Novembrikuu lugemissoovitus

 

Lucinda Riley. „Seitse õde“ (Varrak, 2015)

456 lk

 

„Seitse õde“ on Lucinda Riley samanimelise mahuka – hetkel kuuest eesti keeles ilmunud raamatust koosneva – raamatusarja esimene osa. Omanäolisust annab Riley romaanidele sarja iga osa erinev peategelane, kelleks on üks kuuest õest ja samuti autori oskus luua igas raamatus oma olustik ja õhkkond. Imetlust väärib seegi, et Riley on suutnud väga oskuslikult kirjeldada mitmeid erinevaid tegevuspaikasid, mis viivad „Seitsme õe“ sarja lugejad rändama pea üle terve maailma.

Esimene osa tutvustab lugejale kuut õde, keda traagiline elusündmus toob üle pika aja kokku Atlantise nime kandvasse muinasjutulisse lapsepõlvekoju Šveitsis. Õed saavad uudise, et nende isa, keda tütarde poolt on hellitavalt alati Pa Saltiks kutsutud, on ootamatult surnud. Mees lapsendas õed juba väga väikestena, kuid tüdrukute päritolu on neile endile senini mõistatuseks, mille lahtimuukimise peale pole nad enne isa surma tegelikult mõelnudki. Mõistatuseks on ka  Pa Salt ise, kelle varasemast elust ja tegemistest õed väga vähe teavad. Sarja nimi viitab seitsmele õele, kuid esimeses raamatus on öeldud, et seitsmenda ja noorima õe lapsendamisprotsess kukkus läbi. Sellegi poolest loodab ja usub vist pea iga sarja teised osad läbi lugenud inimene, et tulemas on ka seitsmendast õest jutustav raamat.

„Seitse õde“ keskendub õdedest vanimale - Maia D’Aplièse’ile.  Pärast isa surma saavad õed personaalsed ümbrikud, mis sisaldavad vihjeid nende tegelikule päritolule ja Pa Salti soovi, et tütred kasutaks võimalust välja selgitada, kust nad pärinevad. Maia ümbriku sisu lennutab ta üle ookeani Brasiiliasse Rio de Janeirosse, kus tema tõeotsingud viivad ta ajas tagasi 1927. aastasse. Riley raamatutele lisab muuhulgas põnevust just ajalooline aspekt, mis iga õe päritolu otsingutega kaasneb. Ühelt poolt on iga osa peategelaseks üks õdedest, kuid teisalt paisatakse lugeja minevikusündmuste ja tegelaste keskele, kellele raamatus oma osa pühendatakse. Teose edenedes sulanduvad minevik ja olevik aga loogiliselt kokku, paljastades lõpuks ka otsitud tõe.

Mineviku-Rios soovib Izabela Bonifacio isa oma tütre iga hinna eest aristokraadile mehele panna. Kirglik Izabela unistab aga vabadusest ia maailmas ringi reisimisest. Armastuseta abielu sõlmimine tekitab noores naises vaid ängistust. Izabelal õnnestub isa veenda, et too lubaks tal enne abiellumist Euroopasse sõita. Pariisis kohtub tagasihoidlik tütarlaps noore skulptori Laurent Brouilly’ga, kes Izabela senise maailmavaate täielikult uppi lööb.

Lucinda Riley „Seitsme õe“ raamatusari sobib kõigile, keda paeluvad armastusromaanid, kust ei puudu ka ajalooline sündmustik. Erilist rõõmu pakub tõelisele raamatukoile kindlasti ka raamatusarja osade rohkus ja mahukus.

„Seitsme õe“  raamatusarja teised osad:

„Tormiõde“

„Varjuõde“

„Pärliõde“

„Kuuõde“

„Päikeseõde“

 

Ruth Ware. „Proua Westaway surm“ (Helios Kirjastus, 2018)

352 lk

 

Ruth Ware’i on kutsutud kaasaegseks Agatha Cristie’ks ja oma populaarsust kogunud põnevikega on ta selle tiitli ka välja teeninud, nii ka antud romaani puhul. „Proua Westaway surm“ pakub lugejale parajat närvikõdi, olles samal ajal ka meeldivaks ja lihtsaks lugemispalaks oma ladusa kirjutamisstiili poolest. Juba raamatu kaanepilt kutsub seda kätte haarama ja annab mõista, et ka sisu on paljulubav.

