Novembrikuu lugemissoovitus

 

Matt Haig. „Kesköö raamatukogu“ (Varrak, 2021)

312 lk

 

Nora Seed on kolmekümnendates naine, kes tunneb, et seni elatud elu koos kõigi kaasnevate äparduste ja nendest tulenevate kahetsustega, muutub talumatult rõhuvaks. Naine tunneb, et on nii ennast kui kõiki teisi oma elus alt vedanud ning sellest teadmisest tingitud masendus viib Norat üha enam lähemale meeleheitlikule soovile leida lõpuks ometi rahu. 

Kui kätte jõuab saatuslik päev, mil üks ebaõnnestumine teise järel Norale kinnitab, et tema elu  ja ta ise on väärtusetud, otsustab õnnetu naine asjale punkti panna ja oma elu lõpetada. Nora suureks üllatuseks ei leiagi ta oodatud rahu, vaid elu ja surma piiril asuva paiga, mida kutsutakse kesköö raamatukoguks. Selles kummalises ja unenäolises kohas ootab naist keegi, keda ta kunagi tundis ja armsaks pidas. Keegi kes pakub Norale erakordset võimalust oma elu muuta. Raamatukogule

kohaselt on lõputud riiulid tulvil raamatuid, kuid tegu pole sugugi juturaamatutega. Need erilised raamatud annavad Norale võimaluse proovida lõputuid variante teistest eludest, mis oleksid võinud reaalsuseks saada, kui naine oleks langetanud teistsuguseid otsuseid. Nora, kelle elu on saatnud järjest süvenev kahetsus- ja üksindustunne, saab kesköö raamatukogus „elada“ kõiki neid elusid, millest ta seni oma otsuste tulemusel loobunud oli. Nora võtab endale võimatuna näiva eesmärgi – leida täiuslik elu, mille juurde pidama jääda ja mis erinevalt tema praegusest elust, ta õnnelikuks teeks. Sealjuures ei tohi Nora aga unustada, et kesköö raamatukogu pole igavene ja jäädes liialt kauaks täiuslikku elu otsima, võib ta kõigest hoopis ilma jääda.

Kirjanik Matt Haig pakub „Kesköö raamatukogu“ näol lugejale mõtlemapaneva ja huvitava lugemiselamuse. Kuid lisaks sellele pakub Nora lugu lugejale lootust ja teadmist, et elu on täis piiramatuid võimalusi. Elu võib vahel halastamatult kaikaid kodaratesse loopida, seades usu parema tuleviku olemasolusse kahtluse alla, kuid  meeles tuleks pidada, et just järgmise elukäänaku taga võib paista kauaoodatud päike.

Sebastian Fitzek. „Hingemurdja“ (Eesti Raamat, 2021)

246 lk

Saksa edukaimate psühholoogiliste põnevike autor Sebastian Fitzeki „Hingemurdja“ on lugejaile tõeline maiuspala, mis õigele põnevikule kohaselt kerib lehekülg lehekülje haaval pinge särisevalt kõrgeks. Sellegi poolest nõuavad raamatu esimesed peatükid loetule keskendumist, et sündmuste arenguga sammu pidada. Põhjuseks kaks paralleelselt jooksvat süžeeliini, millest üks kujutab tänapäeva, kus peategelasteks eakas professor ja tundmatus katses osalevad üliõpilased. Teine, ja ühtlasi peamine, süžeeliin kujutab aga minevikku, kus sündmuste toimumise kohaks on luksuslik ja eraldatud psühhiaatriakliinik. Lugemist ei tasu aga pooleli jätta, sest järk-järgult saavad kõik põletavad küsimused vastused.

Hingemurdja on salapärane ja kardetud kurjategija, kes röövib ilma mingisuguse selge mustrita naisi, kes küll lõpuks elusana leitakse, kuid kellega midagi siiski kohutavalt valesti on. Naised jäeti ellu ja neid ei vägistatud ega haavatud, kuid pärast Hingemurdja käest pääsemist, oleksid nad justkui oma kehasse elusalt maetud, võimetuna ennast liigutama või rääkima, sarnanedes pigem elusale laibale kui tervele inimesele. Siis aga hakkavad  ühes psühhiaatriahaiglas aset leidma hirmutavad sündmused, mis kinnitavad kohutavat tõde – Hingemurdja on sihikule võtnud uued ohvrid ja seda psühhiaatriahaiglas viibivate inimeste näol. Olukorra teeb lugejaile põnevamaks seegi, et enne Hingemurdja rünnakule asumist, saab alguse lumetorm, mis vaimuhaigla muust maailmast ära lõikab ja seega ka lootuse pääsemisele loo tegelastelt ära võtab. Teose peategelaseks on kliiniku üks värskemaid meeskliente, kes ei mäleta midagi ei endast ega oma minevikust. Kui aga inimesed tema ümber surema hakkavad ja kurjategija ka tema sihikule võtab, peab mees endalt küsima, milline on tema seos Hingemurdjaga. 

Sebastian Fitzeki sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Terapeut“

„Ära lõigatud“

Lauren McLaughlin. „Saada pilte“ (Postimees Kirjastus, 2021)

432 lk

„Tüdrukud on poistest tugevamad. Võib-olla ei jää neil muud üle.“

Lauren McLaughlini noorteromaan „Saada pilte“, millel on ka  “Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab!” märgis, puudutab probleemseid teemasid, mis tänapäeva peadpööritavalt kiiresti arenevas piiramatute võimalustega „nutimaailmas“ vägagi aktuaalsed on. Võimalus vaid paari näpuliigutusega oma eraelu kõigiga jagada, võib noori suurde ohtu seada. Alati päevakohane ja vajalik on ka noortepidudel osalemisega seotud ohtudest rääkimine. Raamatutes ja filmides sageli suurte ning lahedatena kujutatud peod  peidavad endas sageli varjukülgi, millele osutamise McLauglin ongi eesmärgiks võtnud.

Kui Jonesville’i keskkooli saabub uus tüdruk Suze Tilman, püüab ta oma isikupärase välimuse ja natuuriga nii mõnegi uue koolikaaslase tähelepanu. Nii jääb tüdruk silma ka sõbrannade triole – Nikkile, Anile ja Lydiale – keda kõik koolis teavad kui ühtehoidvaid, kuid uhke olekuga sõbrannade punti. Tüdrukud leiavad ruttu ühise keele ja värsketest sõbrannadest saab lahutamatu kamp, kes lubavad alati üksteise eest seista ja endid ka pidudel pealetükkivate poiste eest kaitsta. Kui aga ühel sellisel peol leiavad  sõbrannad silmist kadunud Suze’i apaatsena ja pealtnäha purjuspäi kooli eliitmaadleja – kuid ühtlasi ka suurima ahistaja – Tarkin Shaw seltskonnast, saavad tüdrukud aru, et midagi on väga valesti. Mida peaks olema Suze’il pistmist Nikki poolt palavalt vihatud Tarkiniga? Olukord võtab üha absurdsemad mõõtmed, kui Tarkin väidab ühtäkki, et tema ja Suze on suhtes. Kõige kummalisem on aga see, et Suze ei vaidle sellele väitele vastu.

