esmaspäev, 18. märts 2024

Märtsikuu lugemissoovitus

 










Amy Harmon. „Tehes nägusid“ (Ersen, 2016)

280 lk

 

Ambrose Young on populaarne keskkooliõpilane, kelle paljulubav karjäär kooli maadlustiimis on sillutanud talle  tee kolledžisse. Lisaks sellele on noormees ka äärmiselt nägus – tõsiasi, mis ei jää märkamata ka Fern Tayloril, kes on poissi juba lapsest saadik salamisi imetlenud ja armastanud. Paraku teab tüdruk, et Ambrose ei vaata teda sama pilguga. Suure südamega intelligentne ja pealtnäha veidi nohiklik neiu pole end oma väikese kasvu, nägu katvate tedretähnide ja talitsematute punaste lokkidega iial ilusana tundnud. Fern usub, et pole lootustki, et keegi Ambrose’i-sugune temasse kunagi armuks.

Siis aga toimub 2001. aasta 11. septembri terrorirünnak kaksiktornidele, mis oma traagilisuses kogu maailma raputab. Ajendatuna sisemisest kohusetundest kodumaa ja iseenda ees otsustab Ambrose Afganistani minna. Veennud endaga kaasa tulema ka oma nelja parimat sõpra, lähevad viis noort meest sõtta, kuid ainult Ambrose naaseb elusana koju.

Endisest kirka tulevikuga noormehest on järel pelk vari. Plahvatuses tõsiselt viga saanud mehe nägu on osaliselt moonutatud, kuid lisaks välistele armidele on armistunud ka Ambrose’i hing. Ta tunneb lämmatavaid süümepiinu hukkunud sõprade ees, kes oleksid elus, kui ta poleks neid endaga sõtta kutsunud. Rõhuvas häbitundes peidab varasemalt populaarne mees end linnarahva eest isa pagaritöökotta, töötades üksnes öistes vahetustes. Ainuke, kes Ambrose’i haletseva pilguga ei vaata, on Fern Taylor, kelle lahke süda ja vääramatu sõprus võib noormehe taas elule tuua.

„Tehes nägusid“ on lugu kaotusest selle mitmes tähenduses. Kuidas leida taas tee iseendani, kui kogu senine elu tundub kadunud olevat? Kuidas endale andestada ja tunda elust taas rõõmu? See on lugu kahe pealtnäha väga erineva inimese vahelisest sõprusest ja armastusest, mis saab võitu ka kõige suuremast südamevalust.











Katherine Applegate. „Veidrik“ (Varrak, 2023)

280lk

 

Katherine Applegate’i liigutavas ja harivas raamatus on peategelaseks saarmatüdruk, kelle ema kärsitu ja uudishimuliku loomuse pärast Veidrikuks ristis. Väike saarmalaps on vallatusi täis – tema lemmiktegevusteks on California rannikuvetes veeakrobaatikat teha ja lugusid jutustada. Seltsi pakub talle sealjuures parim sõber Kairi, kellega on tore koos vees hullata ja toitu otsides ookeanipõhja avastada. Veidriku hulljulgus ja lõppematu uudishimu põhjustab ühel päeval aga suure õnnetuse, kui kohtumine mõrtsukhaiga saarmatüdrukule tõsiseid vigastusi põhjustab.

Vigastatud Veidrik viiakse Monterey Bay Akvaariumisse, kus sealsed töötajad teda ravima hakkavad. Nähes neid suuri veidra välimusega olendeid sõbraliku moega enda ümber askeldamas, meenub Veidrikule, et nende tegelaste hoole all on ta varemgi olnud. Siis õpetati ema kaotanud saarmapojale „saarmaks olemist“, et tulevikus iseseisvalt ookeanivetes hakkama saada. Veetes akvaariumis aega koos teiste liigikaaslastega, kes Veidrikule tema uut elukohta tutvustavad, ei saa saarmapiiga siiski mõtlemata jätta, kas ta veel kunagi oma parima sõbraga kohtub ning kas tõesti on ookeanieluga tema jaoks igaveseks kõik.

Applagate’i „Veidriku“ näol on tegemist erakordselt armsa ja soojust täis raamatuga. Vabavärsis kirjutatud lugu kirjeldab sündmusi Veidriku pilgu läbi. Teosele lisab väärtust seegi, et tegu on tõsielust inspireeritud looga, mis tutvustab lugejale Monterey Bay Akvaariumi programmi, mille raames antakse orvuks jäänud saarmapojad saarmast kasuemade hoole alla, aidates neid ette valmistada iseseisvaks eluks ookeanis.

Katherine Applegate on tunnustatud USA lastekirjanik, kelle loomingust on eesti keelde tõlgitud varasemalt „Üks ja ainus Ivan”, „Poiss kahe peale”, „Soovipuu” ja „Ümikarude küla”.

„Veidrik“ sobib lugemiseks lastele alates II kooliastmest, kuid meeldejäävat lugemiselamust pakub see ka täiskasvanule. Sel aastal tunnustas Eesti Lastekirjanduse Keskus raamatut ka Hea Lasteraamat 2023 kleebisega.


reede, 16. veebruar 2024

Veebruarikuu lugemissoovitus

 









Kristin Hannah. „Ööbik“ (Varrak, 2016)

384 lk

 

Kooliõpetaja Vianne elab oma abikaasa ja väikese tütrega Carriveau nimelises Prantsuse väikelinnas. Vianne’i rahulik elu saab aga peagi peapeale pööratud, sest on aasta 1939 ja silmapiiril terendab Teine maailmasõda. Vianne on sunnitud armastatud mehe rindele saatma ja iseenda hirmu kiuste püüdma keerulisel ajal tütre nimel vapper olla. Kui natsid Prantsusmaa vallutavad, pannakse Vianne’i tugevus ja meelekindlus proovile. Toidupuudus, töö kaotamine ja üha kasvav juutide tagakiusamine näitab naisele sõja koledat palet. Kui Saksa ohvitser nõuab enda majutamist Vianne’i majas, peab naine tütre heaolu nimel tegema otsuseid, mis tema tõekspidamisi tõsiselt proovile panevad.  

18-aastane Isabelle on kirglik ja mässumeelne noor naine, kes  erinevalt oma vanemast õest ei kavatsegi kodumaad laastava võõrvõimu ikke all kannatada. Isabelle võtab südameasjaks okupatsiooni vastu iga hinna eest mässata. Peagi  liitub Isabelle vastupanuliikumisega, kus tema ülesandeks saab levitada natsivastast propagandat. Vapper naine ei kohku millegi ees tagasi, et päästa abivajajaid ja võidelda oma elu hinnaga okupatsiooni vastu.

Vianne ja Isabelle on kaks õde, kes saatuse sunnil on teineteisest kaugenenud. Kuid jälgides mõlema teekonda sõjast räsitud kodumaal, kus vaprad õed annavad erineval moel oma panuse, et võidelda ebaõiglase natsirežiimi vastu, elab lugeja kaasa mõlemale peategelasele. Autor heidab valgust sõja sellele küljele, mis sageli tähelepanuta jääb – kojujäänud naiste saatusele ja katsumustele, mis paneb inimese vastupidavuse kõige rängemal moel proovile.











