neljapäev, 8. aprill 2021

Aprillikuu lugemissoovitus

 












Fiona Valpy. „Mälestuste meri“ (Ersen, 2020)

264 lk


„Mälestuste meri“ on lugu minevikust ja olevikust ning nende kahe omavahelisest põimumisest.

Kendra püüab oma lagunevat abielu koos hoida. Onu palvel otsustab naine külastada haiget vanaema, kellel on üksainus soov – jutustada oma lugu, et lapselaps saaks selle enne naise  surma kirja panna.

Vanaema Ella jutustus viib lugeja 1938. aastasse, mil tol ajal 17-aastane tütarlaps sõidab suveks Prantsusmaale Île de Ré saarele ema kunagise sõbranna ja tema kahe lapse juurde, et oma prantsuse keelt veelgi täiustada. Île de Ré on noore ja süütu Ella jaoks just kui paradiis, kus ainsaks probleemiks on aja talumatult kiire kulgemine. Elu saarel muudab veelgi muinasjutulisemaks tema võõrustaja kaksikutest lapsed, Caroline ja Christophe, kellest saavad Ella parimad sõbrad. Saarel kogeb tütarlaps ka esimest armastust, kui armub karismaatilisse kunstnikuhingega Christophe’i. Õnne täis suvi jääb aga Ella elus tükiks ajaks viimaseks, kui 1939. aastal astuvad Inglismaa ja Prantsusmaa Hitleri vastu sõtta. Kolm sõpra lahutatakse ja kaunis armastuslugu Ella ja Christophe’i vahel saab lõpu enne, kui alatagi jõuab. Pöördunud tagasi Šotimaale, liitub Ella vabatahtlikuna sõjaväe abiteenistusega, kus kohtub võluva Angusega. Sõja-aastad ja lähedaste kaotus laastavad Ella hinge ning maailma haaranud kaoses tundub Angus olevat ainus alles jäänud valguskiir.

„Mälestuste meri“ on tänu nii oma lehekülgede arvule kui ka ladusalt ja kiirelt kulgevale sisule kerge lugemisvara, mis hoiab lugejat põnevil ja paneb peategelasele kaasa elama. Sõjal on raamatus oluline ja peategelast kujundav osa, kuid sõjakirjeldused ei muutu lugejat rõhuvaks. Vastupidi – tegu on elujaatava ja vapralt tulevikku vaatavate tegelastega, kes ka kõige suurematele raskustele vaatamata otsustavad mitte alla vanduda.












Alexandra Oliva. „Üksinda“ (Tänapäev, 2016)

340 lk


Alexandra Oliva põnevik „Üksinda“ paneb mõtlema meedia (manipuleeriva) rolli üle inimeste elus selles peadpööritavalt kiiresti arenevas ja meediast paljuski sõltuvas maailmas, kus juba maast madalast hakatakse inimeste reaalsustaju proovile panema. Nii juhtub ka raamatu peategelasega, kes seisab ootamatult silmitsi olukorraga, kus millegi ehtsuses ei saa enam kindel olla.

Raamatu esimene peatükk viib lugeja otse sündmuste keskele. Käimas on tõsielusari, kus kaksteist osalejat, ühiskonnast ära lõigatuna, metsas  oma vastupidavust rahalise auhinna nimel proovile peavad panema. Samal ajal juhtub aga midagi, mis põhjustab miljonite inimeste, sealhulgas ka võttemeeskonna ja enamike osaliste surma. Toimunu tagamaad hoitakse ka lugeja eest saladuses. Teada on vaid see, et tegu on haigusega, mis nakatunu ootamatult ja kiiresti tapab. Ühel hetkel avastab üks osalistest – noor naine, kellele saatetegijad on nimeks pannud Loomaaed – ennast täiesti üksinda osalemas „mängus“, mis muutub iga päevaga aina ohtlikumaks.

Mida naine aga ei tea, on see, et tegu pole enam mänguga, vaid tema elu varitseb reaalne oht. Kuna kõik varasem saates toimunu on ülimalt realistlik olnud, on naine kindel, et ka kõik järgnev – siin-seal vedelevad laibad otse kui mahajäetud maailmas – on produtsentide hästi õnnestunud rekvisiidid. Loo edenedes saab aga selgeks, et kuigi Loomaaiaks kutsutud osaline pole enam päris veendunud, et tema ümber toimuv on osa saatest, teeb ta alateadliku otsuse käituda nii, nagu miski poleks siiski muutunud. Peategelane teab, et lastes meeleheitel ja hirmul enda üle võimust saada, ei pea ta kaua vastu. Kusagil ootab aga naise abikaasa, kes võib veel elus olla…

Huvitava sisu ja ettearvamatu lõpuga „Üksinda“ sobib iga põnevikke austava lugeja lugemisvaramusse. 













Sarah Crossan. „Iiris“ (Varrak, 2021)

360 lk

 

„Iiris“ on hoolimata oma magusa kõlaga nimest raamat, mis tegelikkuses oma käsitletavate teemade ja probleemide poolest hinge läheb ning mõtlema paneb. Siiski on autor õnnestunult suutnud kõike sünget tasakaalustada helgete momentide ja kahe peategelase vaheliste sügavamõtteliste vestlustega.

Proosaluulena esitatud tekst võib alguses pelutavana mõjuda, kuid just tänu sellele, et lehekülgi pole tekstiga üle koormatud, edeneb lugemine kiirelt ja ka valulisi teemasid, mida teos käsitleb, on kergem vastu võtta. Crossan suudab ühe lehekülje mõne reaga öelda seda, mille jaoks mõne raamatu puhul kulub terve peatükk.

„Iirise“ peategelasteks on kaks naist – Allison ja Marla. Allison, olles 16-aastane, on vaevu lapseeast välja saanud, kuid isa tõttu, kes oma tütre kallal nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda tarvitab, varakult suureks on pidanud kasvama.  Marla on aga vanaproua, kelle mälestusi looritab süvenev dementsus, mis naise „mina“ järjekindlalt hävitab.

Võib öelda, et raamatu üheks läbivaks teemaks on mälu. Peategelase Allisoni probleemiks on iga kurva hetke, valusa löögi ja haavava sõna mäletamine, millega tüdruku isa teda kostitanud on. Kuidas leida endas jaksu edasi minna, kui minevik sangpommina jala küljes ripub ja kas minevikule julgelt otsa vaatamata ongi üldse võimalik edasi minna?

Marla probleemide põhjuseks on aga mälu, mis aja möödudes teda üha sagedamini alt veab. Tõsiasi, mis tekitab naisele probleeme pojaga, kes oma käitumiselt sarnaneb paljuski Allisoni isale. Kuid just Marla haigus on see, mis teda Allisoniga kokku viib. Kodust ja isa eest põgenenud tüdruk jääb lageda taeva alla ning otsustab ennast peita esmapilgul tühjana näiva elumaja kuuris. Nälg ja rahapuudus paneb Allisoni tegema aga midagi hulljulget. Ta külastab maja, milles elab kummaline vanaproua, kes kutsub tüdrukut Iiriseks. Ellujäämisinstinkt sunnib Allisoni kaasa mängima ja nii jääb ta majja elama.

Aja jooksul mõistab Allison, et tema ja Marla ei erinegi teineteisest nii väga ja ootamatust teineteise mõistmisest kasvab välja sõprus. Allison pakub Marlale seda, millest naise vanus ja haigus ta ilma on jätnud – võrdsena kohtlemist ja mõistmisest. Allison leiab vanas naises aga sõbra, kes omal moel tüdrukut mõistab ja temast hoolib.

Sarah Crossan, kelle varasemadki raamatud on populaarsust kogunud, puudutab „Iirisega“ iga lugeja südant. Kaunilt seatud sõnad ja tekst lajatavad oma karmusega lugeja hinge pihta, kuid seal samas pakuvad kosutust südamlike vestluste näol, mis elu olemust mõista aitavad.

 

Sarah Crossani sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Üks“

„Õun ja Vihm“

„Kuutõus“


neljapäev, 4. märts 2021

Märtsikuu lugemissoovitus

 












Diana Gabaldon. „Võõramaalane“  I osa 1. raamat (Varrak, 2014)

448 lk


Pärast Teise maailmasõja värsket lõppu, otsustavad sõja tõttu teineteisest pikalt lahus olnud abikaasad Claire ja Frank sõita Šoti mägede vahele teisi mesinädalaid veetma. Ühel päeval satub Claire iidvana kiviringi uudistama, mis ta ootamatult minevikku – 1743. aastasse – paiskab. Mineviku Šotimaa,  kus võib kohtuda nii röövkäike sooritavate, kui ka omavahel vaenutsevate klannidega, pole aga naisterahva jaoks just kõige ohutum paik. Uskumatuna näiva olukorra muudab veelgi keerulisemaks mägismaalane Jamie, kellesse naine armub. Nüüd seisab Claire valiku ees – kas minna tagasi igatsetud abikaasa juurde või kaaluda pöörasena näivat mõtet jääda minevikku? 