Kui  rahalistes raskustes vaevlev ja üksik noor naine Harriet Westaway saab ootamatult kirja, et on oma väidetavalt Cornwalli vanaemalt märkimisväärse varanduse pärinud, peab tüdruk seda algselt eksituseks. Tema teada on vanavanemad surnud juba palju aastaid tagasi. Sellegi poolest ei suuda Hal tänu kirjale tekkinud lootust enam summutada. Üha suurenevates võlgades siplev  ja oma elu pärast kartev neiu tunneb, et väljapääsmatus olukorras ei jää tal muud üle, kui  kirjale reageerida ja eksitusega kaasa minna. Olles aga pettusega juba alustanud, ei oska Hal enam tekkinud olukorrast kuidagi välja rabeleda. Asja ei tee paremaks seegi, et tüdruku väidetavatel sugulastel tundub ka endil olevat valgust kartvaid saladusi.

Lugejal on kerge ennast Hali olukorda asetada, sest sarnaselt tüdrukule, paisatakse  lugejagi sündmuste keskele, mis panevad iga tegelase motiivide osas kahtlema. Koos Haliga saab lugeja lahti harutada saladusi, mis Westawayde pere ümbritsevad. Salapärasust lisab seegi, et peatükkide vahele on põimitud esialgu tundmatuks jääva tegelase päevikukatkeid, mis viitavad, et suursuguse maja seinad ja selle inimesed on nii mõndagi näinud. Ware’il on õnnestunud oma raamatus luua olustik, kus peategelase hirm pettusega vahele jääda on selgelt tuntav. Ka lugeja kõnniks just kui pingule tõmmatu nööri mööda, mis võib iga hetk puruneda ja kaose kaasa tuua.

 

Ruth Ware’i sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Pimedas, pimedas metsas“

„Naine kajutist nr 10“

„Valetamise mäng“

„Luku taga“

„Üks teise järel“

Marilyn Kerro. „Taassünd“ (Ühinenud Ajakirjad, 2019) 

256 lk

Marilyn Kerro on paljudele eestlastele tuttav vene selgeltnägijate saatest „Selgeltnägijate tuleproov“, kus naine mitmel hooajal osales. Ka varasemalt on Kerro avaldanud raamatu, kus räägib, kuidas ta leidis oma kutsumuse, kuid annab ühtlasi erinevate eluvaldkondade ja probleemide osas nõu. 

Marilyn Kerro teine raamat „Taassünd“ räägib kõigest sellest, mille vastu naise fännid on huvi tundnud. Juttu tuleb suhetest, iseendaga rahu tegemisest, hirmust, unenägudest ja kõigest muust, mis käib elu ja inimeseks olemise juurde. Naine on iga teema juures näidetena ära toonud ka tema enda kliente vaevanud probleemid ja nende probleemide tema poolt pakutud lahendused. Samuti pakub raamat midagi nende jaoks, keda paelub müstika ja kes usuvad kivide tervendavasse jõusse – igas peatükis on pildid erinevatest poolvääriskividest ning sealjuures ka kirjeldus, kuidas kivid oma omanikku abistada võivad.

 Olgugi, et Kerro on oma tuntuse saavutanud tänu selgeltnägijate saates osalemisele, ei tasuks skeptikutel antud raamatusse eelarvamusega suhtuda. Olenemata sellest, kas lugeja usub selgeltnägijatesse, müstikasse ja silmaga mittenähtavasse võib „Taassünd“ sellegi poolest osutuda ootamatuks ja teretulnud abimeheks. Lohutav võib olla lugeda inimestest, kes on sarnaste probleemide ja muredega kimpus olnud. Kerro pakutud soovitustest ja juhistest võib abi leida ka kõige suurem skeptik. Marilyn Kerro pole küll psühholoog, kuid ta on inimene, kes näeb maailma ehk avatumate silmade ja südamega, kui enamik inimesi, kes on ära  eksinud tänapäeva maailma väsitavasse kärasse-mürasse. Kerro rõhutab enesesse uskumise vajadust ja seda, et omaenda õnne osas vastutame kõige rohkem ikka meie ise. 