 

Alex North. „Poolpõlenud maja“ (Pegasus, 2023)

336 lk

 

Katie on alati oma noorema venna Chrisi eest hoolitsenud. Aastaid tagasi juhtus aga midagi, mis venna ja õe suhteid igaveseks muutis. Chris langes julma kallaletungi ohvriks, millest vaevu eluga pääses ja mis tema hinge jäädavad armid jättis. Süütundest muserdatud Katie pole endale ka aastaid hiljem andestanud, sest tunneb, et just tema hooletusest on Chrisi elu allakäiguteed suundunud. Katie, kes on õnnelikult abielus ja kasvatab oma pisitütart, pole Chrisist pikalt midagi kuulnud. Naine pole isegi kindel, kas vend veel elavate kirjas on. Kui ühel hetkel võtab Katie’iga ühendust uurija Laurence Page, kes väidab, et toimunud on jõhker mõrv, mille peamine kahtlusalune on just nimelt Chris, ei saa Katie käed rüpes istuma jääda. Olgu vend milline tahes, mõrvaks ta suuteline poleks ja Katie tunneb, et venna nimel tuleb tõde välja selgitada ning Chrisi süütust tõestada.

Samal ajal uurib politsei roima, mis pandi toime kunagi Katie kodukandis tegutsenud sarimõrvarile kuulunud majas. Mingil põhjusel elas selles poolpõlenud ja lagunenud majas hinnatud ja jõukas filosoofia professor Alan Hobbes, kes keset ööd langes omaenda voodis mõrva ohvriks. Uurides maja ajalugu ja  Alani surma üksikasju, tundub uurija Page’ile, et midagi kogu selle loo juures ei klapi. Kui selgub, et viimane inimene, kes Hobbes’i elusana nägi, oli Chris Shaw, on Page veel enam segaduses. Mida võiks olla eluheidikust Shawl pistmist Alan Hobbes’iga?

Alex Northi sulest on järjekordselt ilmunud põnevust ja närvikõdi tekitav romaan, mis „istutab“ lugeja pähe mitmeid küsimusi, mis Northile omaselt viivad viimaks üllatavate lõpplahendusteni.  


reede, 19. jaanuar 2024

Jaanuarikuu lugemissoovitus

 











Kelly Rimmer. „Ema pihtimus“ (Ersen, 2017)

320 lk

 

„Ema pihtimus“ on kahe naise – Olivia ja Ivy – lugu, mis antakse edasi mõlema tegelase vaatevinklist. Olivia abielu abikaasa Davidiga on täiuslik – mehe töö on neile võimaldanud kauni maja ja muretu elustiili ning kirsiks tordil on pisitütre Zoe sünd. Kõik teavad, et David ja Olivia on täiuslik paar ning David jumaldab oma naist taevani. Seda vähemalt pealtnäha, sest peitudes näiliselt ideaalse abielu fassaadi taha, varjavad abikaasad sünget saladust.

Davidi ema Ivy on oma poega alati jäägitult armastanud. Ivy teab, et Davidil pole varasemate suhetega vedanud, kuid seda seetõttu, et keegi pole Davidi jaoks piisavalt hea. Kui David armub Oliviasse, on Ivy veendunud, et suhe leiab kiire lõpu, sest pole võimalik, et selline naine nagu Olivia oleks Davidi vääriline. Kui noored abielluvad, peab Ivy kibedusega tõdema, et Olivia on tulnud selleks, et jääda. Muidugi saab emasüda aru, et tema poja abielus pole kõik päris korras, kuid probleeme on igas abielus ja nende lahendamine tuleks paari enda hooleks jätta. Ivy usub, et kui David on sunnitud Oliviat natuke karmimate meetmetega paika panema, siis on see naise enda süü.

Siis juhtub aga midagi, mis mõlema naise senise elu hävitab – David võtab endalt elu. Leinast murtud Olivia teab, et on aeg tõtt rääkida, kuid kuidas seda teha, kui suudad vaevu elus püsida. Samal ajal üritab leinaga toime tulla ka Ivy, kes süüdistab Davidi surmas Oliviat. Mõlemal naisel on saladusi, mis päevavalgust kardavad, kuid nii Olivia kui ka Ivy tunnevad, et peavad oma laste eest seisma, sest õige ema kaitseb oma last iga hinna eest…











Stephen King. „Lemmikloomasurnuaid“ (Pegasus, 2019)

469 lk

 

Kui doktor Louis Creed kolib abikaasa ja kahe väikese lapsega lärmakast Chicago suurlinnast rahulikku Maine’i, usub perekond, et tulevik on paljulubav. Vanamoodne, kuid ruumikas maja tundub olevat õige koht, kus neljaliikmeline pere elada ja mälestusi luua võiksid. Ainsaks ohumärgiks on maja lähedal kulgev maantee, mida mööda veoautod suurel kiirusel sõidavad. Louis sõbruneb kiirelt eaka naabrimehe Judiga. Jalutuskäigul maja taga asuvas metsas viib Jud Louis’i mööda hoolikalt niidetud jalgrada lemmikloomasurnuaeda – või  „aida“, nagu on vigaselt kirjutatud surnuaia juures oleval sildil – kuhu kohalikud oma kallid lemmikud matavad. Nagu surnuaiad ikka, mõjub paik omal moel rusuvalt, kuid mitte sugugi ohtlikuna ja nii ei oska Louis arvatagi, et tegelikult on tegu esivanemate iidse matmispaigaga, mil lasub sünge saladus.

Kui Louis’i tütre kass jääb auto alla, viib mees Judi juhatusel looma surnuaeda, et ta seal maha matta. Pärast seda, kui kass Louis’i suureks üllatuseks järgmisel päeval elusa ja tervena koju tagasi jalutab, mõistab mees, et nende maja taga metsas asuva surnuaiaga on midagi kohutavalt viltu. Kuigi pere lemmik on pealtnäha endine, on temaga siiski midagi väga valesti. Alguse saab  õõvastav sündmusteahel, mis paneb Louisi armastuse oma lähedaste vastu ning tema arusaamad elust ja surmast tõsiselt proovile.

Stephen Kingi „Lemmikloomasurnuaid“, mis peaks olema iga õudukafänni lugemisnimekirjas, on kahtlemata üks tema kõhedust tekitavamaid romaane, mille kohta on ka King ise öelnud, et kõigist tema kirjutistest on just „Lemmikloomasurnuaid“ üks hirmutavamaid raamatuid. Esmane käsikiri sai valmis juba 1979. aastal, kuid raamatu sünge temaatika tõttu kahtles kirjanik, kas tahab, et raamat ilmuks. 1983. aastal ilmus siiski teose esmatrükk, mis eesti keeles nägi ilmavalgust 2013. aastal.

Raamatu põhjal on valminud ka kaks filmi, millest uusim jõudis kinolinale 2019. aastal.


neljapäev, 14. detsember 2023

Detsembrikuu lugemissoovitus

 










Kasie West. „Seal, kus me pole veel käinud“ (Ersen, 2023)

304 lk

 

Kasie Westi „Seal, kus me pole veel käinud“ on helge noorteromaan, mille peategelane Norah pole oma lapsepõlveaegset parimat sõpra Skylerit juba mitu aastat näinud. Lastena olid Norah ja Skyler lahutamatud, kuid kui poisi pere oli sunnitud kolima, jäi laste suhtlus üha rohkem soiku, kuniks katkes täielikult. Norah on Skyleri tegemistega kursis vaid tänu Instagramile, kus endised sõbrad üksteise postitusi „laigivad“.

