Reede, 14. jaanuar 2022

Jaanuarikuu lugemissoovitus

 










Urve Tinnuri. „Õed“ (Canopus, 2019)

144 lk

 

Tuntud autori Urve Tinnuri „Õed“ on ladusalt kulgev ja kaasahaarav lugemine, kus eesti rahva jaoks keerulist ja valulikku ajalooperioodi  käsitletakse läbi kahe õe elukäigu kirjeldamise.

Romaani algus asetab lugeja inimesi pilgeni täis rongivagunisse, kus kaks õde, Reeni ja Õie, oma vähese varanatukese otsas loksudes lähenevate vene vägede eest Narvast põgenevad. On 1944. aasta kevadtalv ja Eesti, mis sõja-aastate jooksul on kui mängukann jagelevat laste vahel käest-kätte käinud, on langemas taas vene võimu alla. Paratamatusega vastakuti seatud õed on sunnitud koos paljude teistega kodulinnast evakueeruma, et otsida ajutist pelgupaika Virumaa kolkakülas elavalt onult. Kuid ajal, kui rahvas vaevu ots otsaga kokku tuleb, ei oota õdesid onu poolt just soe vastuvõtt ning naised teavad, et tegu on vaid ajutise lahendusega.

„Õed“ on kiirelt arenev ja viimase leheküljeni lugejat kaasakiskuv lugemine. Eesti rahva jaoks olulise ajalooperioodi kirjeldused mõjuvad huvitavalt nii vanemale kui ka nooremale lugejale. Esimese jaoks võib loetu nii mitmeidki mälestusi elustada, nooremaealisel lugejal aitab „Õed“ aga paremini mõista, milliseid eluvintsutusi nende esivanemad on üle elanud. Kuid ometi vajab elu ka siis elamist ja inimsuhted klaarimist, kui maailm on peapeale pööratud. Nii püüavad ka õed leida uues elus oma kohta. Sageli veeretab elu nende teele erinevaid takistusi, mis ka naiste omavahelisi suhteid kõvasti proovile panevad. Keerulistele inimsuhetele heidavad varju ka sõjajärgsed kolhoosiaastad, kus vintsutatud inimesi viimase vindini proovile pannakse.

Tinnuri „Õed“ on eluline romaan, kus lugeja saab jälle kord kinnitust tõsiasjale, et püüdes elada õigesti ja proovides sealjuures ka õnne leida, teevad kõik inimesed paratamatult vigu. Vahel toovad langetatud otsused kaasa traagilisi tagajärgi, kuid elus pole domineerivad ainult mustad ja valged toonid, mistõttu on sageli võimatu otsustada, kellele tegelikult, ja kas üldse, õigus kuulub.

 

„Õed“ järjeraamat:

„Rabasaar“











Alex Michaelides. „Vaikiv patsient“ (Pegasus, 2019)

352 lk

 

„Vaikiv patsient“ on Kreeka-Küprose-Inglise päritolu kirjaniku Alex Michaelidese esikromaan, mis  vaevu ilmuda jõudnuna troonis juba erinevate edetabelite tipus. Ka Eesti lugejad võtsid teose soojalt vastu ja nii mitmedki on romaani raamatupoe lehekülgedel viie tärni vääriliseks hinnanud. Tõepoolest on tegu põnevikuga, mis läbiloetuna seab järgmiste lugemist ootavate põnevusromaanide suhtes lati küllaltki kõrgele, pakkudes heale põnevikule vääriliselt parajas koguses närvikõdi, segadust ja ootusärevust võimaliku lõpptulemuse osas.

Andekas kunstnik Alicia Berenson on oma abikaasa Gabrieliga õnnelikus abielus. Selle tunnistuseks ka raamatu esimesed leheküljed, kus on ära toodud katkend naise päevikust, milles ta nimetab meest oma elu armastuseks. Ühel õhtul aga tulistab Alicia oma armastatud abikaasat viis korda näkku ja ei räägi pärast seda enam sõnagi. Koletu veretöö ja ilmselgete vaimsete probleemide tagajärel satub naine psühhiaatriahaiglasse, kus kuue pikka aasta vältel püüavad erinevad arstid ja terapeudid teda rääkima panna, kuid ebaõnnestunult. Seda päevani, mil psühhoterapeut Theo Faber, kes Alicia loost ja seda ümbritsevast salapärast lummatuna, samas haiglas tööle asub. Theo on veendunud, et just temal õnnestub naine uuesti rääkima saada ja seega tõde tolle saatusliku õhtu kohta välja selgitada. Mida rohkem Theo Aliciaga raviseansse läbi viib ja tema lähedastega vestleb, mõistab mees, et Alicia juhtumi juures on asju, mis omavahel sugugi ei klapi. Kuid kas Theo, kes endagi minevikutaaka endiselt turjal kannab ja selle raskuse all selga sirgena üritab hoida, suudab tõe välja selgitada ilma, et teda ennast Alicia ja temaga juhtunu hullusesse kaasa ei tõmmataks?