Gabaldoni „Võõramaalase“ raamatusari kosutab lugeja vaimu ja hinge mitmekülgselt. Tegu on mahuka raamatusarjaga, lausa niivõrd mahukaga, et Eestis on kõik „Võõramaalase“ osad ilmunud kahe raamatuna, millest igaüks lehekülgede rohkuselt tõelisele raamatukoile rõõmu pakub. Gabaldoni raamatud muudab paeluvaks ilmselge pühendumine oma loomingule. Iga järje ilmumiseks originaalkeeles on kulunud mitu aastat ja seda paljuski raamatute ajaloolise sisu tõttu, mille kohta andmete kogumiseks on autor põhjalikku uurimistööd teinud. Ometi ei ole pidanud fännid pikka ootamist pahaks panema, sest tulemus on ootamist väärt! Gabaldon annab lugejale ülevaate Šotimaa põnevast ajaloost, mille maa rahvas, sarnaselt eestlastelegi, on pidanud taluma võõra võimu rõhumist ja ebaõiglust. Müstilisuse austajatele pakub autor aga ajarännu teemat, mis mõnele lugejale võib pelutavalt mõjuda. Sellegi poolest ei tohiks  ajarännu temaatikast lasta end hirmutada. Kuigi raamatutes on lisaks ajarännule ka muid vihjeid müstikale ja silmale nähtamatule, on see osavalt põimitud ajaloolise kontekstiga ja ei mõju häirivalt. Raamatusarja keskmeks on siiski peategelaste vaheline suur armastus, mis pole ei täiuslik ega ka veatu, kuid trotsib oma ehtsuses kõiki takistusi. Ka armastuse teemat on Gabaldon osanud käsitleda nii, et ka pärast mitmenda osa läbilugemist ei mõju see igava või ettearvatavana.  Kõik eelneva seob vastupandamatuks romaanisarjaks kokku peategelase eneseiroonilised humoristlikud juhtumised ja ütlused, mis oma elulisusega  muidu tõsise võitu süžeele tasakaalustavaks teguriks on.

Raamatute põhjal on valminud ka samanimeline seriaal.

 

„Võõramaalase“ raamatusarja teised osad:

„Võõramaalane“ II raamat

„Kiil merevaigus“ I ja II raamat

„Rändaja“ I ja II raamat

„Sügistrummid“ I ja II raamat

„Leegitsev rist“ I ja II raamat

„Lume ja tuha hingus“ I ja II raamat












Stephenie Meyer. „Keha“ (Pegasus, 2010)

751 lk

 

„Keha“ on populaarse „Videviku“ saaga autori Stephenie Meyeri romaan, mis oma ulmelise, kuid äärmiselt kaasahaarava sisu poolest sobiks neilegi, keda „Videviku“ saaga ehk külmaks jättis. Meyer kirjutas„Keha“ mõeldes eelkõige täisealisele lugejaskonnale, kelle lugemisrepertuaari kuuluvad nii armastusromaanid kui ka ulme sugemetega põnevikud.

Melanie Stryder kuulub väheste allesjäänud mässajate hulka, keda maailma vallutanud tundmatud vaenlased veel enda võimusesse pole võtnud. Inimesed, kelle olendid otsustavad „hõivata“, muutuvad sissetungijate kestadeks – väliselt pole midagi muutunud, kuid kontroll oma mõistuse üle ei kuulu enam neile. Melanie kohtub jooksus olles teise endasuguse põgeniku – Jarediga – kellesse naine armub, kuid siis langeb ootamatult ka Melanie ise vaenlaste küüsi. Noore naise keha uueks omanikuks saab keegi, keda kutsutakse Rändajaks. Keha uue asuka üllatuseks keeldub eelmine asukas oma meeltest lahti ütlemast. Melanie mässumeelsus ja armastus Jaredi vastu ei lase tal haihtuda ja nii hakkavad ka Rändaja mõtted segunema piltidega mehest, keda ta kunagi varem näinud pole, kuid keda sellegi poolest tundub armastavat. Olude sunnil saavad Melaniest ja Rändajast liitlased, leidmaks armastatud mees, kelle elu on ohus.

„Keha“ on romaan, mis hoiab lugejat iga lehekülje vältel põnevil. Kuigi armastusel on raamatus keskne roll, on see pigem edasi viivaks jõuks ning põimituna kokku Melanie ja Rändaja ühiste seikluste ja juhtumiste kirjeldustega, muutub sisu nauditavaks ka neile, keda ainuüksi armastuse teema ei paeluks. Raamatulehti paneb pöörama ka teadmatus lõpptulemuse osas – kuni viimase peatükini ei saa lugeja kindel olla, milline saatus peategelasi ootab. Huvitavalt on kujutatud ka kahe vaenlase, Melanie ja Rändaja, omavahelist suhtlust, mis vaenutsemisest kujuneb järk-järgult ümber aktsepteerimiseks. 













Courtney Summers. „Sadie“ (Rahva Raamat, 2019)

320 lk

 

„Sadie“ on mitmenäoline romaan, mis esmapilgul võib näida tavalise „noortekana“, kuid tegelikkuses on samavõrra huvitav lugemisvara ka täiskasvanutele. Teose peategelaseks on 19-aastane Sadie, kes lapseeast saadik on pidanud taluma rohelt eluvintsutusi. Tüdruku narkarist ja alkohoolikust ema pildilt puudumine on Sadiest teinud oma 13-aastase õe Mattie hooldaja ja ainsa lähedase. Ühel päeval leitakse aga Mattie tapetuna ja koos temaga sureb ka osa Sadiest. Vapra neidu ainsaks edasi elamise põhjuseks saab kinnisidee õe mõrvar üles otsida ja oma käega tappa. Nii kaobki Sadie ühel päeval ootamatult, silme-ees kindel siht Mattie eest kätte maksta.  Mõni aeg pärast Sadie kadumist kuuleb õdede traagilisest loost populaarne raadiosaatejuht West McCray, keda Mattie surm ja Sadie otsus uurimine enda kanda võtta paelub ja nii hakkab ka West kadunud tüdrukut otsima. Alguse saab raadiosari pealkirjaga „Tüdrukud“, mille eesmärgiks on välja selgitada, mis kummagi tüdrukuga tegelikult juhtus ja tuua Sadie tagasi koju enne, kui on hilja. Raamatus jooksevad paralleelselt kaks omavahel seotud lugu, millest üks kirjeldab juba juhtunud sündmustikku Sadie pilgu läbi ja teine, mis on esitatud taskuhäälinguna (podcast) ning milles West McCray on juba mõnda aega kadunud Sadie jälgedel, intervjueerides inimesi, kellega Sadie teel olles kohtus.

„Sadie“ hoiab oma lugejat kuni viimaste lehekülgedeni põnevil ja paneb tublimagi lugeja proovile, et mitte raamatu lõppu ette ära lugeda. Lisaks põnevale süžeele pakub teos siiski ka omaette väljakutset. Käsitletavad teemad – sõltuvus, vägivald, surm ja lastepilastamine – ei ole kergesti seeditavad ja võivad küllaltki rusuvalt mõjuda. Sadiet on tabanud õe surma näol suur tragöödia ja tema teekonnal rulluvad lahti mitmed mälestused ja juhtumised, mis tekitavad õõva ja panevad noore neiu vaprust imetlema ning talle kaasa tundma. Nii ootab lugeja paratamatult, et ka Sadie siiski oma õnne ja hingerahu leiaks, tajudes samal ajal aga, et katkematu armastus õe vastu ja sellest sündinud kinnisidee mõrvar tabada, ei saa hästi lõppeda. Loetu traagilisus paneb janunema millegi helgema järele, kuid vahel toob lugemismaterjal, mis lugeja mugavustsoonist välja kisub,  pigem kasu, pakkudes ka raamatu lõppedes mõtlemisainet.


reede, 5. veebruar 2021

Veebruarikuu lugemissoovitus

 











Guzel Jahhina. „Zuleihha avab silmad“ (Kirjastus Tänapäev, 2017)

440 lk


Guzel Jahhina on vene keeles kirjutav tatari päritolu kirjanik. Ka teose peategelase prototüübiks on Jahhina tatarlannast vanaema.