Kui Norah ja Skyleri emad otsustavad enne suvevaheaja lõppu koos peredega matkaautoreisile minna, tärkab Norah’s lootus jahtunud sõprus Skyleriga üles soojendada. Ärasõidupäeval ei suuda Norah taaskohtumist ära oodata, kuid endalegi ehmatuseks taipab tüdruk, et distantsi hoidev Skyler oleks parema meelega kus tahes mujal kui autoreisil. Lisaks näib Norah’le, et Skyleri vastumeelsus reisi osas on tingitud just nimelt endise sõbra kohalolekust. Segaduses ja haavunud Norah püüab leppida kurva tõega, et kunagine vankumatu sõprus on igaveseks purunenud.

Reisi jooksul paratamatult sageli kokku puutuvad Norah ja Skyler on viimaks sunnitud omavahel suhtlema ning järk-järgult soojeneb kunagine sõprus taas üles. Siiski on mõlemale selge, et sõprusest on saamas midagi enamat. Segastele tunnetele lisavad pingeid ka reisiliste omavahelised saladused, mis ilmsiks tulles ähvardavad osaliste elud mitmeski mõttes pahupidi lüüa.

Westi noorteromaani kiituseks võib öelda, et erinevalt paljudest teistest noorteromaanidest pakub antud raamat kerget ja lõbusat lugemiskogemust. Kuigi peategelasi pannakse proovile, on West säilitanud positiivse ja humoorika olustiku.











Mike Omer. „Tapja teadvus“ (Ersen, 2021)

360 lk

Kriminaalpsühholoog Zoe Bentley on oma töös osav – ta teab kuidas mõrvarid mõtlevad, sest aastaid tagasi, teismelise tüdrukuna, langes ta ise äärepealt mõrva ohvriks. Toimunust mõjutatuna on Zoe õppinud väärastunud psüühikaga tapjate mõistuse käänulistel ja süngetel radadel teed leidma.

Kui Chicagos toimub rida mõrvasid, kus naisohvrid on kägistatud, palsameeritud ja jäetud sellisesse poosi, nagu oleksid nad veel elus, kutsub FBI juhtumit uurima just Zoe. Naise partneriks saab eriagent Tatum Gray, kellega naisel on raske ühist keelt leida. Zoe on terav ja tähelepanelik, Tatum on aga ennast täis ning reeglitele vilistav uurija, kellel on raske usaldada Zoe töömeetodeid. Zoe ja Tatum peavad õppima üksteisega koostööd tegema ja teineteist usaldama, et tabada mõrvar enne, kui veel keegi elu kaotab. Samal ajal püüab Zoe toime tulla minevikusündmuste järelmõjudega, mille teeb keerulisemaks anonüümse saatja poolt saadetavad kummalise sisuga ümbrikud.

„Tapja teadvus“ on psühholoogiline põnevik, kus erinevate süžee keerdkäikudega hoitakse lugejat põnevil kuni raamatu viimaste lehekülgedeni.


kolmapäev, 15. november 2023

Novembrikuu lugemissoovitus

 










Jojo Moyes. „Tähtede jagaja“ (Rahva Raamat, 2022)

448 lk

 

Inglanna Alice Wright tunneb, et vanemate pealesurutud ootused lämmatavad teda. On 1930. aastate lõpp ja ühiskonnas on naisterahval kindel roll, millest kinni pidada. Alice ei tunne sellest teadmisest rahulolu ning kui naine tutvub jõuka ameeriklase Bennett Van Cleve’iga usub ta, et elu võib teha kauaigatsetud kannapöörde. Lootustele vastuoksa leiab vastabiellunud Alice ennast Baileyville’i nimelisest linnakesest, kus ta ennast sugugi koduselt ei tunne. Linnaelanikud vaatavad väljastpoolt tulnud naisele kõõrdi, Bennetti isa ei pea oma miniat poja vääriliseks ning Alice’i armastatud abikaasa väldib oma noorikut iga hinna eest. Pettunud, et abielu ja kodumaalt lahkumine ei toonud tema ellu oodatud romantikat ja põnevust, haarab Alice varmalt kinni võimalusest liituda ratsaraamatukoguga.

Raamatukogu eesotsas on kohalike poolt tõrjutud mässumeelne Margery, kes paljude inimeste – iseäranis meeste – meelehärmiks ühiskonnanormidest suurt ei hooli. Alguses on Margery skeptiline peene inglise proua suhtes, kes tema arust vaid igavuse peletamiseks raamatukoguga ühineda soovib. Koos töötades mõistavad naised, et mõlemas on peidus rohkemat, kui esmapilgul paistab. Ratsaraamatukoguga liituvad ka Izzy, Beth ja Sophia ning nii saavad viiest naisest sõbrad, kes ühise eesmärgi nimel on valmis kõigele ja kõigile vapralt vastu astuma. Naised peavad leidma endas julguse oma tõekspidamiste eest seista, sest paraku on neidki, kes ratsaraamatukogu üllast ettevõtmist heaks ei kiida. Kaigaste kodaratesse loopimisse annab tubli panuse ka Alice’i äi, kes ei salli silmaotsaski, et minia on liitunud sellise skandaalse ettevõtmisega.

Mägedes hobustel raamatute laialikandmine nõuab südikatelt naistelt kõva pealehakkamist. Ratsaraamatukogu töö teevad keeruliseks ka kohalikud, kes seavad raamatukogu vajalikkuse kahtluse alla ja selle kestmajäämist õõnestavad. Viisik peab mängu panema oma nutikuse ja veenmisoskuse, et skeptilisi inimesi veenda lugemise ja seejuures raamatukogu olulisuses. Uue hingamise leidnud Alice peab aga ümber mõtestama kõik, mida ta seni sõpruse ja armastuse kohta teadnud on.

Tõestisündinud ainesel põhinev ajalooline romaan pakub südamlikku ja nauditavat lugemiskogemust. Põnevust lisavad ka ootamatud juhtumised, mis loo kangelasi vintsutavad ja neid proovile panevad.











Alex North. „Varjusõber“ (Pegasus, 2021)

336 lk

 

Paul Adams pole üle kahekümne aasta kodulinna külastanud. Kui teistele inimestele seostuvad kodu ja lapsepõlvega ilusad mälestused, tekitab minevikule mõtlemine mehele judinaid. Kui Paul oli teismeline, juhtus midagi niivõrd kohutavat, millest mees täielikult toibuda ei suutnudki. Pauli sõber James tapeti jõhkralt nende kahe klassikaaslase poolt. Üks mõrvaritest saadi kätte, kuid kamba ninameest Charliet ei leitudki üles.

Kui Pauli eakas ema ootamatult haiglasse satub, on mees sunnitud tagasi koju pöörduma. Ema külastades ütleb aga naine midagi sellist, mis Paulis rahutust tekitab – mehe endises kodus peitvat end keegi, kes tema ema jälgis. Ja nüüd tundub see „keegi“ silma peal hoidvat ka Paulil. Kui kunagisele mõrvale sarnasel viisil tapetakse veel keegi, on Paul sunnitu tõdema, et mineviku eest ei saa ennast igavesti peita ning tõe väljaselgitamine võib osutuda elu ja surma küsimuseks. Kas tõesti on Charlie tagasi, et nüüd ka Paul tappa või tegutseb linnakeses kurjategija, kes aastaid tagasi sooritatud mõrva matkib?