„Saada pilte“ on silmiavav noorteromaan, mis avab lugejale pidudel toimuda võiva pahupoole, heites pilgu seksuaalse ahistamise ning küberkiusamise valusatele, kuid üha enam käsitlemist vajavatele teemadele. „Saada pilte“ paneb lugejat endale tunnistama, et koletised ei ela ainult fantaasiaraamatutes- ja filmides, vaid sageli meie endi keskel, võides kanda populaarsuse ja hea maine eksitavat maski.

Üllatavate süžeekäikudega noorteromaan suudab tõsiseid teemasid käsitleda ilma, et need rusuvalt mõjuksid. Teos on lugemiseks sobilik vanemale kooliastmele.

Oktoobrikuu lugemissoovitus

 

Lia Louis. „Kallis Emmie Blue“ (Rahva Raamat, 2021)

352 lk

Ühel päeval, aastaid tagasi, lasi teismeline Emmie Blue kooliõuel lendu punase õhupalli oma nime ja aadressiga. Imekombel maandus pall Prantsusmaa rannal, kust selle leidis Lucas Moreau nimeline poiss. Lucas otsustab Emmiega ühendust võtta ja alguse saab aastaid kestev lahutamatu sõprus.

Neliteist aastat hiljem istub Emmie, kes on oma parimasse sõpra lootusetult armunud, Lucase vastas restoranilauas, oodates ja lootes kogu hingest, et mees tunneb  sama ja teeb oma tunded lõpuks avalikuks. Emmie on veendunud, et nad on Lucasega kokku loodud ja on vaid aja küsimus, kui mees seda ka ise taipab. Kui Lucas teeb aga teatavaks tegeliku põhjuse, miks ta Emmie õhtusöögile kutsus, variseb naise maailm kokku – kõik, millesse Emmie uskus, lüüakse uppi ja naine peab endalt küsima, mis saab tema elust siis, kui mees, keda ta aastaid oodanud on, polegi ehk talle mõeldud?

„Kallis Emmie Blue“ on südamlik lugu sõprusest ja õhkõrnast piirist, mis seda armastusest lahutab. Humoorikate seikadega pikitud, käsitleb „Kallis Emmie Blue“ lisaks romantilisele armastusele ka  inimeseks olemisele omast kuulumissoovi – olla osa perekonnas ja olla hoitud ning armastatud. Teismelisena elas Emmie üle traumeeriva kogemuse, mis viis noore neiu murdumise äärele. Ka Emmie elust puuduv isafiguur ja ükskõikne ema andsid oma „panuse“, et Emmiest sirguks ebakindel ja elus ettevaatlikult edasi kulgev naine. End üdini üksikuna tundes, leiab Emmie Lucases lisaks parimale sõbrale ka pereliikme, keda usaldada ja kellele toetuda.

„Kallis Emmie Blue“ paneb lugeja peategelasele kaasa elama ja põnevusega ootama, mis saatusel naisele järgmisena varuks on. Mõtisklemata ei saa jätta ka küsimuse üle, kas ettemääratusel on elus ja armastuses oma koht või on iga inimene ise oma õnne sepp…

Yann Martel. „Pii elu“ (Pegasus, 2012)

360 lk

Peategelane Pii Patel on india poiss, kelle elus on jumalal väga eriline koht. Kuid Pii ei leia, et truu peaks olema vaid ühele usundile, sest oma tõde esindavad neist kõik – nii tema enda rahvuse usk – hinduism – kui ka kristlus ja islam. Oma teistsuguse lähenemise poolest usule, saab Pii nii mitmegi kõõrdpilgu osaliseks, sest teistel on poissi raske mõista. Edasised sündmused panevad aga noormehe usu tõeliselt proovile.

Kui Pii loomaaia juhatajast isa ja tema ülejäänud perekond võtavad vastu otsuse koos loomaaialoomadega Jaapani kaubalaeval Indiast Põhja-Ameerikasse emigreeruda, juhtub midagi kohutavat – laev satub tormi kätte ja läheb põhja. Ainsa ellujäänud inimesena peab Pii alustab karmi võitlust ellujäämise nimel. Poisil õnnestub päästepaati ronida, mida tal tuleb paraku jagada hüääni, orangutani, haavatud sebra ja bengali tiigriga. Aja jooksul tapab tiiger ellujäänud loomad, kuid jätab Pii ellu. Noormees peab kasutama ülimat leidlikkust ja rakendama oma teadmisi loomadest, et kitsukeses paadis, kust kuhugi põgeneda pole, ellu jääda. Kuid ellujäämise nimel võitleb ka tiiger, kelle ainsaks kõhutäieks kesk ääretut ookeani, saab olla vaid üks 16-aastane poiss.

„Pii elu“ on harukordne lugu inimese suhestumisest looduse ja eluga. Lisaks eksistentsiaalsetele küsimustele, mida „Pii elus“ käsitletakse, teeb raamatu põnevaks ka sündmustik ise – kas Pii ja tiiger pääsevad? Kuna jõuab kätte hetk, kui näljane ja lõksus tiiger annab instinktidele järele ja poissi ründab? Autor suudab läbi peategelase paeluvalt kirjeldada metsikute loomade käitumist ja olemust ning inimese suhet nendega.

Raamatu põhjal on 2012. aastal valminud ka neli Oscarit võitnud samanimeline film!

Johanna-Iisebel Järvelill. „Sõõm metsaõhku. Metsalood“ (Metsalugu, 2021)

120 lk

Johanna-Iisebel Järvelille „Sõõm metsaõhku“ on väga omanäoline raamat, mis tänapäeva nutiseadmetest haaratud maailmas on lausa hädavajalik, et aidata lapsi tuua tagasi loodusesse või nagu autor ise on öelnud – looduse tagasi laste juurde.

Endas 46 lühikest jutukest sisaldav raamat viib lugeja lummavasse loodusesse. Tegu pole pelgalt juturaamatuga, vaid raamatuga, mis nõuab oma lugejalt aja mahavõtmist ja enda tunnete ja tundmuste tähele panemist. Raamatu eesmärgiks on panna loodusest võõrdunud lapsi ümbritsevale uue pilguga vaatama, nägema selles midagi erakordset ja elusat ning mõistma ühtlasi, et inimene – sealjuures lugeja ise – on osa loodusest. Seda eesmärki aitavad täita erinevad metsalood, mis asetavad lugeja otse loetu keskele, pannes ta nägema ja tundma kõike seda, millest autor kirjutab. Nii saab lugeja võimaluse olla näiteks suur ja väärikas tammepuu või kaval kõhutäidet otsiv rebane. Näitlejanna ja ema Saara Pius nimetab raamatus sisalduvaid jutukesi imelisteks maandajateks ja koguni teraapilisteks. 

Raamatut kaunistab enam kui 50 imelist illustratsiooni, mis pakuvad elamusi ja silmailu kõige pisematest kõige vanemateni. „Sõõm metsaõhku“ on sobilik ja ehk isegi vajalik lugeda ka tänapäeva kiirest elutempost hõivatud vanemal, sest loetu aitab meeltel puhata ja mõtetel looduseradadele rändama minna.

Eestikeelse raamatuga on kaasas ka audioraamat, mida loeb Janek Sarapson.