Raamatu esimesed peatükid tutvustavad lugejale 1930. aastate kauget tatari kolkaküla, kus peategelane Zuleihha koos endast poole vanema abikaasa ja tolle vaenuliku emaga koos elab. Zuleihha näol on tegu noore, kuid sellegi poolest elus omajagu kannatusi kogema pidanud naisega, kelle kogu maailm piirdub koduküla, abikaasa ja ämmaga. Peategelane muutub lugejale juba esimestel lehekülgedel sümpaatseks oma pealtnäha õrna natuuriga, mida tegelikkuses katab raudkõva soomusrüü. Seda rüüd on „aidanud“ sepistada naise julma võitu abikaasa, kellega Zuleihha juba verinoore neiuna abiellus. Minia elu teeb kibedaks ka naise ämm, kelle õel iseloom on kooskõlas tema samavõrd eemaletõukava välimusega. Vanamoori häirib Zuleihha kannatlik iseloom ja omadus mitte kunagi millegi üle kurta. Ja ometi kannatab Zuleihha – kahtlemata lugeja üllatuseks – kõik valusad sõnad ja armastuse puudumise nurisemata välja. Naine ei oska aimatagi, et abielu naise ja mehe vahel võib olla  hoopis teistsugune, mistõttu ei oska ta ka midagi enamat tahta.

Ootamatu pööre saabub naise ellu aga siis, kui kulakuvastase võitluse käigus tapetakse Zuleihha mees ja naine küüditatakse Siberisse. Teekond Siberisse on karm ja pikal teekonnal surevad paljud.  Zuleihha on raskustega harjunud ja kannatab ka selle uue, talle osaks langenud ebaõigluse, sirge seljaga välja. Koos teiste küüditatutega rajatakse sihtkohas – Angara  jõe kallastel – uus  elu. Kuigi Siberisse küüditamine võib esmapilgul tunduda seni suurima piitsahoobina, mis vaest naist tabanud on, saab sellest alguse Zuleihha ümberkujunemise protsess. Noor naine hakkab üha enam märkama, et asjad, mis vanas elus tundusid igapäeva – ja  ka tema enda – lahutamatu osana, hakkavad karmis eluvõitluses oma tähtsust kaotama. Ja siis on veel Ignatov - mees, kes tappis Zuleihha abikaasa ja kes peaks olema naise vaenlane, kuid paneb  ometi Zuleihha tundma seni tundmata tundeid.

„Zuleihha avab silmad“ jutustab ühe  traagilise ajalooperioodi  ja sel ajal elanud inimeste loo tõestades veel kord, et inimene, kui temas on piisavalt vaimutugevust, suudab üle elada ka kõige hullemad eluraskused ja leida põhjuse, et juhtunust tugevamana väljuda. Zuleihhaga teose jooksul toimuv areng ja kahe teineteist vaenlaseks pidava tegelase vahel tärkav armastus lisab teosele helgust ja kinnitab elu lihtsat tõde, et kõik siin maailmas on tasakaalus.

Raamatu põhjal on valminud ka samanimeline teleseriaal.












Josh Malerman. „Linnulaegas“ (Ühinenud Ajakirjad, 2019)

248 lk


Josh Malermani populaarsust kogunud debüütromaan „Linnulaegas“ on oma maailmalõpuhõngulise ja kõhedust tekitava süžee poolest täiesti omanäoline ning ei jäta külmaks ühtegi põnevike austajat.

Oma 248 leheküljega tundub raamat kaugelt liiga õhuke, et pakkuda lugejale kõike seda, mida tagakaas lubab, kuid raamatu esikaant kergitades ja lugemist alustades haarab sündmustik lugeja koheselt enda valdusesse. Toimuva hakkavatele sündmustele ei eelne pikka eellugu, tänu millele  hakkab sündmustik kiirelt arenema. Peategelane, kahekümnendates Malorie, elab koos oma õega ja saab ühel päeval ootamatult teada, et on rase. Ootamatu rasedusuudise foonil räägitakse aga uudistes üha rohkem salapärasest „miskist“, mis üle maailma paneb inimesi hullumeelselt käituma – inimesed näevad midagi teistele nähtamatut, mis paneb neid kätt iseenda vastu tõstma ja ennast tapma. Algselt kokkusattumustena tunduvad ja mitte kuigi usutavana võetavad  surmajuhtumid ei valmista Malorie’le alguses kuigi palju muret. Kui aga inimesed hakkavad enda elu kallale kippuma üha lähemal Malorie ja tema õe kodule, peab naine otsustama, mida teha, et päästa nii ennast kui ka oma veel sündimata laps tundmatu ohu eest. Väljapääsu pakub uudis majast, mis lubab anda varjupaika kõigile, kellel läheneva jubeduse eest kusagile pageda pole ja nii ühineb Malorie teiste ellujäänutega.

Hoolimata esialgu ulmelisena tunduda võivast sisukirjeldusest, on romaan kirjutatud kergelt ja paeluvalt. Kuigi romaan sisaldab tõelise lugemishuvilise jaoks pigem vähe lehekülgi ja sündmustele eelnev eellugu puudub, ei jää lugedes tunnet, et midagi vajaka jääks.  Vastupidi – lugeja paisatakse otse hirmutava salapära sisse mässitud sündmuste keskele. Keegi ei oska öelda, millega täpselt on tegu. Kas inimesi ajab hulluks mõni õhu kaudu leviv haigus või on süüdi hoopis liiga kaugele arenenud tehnoloogia, mis inimeste aju kahjustab? Teadmatuses on ka lugeja ja nii haarab ka teda ärevus lugedes, kuidas oht on peategelastele üha lähemal.  

Praegu, kui kogu maailma vaevleb koroonaviiruse käes, tunneb lugeja ehk isegi teatud samastumist teose peategelaste tundmustega teose alguses, teadmatuse ja uskumatusega toimuva osas.  Nii tekitab ka „Linnulaegas“ praegusel ajal suuremat hingevärinat, sest ka reaalses elus ei tundu enam miski võimatuna.

Raamatu põhjal on valminud ka samanimeline film.




 








Katja Millay. „Vaikuse meri“ (Päikese Kirjastus, 2016)

456 lk

 

„Vaikuse meri“ on valulik, kuid kaunis lugu kahest noorest, kes vaatamata oma erinevustele leiavad teineteises julguse armastada ja uue võimaluse õnne kogeda.

Raamatu peategelasteks on Nastja, kellele kunagi ennustati pianistina suurt karjääri,  millele  traagiline sündmus tegi lõpu enne, kui see alatagi jõudis, ja sünge olekuga Josh, kelle elust on ühel või teisel viisil kõik talle kallid inimesed lahkunud. Mõlemad soovivad, et neid vaid rahule jäetakse ja et keskkool saaks probleemideta lõpetatud. Oma noore ea kohta on nii Josh kui Nastja pidanud liiga palju eluvintsutusi taluma. Katkiste hingedega noori hakkab teineteise poole tõmbama ja eneselegi ootamatult leiab Nastja, et miski sunnib teda ikka ja jälle õhtuti poisi garaaži kohale ilmuma, et omavahel sõnagi vahetamata teineteise seltsis viibida. Märkamatult hakkavad kahe peategelase elud omavahel põimuma ja alguse saab sõprus, mis aja jooksul rajab pinnase ka tärkavale armastusele. Kuidas aga armastada kedagi, kel tundub olevat saladusi, mille päevavalgele toomine tekitaks vaid uusi hingehaavu ja kuidas saab suhe kestma jääda, kui armastusest enda vastu vajaka jääb?

„Vaikuse mere“ erilisusest arusaamiseks tuleb see endal läbi lugeda. See on palju enamat kui tavaline noorteromaan – „Vaikuse meri“ on lugu sellest, kuidas elu võib ikka ja jälle inimest materdada ja kuigi vahel võib tunduda, et üksi on südamel kõige ohutum, leidub pääsemine sageli just teises samasuguses ettevaatlikus ja haiget saanud hinges. Tegu pole ka imalmagusa armastusromaaniga, vaid meeldetuletusega, et ka kõige hullem eluperiood ja hingevalu saab ükskord otsa, kuid seda ainult siis, kui oma hirmudele – ja ka armastusele endale – otse silma vaadata.


reede, 8. jaanuar 2021

Jaanuarikuu lugemissoovitus

 











Martha Hall Kelly. „Sirelitüdrukud“ (Päikese Kirjastus, 2017)

512 lk


„Sirelitüdrukute“ kohta on öeldud, et see on Teise maailmasõja „Tuulest viidud“, kuid kui Margaret Mitchelli ülipopulaarse teose keskmeks on eelkõige armastus, siis Martha Hall Kelly on pidanud ehk veelgi olulisemaks anda edasi kolme väga erineva ja üksteisele tundmatu naise sõjakogemus. Lugeja saab kaasa elada erineva saatusega naiste elule, mis oma vastandlikkusest hoolimata on omavahel tihedalt põimunud. Lugemiskogemuse muudab põnevaks seegi, et romaan on inspireeritud Teise maailmasõja kangelanna – keda on ka ühe peategelasena kujutatud – elust.

