad näiteks šokk ja viha, kuid muuhulgas ka paratamatusega leppimine. Ehk annab „Kui ainult“ sarnases olukorras olevale noorele lootust, et kuigi lähedase surmaga leppimine on pikk ja valulik protsess, on edasiliikumine siiski võimalik ja koguni vajalik. Lisaks juhib romaan tähelepanu joobeseisundis autojuhtimise ohtlikkusele, millest ikka ja jälle räägitakse, kuid mille teadvustamiseni inimesed, sealhulgas noored, alati ei jõua.















Dr Jo Lewis. „Kuidas kassid mõtlevad. Mõistev omanik – õnnelik kass“ (Koolibri, 2022)

192 lk

Dr Jo Lewis – tunnustatud Briti kassiekspert ja loomakliiniku juhataja – on õppinud kasse tundma üle 25 aasta. Toetudes loomade käitumispsühholoogia uusimatele uuringutele, annab Lewis kasulikku nõu nii kogenud kassiomanikele kui ka neile, kes on mõelnud endale kassi koduloomaks võtta.  

Kassid lummavad inimesi oma isepäisuse ja graatsiaga, kuid vahel võtab lemmiku kummaline käitumine ka kõige suurema kassisõbra kukalt kratsima. Iga tubli kassiomanik annab endast parima, et tema neljajalgne sõbrake ennast rahulolevana tunneks, kuid vahel võib paratamatult tekkida olukord, kui lemmik oma peremeest pättuse või äkilise reageeringuga pahandab. Kuidas siis luua harmooniline õhkkond nii oma lemmiku kui ka enda jaoks?

Raamatus jagab Dr Jo Lewis asjatundlikku nõu ja õpetab lugejat kassi kehakeelt lugema, et aidata peremehel oma looma veelgi paremini mõista. Lisaks annab Lewis nõu, kuidas kassi parimal viisil erinevate elumuutuste (kolimine, uue kassi kojutoomine jne) korral toetada, et loom saaks olla enesekindel ja rahulolev. Raamatu sisu on edasi antud lühikeste peatükkidena, mis oma lihtsalt mõistetava ja liigsest teaduslikkusest hoiduva sisuga lugejat liialt ei väsita. Iga peatükki illustreerivad erinevad pildid ja selgitavad joonised, mis lugemise veelgi mõnusamaks muudavad.   

„Kuidas kassid mõtlevad“ aitab kassisõbral heita pilk nende armsate neljakäpaliste varjatud mõttemaailmale. Loomad on oma käitumises siirad ja seda on ka kassid, kelle omapära paremini mõistes, saab loomasõber neile täisväärtuslikku elukeskkonda pakkuda. Ka Dr Jo Lewis on öelnud: „Olgem ausad – me kõik räägime oma kassidega, kuid peaksime rohkem „kuulama“, mis neil meile öelda on.“.

Samas sarjas on varem ilmunud Hannah Molloy „Kuidas koerad mõtlevad“.


teisipäev, 12. aprill 2022

Aprillikuu lugemissoovitus

 










Dinah Jefferies. „Teekasvataja naine“ (Tänapäev, 2016)

454 lk

 

„Teekasvataja naine“ viib lugeja 20. sajandi alguse Tseilonile, kuhu üheksateistaastane Gwendolyn Hooper on värskelt saabunud, et oma vastsele abikaasale, võluvale ja rikkale leskmehele Laurence’ile, täiuslik abikaasa olla. Endalegi ootamatult mõistab naine aga, et elu Tseilonil erineb paljuski tema eelnevast elust Inglismaal. Suhtumine istanduse tumeda nahavärviga töötajatesse ja kohalike enda vaenulik meelestatus on noorele naisele harjumatud. Uue elu muudab Gweni jaoks keerulisemaks ka abikaasa õde Verity, kes ei tundu venna uut naist soosivat. Ka Gweni armastatud mehe käitumine naise suhtes, näib olevat külmem kui enne. Kindel on seegi, et Laurence’i minevikus on saladusi, millest rääkimisest mees tõrgub. Just siis, kui Gwen tunneb, et on viimaks oma uue eluga kohanenud ja tema abielu sujub, juhtub midagi, mis naise elu aastateks segi paiskab. Nüüd on Gweni kord varjata suurt saladust, millest tema abikaasa ei tohi iial teada saada.