2019. aastal ilmus Alex Northi pseudonüümi all kirjutava autori sulest ülimenukas põnevusromaan „Sosinamees“. Sama kaasahaaravalt ja närvekõditavalt kõhedalt mõjub ka „Varjusõber“, mis taas kord paneb lugeja endalt küsima, kust jookseb piir loomuliku ja üleloomuliku vahel. Alex Northi „Varjusõber“ on suurepärane valik neile, kes armastavad tempokaid kananahka ihule toovaid põnevikke.


teisipäev, 17. oktoober 2023

Oktoobrikuu lugemissoovitus

 










V.E. Schwab. „Addie LaRue nähtamatu elu“ (Rahva Raamat, 2023)

592 lk

 

On aasta 1714 ja prantslanna Adeline LaRue ihkab rohkemat, kui elul talle pakkuda on. Tütarlapse vanemate järeleandmatu soov on panna tüdruk mehele. Addie teab, et abielu mehega, keda ta ei armasta ja talle laste sünnitamine, aheldab neiu igaveseks pisikese Prantsuse kolkaküla külge. Kuid Addie usub, et maailmal on talle rohkem pakkuda ja nii unistab ta kodust lahkumisest. Teades, et vanemate soovile ta vastu ei saa, põgeneb Addie metsa, kus suures meeleheites jumalate poole palvetab. Nii unustab neiu ühe olulise tõe – pärast pimeduse saabumist peab oma palvetega ettevaatlik olema, sest jumalaid, kes pärast päevavalguse hääbumist vastavad, tuleb karta.

Peagu astub varjudest välja noormees, kes nimetab ennast Luciks ja pakub Addiele väljapääsu, mille ainsaks tasuks noore naise hing. Kui Addie mõistab oma faustiliku tehingu tegelikku tähendust – elada igavesti, kuid ilma, et keegi tema lähedastest teda enam mäletaks – põgeneb naine kodukülast, et leida rahulolu maailmas rändamisest. Paraku taipab neiu peagi, et omandatud kogemustel, teadmistel ja elamustel pole tõelist väärtust, kui pole kedagi, kellega seda jagada. Sest sõlmitud tehingu suurimaks varjuküljeks on tõik, et kõik inimesed, kellega Addie oma pika elu jooksul kohtub, unustavad ta niipea, kui selja pööravad.

Addie leiab oma üksinduses teatavat leevendust kord aastas, kui saabub tehingu aastapäev. Siis ilmub Luc taas välja, et veenda Addiet tema elu haletsusväärsuses, mille ainus leevendus oleks oma hingest lõplikult loobuda. Luci ärrituseks vastab naine talle aga igal aastal eitavalt. Nii mööduvad sajandid, mille jooksul elab Addie erinevaid elusid ja on tunnistajaks pöördelistele ajaloosündmustele. Addie armastab elada ja ta on seda teinud hästi, kuid üksindusest enim piinab naist, et selle võrratu maailma jaoks teda just kui ei eksisteeri. Siiski on Addie leidnud viise julma needust üle kavaldada ja endast sel viisil maailma jälg jätta. Kolmsada aastat pärast tehingu sõlmimist satub naine raamatupoodi, kus juhtub midagi, mida pole juhtunud sajandeid – sealne töötaja mäletab tema nime.











Julie Clark. „Viimane lend“ (Tänapäev, 2021)

336 lk

 

Claire Cooki elu täiuslikkuses ei julgeks keegi kahelda: tema abikaasa on tähtsa poliitilise dünastia perepoeg, neile kuulub kaunis maja Manhattanil ja teda ümbritseb luksus, millesarnasest oskaks mõni vaid und näha. Claire, erinevalt kõrvalseisjatest, teab aga tegelikku valgust kartvat tõde. Härrasmeheliku pealispinna all on tema abikaasa manipuleeriv ja vägivaldne mees ning Claire teab, et vajadus senine elu seljataha jätta pole enam valiku-, vaid elu ja surma küsimus. Naine on teadlik, et tema abikaasa ei taluks alandust, mida nende lahkuminek põhjustaks ja nii peab Claire välja mõtlema vettpidava plaani, et ennast igaveseks Cookide perekonnast lahutada. Lootuskiir paistab siis, kui ta kohtub lennujaamas Evaga, kelle elu tundub olevat sama kohutav. Meeleheitliku otsuse tulemusena vahetavad naised omavahel lennupiletid – Claire lendab Evana Oaklandi ja Eva Claire’ina Puerto Ricosse. Pärast maandumist vajab Claire kohta, kus end abikaasa eest varjata ning parim paik selleks näib olevat Eva kodu – keegi ei oskaks teda sealt otsida. Mõne aja pärast avastab naine, et Eva ei pruugigi olla see, kellena ennast paista lasi ja ühtäkki tunneb Claire, et on vihma käest räästa alla sattunud.

Elu pole Evat hellitanud. Üks vale otsus katkestas naise paljulubavad ülikooliõpingud ja tõi petliku päästerõnga näol tema teele inimesed, kes talle tööd pakkusid. Eva tööandjad aga nalja ei mõista ning naine teab, et kui ta midagi ette ei võta, võivad tema tööandjad soovida temast vabaneda. Kui Eva kohtab lennujaamas silmnähtavalt hirmunud ja meeleheitel Claire’i, usub naine, et nende plaan on lollikindel – keegi ei oskaks oodata, et lennule astub võõras naine ning maandudes saavad mõlemad jälgi jätmata kaduda.

Siis aga kukub Eva lennuk alla…


neljapäev, 14. september 2023

Septembrikuu lugemissoovitus

 









Sara Goodman Confino. „Armastusest sõprade vastu“ (Ersen, 2022)

336 lk

Lily Weiss on vaimukas 32-aastane naine, kes oma ema suureks meelehärmiks on aga endiselt vallaline. Naine ise sellest suurt numbrit ei tee, kuid kui tema nooremad õde ja vend teatavad üheaegselt abieluplaanidest, millele lisanduvad veel ka Lily kolme sõbranna teated peatsest abiellumisest, hakkab naine kahtlema, kas tema jaoks leidubki seda õiget. Sõbrad peavad Lilyt aga lojaalseks ja heaks sõbrannaks, mis on ka põhjuseks, miks viis pruuti paluvad teda enda pulmadesse pruutneitsiks.

Hirm üüratute kulutuste ees, mida pruutneitsiks olemine nõuab, pole võrreldav emotsionaalse lõivuga, mida nõuab ühel pruutneitsil viies pulmas osalemine. Tujukate pruutide narrusteni küündivate soovidega on niigi raske rinda pista, kuid kui Lily peab võitlema ka pruutide kohutavate sõbrannadega, tunneb naine, et tema kannatuste karikas on täis saamas.