Raamatule lisab kergust ja helgust silmatorkav kujundus ja kaunid pildid loodusest ning autorist endast.

Varasemalt ilmunud: 

"Saatuse peegelpilt"

Oktoobrikuu lugemissoovitus

 

Paula Hawkins. „Vete sügavusse“ (Helios Kirjastus, 2017)

358 lk

Paula Hawkinsi järjekordne põnevik võib raamatu värskelt kätte võtnud lugeja esiti ära ehmatada oma tegelaste rohkuse poolest. Iga peatükk tundub keskenduvat erinevale tegelasele ning nende rollid ja eesmärgid jutustatavas loos võivad jääda esmapilgul segaseks. Siiski saab raamatu edenedes ja müsteeriumi järk-järgulise lahtihargnemisega selgeks, et iga tegelane on oluline, nende jutustatu aitab jõuda lugejal loo ivani.

Raamatu keskseks tegelaseks on aga Jules, kes saab ootamatu teate oma õe väidetavast enesetapust. Loole lisab vürtsi tõsiasi, et Jules ja tema õde Nel pole enam aastaid suhelnud. Jules peab Neli koguni oma vaenlaseks. Raamatusse põimitud Julesi lapsepõlvemeenutused heidavad valgust tema ja õe vahelisele keerulisele suhtele, mis on jätnud valusad ja senini paranemata haavad  ka täiskasvanud Julesi südamesse. Naise viha ei näita raugemise märke ka  õe surmast kuuldes. Siiski pöördub Jules tagasi väikelinna, kuhu vandus enam mitte kunagi tagasi minna.

Linnakest läbib jõgi, mis seal ennast läbi aastate vabasurma viinud naiste tõttu on omandanud kurjakuulutava maine. Selles Drowning Pooli nime kandvas jões on oma lõpu leidnud ka Julesi õde, kellele jõgi oli muutunud suisa kinnisideeks. Julesi – kellele väikelinna tagasipöördumine toob tagasi ammused soovimatud mälestused – ainus soov on võimalikult kiiresti koju tagasi pöörduda. Kuid mida teha Neli teismelise ja küllaltki mässumeelse tütrega? Ja miks tundub Julesile üha rohkem, et õde siiski ei tapnud ennast ise?

„Vete sügavuses“ toimub pinge kerimine tasapisi läbi erinevate tegelaste ja nende lugude jälgimise. Raamatu teises pooles on aga jõutud sündmuste „harjale“ ja järgneb kiire laskumine, mis järjest keriva põnevuse, üllatuslike süžeepöörete ja veelgi üllatavama lõpuga ei valmista Paula Hawkinsi fännidele sugugi pettumust.

Varem eesti keeles ilmunud:

„Tüdruk rongis“

Paullina Simons. „Vaskratsanik. 1. osa: Leningrad“ (Varrak, 2014)

444 lk

Simonsi  „Vaskratsanik“ on romaan, mis paneb lugeja meenutama oma esimest armastust koos kõige selle juurde kuuluva hea ja halvaga. Mis oleks aga ühele armastusromaanide naudisklejale veel paremaks lugemisvaraks kui raamat, mis räägib keelatud armastusest?

Kõik eelnev on tõsi, kuid sellegi poolest pole tegu pelgalt armastusromaaniga. Armastusel on Simonsi kirja pandud loos küll keskne koht, kuid oluline on siiski see, kuidas peavad kahe noore inimese vaevu tärgata jõudnud tunded vastu millelegi nii koledale kui seda on sõda?

„Vaskratsanik“ jutustab loo noorukese Tatjana ja sõdurist Aleksandri armastusest sõjast haaratud Nõukogude Liidus. Juba romaani alguses asetatakse lugeja sündmuste keskele, mida toob endaga kaasa päev, mil Saksamaa tungis kallale Nõukogude Liidule. Just kui saatuse nöögina tutvuvad ka Tatjana ja Aleksander sel samal saatuslikul päeval. Peale sõja saab noortele takistuseks ka Tatjanale kallis vanem õde, kelle südame võitis Aleksander esimesena ja kellele Tatjana ei soovi mingil juhul haiget teha.