Septembrikuu lugemissoovitus

 

Catherine Cookson. „Klaasneitsi“ (Varrak, 2011)

365 lk

Catherine Cooksoni „Klaasneitsi“, mille sündmustik toimub Edwardi-aegsel Inglismaal, jutustab loo kõrgklassi kuuluvast Annabellast, kelle lapsepõlv on olnud küll privilegeeritud, kuid karmilt rutiinne ja üksildane. Naiivsevõitu tütarlaps, kelle lapsepõlv on seni möödunud vaid teineteisest eemaldunud vanemate ja võimsa maamaja teenijaskonna seltsis, ei tea midagi elust väljaspool isale kuuluvaid valdusi. Kui Annabella isa palkab hobustega töötama noore teenri Manuel Mendoza, saab erinevatest maailmadest pärit lapse ja noormehe vahel alguse iselaadi sõprus. Manuel hakkab Annabella kujunemisel mängima olulist rolli, avades tüdruku silmi sellele reaalsusele, millest neiul seni aimugi pole olnud. Kui aga Annabella saab 17-aastaseks, saab ta teada vapustava tõe oma mineviku ja tegeliku päritolu kohta. Kogu Annabella senine elu variseb kokku ja nii langetab ta meeleheitliku otsuse oma lapsepõlvekodust põgeneda. Seni vaid kõrgseltskonnaeluga harjunud noor naine, peab nüüd ise hakkama saama ja elu tegelikku karmust omal nahal tundma õppima.

Catherine Cookson on kirjanik, kelle raamatute loodud maailm haarab lugeja kiiresti endasse.  „Klaasneitsi“ võimaldab lugejal jälgida peategelase kasvamist lapsest nooreks naiseks, mis omakorda aitab kangelannat paremini tundma õppida ja elada temaga juhtuvale kaasa. Oma tegelaste käsitlemisel ei unusta Cookson inimeseks olemisega kaasas käivaid pahesid. Keegi tegelastest pole veatu, nagu on see ka päris elus, ja nii on omad negatiivsed küljed ka Annabellal. Naiseks sirgumise ja täiskasvanuks saamise käigus langetab Annabella erinevaid otsuseid, mis ei too alati kaasa kõige paremaid tulemusi. Eluvõõras neiu peab õppima laveerima ka tunnete keerulisel maastikul. Just sellised inimlikud nüansid ja inimsuhete kaasahaarav kirjeldamine, seejuures paraja annuse pinget üleval hoidva romantikaga, on põhjuseks, miks Cooksoni raamatud üle maailma niivõrd populaarsed on.

 

Catherine Cooksoni sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Tiibadeta lind“

„Ikaldus

„Puhas kui liilia“

„Eluase“

Hamiltoni triloogia

Mallenite triloogia

Taylor Adams. „Pääsu pole“ (Pegasus, 2018)

304 lk

Noor kunstitudeng Darby Thorne asub õhtul enne jõululaupäeva teele Utah’sse oma raskelt haiget ema külastama. Poolel teel jääb aga Darby koos autoga metsiku lumetormi kätte ning taipab oma meelehärmiks, et teekonna jätkamine on võimatu. Naise õnneks jõuab ta maanteeäärse külastuskeskuseni, kus loodab tormi mööda saata, et hommikul teed jätkata. Esialgne kergendus saab aga tagasilöögi, kui Darby avastab, et tegu on väikese ja armetu välimusega hoonega, kust võimalik vaid kahtlase kvaliteediga kohvi saada ja kus ees ootavad juba neli võhivõõrast inimest. Püüdes selles jumalast hüljatud paigas mobiililevi leida, on Darby sunnitud tagasi välja tormi kätte minema. Parklas liikudes avastab Darby enda õuduseks ühest seal seisvast kaubikust puuri lukustatud väikese tüdruku. Edasi peab naine vastu võtma rea kaalutletud otsuseid, sest lisaks võõra lapse elule, on ohus ka tema enda elu. Kes aga neljast võõrast on nii jõletu teo taga? Kelle poole abi saamiseks pöörduda, kui väljas möllab torm, abi kutsumiseks helistada ei saa ja ainus, kelle süütuses saab Darby sada protsenti kindel, on ta ise?

Taylor Adams on ameerika kirjanik ja filmilavastaja. Filmilavastajalikkus lööb välja ka antud teose puhul. Pole sugugi keeruline manada lugedes silme ette filmina jooksvat sündmustikku, mis lõpplahenduse suunas liikudes üha rohkem pinget üles krutib. „Pääsu pole“ sobib hästi nende põnevike austajatele, kellele meeldib koos peategelasega sündmuste arengud jälgida ja kaasa mõistatada, kes on tegelik pahalane. Põnevik, milles tõde pea viimse leheküljeni saladuses hoitakse, on just selline raamat, mis oma lugejat hiliste öötundideni üleval hoiab.

Tomi Kontio. „Koer nimega kass“ (Päike ja Pilv, 2021)

40 lk

Oma põlvkonna hinnatuima ja kiidetuima Soome luuletaja ja kirjaniku sulest ilmunud lasteraamat „Koer nimega kass“ jutustab loo koerast, kellele ema paneb nimeks Kass, sest kassid on iseseisvad ja iseseisvaks peab saama ka loo peategelane, kui ema ta maha jätab. Koer nimega Kass tunneb ennast aga hoopis tõrjutu ja üksildasena. Ringi rännates jõuab Kass linna, kus kohtub kodutu mehega nimega Nugis. Kuigi Kassi ema hoiatas teda inimeste eest, mõistab Kass, et ka Nugis on sama üksildane kui tema ja koos teevad nad sellele üksildusele lõpu. Kass ei ole enam üksildane segavereline krants, vaid koer, kes õpib usaldama.

Kaunite illustratsioonidega raamat koos sügavamõttelise sisuga, on südamlikult aus. Autor on kirjutanud raamatu neist, keda ühiskond eelistaks mitte näha, veel vähem nendega kokku puutuda. Ometi õpetab kodutu krants ja joodikust kodutu mees lugejale nii mõndagi sõpruse olulisusest ja julgusest, mida nõuab kellegi usaldamine. Siiski mõistavad mees nimega Nugis ja koer nimega Kass, et teineteist usaldades on neil paljugi võita.

Raamat on sobilik vanematele ja lastele ühiselt lugemiseks. Et kirjaniku kaunite mõtete sisu ja loo sügavus lapsele arusaadavam oleks,  võib tekkida vajadus, et lapsevanem loetut väikesele lugejale põhjalikumalt lahti selgitaks.

Tomi Kontio sulest on eesti keeles ilmunud veel:

"Luugiga lehm"

Augustikuu lugemissoovitus

 

David Nicholls. „Üks päev“ (Varrak, 2011)

421 lk

 

David Nichollsi raamat „Üks päev“ on üheaegselt naljakas ja nukker lugu kahe vastandliku inimese vahel tärkavast, vapralt takistusi ületavast ja aastatega vormuvast armastusest.

Emma ja Dexteri tutvus saab alguse ülikooli lõpuõhtul. Olles üksteise täielikud vastandid ja alustades oma elus uut põnevat peatükki, näib mõlemale noorele loomulik, et tegu on vaid üheöösuhtega, mille järel kumbki oma teed läheb. Saatuse tahtel läheb aga nii, et Emma ja Dexteri omapärane sõprus jääb kestma ja seda järgmiseks kahekümneks aastaks. Igal aastal, ühel ja samal kuupäeval, leiavad Emma ja Dexter taas tee teineteise juurde kas läbi kohtumiste, kirjavahetuse või telefonikõnede. Saades aastate möödudes vanemaks ja puutudes kokku elu erinevate tahkudega – millest mõned toovad endaga kaasa naeru, teised aga pisaraid – kasvab kahe noore sõprus armastuseks, mis paraku sagedamini valu kui rõõmu toob.