„Teekasvataja naine“ sobib hästi lugejatele, keda paeluvad ajaloolised romaanid. Sündmustiku toimumiskoht ja aeg lisavad loetule vaid võlu. Lugeja paisatakse koos peategelasega Tseilonile, mille inimesed, ajalugu ja kultuur lugejale võõrad võivad olla, pakkudes võimalust ennast ajaloo selle tahuga lähemalt kurssi viia.











J. A. Redmerski. „Sarai tapmine“ (Päikese Kirjastus, 2016)

336 lk


23-aastane Sarai pole nagu teised temavanused noored naised, kes võivad mängida mõttega võimalusi täis tulevikust. Sarai elukäik sai paika pandud, kui tüdruku ema ta 14-aastasena kodunt kaugele Mehhikosse Javieri, kurikuulsa narkoparuni, juurde elama viis. Aastate jooksul pole naine lahti lasknud unistusest põgeneda, et elada viimaks normaalset elu. Kaua oodatud põgenemisvõimalus ilmutab ennast, kui Javieri külastab salapärane mees, kelles neiu näeb viimaks võimalust põgeneda. Sarai plaanid lähevad aga vett vedama, kui ta avastab, et mees pole sugugi vähem ohtlik kui Javier.

Surm on Victorit juba lapsepõlvest saadik ümbritsenud. Kalestunud ja halastamatu palgamõrvar ei kohku tagasi ühegi talle antud ülesande ees. Kuid kui Victor avastab oma autost abivajava noore naise, peab mees langetama otsuse, kas jääda oma ülesandele kindlaks või kuulata südametunnistuse häält. Järk-järgult hakkab see tavatu paar üksteist usaldama, kuid oht pole sellega veel kaugeltki möödas. Liiga palju inimesi ihkavad Sarai surma ja Victori oskustest ei pruugi piisata, et naist tagaajajate küüsist päästa.

„Sarai tapmine“ järjeraamat:

„Izabeli taassünd“












Indrek Koff. „Kuhu lapsed said?“ (Härra Tee & proua Kohvi, 2021)

72 lk

 

Indrek Koffi 2021. aastal ilmunud värsslugu „Kuhu lapsed said?“ räägib lõbusa loo sellest, kuidas ühe rõõmsa linnakese lapsed tunnevad, et ei soovi enam täiskasvanute pidevate käskude ja keeldude järgi elada. Mis lust on elada linnas, kus nõutakse bussis, trollis ja trammis vaikust ning käia võib ainult rivikorras? Nii leiavad lapsed, et linn tuleb maha jätta ja metsa elama minna. Kuid linnakesse jäänud täiskasvanud ei tunne laste lahkumise üle sugugi rõõmu. Elu ilma lasteta tundub kurb ja tühi – tänavatelt ei kostu laste naeru ja kilkamist ning isegi varasemalt täiskasvanuid häirinud jonn ja kisa on oodatum, kui tänavatel valitsev kõle vaikus. Nii otsustavad linnakese elanikud, et lapsed tuleb iga hinna eest tagasi koju meelitada. Linnapea tuleb mõttele saata välja sõjavägi, kuid lapsi leidmata tuleb sõduritel tagasi pöörduda. Pedagoog otsustab enda meelest kavalama taktika kasuks ja püüab kookide ning kommidega lapsi meelt muutma panna, kuid taas tulemusteta. Meelitajaid-keelitajaid on teisigi, kuid iseteadlikud lapsed ei kavatse nii lihtsalt järele anda. Kes aga osutub tõeliseks kangelaseks ja suudab lapsed tagasi linna meelitada, selgub lugedes.