Kuigi armastus on romaanis kesksel kohal, pole sõda sinna sisse kirjutatud pelgalt taustalooks. Sõda puudutab kõiki tegelasi ja vormib neid nii, et nad leiaksid eneses jõu sõja poolt jalge alla trambitud maailmas edasi elada. Nii areneb ka Tatjana tegelaskuju raamatu vältel noorest elutundmatust tütarlapsest vapraks naiseks, kellele perekond ja armastus on kõige olulisemad, juhtugu mis tahes.

Romaanile lisab traagilisust ja muudab veelgi kaasahaaravamaks see, et Simons kirjeldab sõjaaegset elu Tatjana kodulinnas blokaadiaegses Leningradis, elu, mis sõja edenedes üha tumedamaid toone võtab. Kui lugeja varasemalt Leningradi blokaadist kuigi palju teadmisi ei oma, annavad „Vaskratsaniku“ esimeses raamatus toimuvad sündmused toimunust ülevaate, mis oma kohutavuses jätab lugeja mõtisklema ka tükiks ajaks pärast raamatu käestpanemist. Kuigi armastuse osa raamatus on väljamõeldis, pole seda siiski Teise maailmasõja asetleidmine ja Leningradi blokaad, mis kustutas nii paljude inimeste eluküünlad.

„Vaskratsaniku“ teised osad:

„Vaskratsanik. Teine raamat: Kuldne uks“

„Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika.“

„Tatjana ja Aleksander. Teine raamat. Püha risti sild.“

James Bowen. „Tänavakass Bob“ (Ajakirjade Kirjastus, 2014)

236 lk

Armsast kaanepildist hoolimata pole sugugi tegu lasteraamatuga, kuid kahtlemata võiksid ja ehk koguni peaksid seda raamatut lugema ka lapsed. Võttes arvesse, et igal aastal leiab aset häirivalt palju loomade väärkohtlemist, mõjuks James Boweni  lugu ehk nii mõnelegi arenevale inimhingele soojalt ja mõtlemapanevalt kinnitades seda, mida kindlasti enamik niigi teavad – loomad on võrratud ja neid tuleb hoida ning armastada!

 „Tänavakass Bob“ on tõestisündinud lugu sellest, kuidas elu viis oma eluga ummikusse jooksnud James Boweni kokku tema elukoha koridoris ruuge kassiga, kellest ootamatult ei saanud mitte ainult mehe parim sõber, vaid ka tema elupäästja.

Tänavamuusikuna elatist teeniv ja narkosõltuvusest paranev James oli harjunud, et ainus, kellele elus loota, on ta ise. Olles oma perekonnast võõrdunud ja vaeveldes narkosõltuvusega, oli Jamesi elu tasapisi üha rohkem viltu vedanud. Sellegi poolest ei lubanud Jamesi – kes ise vaevu ots otsaga kokku tuli – südametunnistus jätta silmnähtavalt abi vajavat tänavakassi abita. Mees võttis kõutsi enda hoole alla ja andis talle nimeks Bob. Nii said Bobist ja Jamesist teineteise elupäästjad. Lahutamatud sõbrad paelusid ka teiste inimeste tähelepanu ning mees ja kass, kellest inimesed muidu tähelepanu pööramata mööda kõndisid, on nüüdseks üle maailma tuntud. „Tänavakass Bobist“ on valminud koguni film ja peagi jõuab kinolinadele ka Boweni teise raamatu ekraniseering.

Jamesi ei päästnud mitte tänu Bobile omandatud tuntus, vaid nendevaheline sügav sõprus, mis pani meest enda ja eelkõige Bobi heaolu eest pingutama. James ei võtnud Bobi kui kodulooma, vaid kui kaaslast, kelle intelligentsusele ja suursugusele mees nii mitmeidki kordi ka raamatus tähelepanu osutab. Leidnud tänu Bobile taas elurõõmu, tundis James, et ainuõige tänu Bobile oleks muuta ta surematuks läbi raamatu, mis nende südamlikke seiklusi kirjeldab.

Kahjuks pole Bobi enam meie seas, kuid James Bowenil on õigus – Bob on surematu läbi tema kirjutatud raamatute ja nende põhjal valminud filmide, mis on pakkunud rõõmu ja andnud lootust paljudele inimestele üle maailma.