Hoolimata sellest, et Lily oma sõpru ja perekonda palavalt armastab ja nende nimel kõigeks valmis on, ei mahu talle  pähe, kuidas pulmade korraldamine võib talle kallid inimesed täiesti ogaraks muuta. Vajadusest oma hirmudest, ärritusest ja pruutneitsiks olemise jaburusest kirjutada, sünnib anonüümne blogi „Pruudimaania“, kus Lily teravmeelselt vaimukates postitustes kõik oma tõelised tunded välja elab. Ta kirjutab hirmust kahaneva pangaarve ees, kapriissete pruutide lõpututest nõudmistest ja sellest, kuivõrd ebamugavalt ta end kõige selle keskel tunneb. Paraku on teada, et anonüümsus on internetis kaheldava väärtusega mõiste ja ühel hetkel on paratamatu, et üha populaarsemaks muutuv blogi koos oma tegeliku autoriga päevavalgele kistakse…

„Armastusest sõprade vastu“ on humoorikas lugu ühe naise lojaalsusest sõpradele ja sellest, millistesse koomiliselt jaburatesse olukordadesse see teda asetab. Lily loo läbi saab lugeja heita pilgu ka Ameerika pulmakorraldusse, mis Eesti kommetest mitmeski mõttes erineb. Pruutneitsina lasub Lilyl kohustus osaleda lõpututes kleidiproovides, korraldada viis tüdrukute õhtut, reisida pulmas osalemiseks välismaale ja sealjuures peab ta olema valmis ka kõige selle eest ise maksma. Kuidas mõjub järjest suurenev kohustuste koorem aga tema ja talle kallite inimeste suhetele?











Lucinda Berry. „Täiuslik laps“ (Rahva Raamat, 2021)

400 lk

 

Psühholoogiline põnevik „Täiuslik laps“ jutustab kõhedust tekitava loo abielupaarist, kelle suurim unistus on saada laps. Paraku on kirurgist Christopher ja meditsiiniõest Hannah aastaid tagajärjetult püüdnud loomulikul teel lapsevanemateks saada. Mõlemad tunnevad, et nende muidu täiuslikust elust ja täisväärtuslikuks perekonnaks olemisest on puudu vaid nende ühine laps. Siis aga tuuakse haiglasse, kus Christopher ja Hannah töötavad, hüljatuna ringiekslev selgete väärkohtlemise tunnustega laps. Kogu haiglat šokeerib väikese Janie-nimelise tüdruku juhtum, mille järjest selguvad õõvastavad üksikasjad toovad päevavalgele, et tüdruku lapsepõlv on olnud täis julmust. Paratamatult on toimunu jätnud Janiele oma jäljed – olgugi, et tegu on kuueaastase lapsega, on ta nii vaimselt kui sotsiaalselt oma arengutasemelt maas.

Ainuke inimene, kellega tüdruk on võimeline sidet looma, on Christopher, kes lapsesse jäägitult kiindub. Hoolimata Hannah’ kõhklustest, veenab mees Hannah’t Janiet adopteerima. Värsked lapsevanemad teavad, et Janie paranemise teekond saab olema pikk ja vaevaline, kuid nad ei oska arvatagi, kui sügavalt on lapse psüühika tegelikult kahjustatud. Sellegi poolest ei anna Christopher alla, kuid Hannah, kellel on keeruline Janiega sidet luua, tunneb üha rohkem, et otsus laps nende juurde võtta, oli suur viga. Hannah’le tundub, et Janie manipuleerib Christopheriga ja üritab meelega nende vahele kiilu lüüa. Kui Janie käitumine muutub järjest hirmutavamaks, mõistab naine, et tema suurimad hirmud on tõeks saamas.

Dr Lucinda Berry on traumapsühholoog ja lapsepõlvetraumade uurija. Tõsiasi, mis kahtlemata lisab romaanile usutavust ja muudab lugemiselamuse veelgi kõhedamaks. Berry kasutab oma töökogemust oma kirjutistes osavalt ära, näidates lugejale inimpsüühika koledaimaid külgi. Autor paneb lugejat mõtisklema selle üle, mis on kurjus ja kuidas toime tulla mõttega, et pealtnäha süütu laps võib olla psühhopaat.

 


reede, 12. mai 2023

Maikuu lugemissoovitus

 










Kelly Rimmer. „Kui ma su kaotasin“ (Ersen, 2017)

328 lk

 

Leo ja Molly tunnevad teineteist juba lapsepõlvest saadik – Leo oli Molly vanema venna parim sõber. Aastaid pärast venna surma võtab Molly mehega ühendust, et uurida venna surma asjaolusid lähemalt. Algselt ebamugavast kohtumisest saab alguse sõprus, mis nende kahe vahel säriseva pinge all armastuseks kujuneb. Tõsiasi, mis paneb mõlemat siiralt imestama, sest Leo ja Molly ei saaks üksteisest rohkem erineda – Leo on mustanahaline keerulise lapsepõlvega, end ise üles töötanud mees, kes armastab adrenaliini ja töötab sõjakorrespondendina eluohtlikes sõjapiirkondades. Molly seevastu on rikaste vanemate järeltulija, kes sündinud hõbelusikas suus ja näinud terve oma senise elu vaeva, et oma võimukale isale meele järele olla. Erinevustest hoolimata otsustavad Leo ja Molly abielluda. Abielu algus on paljutõotav ja üheskoos tunnevad vastabiellunud, et on võitmatud. Paratamatult saab esialgne lumm aga murtud, kui Leo kirg oma töö suhtes hakkab tema kooselu Mollyga tugevalt mõjutama. Kui Molly ja Leo abielukriis on jõudnud haripunkti, juhtub mehega tööülesannete täitmisel raske õnnetus, millest Leo vaevu eluga pääseb ja mille tagajärjel mees mälu kaotab. Kui Molly kiirustab Leo juurde, et aidata tal õnnetusest taastuda, armuvad teineteisest kaugenenud abikaasad taas, kuid naine teab, et ühel hetkel Leo mälu taastub ja siis seisavad nad vastamisi valusa tõega, mis taasleitud hapra armastuse hävitada võib.

On tavapärane, et armastusromaan lõpeb peategelaste abieluga, mis kestab „õnnelikult kuni elu lõpuni“. „Kui ma su kaotasin“ on emotsionaalne ja mõtlemapanev lugu kahe inimese vahelisest suhtest, mis järgneb abielule ja muretule mesinädalate perioodile. Raamat on pilguheit abielu ja armastuse olemusele mõlema tegelase vaatevinklist.  Kas probleemid ja üksteisele haiget tegemine tähendab, et armastus pole tõeline? Kuidas pühenduda abielule ja abikaasale, kaotamata seejuures iseennast? Nendele küsimustele vastab autor läbi Molly ja Leo armastusloo, mis oma aususe ja siirusega lugejat paratamatult puudutab.












Norma Khouri. „Kaotatud au. Armastus ja surm tänapäeva Jordaanias“ (Sinisukk, 2003)

192 lk

 

„Kaotatud au“ kuulub naiste traagilistest elusaatustest rääkivate valgete raamatute sarja. Teose autor Norma Khouri jutustab tõestisündinud kurva loo oma parimast sõbrannast Daliast. Norma ja Dalia kasvasid üles Jordaania pealinnas Ammanis. Sündinud tüdrukuna, oli Dalia ja Norma saatus juba ette kindlaks määratud – alluda kõhklematult oma pere meestele, abielluda isa poolt valitud moslemist mehega ja sünnitada talle lapsi. Dalia ja Norma pole aga tüüpilised moslemineiud, kes pimesi ja nurisemata oma isade ja vendade käske täidavad. Leidlikud sõbrannad otsivad ikka ja jälle viise, kuidas erineda ja endale natuke rohkem vabadust nõutada. Nii õnnestub noortel naistel oma perekondi veenda, et saada luba avada ühine juuksurisalong. Võimalus tööl käia pakub Daliale ja Normale raasukesi paljuigatsetud vabadusest. Hoolimata sellest, et Dalia vend naisi tööl pingsalt valvab, õnnestub sõbrannadel „varastada“ omavahel olemise hetki, et rääkida teineteisele oma unistustest ja avaldada lootust elada kunagi kusagil mujal teistsugust elu.  