Peategelasteks on kolm naist: Prantsuse konsulaadis töötav New Yorki seltskonnadaam Caroline Ferriday, kes ühtlasi on ka autorile teose kirjutamiseks inspiratsiooni andnud reaalselt elanud inimene; noor poola neiu Kasia Kuzmerick, kes saab omal nahal valusalt tunda Hitleri piiritute ambitsioonide mõju, kui Saksamaa tungib 1939. aasta septembris Poolasse; Herta Oberhauser –  arstiks pürgiv noor naine, kes püüdes välja rabeleda pealesurutud vaesusest, asub tööle kurikuulsasse naistele mõeldud Ravensbrücki koonduslaagrisse, millest saab ka kolme naist ühendav oluline lüli.

Käes on 1939. aasta september ja Caroline Ferridayl on konsulaadis käed-jalad tööd täis. Hitleri vägede vallutusretked muudavad elu keeruliseks ka Caroline’l, kes püüab anda endast parima, et aidata inimesi halastamatu sõjamasina teelt pääsemisel. Olukorra muudab pinevaks ka naise isiklik elu, mille värskeimaks lisandiks on uus armastus, mida saatus ei tundu soosivat.

Samal ajal piilub Kasia Kuzmerick Hirveaasa nimelisel järsakul koos sõpradega põgenikevoogu, mille on käima lükanud Hitleri-poolne sõjakuulutamine Poolale. Hetkest, kui noored järsakul viibides lähenevaid pommituslennukeid silmavad, hakkab Kasia nooruspõlv ja senine elu järk-järgult hääbuma. Käima lükatakse sündmusteahel, mille käigus saab tütarlapsest põrandaaluse liikumise kuller – asjaolu mistõttu Kasia koos ema ja õega Ravensbrücki koonduslaagrisse viiakse.

Saksamaal unistab Herta Oberhauser kättesaamatuna näivast kirurgiametist. Kui naine näeb töökuulutust, milles otsitakse inimesi Hitleri heaks töötama, viivad sündmused Herta samuti Ravensbrücki koonduslaagrisse, kus naine kohtub ka Kasiaga.

„Sirelitüdrukud“ on esimesest peatükist kõigiti kaasahaarav romaan, mis näitab, et sõjakogemus ei eksisteeri ainult meestel, vaid ka naistel oli oma lahing võidelda. Autor on suutnud naise võimalikku sõjakogemust edasi anda väga mitmekülgselt, rännates koos lugejaga nii Ameerikas, Poolas kui ka Saksamaal. Martha Hall Kelly näitab, et sõda võis puudutada sügavalt ka neid, kes otseste sõjasündmuste keskel ei pruukinud viibida. Sündmustiku ehk põnevaim osa on näha kahe peategelase, Kasia ja Herta, teede ristumist koonduslaagris. Sealsete „arstide“ – kelle hulka kuulub ka Herta – korda saadetud teod oma n-ö patsientide peal on koletud ja vajavad pärast nende kirjelduste lugemist mõningast läbiseedimist. Ometi tuletab autor lugejale meelde, et ka Herta, kuigi valel teel, on kõigest inimene.

Siiski ei räägi raamat ainuüksi sõjast, vaid ka naiste vaprusest, kangelaslikkusest ja armastusest, millel on võime haavu parandada ka siis, kui selleks kulub aastaid.












Clare Mackintosh. „Ma lasen sul minna“ (Petrone Print, 2016)

352 lk


Clare Mackintoshi „Ma lasen sul minna“ näol on tegemist ootamatuid süžeepöördeid ja üllatusi täis romaaniga, mis hoiab lugejat pinevil kuni raamatu käestpanekuni. Tõelisele põnevusromaanide austajale mõjub paeluvalt seegi, et lugejal tõmmatakse teose arenedes „vaip alt“ ja seda täiesti ootamatul hetkel.  Põnevike sagedane lugeja teab oodata, et raamatus toimuv ei pruugi alati olla see, mis esmapilgul tundub, kuid Mackintosh viib üllatuslikkuse hoopis uuele tasemele, suutes osavalt lugeja valvsuse uinutada. Nii mõjubki järsk süžeepööre üsnagi rabavalt, kuid seda ainult heas mõttes, raputades lugeja jälle virgemaks ja pannes ta ehk isegi lehekülgi tagasi lappama, püüdes mõista, mis just juhtus.

Kohutava õnnetuse tagajärjel muutub Jenna Gray elu päevapealt. Naisel ei jää muud üle, kui minevik seljataha jätta ja alustada kusagil mujal uut elu. Nii kolib sügavate hingehaavadega Jenna ühte Walesi rannaküla mahajäetud majja, proovides olnut unustada. Kuid just siis, kui Jennal hakkab õnnestuma eluga edasi liikuda ja ehk isegi õnnelik olla, saab minevik ta jälle kätte.

Clare Mackintoshi „Ma lasen sul minna“ on kohustuslik lugemisvara igale põnevusromaani austajale. Lisaks ootamatutele sündmuste arengule on Mackintosh tänu pikaaegsele tööle kriminaaluurimisosakonnas  usutavalt suutnud kirjeldada ka kõike seda, mis puudutab politseitööd. Peamisi tegelaskujusid on suudetud niivõrd tõetruuna esitada, et ükski tegelane ei saa lugejat külmaks jätta, pannes ta siis kas kaasa tundma või hoopistükkis  mõnda tegelast vihkama. Loetu teeb paeluvaks ka Macintoshi oskuslik inimtunnete sügavuse ja mitmetahulisuse kirjeldamine. 

Clare Macintoshi sulest on eesti keeles ilmunud veel:

"Laske mul olla"

"Ma näen sind"

"Pärast lõppu"












Frances Hodgson Burnett. „Salaaed“ (Eesti Raamat, 1993)

256 lk

Frances Hodgson Burnetti lastekirjanduse klassikaks peetav „Salaaed“ kuulub kahtlemata nii mõnegi täiskasvanu lapsepõlveaegsete lemmikraamatute sekka nii oma värvikate tegelaste kui ka südamliku sisu poolest, mis loodust ja selle asukaid austab.

„Salaaia“ tegevus saab alguse Indias, kus heal elujärel peres kasvab väike tüdruk nimega Mary Lennox. Esialgu ootamatuna mõjuvalt kirjeldatakse peategelast juba raamatu esimestel lehekülgedel kui haiglaseja isegi inetu välimusega ja kordades ebameeldivama iseloomuga neidu. Loetust jäetakse mulje, et juba sündides oli Mary kole beebi ja seda isegi oma vanemate meelest, kes soovimatu lapse kasvatamise pea täielikult majapersonali hooleks jätsid.

Kuigi pisikese piiga negatiivne kirjeldus ei pruugi lugejas Mary suhtes alguses poolehoidu tekitada, tekib kaastunne sellegi poolest lugedes, kuidas Mary vanematel ei jätkunud tema jaoks kunagi aega. Armastusest ilma jäetud, ei ole ka tüdrukuke ise õppinud armastust tundma ja seetõttu on tema lapsesüda jõudnud juba väga noores eas osaliselt kalgistuda. Mary Lennoxi elu muutub täielikult, kui tema vanemad koolerapuhangu ajal surevad ja tüdruk saadetakse elama Inglismaale oma tädimehele kuuluvasse mõisasse. Nüüd peab teenindamisega ja tõrjumisega harjunud Mary õppima ise enda eest vastutama ja õppima seejuures ka teistega arvestama. Ühel päeval avastab Mary maja juurest rohtu mattunud värava, mis viib salaaeda ja avab tüdrukukese jaoks ukse uude ja imesid täis maailma, kus kõik on võimalik. Armastus salaaia vastu toob muidu pahura, jonnaka ja teiste poolt sallimatu lapse ellu ka sõbrad, kes Mary armastusest vajaka jäänud südame jälle üles soojendavad. Nii õpib ka tüdruk ise teiste suhtes hoolivust üles näitama.