 James Boweni sulest on eesti keeles ilmud veel:

„Bobi maailm“

„Kingitus Bobilt“

Septembrikuu lugemissoovitus

 

Enno Tammer. „Ilon Wikland. Elu pildid“ (Tammerraamat, 2017)

336 lk

Selle aasta 5. veebruaril sai 90-aastaseks eesti päritolu rootsi kunstnik ja illustraator Ilon Wikland, kes on paljudele tuttav  tänu armastatud lastekirjaniku Astrid Lindgreni raamatuid ehtivatele illustratsioonidele. Vähesed on siiski tuttavad Wiklandi kaasahaarava elukäiguga.

Lapsepõlves oli Iloni sagedaseks kaaslaseks üksindustunne, mida aitas leevendada lapse armastus loomade vastu. Ka vanemate armastusest jäi Ilonile vajaka. Oma emale-isale tundus ta olevat vaid tülinaks ja nii saadeti tüdruk jalust ära Haapsallu vanaema juurde. Elu vanaema juures tõi Iloni ellu päikese, kuid vastleitud õnn jäi Teise maailmasõja puhkemise tõttu üürikeseks. Ilon oli sunnitud  kodumaalt lahkuma ja rajama uue elu Rootsis.

Enno Tammeri kirjutatud raamat „Ilon Wikland. Elu pildid“ on oma olemuselt just selline, nagu pealkiri viitab: Tammer, kelle jaoks Wikland on kujunenud aastate jooksul heaks sõbraks, on armastatud illustraatori elust andnud ülevaate just läbi (elu)piltide. Ka Ilon ise on öelnud, et mäletab oma elu piltidena ning seega annavad selle raamatu sõnadega  „joonistatud“ tekstipildid Ilon Wiklandi elukäigust mitmekülgse ülevaate.

Raamat on jaotatud Iloni elu erinevaid etappe kirjeldavateks piltideks. Mahukas teos on huvitavaks lugemisvaraks kõigile just iseäranis oma huvitava lähenemisviisi poolest. Lisaks tekstipiltidele täiendavad ja aitavad loetut mõista fotod Iloni elust ja naise enda joonistatud pildid, mis samuti ainest saanud Wiklandi lapsepõlvest.

Angela Marsons. „Vaikne karje“ (Pegasus, 2017)

400 lk

Kui Stourbridge’i poiste erakooli direktriss leitakse kägistatuna, saab alguse jõhkrate mõrvade laine, mida asub lahendama keerulise minevikuga vaneminspektor Kim Stone. Lahendatav juhtum hakkab Kimi eriti lähedalt puudutama siis, kui endisest lastekodust leitakse inimjäänused, mis toovad endaga kaasa mitmeid süngeid saladusi ning meenutusi Kimi lapsepõlvest. Et õiglus jalule seada, peab naine olema valmis ka enda siiani värskete minevikuhaavade lahti rebimiseks.

Angela Marsonsi loodud vaneminspektor Kim Stone’i tegelaskuju lahendatavale juhtumile kaasaelamisel tuleb lugejal valmis olla teatud ebamugavustundeks, mida raamatus aset leidvad kohati õõvastavad sündmused võivad tekitada. Kuid mugavustsoonist väljumine on just see, mis teeb tavalisest raamatust ühe õige krimiromaani. Marsons suudab edukalt raamatu esimestel lehekülgedel alguse saanud pinget hoida kuni süüdlase tabamiseni ja juhtumi lahendamiseni. Mitmed süžeepöörded ei lase lugejal tõelise mõrvari isikut enne raamatu lõppu kindlaks teha, mis teeb „Vaiksest karjest“ krimiromaanide austajatele erilise maiuspala.

Kim Stone’i kujul on Marsons loonud keerulise iseloomuga peategelase, kelle õiglustunne ja kindlameelsus on raudsed.  Kimi tegelaskuju lahtimõtestamisele aitab kaasa ka peategelase ja tema alluvate omavaheliste suhete kujutamine, kuid ka tema minevikumeenutused, mis aitavad seda keerulist, kuid sümpaatset tegelaskuju mõista.

Kellele Kim Stone’i sarja esimene raamat muljet avaldab, saab tema teistele lahendavatele juhtumitele kaasa elada sarja teistes raamatutes.