„Üks päev“ on peategelaste suureks kasvamise lugu koos sellega kaasneva ilu ja valuga. Eneseteostamise vajadus ja igatsus armastuse järele on teemad, millega oskab pea igaüks mingil eluetapil samastuda. Emma ja Dexteri lugu näitab, kuidas elu ja sellega kaasnevad kaotused inimest muudavad ja millised on need omadused ja põhitõed, millele suudetakse oma arenguteel truuks jääda. Kuidas seda teha aga nii, et armastatud inimene haiget ei saaks?  

„Üks päev“ pole tavaline etteaimatava lõpuga armastusromaan. Armastus on vaid üks süžeeliinidest, millele lisaks on käsitletud täiskasvanuks saamise ja enese tundmaõppimise valulikke külgi.

Menukist on valminud ka samanimeline film, milles peaosades mängivad Anne Hathaway ja Jim Sturgess.

Phoebe Morgan. „Tüdruk naabermajast“ (Rahva Raamat, 2020)

318 lk

 

Jane Goodwin on täiuslik abikaasa, kolme lapse ema ja kogukonna alustugi. Naine on suurt vaeva näinud veatu imago loomiseks ja seetõttu ei oskaks keegi aimatagi, et ka Goodwinide peres, nagu igas teiseski perekonnas, on omad saladused, mille ilmsiks tulekut Jane iga hinna eest ära püüab hoida. Kui vaikses Ashdoni väikelinnas mõrvatakse Jane’i naabritüdruk, 16-aastane Clare Edwards, mõistab naine, et ohus on ka tema enda perekonna heaolu.

Jane’il on kõik olemas – arstina töötav abikaasa Jack, kelle järele ümbruskonna naised õhkavad, kolm eeskujulikku last ning selle kõigega koos käiv laitmatu maine. Kui naabermajas elav perekond – pereema Rachel koos uue abikaasa Ianiga – saavad traagilise uudise Racheli tütre Clare’i mõrvast, variseb nende maailm kokku. Vapustatud saab ka terve Ashdoni linnake ning alguse saab palavikuline uurimine, et selgitada välja noore tüdruku mõrva tegelikud asjaolud ja mis peamine – mõrva sooritanud inimene. Niigi purunenud pere mõraneb veelgi, kui Clare’i kasuisa Iani asjade seast leitakse tüdruku mobiil ja mõrvakahtlus mehele langeb. Millised olid Clare’i ja tema kasuisa suhted tegelikult ja miks on nende naabrile Jane Goodwinile oluline, et inimesed tema vanema poja Harry tunnetest oma naabritüdruku vastu teada ei saaks? Olukorra muudab Jane’i jaoks hullemaks seegi, kui naine avastab, et Clare käis vahetult enne oma surma naise abikaasa Jacki juures vastuvõtul ja seega oli mees viimane, kes Clare’i enne tema surma nägi.

„Tüdruk naabermajast“ peategelastel on kõigil omad valgust kartvad saladused, mis raamatu edenedes lahti rulluvad. Küsimus on aga selles, kelle saladused on niivõrd õudsed, et nende avalikuks tulemine lõppeks mõrvasüüdistusega? Kolme eri tegelase vaatepunktist jutustatud romaan hoiab tõe osavalt peidus kuni viimaste peatükkideni. Raamatu lõpp on aga mitmelgi moel jahmatav ja ei valmista lugejale pettumust.                             

Laura Evisalu. „Juhused“ (Tänapäev, 2021)

172 lk

Laura Evisalu „Juhused“ räägib 15-aastasest Rainist, kel on potentsiaali teha ujumises suurt karjääri, kuid poisi elu lööb peapeale armumine endast kümme aastat vanemasse naisesse.

Ujumises tipus troonivat Raini hakkab pidev vanemate-, õpetajate- ja ka sõprade poolne survestamine  häirima ja see tekitab poisis trotsliku soovi ennast lõdvaks lasta. Kui  Raini kooli tuleb oma tööst telemajas rääkima 25-aastane Sirel, armub poiss võluvasse naisesse ülepeakaela ära. Raini endagi imestuseks näitab ka Sirel tema vastu huvi üles ja alguse saab peadpööritav suhe, mis seab Raini senised prioriteedid küsimärgi all. Sirel aga kisub poissi üha rohkem enda maailma, kust ei puudu rohked pidutsemised ja ka narkootikumid.

„Juhused“ märgiti ära ka kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse keskuse 2020. aasta noorteromaanivõistlusel. Tegu on kerge lugemisvaraga, mis oma mahult sobib ka neile noortele, kes satuvad lugema pigem harva ja eelistavad raamatut, mis kulgeks kiiresti, kuid huvitavalt.

Juunikuu lugemissoovitus

 

Winston Graham. „Poldark: Ross Poldark“ (Varrak, 2016)

392 lk

 

„Poldarki“ ajalooliste romaanide sari, mida eesti keeles on praeguseks ilmunud kokku üheksa osa, on üle maailma populaarne. Eestis alles mõned aastad tagasi ilmuma hakanud sari ilmus originaalkeeles juba 1945. aastal. Ammusest ilmumisajast hoolimata on teoses käsitletud elulised teemad lugejat paeluvad.

„Poldarki“ sarja esimeses osas naaseb nimitegelane Ross Poldark pärast Ameerika iseseisvussõjas sõdimist tagasi Inglismaale. Sõjas napilt ellu jäänud Ross ootab kannatamatult oma armastatu Elizabethiga taaskohtumist. Koju jõudnud meest tabab aga üks ebameeldiv üllatus teise järel. Rossi isa on surnud ja mehe kodu on enda võimusesse ja lagastada võtnud maja joodikutest teenijad. Elizabeth on aga mehe äraoleku ajal kihlunud Rossi onupojaga. Armastatud naisest ilma jäänud, peab Ross leidma endale uue eesmärgi, et eluga otsast alata. Ühel päeval kohtub mees laadal tagakiusatud ja räsitud välimusega tütarlapse Demelzaga.  Ross astub veel lapseohtu ja sõjakavõitu tüdruku eest välja ning viib ta oma koju teenijaks, mis paneb kulmu kergitama nii mõnegi seltskonnategelase  ja ka Rossi enda pere.

„Poldarki“ raamatusari on oma ajaloolise sündmustiku ja inimsuhete realistliku kirjeldamise poolest  kaasahaarav lugemine, mis avab lugejale tolle ajastu elu ja kombeid. Seda võib pidada ka arenguromaaniks – lugeja saab jälgida Demelza arengut matslikust ja sõnakast plikast nooreks naiseks, kes paratamatult kistakse armukolmnurka ja kes sellele lisaks peab taluma kõrgseltskonna vildakaid pilke.

Raamatusarja rohked osad pakuvad lugemismõnu tükiks ajaks! Sarja esimeste osade põhja on valminud ka populaarne sari.