„Salaaed“ on raamat, mis oma sisu ja tegelaste poolest on ajatu ning seega kohane lugemiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele, kes tänapäeva kiire ja segase võitu maailmaga rinda peavad pistma. „Salaaed“ tuletab lugejale meelde üksteisest hoolimise ja üksteise märkamise olulisust. Tõelist õnne pakuvad lähedased, sõbrad ja inimesi ümbritsev loodus, mis meie  tormilisest eluviisist hoolimata elab ikka omasoodu ja on valmis rõõmu pakkuma kõigile, kes teda vaid märgata oskavad. 

Frances Hodgson Burnetti tuntuimad lasteraamatud: 

„Väike lord Fauntleroy“

„Väike printsess“ 




neljapäev, 3. detsember 2020

Detsembrikuu lugemissoovitus

 




















Jojo Moyes. „Mina enne sind“ (OÜ Kirjastus Kunst, 2016)

408 lk

 

Louisa Clark, hüüdnimega Lou, on noor naine, kes peab ennast üdini tavaliseks, elus mitte just kuigi palju saavutanud naisterahvaks. Siiski viitab vastupidisele ja annab aimu neiu tegelikust isiksusest Lou silmapaistev ja alati värvikas riietumistiil, mis sisaldab endas kõike alustades smaragdrohelistest satiinkingakestest ja lõpetades vanaisa kardinatest valmistatud minikleidiga. Elades vanematega koos ja olles peres peamine leiva lauale tooja, on äsja tööst ilma jäänud Loul kiire uue töö leidmisega. Nii kandideerib naine õnnetuse tagajärjel kaelast altpoolt halvatud ja igaveseks ratastooli aheldatud Willi hooldajaks. Lou peamine tööülesanne näib esmapilgul üle mõistuse keeruline – neiu peab üdini kibestunud ja elule selja keeranud Willi jälle rõõmsaks muutma ja mehele näitama, et elu on endiselt elamist väärt. Aga kuidas seda teha, kui Will suhtub naisesse vaenulikult ja on endale pähe võtnud, et tahab surra?

Lou, olles pidanud oma perele rahaliselt toeks olema, ei saaks Willist rohkem erineda. Vähe sellest, et mees on jõukas, oli tal enne ratastooli jäämist olemas õnneks just kui kõik vajalik olemas – mainekas töö, aktiivne ja alati seikluseid otsiv eluviis ning kaunis tüdruksõber. Ometi tekib nende kahest täiesti erinevast maailmast pärit noore inimese vahel side. Nii Will kui Lou õpivad teineteist tundma ja taipavad, et mõlemas peitub rohkem, kui pealtnäha paistab. Tärkav sõprus paneb Loud ka enda senisele elule avarama ja kriitilisema pilguga vaatama. Will õpetab naist rohkemat tahtma ja ennast kehtestama, Lou aga õnnestub selles, mis tundus alguses võimatuna – ta näitab mehele, et elu on elamist väärt ka ratastoolis olles. Kas sellest aga piisab selleks, et veenda Willi elamisele mitte käega lööma?

„Mina enne sind“ on südamlik ja kaasahaarav romaan. Raske on mitte Willile kaasa tunda ja soovida kogu hingest, et mehe ja Lou sõprusest ning ka tasapisi tärkavast armastusest jätkuks, et Will endas jälle elutahte üles leiaks. Tegu pole aga sugugi masendava raamatuga, vaid elujaatava ja positiivse teosega, mis paneb ka lugejat ennast mõtlema oma potentsiaali maksimaalsele kasutamisele. Sellele, kui üürike võib elu olla ning et elama peaks siin ja praegu.

„Mina enne sind“ teised osad:

„Pärast sind“

„Ikka mina“












Justin Cronin.
„Teekond“ I raamat (Varrak, 2011)

571 lk

 

Justin Cronini „Teekond“ – mis on viiruskite-triloogia esimeseks osaks – on põnev lugemine nii ulmekirjanduse austajatele, kui ka neile, kel varasemalt sellise žanriga kuigi palju kokkupuuteid pole olnud. Cronini kirjutamisstiil ja põhjalikkus, millega ta oma mahukad romaanid kirja pannud on, võib „Teekonna“ triloogiaga võluda ka neid lugejaid, kes  lihtsalt hindavad hästikirjutatud raamatuid.

„Teekond“ jutustab loo  nihu läinud USA valitsuse militaaruuringute projektist, mis päästab maailmas valla hirmuäratava viiruse. Meile seni teadaolev elu ja ühiskond variseb kokku ja ellu jäävad vaid tugevaimad. Asja ei tee paremaks seegi, et viirus mitte ainult ei nakata üle poole inimkonnast, vaid muudab nakatunud kiskjalikeks viiruskite-nimelisteks koletisteks, kelle ainsaks eesmärgiks vähesed ellujäänud tappa.

Siiski pole maailm täielikult hukule määratud. Vastupidiselt tavapärastele ulmefilmidele- ja raamatutele pole loo kangelaseks mõni vapper naine või mees, vaid maailma päästmine peitub hoopis Amy Harper Bellafonte nimelise kuue-aastase orvu kätes. Amy on üks katsealustest, kelle peal teadlased viirust kõige esimesena katsetasid. Tüdruk erineb aga teistest nakatunutest selle poolest, et temast ei saa koletist, kes oma isiksuse täielikult kaotaks, nagu juhtub teiste nakatunutega. Nii  on ta ainsaks pääsemislootuseks nii ellujäänutele kui ka  ohvritele, kelle häält väike tüdruk oma peas sosistamas kuuleb ja kes kõik tahavad Amyle oma lugu jutustada.

Viiruskite-triloogia pole just lihtne lugemine. Tegelaste rohkus ja ajahüpped, mida triloogia vältel mitmeid kordi ette tuleb, nõuavad keskendumist ja süvenemist. Cronin on iga tegelase üles ehitanud usutavalt ja andnud neile kõigile oma hääle – asjaolu, mis tegelaste rohketes romaanides võib soiku jääda. Olgugi, et raamat on põnevaks lugemisvaraks eelkõige oma ulmelise ja kohati ka õudse süžee poolest, on Cronin olulist rõhku asetanud  ka inimestevahelistele suhetele. Hoolimata sellest, et loo kangelaseks on laps, ei ole tegu kindlasti lastele või isegi noortele mõeldud kirjandusteosega. Triloogia on mõeldud pigem sellisele lugejale, kes oskab sügavuti mõista nii erinevaid inimtüüpe kui ka inimestevahelisi suhteid.

Kuna „Teekonna“ triloogia on lehekülgede arvult üsnagi mahukas, on see Eestis ilmunud kuue raamatuna.  Seega jätkub head lugemist tükiks ajaks!

 Viiruskite-triloogia teised osad:

„Teekond“ II raamat

„Kaksteist“ I raamat

„Kaksteist“ II raamat

„Peeglite linn“ I raamat

„Peeglite linn“ II raamat












Pamela Maran. „Eesti vanaemade lood ja salatarkused“ (Kuldnööbike, 2018)

480 lk

 

„100 vanaema lood sõjast ja armastusest, retseptid ja nipid“. Nii on kirjutatud Pamela Marani koostatud mahuka – nii suuruselt kui ka lehekülgede arvult – raamatu esikaanele selgituseks neile, kes teost esimest korda käes hoiavad. Otsus mahuka projektiga algust teha ja raamat kirjutada sündis Marani enda kaotusest ajendatuna. Kallis „mamma“, nagu Maran oma kadunud vanaemale raamatus hellitavalt viitab, oli ühel hetkel veel olemas, kuid juba järgmisel ootamatult meie seast lahkunud. Peale kaotusvalu ja igatsuse jäi ka kahetsustunne. Kahetsus, et koos armastatud vanaemaga kadusid ka tema mälestused ja tarkused. Jäänud olid vaid mammast mahajäänute mälestused ning kurbus pildistamata piltide ja küsimata jäänud küsimuste üle.

See on raamat vanaemadest, pühendatud samuti vanaemadele, et nende lood ja salatarkused saaksid aega jäädvustatud ja jääksid püsima ka siis, kui neid endid enam pole. Pamela Maran võttis endale ülesandeks külastada aasta jooksul kõiki Eesti maakondi ja seal elavaid vanaemasid. Maran kohtus saja vanaemaga, kelle jutustatud lood – mis kirja panemata paratamatult aja jooksul unustuse hõlma vajuksid – antud raamatu kaante vahele jäädvustas. Lood naistest, kes olid kunagi noored, kes armastasid, kurvastasid ja tihti ka oma elu pärast hirmu tundsid.  Teiste seas räägivad oma lood välgutabamuse saanud vanaema; Leningradi blokaadist põgenenud vanaema; ja ka vanaemad, kes pidid ellujäämise nimel võitlema.