„Vaikiva patsiendi“ puhul ei tule karta, et tõde liiga vara ennast paista laseb. Pigem tekib loo edenedes rohkem vastust ootavaid küsimusi. Lahendusele just kui lähemale, kuid siiski põnevust üles kerida aitab ka vaikiva Alicia päevik, mida ta enne oma abikaasa tapmist täitis ja mille sissekannetest saab selgeks, et naise abielus ja suhetes teistega oli varjatud külgi. Küsimusi tekitab ja omal moel häirivalt mõjub ka minategelase Theo kinnisidee mõõtmeid võttev pühendumus Alicia juhtumi uurimisel, mis paneb teda üha rohkem üle piiride astuma ja seeläbi oma enda heaolu õõnestama.

Olles üks viimastel aastatel ilmunud parimaid põnevikke, on antud romaan kahtlemata iga põnevike ja trillerite austaja kohustuslik lugemispala.

 

Alex Michaelidese sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Neidised“












Cath Crowley. „Sõnad sügavas sinises“ (Rahva Raamat, 2019)

320 lk

 

„See on lugu armastusest. See on lugu raamatute armastamisest.“

Cath Crowley „Sõnad sügavas sinises“ on südamlik ja mõtlema panev noorteraamat, mis endas peituvate elutõdede ja kaunite tsitaatidega sobib lugemiseks ka veidi vanemale lugejale. Oma elujaatava ja optimistliku sisuga erineb antud raamat mitmetest teistest noorteromaanidest, mis sageli oma raske sisu poolest võivad rusuvana mõjuda. Ka Crowley teoses on ühe peategelase, Racheli, elus juhtunud midagi, millega ükski noor inimene kokku puutuma ei peaks -  neiu on kaotanud oma venna. Tõsisest temaatikat hoolimata annab „Sõnad sügavas sinises“ lugejale lootust, et ümbritsedes ennast armastatud inimestega, armistuvad viimaks ka kõige sügavamad hingehaavad.

Harjumuspäraste „noortekate“  seast tõstab raamatut esile seegi, et raamatutel ja sõnadel on teoses väga oluline koht. Keskseks sündmuste toimumise kohakski on kasutatud raamatute kauplus, millel nimeks Ulguvate Raamatute pood. Ka romaani kaanepilti ja vahelehti illustreerivad pildid raamatutest. Kuid Ulguvate Raamatute pood pole nagu iga teine – selles poes on Kirjade Kogu ehk raamatupoe osas, kus raamatuid võib lugeda, kuid mitte koju viia. Küll aga võivad kliendid raamatus ringe ümber tõmmata sõnadele või lausetele, mis neid millegi poolest kõnetavad. Kirjade Kogu teeb aga eriliseks see, et külastajad jätavad võõrastele raamatute vahele kirju.

Aastaid tagasi, vahetult enne ärakolimist, tegi seda ka Rachel, kes oli armunud oma parimasse sõpra Henry Jonesi. Vastust neiu oma kirjale aga ei saanudki. Kolm aastat hiljem on Rachel linnas tagasi ja sunnitud töötama samas raamatupoes ei kellegi muu kui Henry kõrval. Racheli elus vahepealse aja jooksul juhtunu on teda aga muutnud ja viimane asi, mida tüdruk soovib, on töötada koos inimesega, kes tema südame murdis. Lihtne pole ka Henryl, kelle vanemad neile kuuluva ja nende koduks oleva raamatupoe maha müüa tahavad. Just töö raamatupoes ja Kirjade Kogu on see, mis aitavad kahel endisel sõbral taas tee teineteise juurde leida.

„Sõnad sügavas sinises“ on pärjatud ka „Hea noorteraamat 2020“ tiitliga.