 

„Poldarki“ raamatusarja teised osad:

„Demelza“

„Jeremy Poldark“

„Warleggan“

„Must kuu“

„Neli luike“

„Kuri hoovus“

 „Võõras merelt“

„Möldritants“

Riley Sager. „Minu viimane vale“ (Rahva Raamat, 2020)

432 lk

 

Emma Davis läks 13- aastaselt suvelaagrisse paika nimega Ööbikulaager. Seal sõbrunes neiu kolme endast vanema tüdrukuga – Viviani, Natalie ja Allisoniga – kelle seltskonda kuulumist end üksikuna tundev Emma ihkas. Ühel ööl kaovad aga Emma sõbrannad laagrist jäljetult. Viisteist aastat hiljem ei tea keegi endiselt, mis tüdrukutega juhtus. Juhtunu on jätnud Emmale sügava jälje, mistõttu peidab Emma tüdrukuid, keda ta ei suuda unustada, oma maalidesse, teades vaid ise, et nad seal on. Naise maalid jäävad silma ka Ööbikulaagri rajajale, kes võtab Emmaga ühendust ja kutsub ta taasavatud laagrisse maaliõpetajaks. Emma näeb ettepanekus võimalust välja uurida, mis tema sõbrannadega aastaid tagasi tegelikult juhtus. Taas laagris olles hakkab Emma aga tundma, et midagi on viltu ja et nii mõnelgi inimesel on midagi varjata. Ehk isegi midagi sellist, mille jälile jõudmine võis põhjustada aastaid tagasi ka kolme tüdruku õhku haihtumise…

„Minu viimane vale“ on üks neist põnevikest, mis suudab pinget üleval hoida kuni raamatu lõpuni. Lugeja võib püüda lõppu ette aimata, kuid üllatavad süžeepöörded ja tegelaste omavahelised keerukad suhted tekitavad vaid segadust juurde. Autor annab peenelt mõista juba teose alguses, et milleski ei saa kindel olla. Nii paneb ka peategelase Emma Davise minevik kahtlema, kas tema nägemus juhtunust on ikka tõene. Ka raamatu pealkiri tekitab sisu edenedes skeptilisust – kui ausad raamatu tegelased tegelikult on ja kas tõde kaalub vale üles?

Lugemiselamuse teeb mõnusaks ka Sageri ladus jutustamisviis, mis kulgeb oma loomulikku rada pidi ja ei jäta pingutatud muljet. „Minu viimane vale“ on raamat, mida on raske käest panna enne, kui lõpplahendus on teada, seega on tegu teosega, mis väärib lugemist!

W. Bruce Cameron. „Koera elu mõte“ (Pegasus, 2017)

288 lk

 

„Koera elu mõte“ on nii iga tõelise loomasõbra maiuspala. Mis oleks toredam kui raamat, mille peategelaseks on koer, kelle pilgu läbi ka kogu lugu jutustatud on. Kuid kõik, kes on vaadanud loomadest filme või lugenud raamatuid teavad, et sellised lood toovad varem või hiljem ka pisara silma. Nii on ka W. Bruce Cameroni teoses „Koera elu mõte“, kus lugeja leiab ennast ootamatult tunnete karussellilt – kord avastab ta ennast pisarateni naermas ja juba järgmisel kurbusest nutmas, et siis järgmisel hetkel jälle naerda.

„Koera elu mõte“ on südamlik ja humoorikas lugu koerast, kes läbi mitmete taassündide otsib vastust küsimusele, mille üle inimesedki – küllap terve inimkonna eksisteerimise aja – pead on murdnud: mis on elu mõte? Koer Bailey üks elu viib ta kokku 8-aastase Ethaniga. Alguse saab soe ja katkematu sõprus, mis toob koera ja tema poisi teele lõputuid vahvaid seiklusi. Paraku saab ka see elu Bailey jaoks otsa ja tema otsirännakud jätkuvad järgmises elus. Nii tekib koerakeses küsimus, kas ta üldse leiab kunagi oma elu eesmärgi.

Cameroni „Koera elu mõte“ on vapustav raamat, mis liigutab hingepõhjani nii oma siiralt naljakate juhtumistega kui ka inimese ja looma vahelise sõpruse ilu kirjeldamisega. Läbi koera pilgu avatakse lugejale ka inimsuhete nüansse ja sügavusi. Cameron kinnitab oma teosega seda, mida me kõik sisimas niigi teame, aga kipume unustama – armastus on surematu.

Raamatu põhjal on valminud ka samanimeline film!

 

„Koera elu mõte“ teised osad:

„Koera teekond“

„Koera lubadus“

 W. Bruce Cameroni sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Koera kodutee“

Maikuu lugemissoovitus

 

Jojo Moyes. „Tüdruk, kes sinust maha jäi“ (Kirjastus Kunst, 2018)

424 lk

 

Menuromaani „Mina enne sind“ autori Jojo Moyesi sulest ilmunud raamat „Tüdruk, kes sinust maha jäi“ on kaasahaarav lugu armastusest ja selle kaotusest. Järjekordselt on Moyesil õnnestunud lugejatele tutvustada armastuse mitmetahulisust, selle keerukust ja sügavust. Kuidas hoida elus armastust ja lootust paremale tulevikule, kui ümbritsev maailm on kokku varisemas ja armastatuga taaskohtumine näib võimatuna? Ja kuidas eluga edasi liikuda, kui see jäi seisma päeval, mil sulle kõige kallim inimene suri?

„Tüdruk, kes sinust maha jäi“ on läbipõimunud mineviku ja oleviku lugu. Romaan algab noore naise Sophie looga kesk Esimest maailmasõda. Sophie elab koos venna, õe ja õelastega vanas külalistemajas sakslaste kätte langenud väikelinnas. Sophie kunstnikust abikaasa Édouard Lefèvre võitleb rindel ja nii on naise ainsaks lohutuseks – ja meenutuseks ennast mitte kaotada – külalistemaja seina kaunistav Édouardi maalitud pilt oma noorest abikaasast. Maal jääb silma ka maja hõivanud komandandile, kelle huvi maalil oleva naise vastu suisa kinnisideeks muutub. Abikaasat kõigest hingest koju tagasi ootav naine on sunnitud oma tõekspidamisi küsimärgi alla seades mõndagi oma elus ümber mõtestama. Riskides nii pere kui ka linnarahva hukkamõistuga, otsustab vapper naine teha ükskõik mida, et komandandi abiga Édouard tagasi koju tuua.

Sajand hiljem ehib Sophie maal Liv Halstoni magamistoa seina. Tundmatu naise portree, mille Livi ootamatult surnud abikaasa talle pulmareisil kinkis, tundub olevat Livi ainus side armastatud mehega. Liv, nagu Sophie’igi, tunneb, et maal annab talle jõudu hakkama saada ka kõige raskemal ajal. Kui aga selgub, et pilt on erakordselt hinnaline ja selle autori sugulased soovivad väidetavalt varastatud maali endale tagasi saada, peab Liv alustama kõrvaltvaatajale arutuna näivat võitlust, et tõde maali ja sellel oleva tüdruku kohta välja selgitada.

„Tüdruk, kes sinust maha jäi“ on huvitav lugemisvara armastusromaanide austajale, kel ei puudu huvi ka ajaloo vastu. Kaasahaarav sündmustik annab lugejale teadmisi ka Esimese maailmasõja ja selle koleduste kohta. Moyes on sõjateemat käsitlenud ebahariliku nurga alt, tuues muuhulgas sisse sõjaaegsete varguste – sealhulgas kunstiteoste varguste – teema, mis näitab, kuidas sõda võib kõige ootamatumal viisil jätta oma pitseri tervete põlvkondade eludele.