„Eesti vanaemade lood ja salatarkused“ on kahtlemata kaunis austusavaldus kõikidele Eestimaa vanaemadele, kuid seejuures näitab Maran lugejale, et raamatukangelannade näol pole tegu ainult kellegi vanaemadega, vaid eelkõige indiviididega, kes oma pika elu jooksul nii mõndagi läbi on elanud, kuid ka paljugi saavutanud. Sageli võivad inimesed, iseäranis noored, jätta vanainimesed tähelepanuta, pidades neid ehk väheoluliseks ja isegi unustades, et pealtnäha väeti võitu olekust, on ka vanainimene olnud kunagi noor ja elanud ehk seiklusrikkamagi elu, kui ette oskaks kujutada. Ühtlasi on ka ajaloo seisukohalt tegu olulise teosega, sest sisaldab lugusid ajast, mille mäletajaid üha vähemaks jääb.

Saja vanaema lood ei saa puudutamata jätta ühtegi lugejat. Neid kohati uskumatuna näivaid lugusid lugedes tabab raamatu käeshoidja ennast neile võõrastele naistele kaasa elamas ja tundmas. Ehk isegi leiab käsi telefoni, et oma vanaemale helistada küsimaks talt jutustamata jäänud lugude või ainult talle teadaolevate nippide kohta. Kuid võimalik on ka see, et ühel hetkel on  raamat lugejal süles, kuid pilk on kusagile kaugusse suunatud, sest meelde on tulnud vanaema, keda küll enam pole, kuid kes samuti oma lugude ja armastusega lähedasi rõõmustas ja kellelt oleks veel nii palju küsida…

 Sel aastal ilmus Maranilt ka raamat Eesti vanaisadest:

„Eesti vanaisade lood ja salatarkused“

 


kolmapäev, 4. november 2020

Novembrikuu lugemissoovitus

 



Lucinda Riley. „Seitse õde“ (Varrak, 2015)

456 lk

 

„Seitse õde“ on Lucinda Riley samanimelise mahuka – hetkel kuuest eesti keeles ilmunud raamatust koosneva – raamatusarja esimene osa. Omanäolisust annab Riley romaanidele sarja iga osa erinev peategelane, kelleks on üks kuuest õest ja samuti autori oskus luua igas raamatus oma olustik ja õhkkond. Imetlust väärib seegi, et Riley on suutnud väga oskuslikult kirjeldada mitmeid erinevaid tegevuspaikasid, mis viivad „Seitsme õe“ sarja lugejad rändama pea üle terve maailma.

Esimene osa tutvustab lugejale kuut õde, keda traagiline elusündmus toob üle pika aja kokku Atlantise nime kandvasse muinasjutulisse lapsepõlvekoju Šveitsis. Õed saavad uudise, et nende isa, keda tütarde poolt on hellitavalt alati Pa Saltiks kutsutud, on ootamatult surnud. Mees lapsendas õed juba väga väikestena, kuid tüdrukute päritolu on neile endile senini mõistatuseks, mille lahtimuukimise peale pole nad enne isa surma tegelikult mõelnudki. Mõistatuseks on ka  Pa Salt ise, kelle varasemast elust ja tegemistest õed väga vähe teavad. Sarja nimi viitab seitsmele õele, kuid esimeses raamatus on öeldud, et seitsmenda ja noorima õe lapsendamisprotsess kukkus läbi. Sellegi poolest loodab ja usub vist pea iga sarja teised osad läbi lugenud inimene, et tulemas on ka seitsmendast õest jutustav raamat.

„Seitse õde“ keskendub õdedest vanimale - Maia D’Aplièse’ile.  Pärast isa surma saavad õed personaalsed ümbrikud, mis sisaldavad vihjeid nende tegelikule päritolule ja Pa Salti soovi, et tütred kasutaks võimalust välja selgitada, kust nad pärinevad. Maia ümbriku sisu lennutab ta üle ookeani Brasiiliasse Rio de Janeirosse, kus tema tõeotsingud viivad ta ajas tagasi 1927. aastasse. Riley raamatutele lisab muuhulgas põnevust just ajalooline aspekt, mis iga õe päritolu otsingutega kaasneb. Ühelt poolt on iga osa peategelaseks üks õdedest, kuid teisalt paisatakse lugeja minevikusündmuste ja tegelaste keskele, kellele raamatus oma osa pühendatakse. Teose edenedes sulanduvad minevik ja olevik aga loogiliselt kokku, paljastades lõpuks ka otsitud tõe.

Mineviku-Rios soovib Izabela Bonifacio isa oma tütre iga hinna eest aristokraadile mehele panna. Kirglik Izabela unistab aga vabadusest ia maailmas ringi reisimisest. Armastuseta abielu sõlmimine tekitab noores naises vaid ängistust. Izabelal õnnestub isa veenda, et too lubaks tal enne abiellumist Euroopasse sõita. Pariisis kohtub tagasihoidlik tütarlaps noore skulptori Laurent Brouilly’ga, kes Izabela senise maailmavaate täielikult uppi lööb.

Lucinda Riley „Seitsme õe“ raamatusari sobib kõigile, keda paeluvad armastusromaanid, kust ei puudu ka ajalooline sündmustik. Erilist rõõmu pakub tõelisele raamatukoile kindlasti ka raamatusarja osade rohkus ja mahukus.

„Seitsme õe“  raamatusarja teised osad:

„Tormiõde“

„Varjuõde“

„Pärliõde“

„Kuuõde“

„Päikeseõde“




 








Ruth Ware. „Proua Westaway surm“ (Helios Kirjastus, 2018)

352 lk

 

Ruth Ware’i on kutsutud kaasaegseks Agatha Cristie’ks ja oma populaarsust kogunud põnevikega on ta selle tiitli ka välja teeninud, nii ka antud romaani puhul. „Proua Westaway surm“ pakub lugejale parajat närvikõdi, olles samal ajal ka meeldivaks ja lihtsaks lugemispalaks oma ladusa kirjutamisstiili poolest. Juba raamatu kaanepilt kutsub seda kätte haarama ja annab mõista, et ka sisu on paljulubav.

Kui  rahalistes raskustes vaevlev ja üksik noor naine Harriet Westaway saab ootamatult kirja, et on oma väidetavalt Cornwalli vanaemalt märkimisväärse varanduse pärinud, peab tüdruk seda algselt eksituseks. Tema teada on vanavanemad surnud juba palju aastaid tagasi. Sellegi poolest ei suuda Hal tänu kirjale tekkinud lootust enam summutada. Üha suurenevates võlgades siplev  ja oma elu pärast kartev neiu tunneb, et väljapääsmatus olukorras ei jää tal muud üle, kui  kirjale reageerida ja eksitusega kaasa minna. Olles aga pettusega juba alustanud, ei oska Hal enam tekkinud olukorrast kuidagi välja rabeleda. Asja ei tee paremaks seegi, et tüdruku väidetavatel sugulastel tundub ka endil olevat valgust kartvaid saladusi.

Lugejal on kerge ennast Hali olukorda asetada, sest sarnaselt tüdrukule, paisatakse  lugejagi sündmuste keskele, mis panevad iga tegelase motiivide osas kahtlema. Koos Haliga saab lugeja lahti harutada saladusi, mis Westawayde pere ümbritsevad. Salapärasust lisab seegi, et peatükkide vahele on põimitud esialgu tundmatuks jääva tegelase päevikukatkeid, mis viitavad, et suursuguse maja seinad ja selle inimesed on nii mõndagi näinud. Ware’il on õnnestunud oma raamatus luua olustik, kus peategelase hirm pettusega vahele jääda on selgelt tuntav. Ka lugeja kõnniks just kui pingule tõmmatu nööri mööda, mis võib iga hetk puruneda ja kaose kaasa tuua.

 

Ruth Ware’i sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Pimedas, pimedas metsas“

„Naine kajutist nr 10“

„Valetamise mäng“

„Luku taga“

„Üks teise järel“












Marilyn Kerro. „Taassünd“ (Ühinenud Ajakirjad, 2019) 

256 lk


Marilyn Kerro on paljudele eestlastele tuttav vene selgeltnägijate saatest „Selgeltnägijate tuleproov“, kus naine mitmel hooajal osales. Ka varasemalt on Kerro avaldanud raamatu, kus räägib, kuidas ta leidis oma kutsumuse, kuid annab ühtlasi erinevate eluvaldkondade ja probleemide osas nõu. 