Elina Sildre joonistatud vahvate ja helgete piltidega raamatut on tore lugeda nii lapsel endal kui ka vanemal. Raamat on pälvinud ka „Hea lasteraamat 2021“ tiitli, mida Eesti Lastekirjanduse keskus koostöös Lastekaitse Liiduga kord aastas eelmise aasta uudiskirjanduse hulgast põhjalikult välja valitud lasteraamatutele jagab.


kolmapäev, 16. märts 2022

Märtsikuu lugemissoovitus

 










Catherine Ryan Hyde. „Püsi elus!“ (Ersen, 2020)

272 lk

 

1969. aasta suvi on 14-aastase Lucas Painteri jaoks senise elu pöördepunktiks. Lucase vanem vend Roy sõdib Vietnamis ja venna saadetud tugevalt tsenseeritud kirjade põhjal võib Lucas vaid aimata, milliste katsumustega Roy rinda peab pistma. Lucase koduse olukorra muudavad kibedaks ka pidevalt üksteisega nägelevad vanemad, kes omavahelises sõjas kipuvad oma noorema poja olemasolu sootuks ära unustama. Ka poisi parima sõbra Connori pereprobleemid ja üha süvenev nukrameelsus panevad Lucast halvimat kartma.

Muremõtetele pakub leevendavat vaheldust kohalikus metsas ringi uitamine. Ühel oma järjekordsel retkel avastab Lucas metsast majakese ja selle omanikule kuuluvat kaks hiigelsuurt koera. Poisi esimene reaktsioon on koerte eest jooksu pista, kuid Lucase üllatuseks ei aja karvased hiiglased teda kurjalt taga, vaid hoopis jooksevad koos temaga. Lucas avastab, et koertega metsikul maastikul koos jooksmine pakub talle igatsetud meelerahu.

Nii alustab Lucas igahommikusi käike metsa, et koos vastleitud sõpradega oma mured minema joosta. Siis aga kohtub Lucas ootamatult ka koerte omaniku Zoe Dinsmore’iga. Eraklik Zoe, kelle minevik teda aastaid rusunud on ja kellesse linnarahvas kriitiliselt suhtub, on otsustanud oma elutee lõpetada. Lucas aga seab endale eesmärgiks Zoe päästa. Lisaks näeb noormees naises viimast õlekõrt, mis Connori teda hukutavast masendusest ehk välja suudaks aidata.

„Püsi elus!“ on südameid puudutav lugu sõprusest, teistest võimalustest  ja elus püsimisest ka keerulise elusaatuse kiuste.

 Catherine Ryan Hyde’i sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Kui ma su leidsin“

„Ega sa Luis Velezt pole näinud?“

„Võtke mind kaasa“

„Vapper tüdruk, vaikne tüdruk“

„Kuldaväärt kaaslane“

„Seitse täiuslikku olendit“











Alex North. „Sosinamees“ (Pegasus, 2020)

400 lk

 

„Uks kui jääb sul pisut lahti, sosin kostab salamahti …“

Pseudonüümi Alex North all kirjutava autori debüütromaan „Sosinamees“ on üks neid põnevusromaane, mille puhul juba ainuüksi kaanepilt kutsub riiulilt raamatut haarama. Ka kaanepilti ehtiv kollane liblikas osutub lähemal vaatlemisel millekski hoopistükis kõhedust tekitavamaks. Juba teose esimesed leheküljed tunduvad lugejale lubavat sisu, mis ka paljulugenud põnevike fänni lugemise nimel unetunde loovutama paneb.

Tom Kennedy kolib pärast armastatud naise ootamatut surma väikese poja Jake’iga Featherbanksi linna, lootes endale ja pojale uue elu algust. Kuid Featherbanks on kõike muud kui idülliline väikelinn. Kakskümmend aastat tagasi rööviti ja tapeti seal viis last. Sarimõrvar valis oma ohvriteks poisid, kelle vanemad olid tähelepanuta jätnud, käies öösiti laste akende taga sosistamas ja teenides nii endale välja nime Sosinamees. Lõpuks Sosinamehe isik paljastati ja nüüd kannab ohtlik sadist vanglas karistust. Kuid ometi kaob  linnakeses aastakümneid hiljem  järjekordne laps. Uurijad Amanda Beck ja Pete Willis, kellest viimane Sosinamehe  tabas, kardavad kõige hullemat – sarimõrvaril võis olla kaasosaline, kes on nüüd asunud uuesti tapma.

Samal ajal tabab Tomi ebameeldiv üllatus, kui ta avastab, et Jake, kellega Tomil on niigi raske ühist keelt leida, on hakanud kummaliselt käituma. Mees tabab Jake’i mitmel korral kellegi nähtamatuga rääkimas. Samuti tundub poeg teadvat asju, millest ta kuidagi teadlik olla ei saa. Kõige tipuks väidab Jake, et kuuleb akna taga sosistamist...