Ühel päeval astub salongi sisse noor sõjaväelane Michael, kel tekib Daliaga koheselt side. Oma eludega riskides kasutavad tüdrukud kavalust, et Dalia saaks võimaluse oma armastatuga kohtuda. Olgugi, et Dalia ja Michaeli suhe on puhtalt platooniline, on naise jaoks äärmiselt ohtlik isegi Michaeliga rääkida, sest vallaline naine, kel pole saatjaks meespereliiget ei tohi võõra meesterahva seltsis viibida. Lootuse saada perekonnalt luba abiellumiseks nullib seegi, et Michael on katoliku usku. Moslemist neiul on karmilt keelatud teisest usust mehega lävida, veel vähem abielluda. Keelust üleastumine lõppeks naisterahva jaoks surmaga, sest naise elust tähtsam on perekonna au kaitsmine. Peagi juhtubki vältimatu – Dalia meespere hakkab kahtlustama, et neiu on nende perekonda rüvetanud ja meestel pole kahtlustki, et Dalia tegudele peab järgnema karistus…

Norma Khouri kirjutas „Kaotatud au“ oma südamesõbranna mälestuseks, andmaks hääle neile naistele, kes tänapäevalgi aumõrvade tõttu hirmus peavad elama. Võrdõiguslikkusest juhinduvas ühiskonnas elanuna on raske hoomata Norma kirjeldatud julmust, mida mehed oma naispereliikmete vastu korda saadavad ja seda sealjuures karistust kandmata. Silmiavav teos on paeluv, kuid vältimatut lõppu ette teades kahtlemata rusuv lugemine.


reede, 14. aprill 2023

Aprillikuu lugemissoovitus

 









Charles Martin. „Mägi meie vahel“ (Varrak, 2015)

312 lk

 

Salt Lake City lennujaamas ootavad reisijad lendu, mis väljas möllava tormi tõttu paraku tühistatakse. Üks ootajatest on meditsiinikonverentsilt koju Floridasse tagasi suunduv doktor Ben Payne. Püüdes iga hinna eest järgmisel päeval toimuvate lõikuste ajaks tagasi jõuda, otsib Ben tšarterlennuki, mille piloot lubab mehe Denverisse viia, kust oleks ohutu Floridasse edasi lennata. Oodates jääb aga Benile silma noor ja veetlev ajakirjanik Ashley Knox, kes samuti kojupääsemist ootab. Ben otsustab ühte lennuki kahest kohast naisele pakkuda. Ashley, kel seisab paari päeva pärast ees altari ette astumine, haarab võõra pakutud õlekõrrest tänulikult kinni. Pärast õhkutõusmist tabab pilooti aga infarkt, mistõttu kukub lennuk mägedes alla. Sellel inimasustuseta ja kõledal maa-alal, kus oht varitseb iga nurga taga, peavad imekombel ellu jäänud, kuid vigastatud, Ben ja Ashley püüdma ellu jääda, et elusana tagasi koju jõuda. Ben, kes tunneb ennast süüdi, et tema tõttu sattus õnnetusse ka Ashley, teeb endast kõik, et ennast ja naist päästa. Selle käigus peavad aga mõlemad rinda pistma julgusega iseendale silma vaadata, tegemaks minevikuga rahu.

„Mägi meie vahel“ on lugu ellujäämisest, armastusest ja iseendaga leppimisest. Teose põhjal on 2017. aastal valminud ka samanimeline film, kus peaosades mängivad Kate Winslet ja Idris Elba.












Sally Harris. „Topelt-Felix“ (Ühinenud Ajakirjad, 2021)

192 lk

 

Üheteistkümneaastane Felix Twain pole tavaline muretu koolipoiss.  Felixi elu juhib arv number kaks. Poiss teeb kõike paarikaupa – tervitab inimesi kaks korda järjest, astub trepist alati kaks astet korraga, sätib asju paarikaupa jne. Felixi aju seab talle piiranguid ja reegleid, mille järgi poiss – ja paraku ka tema ümber elavad inimesed – on sunnitud elama. See aga muudab Felixi elu üha keerulisemaks, kuniks asi on niivõrd hull, et direktor ähvardab ta koolist välja visata. Felixi arust oleks kõik hästi, kui inimesed vaid reegleid järgiks, sest nende järgimata jätmine tekitab Felixis segadust ja hirmu. Plaaniväline käitumine ja paaritute arvude kasutamine toob kahtlemata endaga õnnetuse kaasa. Või vähemalt on Felix selles veendunud. On selge, et poiss ei saa samamoodi enam jätkata ja nii määratakse talle kooli poolt nõustajaks härra Hugo, kes aitab Felixil oma koormavatele harjumustele teise pilguga vaadata ja seeläbi nende küüsist pääseda. Hugo abil õpib Felix oma „kiusajale“ Basilile – ehk poisi sellele ajuosale, millel nimeks basaalganglion – vastu astuma. Julgus oma hirmude ja sundmõtetega vaeva näha suureneb ka siis, kui Felixi klassi tuleb uus tüdruk Charlie, kellest saab poisi pinginaaber. Alguses tekitab Charlie värvikas karakter poisis ebamugavust, kuid tänu tüdruku julgele pealehakkamisele, tunneb Felix üha rohkem, et soovib selle kummalise tüdrukuga sõber olla.

„Topelt-Felix“ käsitleb lastekirjanduses vähepuudutatud, kuid sellegi poolest olulist ja aktuaalset teemat. Felixi võitlusele iseendaga on lähenetud huumori ja positiivsusega. Kirjanik näitab oma teosega, et muresid on võimalik lahendada, oluline on lihtsalt abi otsida. Sally Harris näitab, et ka vaimsed probleemid nõuavad arstiabi. Tegu pole millegi häbiväärsega, millesse tuleks liigse ettevaatusega suhtuda. „Topelt-Felix“ on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Lastekaitse Liidu poolt saanud 2021. aastal ka „hea lasteraamatu“ märgise.


teisipäev, 14. märts 2023

Märtsikuu lugemissoovitus

 









Rebecca Serle. „Viie aasta pärast“ (Rahva Raamat, 2022)

288 lk

 

Kus sa näed ennast viie aasta pärast? Just selline küsimus esitatakse ambitsioonikale Danniele tema unistuste töökoha intervjuul. See on küsimus, millele naisel on hoolikalt valmis mõeldud vastus varnast võtta. Järgnevad viis aastat on Dannie vaimusilmas selgelt lahti rullunud: ta teeb advokaadina karjääri, on abielus oma armastatud mehega ja elab piirkonnas, mis taskukohane vaid kõige edukamatele. Pärast paljulubavat töövestlust ja peigmehe muinasjutulist abieluettepanekut näib, et Dannie elu kulgeb soovitud suunas. Kuid oma elu ühel parimal õhtul uinudes ja see järel ärgates, leiab naine ennast hoopis teisest korterist, täiesti võõra mehe seltsist. Endiselt on 15. detsember, kuid aastaarv on 2025 – viis aastat tulevikus. Pöörasest ja kõhedalt reaalsena tunduvast unenäost ärgates tunneb Dannie aga, et tegu oli millegi enama, kui pelgalt unenäoga. Pragmaatilise loomuga naine otsustab nähtu unustada, kuid Dannielegi üllatuseks on see raskem, kui ta arvata oskab. Aastad mööduvad, kuid Dannie mõistuse tagasoppides eksisteerib endiselt nähtud nägemus teisest elust. Kõik seni saavutatu lööb täielikult peapeale see, kui naise parim sõbranna Bella tutvustab oma uut peigmeest, kelleks pole keegi muu, kui mees Dannie unenäost…

„Viie aasta pärast“ on ootamatu ja südamlik romaan sõprusest, armastusest ja ustavusest. Tegu on kahtlemata armastusromaaniga, kuid seda hoopis üllatuslikul viisil. Dannie lugu tuletab meelde, et inimene on elumere lainete loksutada ja vahel selgelt piiritletud ning planeeritud tulevikul võivad olla meile hoopis teised plaanid.