Marilyn Kerro teine raamat „Taassünd“ räägib kõigest sellest, mille vastu naise fännid on huvi tundnud. Juttu tuleb suhetest, iseendaga rahu tegemisest, hirmust, unenägudest ja kõigest muust, mis käib elu ja inimeseks olemise juurde. Naine on iga teema juures näidetena ära toonud ka tema enda kliente vaevanud probleemid ja nende probleemide tema poolt pakutud lahendused. Samuti pakub raamat midagi nende jaoks, keda paelub müstika ja kes usuvad kivide tervendavasse jõusse – igas peatükis on pildid erinevatest poolvääriskividest ning sealjuures ka kirjeldus, kuidas kivid oma omanikku abistada võivad.

 Olgugi, et Kerro on oma tuntuse saavutanud tänu selgeltnägijate saates osalemisele, ei tasuks skeptikutel antud raamatusse eelarvamusega suhtuda. Olenemata sellest, kas lugeja usub selgeltnägijatesse, müstikasse ja silmaga mittenähtavasse võib „Taassünd“ sellegi poolest osutuda ootamatuks ja teretulnud abimeheks. Lohutav võib olla lugeda inimestest, kes on sarnaste probleemide ja muredega kimpus olnud. Kerro pakutud soovitustest ja juhistest võib abi leida ka kõige suurem skeptik. Marilyn Kerro pole küll psühholoog, kuid ta on inimene, kes näeb maailma ehk avatumate silmade ja südamega, kui enamik inimesi, kes on ära  eksinud tänapäeva maailma väsitavasse kärasse-mürasse. Kerro rõhutab enesesse uskumise vajadust ja seda, et omaenda õnne osas vastutame kõige rohkem ikka meie ise. 

Raamatule lisab kergust ja helgust silmatorkav kujundus ja kaunid pildid loodusest ning autorist endast.


Varasemalt ilmunud: 

"Saatuse peegelpilt"





reede, 2. oktoober 2020

Oktoobrikuu lugemissoovitus

 











Paula Hawkins. „Vete sügavusse“ (Helios Kirjastus, 2017)

358 lk


Paula Hawkinsi järjekordne põnevik võib raamatu värskelt kätte võtnud lugeja esiti ära ehmatada oma tegelaste rohkuse poolest. Iga peatükk tundub keskenduvat erinevale tegelasele ning nende rollid ja eesmärgid jutustatavas loos võivad jääda esmapilgul segaseks. Siiski saab raamatu edenedes ja müsteeriumi järk-järgulise lahtihargnemisega selgeks, et iga tegelane on oluline, nende jutustatu aitab jõuda lugejal loo ivani.

Raamatu keskseks tegelaseks on aga Jules, kes saab ootamatu teate oma õe väidetavast enesetapust. Loole lisab vürtsi tõsiasi, et Jules ja tema õde Nel pole enam aastaid suhelnud. Jules peab Neli koguni oma vaenlaseks. Raamatusse põimitud Julesi lapsepõlvemeenutused heidavad valgust tema ja õe vahelisele keerulisele suhtele, mis on jätnud valusad ja senini paranemata haavad  ka täiskasvanud Julesi südamesse. Naise viha ei näita raugemise märke ka  õe surmast kuuldes. Siiski pöördub Jules tagasi väikelinna, kuhu vandus enam mitte kunagi tagasi minna.

Linnakest läbib jõgi, mis seal ennast läbi aastate vabasurma viinud naiste tõttu on omandanud kurjakuulutava maine. Selles Drowning Pooli nime kandvas jões on oma lõpu leidnud ka Julesi õde, kellele jõgi oli muutunud suisa kinnisideeks. Julesi – kellele väikelinna tagasipöördumine toob tagasi ammused soovimatud mälestused – ainus soov on võimalikult kiiresti koju tagasi pöörduda. Kuid mida teha Neli teismelise ja küllaltki mässumeelse tütrega? Ja miks tundub Julesile üha rohkem, et õde siiski ei tapnud ennast ise?

„Vete sügavuses“ toimub pinge kerimine tasapisi läbi erinevate tegelaste ja nende lugude jälgimise. Raamatu teises pooles on aga jõutud sündmuste „harjale“ ja järgneb kiire laskumine, mis järjest keriva põnevuse, üllatuslike süžeepöörete ja veelgi üllatavama lõpuga ei valmista Paula Hawkinsi fännidele sugugi pettumust.

Varem eesti keeles ilmunud:

„Tüdruk rongis“












Paullina Simons. „Vaskratsanik. 1. osa: Leningrad“ (Varrak, 2014)

444 lk


Simonsi  „Vaskratsanik“ on romaan, mis paneb lugeja meenutama oma esimest armastust koos kõige selle juurde kuuluva hea ja halvaga. Mis oleks aga ühele armastusromaanide naudisklejale veel paremaks lugemisvaraks kui raamat, mis räägib keelatud armastusest?

Kõik eelnev on tõsi, kuid sellegi poolest pole tegu pelgalt armastusromaaniga. Armastusel on Simonsi kirja pandud loos küll keskne koht, kuid oluline on siiski see, kuidas peavad kahe noore inimese vaevu tärgata jõudnud tunded vastu millelegi nii koledale kui seda on sõda?

„Vaskratsanik“ jutustab loo noorukese Tatjana ja sõdurist Aleksandri armastusest sõjast haaratud Nõukogude Liidus. Juba romaani alguses asetatakse lugeja sündmuste keskele, mida toob endaga kaasa päev, mil Saksamaa tungis kallale Nõukogude Liidule. Just kui saatuse nöögina tutvuvad ka Tatjana ja Aleksander sel samal saatuslikul päeval. Peale sõja saab noortele takistuseks ka Tatjanale kallis vanem õde, kelle südame võitis Aleksander esimesena ja kellele Tatjana ei soovi mingil juhul haiget teha.

Kuigi armastus on romaanis kesksel kohal, pole sõda sinna sisse kirjutatud pelgalt taustalooks. Sõda puudutab kõiki tegelasi ja vormib neid nii, et nad leiaksid eneses jõu sõja poolt jalge alla trambitud maailmas edasi elada. Nii areneb ka Tatjana tegelaskuju raamatu vältel noorest elutundmatust tütarlapsest vapraks naiseks, kellele perekond ja armastus on kõige olulisemad, juhtugu mis tahes.

Romaanile lisab traagilisust ja muudab veelgi kaasahaaravamaks see, et Simons kirjeldab sõjaaegset elu Tatjana kodulinnas blokaadiaegses Leningradis, elu, mis sõja edenedes üha tumedamaid toone võtab. Kui lugeja varasemalt Leningradi blokaadist kuigi palju teadmisi ei oma, annavad „Vaskratsaniku“ esimeses raamatus toimuvad sündmused toimunust ülevaate, mis oma kohutavuses jätab lugeja mõtisklema ka tükiks ajaks pärast raamatu käestpanemist. Kuigi armastuse osa raamatus on väljamõeldis, pole seda siiski Teise maailmasõja asetleidmine ja Leningradi blokaad, mis kustutas nii paljude inimeste eluküünlad.

„Vaskratsaniku“ teised osad:

„Vaskratsanik. Teine raamat: Kuldne uks“

„Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika.“

„Tatjana ja Aleksander. Teine raamat. Püha risti sild.“












James Bowen. „Tänavakass Bob“ (Ajakirjade Kirjastus, 2014)

236 lk


Armsast kaanepildist hoolimata pole sugugi tegu lasteraamatuga, kuid kahtlemata võiksid ja ehk koguni peaksid seda raamatut lugema ka lapsed. Võttes arvesse, et igal aastal leiab aset häirivalt palju loomade väärkohtlemist, mõjuks James Boweni  lugu ehk nii mõnelegi arenevale inimhingele soojalt ja mõtlemapanevalt kinnitades seda, mida kindlasti enamik niigi teavad – loomad on võrratud ja neid tuleb hoida ning armastada!

 „Tänavakass Bob“ on tõestisündinud lugu sellest, kuidas elu viis oma eluga ummikusse jooksnud James Boweni kokku tema elukoha koridoris ruuge kassiga, kellest ootamatult ei saanud mitte ainult mehe parim sõber, vaid ka tema elupäästja.