„Sosinamees“ on mitut põlvkonda hõlmav lõpuni närvikõdi ja kõhedust tekitav lugu, mille puhul põnevus krutitakse üles piirini, mis lugejal kananaha ihule toob. Lugedes raamatut üksinda ja öösel, võib lugejagi tabada ennast kuulatamast, kas ka tema akna taga kostub sosinat...


Alex Northi sulest on eesti keeles ilmunud veel:

"Varjusõber"










Ilmar Tomusk. „Kullakallis kass“ ( Tammerraamat, 2022)

32 lk

 

„Kullakallis kass“ on armastatud lastekirjaniku Ilmar Tomuski uusim lasteraamat.

Vanamehe maja keldris elab hiirepere lõbusat elu – keldris hoitavatest aed- ja juurviljadest saavad hiireema, hiireisa ja nende kolm last kõhukesed kenasti täis. See teeb aga vanamehele pahameelt, sest kuidas on võimalik, et tema kodus elavad hiired, kui samas majas elab ka tema kullakallis kass. Kass ennast aga hiirte püüdmisega ei vaeva. Miks ta peakski, kui peremees talle iga päev turult värsket kala ja vahukoort toob.

Ühel päeval otsustab hiirepere toredale „maailmareisile“ minna. Keldrist tuppa jõudnud, leiavad nad sealt magava kassi, kellega hiirekesed hirmsasti mängida tahaksid. Kassi kõht on aga head-paremat täis ja nii on ta külalistest, kes tema und segavad, ütlemata häiritud. Ja oh häda, kui kassi peremees koju jõuab ja näeb oma kullakallist sõpra koos hiirtega, kelle püüdmise nimel kassike sugugi pingutavat ei näi. Mis saab hiireperest ja laisast kassivolaskist edasi, saad aga teada raamatust!


kolmapäev, 16. veebruar 2022

Veebruarikuu lugemissoovitus

 










Catherine Miller. „99 päeva koos sinuga“ (Ersen, 2021)

264 lk

 

Emma kulgeb läbi elu ilma suuremate ootuste ja eesmärkideta. Kuidas saakski Emma elada nagu teised temavanused, kui naist ootab kodus raskelt haige ema, kelle ainsaks hooldajaks ja toeks on tema tütar. Nii pakuvad Emmale igapäevamuredest tröösti vaid tema lemmikraamatute poolt pakutav maailm. Hirmule emast ilmajäämise ees lisandub ka mure Emma enda tervise pärast, kui naine märkab, et tema rinnaga pole kõik korras.

Nathan on oma ellusuhtumise poolest Emma vastand. Näinud terve elu ühte ja sama unenägu sellest, kuidas ta 27-aastasena sureb, on Nathan võtnud iga päeva oma elus kui viimast. Noor mees on iga hetke võtnud kui midagi haruldast ja tähistamist väärivat, mis on ka põhjuseks, miks Nathan langevarjuhüpete instruktorina töötab. Jõudnud viimaks 27. eluaastani usub mees, et see eluaasta jääb talle ka viimaseks. Seda teadmist näib kinnitavat ka tõsiasi, et Nathan avastab oma ülakehalt veidra ja valuliku muhu.

Ühine mure ja hirm toovad Nathani ja Emma kokku haigla ooteruumis. Ootamatult leiavad noored oma elu kõige raskemal ajal toe ja ka armastuse just teineteise näol. Kuna Nathan ja Emma tunnevad, et hüvastijätt võib tulla rutem, kui nad oodata oskavad, annavad noored lubaduse, et ei raiska enam ühtegi tundi oma lõppeda ähvardavatest eludest. Kuid kuidas leppida sellega, et ka vastselt leitud armastus võib lõppeda veel enne, kui on alatagi saanud?