Sarah Bonner. „Minu teine mina“ (Eesti Raamat, 2022)

 

Megan ja Leah on äravahetamiseni sarnased kaksikõed, kuid identne välimus on ka ainus, mis neid kaht ühendab. Juba aastaid pole õed omavahel suhelnud, põhjuseks aastatega hoogu kogunud vimm, mis sai alguse juba teismeeas. Megan tunneb, et kaksikõde on talle ebaõiglaselt alati kaikaid kodaratesse loopinud ning teinud kõike, et tema õnne rikkuda. Distantsi lisab õekeste vahele seegi, et nende elud on kulgenud täiesti erinevatel radadel. Megan on abielus abikaasaga, kes väljastpoolt vaatlejale näib karismaatilise džentelmenina, kuid kes tegelikult on manipulaatorist julmur. Leah seevastu elab unistuste elu, olles õdede noorusest jutustava populaarse raamatu autor, tänu millele supleb ta rahas ja naudib meesaustajate tähelepanu. Kui  Megan avastab oma abikaasa telefonist seksikad fotod oma kaksikõest, tunneb naine, et õde on üle piiri läinud. Minnes Leah käest aru pärima, puhkeb nende vahel tüli, mis lõppeb õe surmaga. Et juhtunut varjata, teeb Megan midagi pöörast – ta astub Leah rolli. Kahe elu vahel pendeldamine tundub alguses isegi õnnestuvat, kuid siis tabab maailma koroonaviirus ja ranged liikumispiirangud ähvardavad Megani hoolikalt ettevalmistatud plaanid ära rikkuda.

Psühholoogilise põneviku „Minu teine mina“ pahelisele peategelasele pole raske kaasa tunda. Tema šokeerivast teost hoolimata väärib imetlust, et Megan ei kohku millegi ees tagasi, saavutamaks palju ihaldatud vabadus ja õnn. Paratamatult hakkab lugeja südikale naisele kaasa elama ja loodab koos Meganiga, et tema plaan õnnestub.


neljapäev, 9. veebruar 2023

Veebruarikuu lugemissoovitus

 










Santa Montefiore. „Armastuse ja sõja laulud“ (Varrak, 2017)

416 lk

 

Sajandeid tagasi asusid Deverillid elama O’Learyde suguvõsale kuuluvatele maadele, mistõttu needis Maggie O’Leary kõik Deverilli suguvõsa mehed. Sajanditepikkune needus näeb ette, et kõigi meessoost pärijate surmajärgseks saatuseks on suursugusesse Deverilli lossi igaveseks kummitama jääda. Needuse saab murda vaid see, kui mõni O’Leary asub taas endale kuuluvatele maadele elama.

On 20. sajandi algus ja nüüdsed lossiasukad peavad kuuldusi needusest rumalaks ebausuks. Eranditeks on leedi Adeline Deverill ja tema tarmukas lapselaps Kitty, kel on võime tajuda silmale nähtamatut ja seeläbi võimalik lossi endiste asukatega suhelda. Kitty Deverill on kartmatu ja kindlameelne tütarlaps, kelle parimaks sõbrannaks on lossi iirlannast koka tütar Bridie’i. Olgugi erinevast seisusest, on tüdrukud lahutamatud. Laste mängukaaslaseks on ka iirlasest loomaarsti poeg Jack, keda Kitty ja Bride’i kalliks peavad. Lapsepõlvest täit rõõmu tundes seigeldakse ühiselt Deverillide maadel. Koos sirgutakse noorteks täiskasvanuteks, kelle tulevik ja elu seatakse aga ohtu, kui puhkeb I maailmasõda. See lööb vankuma ka Iirimaa ebakindla valitsuskorra, mis toob omakorda kaasa Iiri iseseisvussõja. Tüdrukute tõekspidamised ja omavahelised suhted pannakse tugevalt proovile. Keerulised olud ja kiivalt hoitud saladused toovad kaasa palju südamevalu, kuid muutumatu armastus kodumaa ja Deverilli lossi vastu aitab ületada kõik takistused. „Armastuse ja sõja laulud“ on köitev lugu perekonnast, sõprusest ja armastusest. Antud teos on esimene Deverillide kroonikate sarjas.

Deverilline kroonika teised osad:

"Deverilli lossi tütred"

"Deverillide viimane saladus"

"Salatunnid"

"Kauged kaldad"











Annet Schaap. „Milla ja mere lapsed“ (Eesti Raamat, 2022)

328 lk

 

Tuletorni vahi tütre Milla ülesandeks on süüdata päikese loojudes tuletorni tipus tuli, hoiatamaks meresõitjaid karide eest. Isa, kes Milla surnud ema leinab, uputab oma ängi pudelisse, mistõttu on väikese tüdruku õlul vastutusrikas ülesanne, mis ühel tormisel ööl jääb paraku täitmata ning päädib karidel purunenud laevaga. Hoolimata isa katsetest tütart karistusest päästa, saadetakse Milla teenijana tööle kurikuulsasse Musta Villasse, mille kohta ringlevad hirmujutud seal pesitsevast koletisest. Milla teab, et majarahvas varjab midagi või kedagi Villa tornis, kuhu tüdrukul on rangelt keelatud minna. Keelatud asjadega on aga teadagi nii, et need tunduvad seda ahvatlevamad ja nii otsustab Milla Musta Villa koletise saladuse välja selgitada.