Dot Hutchison. „Liblikate aed“ (Pegasus, 2018)

288 lk

Pea igal inimesel on mõni hobi, mis aitab tal igapäevaelu rutiinist vaheldust leida – kes armastab raamatuid lugeda, kes käsitööd teha või hoopiski sportida. Mõne inimese hobiks on aga hoopis millegi kogumine.

Kogumisega tegeleb ka Aednik psühholoogilises põnevikus „Liblikate aed“. Aednikuks kutsutud mees peab kaunist ja muinasjutulist aeda, mis on koduks ka tema uhele Liblikate kollektsioonile. Ainult et tegu pole päris liblikatega. Aednik  kutsub Liblikateks noori röövitud naisi, kellele mees on andnud uue nime ja kelle seljale on tätoveeritud detailirohke tiivapaar meenutamaks päris liblikaid.

Väärastunud psüühikaga Aednik suhtub oma kollektsiooni täie pühendumusega. Ta on loonud Liblikatele imelise aia ja armastab omal moel neist igaüht. Kuid nii nagu liblikate eluiga on lühike, ei saa see pikem olla ka vangistatud tüdrukutel, kes tapetakse – kui nende elu varem oma lõppu ei leia – nende 21-aastaseks saades. Surnud Liblikad aga säilitatakse kollektsiooni tarvis...

Ühel päeval läheb aga midagi valesti ja FBI teeb Aedniku terrorile lõpu. Üks ellujäänutest – eneseteadlik ja kindlameelne Maya – viiakse ülekuulamisele, et selgitada välja kogu tõde Aia ja selle Aedniku kohta. Maya tunnistuse käigus rullub uskumatuna näiv lugu järk-järgult lahti kirjeldades, kuidas Maya Aedniku küüsi langes ja paljastades selle käigus inimloomuse võikamaid küljed. Kuid tüdruku loo edenedes taipavad uurijad, et ellujäänul  endalgi võib olla midagi varjata…

Tegu on omanäolise põnevikuga, mis pakub närvikõdi ja tuletab meelde, et kuigi antud romaani puhul on tegu ilukirjandusliku teosega, eksisteerib Aedniku moodi inimesi ja tema sooritatu jõhkrusele samaväärseid tegusid ka päris elus.

Charlie Mackesy. „Poiss, mutt, rebane ja hobune“ (Rahva Raamat, 2020)

128 lk

 

Charlie Mackesy  raamatut „Poiss, mutt, rebane ja hobune“ on võrreldud A. A. Milne’i ajatu ja palavalt armastatud „Karupoeg Puhhiga“. Nii nagu „Karupoeg Puhh“ on oma vahvusega soojendanud läbi aastate nii laste kui täiskasvanute südameid, teeb seda nüüd ka „Poiss, mutt, rebane ja hobune“. „Karupoeg Puhh“ pole tuntud pelgalt oma lõbusate karakterite ja nendega juhtuvate naljakate juhtumiste poolest, vaid ka endas sügavamat tähendust peitvate kirjaridade poolest. „Karupoeg Puhhi“ on tsiteteeritud kordi ja kordi, sest kuigi pealtnäha lapselikud ja lihtsad, kirjeldavad tegelaste vahelised kahekõned  kaunilt nii elu kui sõpruse olemust, pannes inimese enesegi hinge vaatama.

Charlie Mackesy teos on  „Karupoeg Puhhi“  kõrval üks viimasel ajal tsiteeritumaid lasteraamatuid, mida soovitab lugejatele ka Eesti Lastekirjanduse Keskus. Tegu on südant soojendava looga, mis ei jäta kedagi külmaks. „Poiss, mutt, rebane ja hobune“ jutustab oma loo piltide ja mõne lausega, kuid iga lause – olles kord humoorika alatooniga, kord veidi nukrameelne – kannab endas olulist mõtet sõprusest ja hoolimisest.

Raamatu peategelaseks on uudishimulik väike poiss, kes saab sõbraks maiasmokast mutiga. Ühisel teekonnal kohtutakse ka teiste tegelastega, kes poisi ja mutiga ühinevad. Nendeks on tark ja leebe loomusega hobune ning rebane, kellele elu on haiget teinud ja kes seetõttu on oma loomult ettevaatlik. Värskelt vormunud sõpruskond avastab koos maailma, otsides vastused erinevatele sügavamõttelistele küsimustele ja jõudes koos arusaamisele, et lahkus, sõprus ja armastus on maailmas kõige olulisemad.

Raamatu kaanetekst nimetab teost „oodiks süütusele ja lahkusele“, mida see tõepoolest ka on. Tegu on kahtlemata raamatuga, mida lapsed ja täiskasvanud võiksid koos lugeda ja mis võiks igal inimesel endal kodus olemas olla, et tundes vajadust peadpööritavast elutempost hetkeks hinge tõmmata, oleks võimalus endale meelde tuletada, millel siin maailmas tõeline väärtus on. 

Aprillikuu lugemissoovitus

 

Fiona Valpy. „Mälestuste meri“ (Ersen, 2020)

264 lk

„Mälestuste meri“ on lugu minevikust ja olevikust ning nende kahe omavahelisest põimumisest.

Kendra püüab oma lagunevat abielu koos hoida. Onu palvel otsustab naine külastada haiget vanaema, kellel on üksainus soov – jutustada oma lugu, et lapselaps saaks selle enne naise  surma kirja panna.

Vanaema Ella jutustus viib lugeja 1938. aastasse, mil tol ajal 17-aastane tütarlaps sõidab suveks Prantsusmaale Île de Ré saarele ema kunagise sõbranna ja tema kahe lapse juurde, et oma prantsuse keelt veelgi täiustada. Île de Ré on noore ja süütu Ella jaoks just kui paradiis, kus ainsaks probleemiks on aja talumatult kiire kulgemine. Elu saarel muudab veelgi muinasjutulisemaks tema võõrustaja kaksikutest lapsed, Caroline ja Christophe, kellest saavad Ella parimad sõbrad. Saarel kogeb tütarlaps ka esimest armastust, kui armub karismaatilisse kunstnikuhingega Christophe’i. Õnne täis suvi jääb aga Ella elus tükiks ajaks viimaseks, kui 1939. aastal astuvad Inglismaa ja Prantsusmaa Hitleri vastu sõtta. Kolm sõpra lahutatakse ja kaunis armastuslugu Ella ja Christophe’i vahel saab lõpu enne, kui alatagi jõuab. Pöördunud tagasi Šotimaale, liitub Ella vabatahtlikuna sõjaväe abiteenistusega, kus kohtub võluva Angusega. Sõja-aastad ja lähedaste kaotus laastavad Ella hinge ning maailma haaranud kaoses tundub Angus olevat ainus alles jäänud valguskiir.

„Mälestuste meri“ on tänu nii oma lehekülgede arvule kui ka ladusalt ja kiirelt kulgevale sisule kerge lugemisvara, mis hoiab lugejat põnevil ja paneb peategelasele kaasa elama. Sõjal on raamatus oluline ja peategelast kujundav osa, kuid sõjakirjeldused ei muutu lugejat rõhuvaks. Vastupidi – tegu on elujaatava ja vapralt tulevikku vaatavate tegelastega, kes ka kõige suurematele raskustele vaatamata otsustavad mitte alla vanduda.