Tänavamuusikuna elatist teeniv ja narkosõltuvusest paranev James oli harjunud, et ainus, kellele elus loota, on ta ise. Olles oma perekonnast võõrdunud ja vaeveldes narkosõltuvusega, oli Jamesi elu tasapisi üha rohkem viltu vedanud. Sellegi poolest ei lubanud Jamesi – kes ise vaevu ots otsaga kokku tuli – südametunnistus jätta silmnähtavalt abi vajavat tänavakassi abita. Mees võttis kõutsi enda hoole alla ja andis talle nimeks Bob. Nii said Bobist ja Jamesist teineteise elupäästjad. Lahutamatud sõbrad paelusid ka teiste inimeste tähelepanu ning mees ja kass, kellest inimesed muidu tähelepanu pööramata mööda kõndisid, on nüüdseks üle maailma tuntud. „Tänavakass Bobist“ on valminud koguni film ja peagi jõuab kinolinadele ka Boweni teise raamatu ekraniseering.

Jamesi ei päästnud mitte tänu Bobile omandatud tuntus, vaid nendevaheline sügav sõprus, mis pani meest enda ja eelkõige Bobi heaolu eest pingutama. James ei võtnud Bobi kui kodulooma, vaid kui kaaslast, kelle intelligentsusele ja suursugusele mees nii mitmeidki kordi ka raamatus tähelepanu osutab. Leidnud tänu Bobile taas elurõõmu, tundis James, et ainuõige tänu Bobile oleks muuta ta surematuks läbi raamatu, mis nende südamlikke seiklusi kirjeldab.

Kahjuks pole Bobi enam meie seas, kuid James Bowenil on õigus – Bob on surematu läbi tema kirjutatud raamatute ja nende põhjal valminud filmide, mis on pakkunud rõõmu ja andnud lootust paljudele inimestele üle maailma.

 James Boweni sulest on eesti keeles ilmud veel:

„Bobi maailm“

„Kingitus Bobilt“




neljapäev, 3. september 2020

Septembrikuu lugemissoovitus


 ILON WIKLAND. ELU PILDID: Enno Tammer - Raamat | Rahva Raamat

Enno Tammer. „Ilon Wikland. Elu pildid“ (Tammerraamat, 2017)

336 lk


Selle aasta 5. veebruaril sai 90-aastaseks eesti päritolu rootsi kunstnik ja illustraator Ilon Wikland, kes on paljudele tuttav  tänu armastatud lastekirjaniku Astrid Lindgreni raamatuid ehtivatele illustratsioonidele. Vähesed on siiski tuttavad Wiklandi kaasahaarava elukäiguga.

Lapsepõlves oli Iloni sagedaseks kaaslaseks üksindustunne, mida aitas leevendada lapse armastus loomade vastu. Ka vanemate armastusest jäi Ilonile vajaka. Oma emale-isale tundus ta olevat vaid tülinaks ja nii saadeti tüdruk jalust ära Haapsallu vanaema juurde. Elu vanaema juures tõi Iloni ellu päikese, kuid vastleitud õnn jäi Teise maailmasõja puhkemise tõttu üürikeseks. Ilon oli sunnitud  kodumaalt lahkuma ja rajama uue elu Rootsis.

Enno Tammeri kirjutatud raamat „Ilon Wikland. Elu pildid“ on oma olemuselt just selline, nagu pealkiri viitab: Tammer, kelle jaoks Wikland on kujunenud aastate jooksul heaks sõbraks, on armastatud illustraatori elust andnud ülevaate just läbi (elu)piltide. Ka Ilon ise on öelnud, et mäletab oma elu piltidena ning seega annavad selle raamatu sõnadega  „joonistatud“ tekstipildid Ilon Wiklandi elukäigust mitmekülgse ülevaate.

Raamat on jaotatud Iloni elu erinevaid etappe kirjeldavateks piltideks. Mahukas teos on huvitavaks lugemisvaraks kõigile just iseäranis oma huvitava lähenemisviisi poolest. Lisaks tekstipiltidele täiendavad ja aitavad loetut mõista fotod Iloni elust ja naise enda joonistatud pildid, mis samuti ainest saanud Wiklandi lapsepõlvest.


VAIKNE KARJE | Pegasus

Angela Marsons. „Vaikne karje“ (Pegasus, 2017)

400 lk


Kui Stourbridge’i poiste erakooli direktriss leitakse kägistatuna, saab alguse jõhkrate mõrvade laine, mida asub lahendama keerulise minevikuga vaneminspektor Kim Stone. Lahendatav juhtum hakkab Kimi eriti lähedalt puudutama siis, kui endisest lastekodust leitakse inimjäänused, mis toovad endaga kaasa mitmeid süngeid saladusi ning meenutusi Kimi lapsepõlvest. Et õiglus jalule seada, peab naine olema valmis ka enda siiani värskete minevikuhaavade lahti rebimiseks.

Angela Marsonsi loodud vaneminspektor Kim Stone’i tegelaskuju lahendatavale juhtumile kaasaelamisel tuleb lugejal valmis olla teatud ebamugavustundeks, mida raamatus aset leidvad kohati õõvastavad sündmused võivad tekitada. Kuid mugavustsoonist väljumine on just see, mis teeb tavalisest raamatust ühe õige krimiromaani. Marsons suudab edukalt raamatu esimestel lehekülgedel alguse saanud pinget hoida kuni süüdlase tabamiseni ja juhtumi lahendamiseni. Mitmed süžeepöörded ei lase lugejal tõelise mõrvari isikut enne raamatu lõppu kindlaks teha, mis teeb „Vaiksest karjest“ krimiromaanide austajatele erilise maiuspala.

Kim Stone’i kujul on Marsons loonud keerulise iseloomuga peategelase, kelle õiglustunne ja kindlameelsus on raudsed.  Kimi tegelaskuju lahtimõtestamisele aitab kaasa ka peategelase ja tema alluvate omavaheliste suhete kujutamine, kuid ka tema minevikumeenutused, mis aitavad seda keerulist, kuid sümpaatset tegelaskuju mõista.

Kellele Kim Stone’i sarja esimene raamat muljet avaldab, saab tema teistele lahendavatele juhtumitele kaasa elada sarja teistes raamatutes.

Vaneminspektor Kim Stone’i sarja teised raamatud:

„Julmad mängud“

„Kadunud tüdrukud“

„Nukkude surmamäng“

„Veresidemed“


Pikad moonid : [romaan] - Louise Bagshawe - Antikvariaat

Louise Bagshawe. „Pikad moonid“ (Ersen, 2000)

336 lk


„Pikad moonid“ on lugu kahest noorest naisest, kes pärast esmakordset jahedat tutvumist ei oskaks oodatagi, et neist sõbrad võiksid saada. Nina ja Elizabeth on nii välimuselt kui ka ühiskonna staatustelt teineteise täielikud vastandid. Ometi avastavad need kaks ennast töötamas ühes ettevõttes. Palavast teineteise vihkamisest saab aga alguse ootamatu liit, sest on ju ütluski selline, et minu vaenlase vaenlane on minu sõber. Just ühine vaenlane toob kaks noort naist kokku ja alguse saab sõprus, mis annab mõlemale jõu meeste poolt juhitud maailmas oma unistused teoks teha.

Louise Bagshawe romaan “Pikad moonid” tegevustik leiab aset kaheksakümnendate aastate alguses, kus tööturul oodatakse naistelt endiselt tagasihoidlikkust ja tagaplaanile jäämist. Erineva taustaga, kuid võrdselt nutikad ning oma unistustele orienteeritud Nina ja Elizabeth otsustavad aga vastupidist  tõestada. Kumbki pole valmis leppima  neile ühiskonna poolt pealesurutud rolliga, mille kohaselt on naise ülesanne olla oma mehele seltskondlikuks ja mitte midagi nõudvaks kaaslaseks. Lisaks kangelannade elukäigu jälgimisele annab autor omapoolse ülevaate tolleaegsete farmaatsiatööstuste tööst ja esimeste arvutite kasutuselevõtust, mis aitab kaasa ajastutruu õhkkonna loomisele.

Kuigi romaanis on juttu ka armastusest, pole see siiski esikohal. Rõhk on asetatud kahe naise kujutamisele indiviididena ja hiljem liitlastena. Armastus ja mehed on miski, mida ei kujutata nende elus kõige olulisemal kohal olevana, vaid taustaloona, mis kinnitab lugejale veel kord, et uskudes endasse ja seades endale elusihte, mille nimel ollakse valmis vaeva nägema, on võimalik kõike saavutada.