Vaneminspektor Kim Stone’i sarja teised raamatud:

„Julmad mängud“

„Kadunud tüdrukud“

„Nukkude surmamäng“

„Veresidemed“

Louise Bagshawe. „Pikad moonid“ (Ersen, 2000)

336 lk

„Pikad moonid“ on lugu kahest noorest naisest, kes pärast esmakordset jahedat tutvumist ei oskaks oodatagi, et neist sõbrad võiksid saada. Nina ja Elizabeth on nii välimuselt kui ka ühiskonna staatustelt teineteise täielikud vastandid. Ometi avastavad need kaks ennast töötamas ühes ettevõttes. Palavast teineteise vihkamisest saab aga alguse ootamatu liit, sest on ju ütluski selline, et minu vaenlase vaenlane on minu sõber. Just ühine vaenlane toob kaks noort naist kokku ja alguse saab sõprus, mis annab mõlemale jõu meeste poolt juhitud maailmas oma unistused teoks teha.

Louise Bagshawe romaan “Pikad moonid” tegevustik leiab aset kaheksakümnendate aastate alguses, kus tööturul oodatakse naistelt endiselt tagasihoidlikkust ja tagaplaanile jäämist. Erineva taustaga, kuid võrdselt nutikad ning oma unistustele orienteeritud Nina ja Elizabeth otsustavad aga vastupidist  tõestada. Kumbki pole valmis leppima  neile ühiskonna poolt pealesurutud rolliga, mille kohaselt on naise ülesanne olla oma mehele seltskondlikuks ja mitte midagi nõudvaks kaaslaseks. Lisaks kangelannade elukäigu jälgimisele annab autor omapoolse ülevaate tolleaegsete farmaatsiatööstuste tööst ja esimeste arvutite kasutuselevõtust, mis aitab kaasa ajastutruu õhkkonna loomisele.

Kuigi romaanis on juttu ka armastusest, pole see siiski esikohal. Rõhk on asetatud kahe naise kujutamisele indiviididena ja hiljem liitlastena. Armastus ja mehed on miski, mida ei kujutata nende elus kõige olulisemal kohal olevana, vaid taustaloona, mis kinnitab lugejale veel kord, et uskudes endasse ja seades endale elusihte, mille nimel ollakse valmis vaeva nägema, on võimalik kõike saavutada.

Augustikuu lugemissoovitus

Kate Quinn. „Alice’i võrgustik“ (Eesti Raamat, 2018)

448 lk

Aasta 1947. Kaks aastat on möödunud laastavast Teisest maailmasõjast, millest maailm veel toibumas on, kuid Ameerika kolledžitüdrukul Charliel on oma „väike probleem“, mis ootab lahendamist – vallaline neiu ootab last, kelle ilmale toomine on nii tema enda kui ka tema vanemate jaoks mõeldamatu. Sellele lisaks on Charlie mõtetes pidevalt tema armastatud täditütar Rose, kes sõjaaegsel Prantsusmaal kaduma jäi. Hoolimata sellest, et ülejäänud perekond on veendunud Rose’i surmas, otsustab kindlameelne ja küllaltki isepäine Charlie St Clair minna Inglismaale, et järgneda juhtlõngale, mis võib tal aidata oma täditütre saatus välja selgitada. 

Aasta 1915.  Eve Gardineri ainsaks sooviks on anda oma panus vaid meestele mõeldud sõjas. Ometi saab naine ootamatu võimaluse omal moel sakslaste vastu võidelda, kui ta värvatakse Prantsusmaale spiooniks. Seal õpetab teda välja spioonide kuningannaks ristitud  ja Alice’i võrgustikuks kutsutava spioonide võrgustiku juht Lili.

Kolmkümmend aastat hiljem veedab sõja poolt räsitud hingega Eve oma päevi, otsides alkoholist abi oma deemonitega võitlemisel. Seda seni, kuni tema uksele koputab vastuseid nõudev noor ameeriklanna, kes tuletab Evele meelde, et ka tema elus on ammuseid vastuseta jäänud küsimusi. Koos asuvad kaks naist teekonnale läbi Prantsusmaa, et tõde välja selgitada.

Antud raamatut lugema hakates tuleb valmis olla, et selle käest panemine võib osutuda keeruliseks. Oskuslikult kirjutatud süžee, mis puhuti paneb naeratama, siis aga tegelastele siiralt kaasa tundma, haarab lugeja täielikult endasse.