Alexandra Oliva. „Üksinda“ (Tänapäev, 2016)

340 lk

Alexandra Oliva põnevik „Üksinda“ paneb mõtlema meedia (manipuleeriva) rolli üle inimeste elus selles peadpööritavalt kiiresti arenevas ja meediast paljuski sõltuvas maailmas, kus juba maast madalast hakatakse inimeste reaalsustaju proovile panema. Nii juhtub ka raamatu peategelasega, kes seisab ootamatult silmitsi olukorraga, kus millegi ehtsuses ei saa enam kindel olla.

Raamatu esimene peatükk viib lugeja otse sündmuste keskele. Käimas on tõsielusari, kus kaksteist osalejat, ühiskonnast ära lõigatuna, metsas  oma vastupidavust rahalise auhinna nimel proovile peavad panema. Samal ajal juhtub aga midagi, mis põhjustab miljonite inimeste, sealhulgas ka võttemeeskonna ja enamike osaliste surma. Toimunu tagamaad hoitakse ka lugeja eest saladuses. Teada on vaid see, et tegu on haigusega, mis nakatunu ootamatult ja kiiresti tapab. Ühel hetkel avastab üks osalistest – noor naine, kellele saatetegijad on nimeks pannud Loomaaed – ennast täiesti üksinda osalemas „mängus“, mis muutub iga päevaga aina ohtlikumaks.

Mida naine aga ei tea, on see, et tegu pole enam mänguga, vaid tema elu varitseb reaalne oht. Kuna kõik varasem saates toimunu on ülimalt realistlik olnud, on naine kindel, et ka kõik järgnev – siin-seal vedelevad laibad otse kui mahajäetud maailmas – on produtsentide hästi õnnestunud rekvisiidid. Loo edenedes saab aga selgeks, et kuigi Loomaaiaks kutsutud osaline pole enam päris veendunud, et tema ümber toimuv on osa saatest, teeb ta alateadliku otsuse käituda nii, nagu miski poleks siiski muutunud. Peategelane teab, et lastes meeleheitel ja hirmul enda üle võimust saada, ei pea ta kaua vastu. Kusagil ootab aga naise abikaasa, kes võib veel elus olla…

Huvitava sisu ja ettearvamatu lõpuga „Üksinda“ sobib iga põnevikke austava lugeja lugemisvaramusse. 

Sarah Crossan. „Iiris“ (Varrak, 2021)

360 lk

 

„Iiris“ on hoolimata oma magusa kõlaga nimest raamat, mis tegelikkuses oma käsitletavate teemade ja probleemide poolest hinge läheb ning mõtlema paneb. Siiski on autor õnnestunult suutnud kõike sünget tasakaalustada helgete momentide ja kahe peategelase vaheliste sügavamõtteliste vestlustega.

Proosaluulena esitatud tekst võib alguses pelutavana mõjuda, kuid just tänu sellele, et lehekülgi pole tekstiga üle koormatud, edeneb lugemine kiirelt ja ka valulisi teemasid, mida teos käsitleb, on kergem vastu võtta. Crossan suudab ühe lehekülje mõne reaga öelda seda, mille jaoks mõne raamatu puhul kulub terve peatükk.

„Iirise“ peategelasteks on kaks naist – Allison ja Marla. Allison, olles 16-aastane, on vaevu lapseeast välja saanud, kuid isa tõttu, kes oma tütre kallal nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda tarvitab, varakult suureks on pidanud kasvama.  Marla on aga vanaproua, kelle mälestusi looritab süvenev dementsus, mis naise „mina“ järjekindlalt hävitab.

Võib öelda, et raamatu üheks läbivaks teemaks on mälu. Peategelase Allisoni probleemiks on iga kurva hetke, valusa löögi ja haavava sõna mäletamine, millega tüdruku isa teda kostitanud on. Kuidas leida endas jaksu edasi minna, kui minevik sangpommina jala küljes ripub ja kas minevikule julgelt otsa vaatamata ongi üldse võimalik edasi minna?

Marla probleemide põhjuseks on aga mälu, mis aja möödudes teda üha sagedamini alt veab. Tõsiasi, mis tekitab naisele probleeme pojaga, kes oma käitumiselt sarnaneb paljuski Allisoni isale. Kuid just Marla haigus on see, mis teda Allisoniga kokku viib. Kodust ja isa eest põgenenud tüdruk jääb lageda taeva alla ning otsustab ennast peita esmapilgul tühjana näiva elumaja kuuris. Nälg ja rahapuudus paneb Allisoni tegema aga midagi hulljulget. Ta külastab maja, milles elab kummaline vanaproua, kes kutsub tüdrukut Iiriseks. Ellujäämisinstinkt sunnib Allisoni kaasa mängima ja nii jääb ta majja elama.

Aja jooksul mõistab Allison, et tema ja Marla ei erinegi teineteisest nii väga ja ootamatust teineteise mõistmisest kasvab välja sõprus. Allison pakub Marlale seda, millest naise vanus ja haigus ta ilma on jätnud – võrdsena kohtlemist ja mõistmisest. Allison leiab vanas naises aga sõbra, kes omal moel tüdrukut mõistab ja temast hoolib.

Sarah Crossan, kelle varasemadki raamatud on populaarsust kogunud, puudutab „Iirisega“ iga lugeja südant. Kaunilt seatud sõnad ja tekst lajatavad oma karmusega lugeja hinge pihta, kuid seal samas pakuvad kosutust südamlike vestluste näol, mis elu olemust mõista aitavad.

 

Sarah Crossani sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Üks“

„Õun ja Vihm“

„Kuutõus“

Märtsikuu lugemissoovitus

 

Diana Gabaldon. „Võõramaalane“  I osa 1. raamat (Varrak, 2014)

448 lk

Pärast Teise maailmasõja värsket lõppu, otsustavad sõja tõttu teineteisest pikalt lahus olnud abikaasad Claire ja Frank sõita Šoti mägede vahele teisi mesinädalaid veetma. Ühel päeval satub Claire iidvana kiviringi uudistama, mis ta ootamatult minevikku – 1743. aastasse – paiskab. Mineviku Šotimaa,  kus võib kohtuda nii röövkäike sooritavate, kui ka omavahel vaenutsevate klannidega, pole aga naisterahva jaoks just kõige ohutum paik. Uskumatuna näiva olukorra muudab veelgi keerulisemaks mägismaalane Jamie, kellesse naine armub. Nüüd seisab Claire valiku ees – kas minna tagasi igatsetud abikaasa juurde või kaaluda pöörasena näivat mõtet jääda minevikku? 