Hollandis ja Flandrias hulgaliselt auhindu võitnud ja enam kui 20 keelde tõlgitud „Milla ja mere lapsed“ on palju enamat kui tavaline seikluslik lasteraamat. Annet Schaap haarab lugeja oma kauni sõnaseadmise oskusega vaevata enda kütkeisse. Muinasjutuline lugu avab lugejale mere mitmekülgse pale – meri võib olla halastamatu, kuid teisalt pakkuda pelgupaika. Milla on sellest teadlik ja nii on meri tüdruku elu lahutamatu osa. „Milla ja mere lapsed“ on hingestatult sügavamõtteline teos, mis paelub ka täiskasvanud lugejat. Loetu paneb lugejat endalt küsima, kui lihtne ja loomulik on olla iseendale truu ja näidata teiste vastu headust üles. Raamatus ei kohta lapselikku hea ja kurja vastandamist. Selle asemel näidatakse lugejale, kuidas iga inimest vormivad läbielatud katsumused. Teos rõhutab lihtsat elutõde, et kõigil on õigus olla omamoodi ja sõprus on jõud, mis võimeline mägesid paigast liigutama.


neljapäev, 12. jaanuar 2023

Jaanuarikuu lugemissoovitus

 










Dinah Jefferies. „Siidikaupmehe tütar“ (Tänapäev, 2018)

408 lk

 

„Siidikaupmehe tütar“  on lugu 18-aastasest segapäritolu Nicole’ist, kes otsib oma kohta elus 1952. aasta Prantsuse Indo-Hiinas. Olles prantslasest siidikaupmehe ja vietnamlannast ema tütar, ei tea Nicole, kuhu päriselt kuulub. End alati läbi ja lõhki prantslannaks pidanud, kuid välimuse poolest vietnamlannast emale sarnanedes, erineb Nicole täielikult oma vanemast õest Sylviest, kelle varjus on tüdruk lapsepõlvest peale elanud. Tüdrukute ema suri Nicole’i sünnitades ja nii tunneb neiu, et nii isa kui õde on ema surmas alati teda süüdistanud. Kui isa teatab, et jätab oma siidiettevõtte Sylvie juhtida, tunneb Nicole ennast lööduna. Just kui lohutusauhinnana jääb tema hoolitseda unarusse jäetud siidipood Hanoi Vietnami kvartalis. Pühendades ennast poe ülestöötamisele mässulistest kihavas piirkonnas, kus inimeste sooviks on kukutada Prantsuse ülemvõim, tabab Nicole ennast üha rohkem küsimas, kas ta kuulub prantslaste või hoopis vietnamlaste sekka. Prantslaste ja vietnamlaste üha teravnevate suhete taustal märkab Nicole esmakordselt koloniaalvalitsuse tegelikku palet ja enda meelehärmiks ka oma perekonna osa selles. Nicole’i tõekspidamised seab kahtluse alla vietnami mässaja Trần, kes oma tulise armastusega kodumaa vastu paratamatult naist paelub. Teisalt on Nicole’i südames ameeriklasest kaupmees Mark, kellest naise kurvastuseks on huvitatud ka Sylvie’i.  

„Siidikaupmehe tütar“ on kaasahaarav lugu noore neiu eneseotsingutest ajal, kui tema armastatud kodumaal käib võitlus, mis ähvardab vankuma lüüa ka tema enda seni kindlana tundunud elu alustalad. Olles prantslannana üles kasvatatud ei ole Nicole valitseva võim õigsuses kunagi  kahelnud, kuid töötades ja elades vietnamlaste keskel, mõistab naine, et tunneb ennast samavõrra – kui mitte enamgi – vietnamlasena. Kuidas selle taustal suhtuda riigis üha enam käärivatesse pingetesse ning kuidas säilitada suhteid perekonnaga, kellega ei tundu enam midagi ühist olevat?










Riley Sager. „Viimased tüdrukud“ (Päikese kirjastus, 2017)

384 lk

 

Quincy Carpenter elab kadestamisväärset elu – tal on ilus kodu, hooliv elukaaslane ja populaarne küpsetusblogi. Seda näiliselt normaalset elu tumestavad aga aastaid tagasi läbielatud kohutavad sündmused, mis lisaks kehalistele jälgedele on jätnud sügavad armid ka naise hinge. Kümne aasta eest sõitis Quincy koos viie sõbraga Männimajakeseks kutsutavasse metsamajja parima sõbranna sünnipäeva tähistama, kuid elusana tuli tagasi vaid Quincy, olles võika tapatalgu ainus ellujääja. See tõsiasi tegi naisest vastu tahtmist Viimaste Tüdrukute „klubi“ liikme. Nii hakkas ajakirjandus kutsuma tüdrukuid, kes on sarnasest tragöödiast eluga pääsenud.

Quincy on alati vihanud, et teda Viimaseks Tüdrukuks nimetatakse. Naise ainus soov on juhtunu unustada ja elada tavalist elu. Nii on ta meedia meelehärmiks hoidunud suhtlemast ka kahe teise Viimase Tüdrukuga, Sami ja Lisaga, kes samuti mõrtsukate käest vaevu eluga pääsesid. Kuid kui Lisa sooritab enesetapu, lööb see Quincyl jalad alt. Ta ei suuda mõista, kuidas sai naine alla anda pärast seda, kui saatust trotsides imekombel mõrvari käest pääses. Minevikuhaavadele raputab soola ka Sami ootamatu väljailmumine. Mässumeelne ja karmikoeline Sam sunnib Quincyt kümne aasta taguseid sündmuseid meenutama. See on aga viimane asi, mida naine teha soovib. Quincy peab endalt küsima, keda ta võib usaldada ja kas Lisa võttis tõesti endalt ise elu.

„Viimased tüdrukud“ krutib heale põnevikule omaselt oskusklikult pinget terve raamatu vältel. Oleviku põimimine Männimajakese sündmustega tekitab lugejas närvikõdi ja kannatamatust teada saada, mis tegelikult juhtus. Just siis, kui tundub, et tegelik süüdlane on teada, rabatakse lugejat ootamatult.










Ditte Wiese. „Ja siis ma upun“ (Päike ja Pilv, 2022)

336 lk

 

18-aastane Josephine on eeskujuks nii oma perele kui sõpradele. Kõik, kes teda tunnevad, teavad, et tüdruk teeb kõike alati läbimõeldult ja lahtisi otsi jätmata. Josephine’il on suurepärased hinded, ta toitub õigesti ja viimaks on tal ka ideaalne poiss-sõber. Josephine’i pere ja sõbrad ei tea aga seda, et ideaalne olemine muutub tüdruku jaoks üha kurnavamaks. Josephine ei tunne elust rõõmu. Näriv ärevustunne – tunne, et kui kõik ei lähe planeeritult, juhtub midagi halba – on tema alatiseks saatjaks. Kõige kokku kukkumist saab ära hoida vaid kirja pandud eluplaani kindel järgimine. Paraku tundub, et mida järjekindlamalt neiu kõike õigesti teha üritab, seda rohkem asjad viltu veavad. Eksimine ja paika pandud plaanist kõrvalekaldumine tekitab Josephine’is tunde, et ta on uppumas. Selle tunnistamine ja abipalumine tähendaks aga läbikukkumist.

Taani kirjaniku Ditte Wiese’i raamat „Ja siis ma upun“ on mõtlemapanev lugu tänapäeva ühiskonna survest olla veatu ja sellest, mida võib sellest survest tekitatud pinge ühe noore, vaevu täiskasvanud, inimesega teha. Ka Eesti meedias saab üha sagedamini lugeda noortest, kes varakult läbi põlevad või endalt elu võtavad, sest nad tunnevad, et ei täida ühiskonna poolt endale seatud ootusi. Noorteromaanile omaselt käsitletakse raamatus noore inimese enesega pahuksis olemise teemat, kuid erinevalt paljudest teistest noortekatest, ei ole antud teose peategelane halvale teele sattuv teismeline. Josephine allakäik saab vastupidiselt hoopis alguse soovist olla kõige parem. Wiese näitab, kuidas soov elus kõike ainult õigesti teha, võib viimaks viia täieliku läbipõlemiseni. Hoolimata käsitletavate teemade keerulisusest ei mõju romaan rusuvalt ja teose lõpp pakub lugejale lootust, et ka kõige hullemas olukorras peitub väljapääs.

„Ja siis ma upun“ on lugemiseks sobilik vanemale koolieale.