Louise Jensen. „Kingitus“ (Ersen, 2018)

336 lk

 

Jenna on kahekümnendates eluaastates naine, kes pool aastat tagasi elas üle südamesiirdamise. Hoolimata sellest, et varasemalt ei saanud Jenna oma südame peale loota ja pidi elama oma elu hirmus, et see järsult lõppeb, ei paku uus süda oodatud kindlus- ja rahutunnet. Ikka ja jälle rändavad naise mõtted oma elupäästjale – doonorile, kelle surma tõttu tuksub nüüd Jenna rinnus uus süda.

Jenna lõputu tänutunne oma doonori Callie ja tema perekonna ees paneb naist tahtma Callie lähedastega lähemalt tuttavaks saada. Eirates kõigi nõuandeid doonori perekonnaga  mitte ühendust võtta, mässib Jenna ennast üha tugevamalt saladustesse, mille avalikuks tulekut selle pere liikmed ei pruugi sugugi tahta. Ka Callie surma üle laotub veider saladuseloor. Kuigi naise vanemad on tütre surma tõttu sügavas leinas, tundub, et see pealtnäha ideaalne perekond varjab midagi olulist. Üha enam tundub Jennale, et kõigil Callie ellu kuulnud inimestel oli midagi varjata. Kas saab siis selleski kindel olla, et Callie surmani viinud õnnetus oli tõepoolest õnnetusjuhtum?

Louise Jenseni „Kingitus“ on üks mitmest autori põnevusromaanidest, mis eesti keelde tõlgitud. Jensen oskab lugejat kuni raamatu lõpuni pinevil hoida ja  tagada, et tõeni liialt vara ei jõutaks. 


Louise Jenseni sulest on eesti keeles ilmunud veel:

"Kaksikõde"
"Surrogaatema"
"Kohting"




















Marilyn Jurman. „Mul hakkasid päevad“ (Lyynik, 2021)

192 lk

 

Marilyn Jurmani esikromaan „Mul hakkasid päevad“ on lugu noortest ja mõeldud kõnetama noori teemadel, millest mõned on delikaatsemad kui teised. Kuigi tegu on väljamõeldisega, on raamatu kirjutamisel inspiratsiooniks olnud noortega päriselt juhtunud olukorrad ja sündmused. Ka raamatu veidi ehk ootamatult mõjuv pealkiri on seotud Marilyni enda teismelisena peetud päevikuga, kus 14-aastane tütarlaps kirjutas esmakordselt alanud päevadest, mis on iga tüdruku jaoks üheks elu väga oluliseks verstapostiks.

Lugedes oma teismeea päevikut mõistis Marilyn unustatud tõde, et noori ei tohiks alahinnata ja nende tundemaailma naeruvääristada. Raamatu eesmärgiks on kinnitada noortele lugejatele, et nad pole oma tunnetega ja probleemidega üksi. Jurman julgustab noori kõnelema erinevatel keerulistel teemadel nagu näiteks seksuaalne ärakasutamine, söömishäired, suhted vanematega jpm. Raamatu peatükkide vahele on pikitud ka luuletused, mis on autori enda noorpõlve päevikust maha kirjutatud ja seostuvad hästi teose sündmustega.

„Mul hakkasid päevad“ on endas sügavamat tähendust peitev noortekas. Teismeliste argieluliste kes-kellele-meeldib probleemide seas on oskuslikult sisse toodud mitmed olukorrad, millega tänapäeva noored võivad kokku puutuda, kuid millest rääkimist ehk kardetakse. Jurman ei too neid probleeme välja eesmärgiga raamat huvitavamaks muuta, vaid pakub lugejale võimalust samastuda teose tegelastega leidmaks oma häält, et saada julgust oma muredest rääkida. Raamatu alapealkiri #eionei rõhutab  aga „ei“ ütlemise julguse ja oskuse olulisust.

Marilyn Jurman julgustab raamatut lugema ka lapsevanemid, kel endal teismelised kodus kasvamas. „Mul hakkasid päevad“ aitab täiskasvanud lugejal meelde tuletada enda kooliaega ja sündmusi, mis ehk ammu meelest läinud, kuid millel kunagi oli  noore inimese elus suur osakaal. Vaadates tagasi enda teismeeale, on ehk lihtsam mõista ka oma peres kasvavat teismelist.

„Mul hakkasid päevad“ on ära märgitud ka „Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab!“ märgisega.

Raamat ei ole soovitatav alla 14-aastastele.