Kuigi teos on ilukirjanduslik, annab see siiski realistliku ülevaate naisspioonide elust ja saatusest Esimese maailmasõja ajal. Ka Alice’i võrgustiku prantslannast juht on kunagi päriselt elanud inimene.

Ühelt poolt pakub raamat võimalust heita pilk, milline oli sõda nende naiste jaoks, kes selles otseselt osalesid, mistõttu on antud teos huvitavaks lugemiseks neile, keda sõjaajalugu külmaks ei jäta. Teisalt aga ei puudu raamatust ka armastus ja südamlikkus, mis nii mitmelgi korral lugejal endalgi südame põksuma paneb.

Kahe pealtnäha täiesti erineva naise lugu ühendavaks sillaks  on aga nende vahel tasapisi arenev teineteisemõistmine ja sõprus.

Robert Bryndza. „Tüdruk jääs“ (Pegasus, 2017)

384 lk

Londonis leitakse jää alt naise surnukeha. Juurdlust hakkab juhtima nutikas ja otsekohene peainspektor Erika Foster.

Tapetud noore naise elu  oli pealtnäha täiuslik, kuid  mõrvajuurdluse edenedes veenduvad Erika ja tema meeskond veatu pealispinna mõrasuses.  Kui politsei jõuab jälile veel kolme kolme naise tapmisele, kes leitakse Londoni eri paigust veest, ei peatu Erika Foster enne, kuni sadistlik sarimõrvar on tabatud. Sealjuures satub aga ohtu ka tema enda elu.

Kriminullide puhul on oluline, et lõpplahendus poleks etteaimatav. Õnneks ei pea Bryndza romaani puhul selle pärast muret tundma. Tegu on ühelt poolt n-ö lihtsa lugemisega, mis aga oma põnevuselementi hetkekski ei kaota ja paneb lugejat kannatamatult ootama mõrvari isiku paljastumist. Süžeed mitmekesistavaks lisandiks on suhted naise meeskonnaliikmetega ja  minevikusündmused, mis Erika  isiklikku elu tugevalt mõjutavad.

Antud raamat on Erika Fosteri sarja esimene ja sellele järgnevad veel viis osa, milles naine erinevaid mõrvajuhtumeid lahendab. Bryndza krimipõnevik on huvitavaks lugemiseks nii nais- kui meessoost krimikirjanduse austajatele.

Erika Fosteri sarja teised raamatud:

„Varitseja öös“

„Mustjas vesi“

„Viimane hingetõmme“

„Külm veri“

„Surmavad saladused“

Asta Kass. „Pahupidi puhkus“ (Eesti Raamat, 1983) 

126 lk

Ilmselt nii mõnegi lugeja nooruspõlve lemmikraamatuks on olnud just nimelt Asta Kassi lasteraamat „Pahupidi puhkus“. Sellegi poolest pakub raamat lugemislusti  ka täiskasvanutele. Just lusti, sest pole paremat omadussõna, et kirjeldada kokkuvõtvalt antud raamatu kohati lausa halenaljakat sisu ja loetu tekitatud emotsioone. 

„Pahupidi puhkus“ on lõbus lugu suveks maale vanaema juurde kutsutud kaksikutest õde-venda. Heleenest ja Markusest ning nende natuke ogarast vanavanaemast Roosimemmest, kelle kohale organiseeritud sõimeealiste laste seltskond pöörab peategelaste suvepuhkuse igas mõttes pahupidi. 

Sündmuste minajutustajaks on Markus, kelle kirjeldused niigi jaburatest sündmustest muudab veelgi värvikamaks poisi lõbus-irooniline jutustuslaad. Juhtumistele lisab vürtsi ülimalt tegus ja alati uute ideedega lagedale tulev Roosimemm.

„Pahupidi puhkust“ saab nimetada ajatuks raamatuks, mis pakub värvika lugemiselamuse igas vanuses lugejale.  Olgugi, et raamatu ilmumisest on omajagu aega möödas, leiavad Asta Kassi kirjutatuga ühise keele kõik, kelle suve lahutamatu osa on olnud suvevaheaja veetmine maal vanaema juures.

Vahva loo „kirsiks tordil“ on Edgar Valteri illustreeritud pildid.