Gabaldoni „Võõramaalase“ raamatusari kosutab lugeja vaimu ja hinge mitmekülgselt. Tegu on mahuka raamatusarjaga, lausa niivõrd mahukaga, et Eestis on kõik „Võõramaalase“ osad ilmunud kahe raamatuna, millest igaüks lehekülgede rohkuselt tõelisele raamatukoile rõõmu pakub. Gabaldoni raamatud muudab paeluvaks ilmselge pühendumine oma loomingule. Iga järje ilmumiseks originaalkeeles on kulunud mitu aastat ja seda paljuski raamatute ajaloolise sisu tõttu, mille kohta andmete kogumiseks on autor põhjalikku uurimistööd teinud. Ometi ei ole pidanud fännid pikka ootamist pahaks panema, sest tulemus on ootamist väärt! Gabaldon annab lugejale ülevaate Šotimaa põnevast ajaloost, mille maa rahvas, sarnaselt eestlastelegi, on pidanud taluma võõra võimu rõhumist ja ebaõiglust. Müstilisuse austajatele pakub autor aga ajarännu teemat, mis mõnele lugejale võib pelutavalt mõjuda. Sellegi poolest ei tohiks  ajarännu temaatikast lasta end hirmutada. Kuigi raamatutes on lisaks ajarännule ka muid vihjeid müstikale ja silmale nähtamatule, on see osavalt põimitud ajaloolise kontekstiga ja ei mõju häirivalt. Raamatusarja keskmeks on siiski peategelaste vaheline suur armastus, mis pole ei täiuslik ega ka veatu, kuid trotsib oma ehtsuses kõiki takistusi. Ka armastuse teemat on Gabaldon osanud käsitleda nii, et ka pärast mitmenda osa läbilugemist ei mõju see igava või ettearvatavana.  Kõik eelneva seob vastupandamatuks romaanisarjaks kokku peategelase eneseiroonilised humoristlikud juhtumised ja ütlused, mis oma elulisusega  muidu tõsise võitu süžeele tasakaalustavaks teguriks on.

Raamatute põhjal on valminud ka samanimeline seriaal.

 

„Võõramaalase“ raamatusarja teised osad:

„Võõramaalane“ II raamat

„Kiil merevaigus“ I ja II raamat

„Rändaja“ I ja II raamat

„Sügistrummid“ I ja II raamat

„Leegitsev rist“ I ja II raamat

„Lume ja tuha hingus“ I ja II raamat

Stephenie Meyer. „Keha“ (Pegasus, 2010)

751 lk

 

„Keha“ on populaarse „Videviku“ saaga autori Stephenie Meyeri romaan, mis oma ulmelise, kuid äärmiselt kaasahaarava sisu poolest sobiks neilegi, keda „Videviku“ saaga ehk külmaks jättis. Meyer kirjutas„Keha“ mõeldes eelkõige täisealisele lugejaskonnale, kelle lugemisrepertuaari kuuluvad nii armastusromaanid kui ka ulme sugemetega põnevikud.

Melanie Stryder kuulub väheste allesjäänud mässajate hulka, keda maailma vallutanud tundmatud vaenlased veel enda võimusesse pole võtnud. Inimesed, kelle olendid otsustavad „hõivata“, muutuvad sissetungijate kestadeks – väliselt pole midagi muutunud, kuid kontroll oma mõistuse üle ei kuulu enam neile. Melanie kohtub jooksus olles teise endasuguse põgeniku – Jarediga – kellesse naine armub, kuid siis langeb ootamatult ka Melanie ise vaenlaste küüsi. Noore naise keha uueks omanikuks saab keegi, keda kutsutakse Rändajaks. Keha uue asuka üllatuseks keeldub eelmine asukas oma meeltest lahti ütlemast. Melanie mässumeelsus ja armastus Jaredi vastu ei lase tal haihtuda ja nii hakkavad ka Rändaja mõtted segunema piltidega mehest, keda ta kunagi varem näinud pole, kuid keda sellegi poolest tundub armastavat. Olude sunnil saavad Melaniest ja Rändajast liitlased, leidmaks armastatud mees, kelle elu on ohus.

„Keha“ on romaan, mis hoiab lugejat iga lehekülje vältel põnevil. Kuigi armastusel on raamatus keskne roll, on see pigem edasi viivaks jõuks ning põimituna kokku Melanie ja Rändaja ühiste seikluste ja juhtumiste kirjeldustega, muutub sisu nauditavaks ka neile, keda ainuüksi armastuse teema ei paeluks. Raamatulehti paneb pöörama ka teadmatus lõpptulemuse osas – kuni viimase peatükini ei saa lugeja kindel olla, milline saatus peategelasi ootab. Huvitavalt on kujutatud ka kahe vaenlase, Melanie ja Rändaja, omavahelist suhtlust, mis vaenutsemisest kujuneb järk-järgult ümber aktsepteerimiseks. 

Courtney Summers. „Sadie“ (Rahva Raamat, 2019)

320 lk

 

„Sadie“ on mitmenäoline romaan, mis esmapilgul võib näida tavalise „noortekana“, kuid tegelikkuses on samavõrra huvitav lugemisvara ka täiskasvanutele. Teose peategelaseks on 19-aastane Sadie, kes lapseeast saadik on pidanud taluma rohelt eluvintsutusi. Tüdruku narkarist ja alkohoolikust ema pildilt puudumine on Sadiest teinud oma 13-aastase õe Mattie hooldaja ja ainsa lähedase. Ühel päeval leitakse aga Mattie tapetuna ja koos temaga sureb ka osa Sadiest. Vapra neidu ainsaks edasi elamise põhjuseks saab kinnisidee õe mõrvar üles otsida ja oma käega tappa. Nii kaobki Sadie ühel päeval ootamatult, silme-ees kindel siht Mattie eest kätte maksta.  Mõni aeg pärast Sadie kadumist kuuleb õdede traagilisest loost populaarne raadiosaatejuht West McCray, keda Mattie surm ja Sadie otsus uurimine enda kanda võtta paelub ja nii hakkab ka West kadunud tüdrukut otsima. Alguse saab raadiosari pealkirjaga „Tüdrukud“, mille eesmärgiks on välja selgitada, mis kummagi tüdrukuga tegelikult juhtus ja tuua Sadie tagasi koju enne, kui on hilja. Raamatus jooksevad paralleelselt kaks omavahel seotud lugu, millest üks kirjeldab juba juhtunud sündmustikku Sadie pilgu läbi ja teine, mis on esitatud taskuhäälinguna (podcast) ning milles West McCray on juba mõnda aega kadunud Sadie jälgedel, intervjueerides inimesi, kellega Sadie teel olles kohtus.

„Sadie“ hoiab oma lugejat kuni viimaste lehekülgedeni põnevil ja paneb tublimagi lugeja proovile, et mitte raamatu lõppu ette ära lugeda. Lisaks põnevale süžeele pakub teos siiski ka omaette väljakutset. Käsitletavad teemad – sõltuvus, vägivald, surm ja lastepilastamine – ei ole kergesti seeditavad ja võivad küllaltki rusuvalt mõjuda. Sadiet on tabanud õe surma näol suur tragöödia ja tema teekonnal rulluvad lahti mitmed mälestused ja juhtumised, mis tekitavad õõva ja panevad noore neiu vaprust imetlema ning talle kaasa tundma. Nii ootab lugeja paratamatult, et ka Sadie siiski oma õnne ja hingerahu leiaks, tajudes samal ajal aga, et katkematu armastus õe vastu ja sellest sündinud kinnisidee mõrvar tabada, ei saa hästi lõppeda. Loetu traagilisus paneb janunema millegi helgema järele, kuid vahel toob lugemismaterjal, mis lugeja mugavustsoonist välja kisub,  pigem kasu, pakkudes ka raamatu lõppedes mõtlemisainet.