Kolmapäev, 15. detsember 2021

Detsembrikuu lugemissoovitus

 









Catherine Gaskin. „Suursaadiku naised. I-II raamat“ (Varrak, 1995)

278 lk (I osa)


Ühe oma aja populaarseima iiri-austraalia kirjaniku Catherine Gaskini 1995. aastal kahe raamatuna ilmunud teos  „Suursaadiku naised“ on kaasahaarav lugu kahe perekonna põimunud elusaatustest.

1930. aasta Londonis kohtuvad pargis juhuslikult kaks noort lapseootel naist. Lesknaine Ginny Clayton on mõjuka Ameerika perekonna liige, Dena Penrose on aga pärit vanast ja auväärsest inglise suguvõsast ning abielus inglise diplomaadi lord Camborne’iga. Erineva taustaga naiste juhuslikust kohtumisest tärkab pikki aastaid kestev sõprus, mida erinevad eluraskused ja pöördelise tähendusega ajaloosündmused, kaasa arvatud Teine maailmasõda, tugevalt proovile panevad. Siis aga juhtub midagi, mille tulemusel peavad Dena ja Ginny perekonnad ühiselt hakkama hoolitsema orvuks jäänud tütarlapse eest, kes muudab oma uue perekonna elu – nii nagu nemad temagi oma – jäädavalt.

„Suursaadiku naised“ võimaldab läbi aastate ja erinevate põnevate ajalooperioodide jälgida kahe perekonna elukäiku koos  inimeseks olemisega paratamatult kaasnevate võitude ja kaotustega. Kuigi armastusel selle erinevate esinemisvormidega on teoses oluline koht, on lisaks tegu kuulumisest ja inimeseks olemisest rääkiva looga, mis oma elulisusega paneb peategelastele kaasa elama ja ka kaasa tundma.

Juba ligi kolmkümmend aastat tagasi eesti keeles ilmunud romaan pakub lugemiselamust ka praegusele lugejale ning miks mitte haarata raamat tutvuse värskendamiseks uuesti kätte ka siis, kui see juba kunagi loetud on.










S.K. Tremayne. „Tulelaps“ (Pegasus, 2017)

328 lk

 

Lugejate seas oma debüütromaaniga „Külmakaksikud“ kiirelt populaarsust kogunud ja pseudonüümi S.K. Tremayne’i alt kirjutava autori sulest ilmunud teos „Tulelaps“, on sobilik lugemispala müsteeriumite ja närvikõdi austajatele. Oma kõhedust tekitava sisuga paneb  „Tulelaps“ lugejat võimaliku lõpplahenduse osas üha uusi küsimusi esitama. Nii nagu peategelane, tunneb ka lugeja ebakindlust ja kahtlust iga tegelase ja tema motiivide suhtes. Tegelikult tekitab sündmuste üha müstilisem areng umbusku ka peategelase enda suhtes. Põnevikule kohaselt mõjub teose tegelik lõpp just parajal määral ootamatult ja rabavalt.  

Äsja abiellunud ja oma värskesse abikaasasse Davidisse kõrvuni armunud Rachel kolib Londonist Cornwalli mehe uhkesse ja suurusugusesse  majja nimega Carnhallow House, kus seni üksinda elanud naist tõotab ees oodata unistuste elu – rikkus, armastus ja abikaasa õrnahingeline poeg Jamie. Idüll hakkab aga järk-järgult murenema, kui Jamie ühtäkki väidab, et tema surnud ema on hakanud ennast pojale ilmutama. Esialgu loodab Rachel, et kasupoja veider käitumine on leinava ja traumeeritud lapse viis ema surmaga toime tulla, kuid kui täiuslikuna tunduvas majas hakkab üha enam veidraid seiku juhtuma, aimab Rachel halba. Aimdusest saab reaalne hirm, kui poisi kummalised tulevikku puudutavad väited hakkavad täide minema. Ka perfektsena tundunud abikaasa David suhtub poja muutunud käitumisse tõrksalt, mis tekitab Rachelis ebakindlust ka oma mehe suhtes. Kuidas suhtuda aga võõraspoja süngesse ennustusse, et naine on jõuludeks surnud?

S.K. Tremayne’i sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Külmakaksikud“

„Tõde tõuseb, vesi kaob“

„Assistent“









Olivia Saar. „Eesti jõulumuinasjutte. Kuu ja tähed kuusepuul“ (TEA Kirjastus, 2007)

96 lk

 

Mis sobiks veel paremini südamesse jõulusoojust tooma ja jõulude-eelset ootusaega mõnusalt sisustama, kui Olivia Saare koostatud muinasjutukogumik „Eesti jõulumuinasjutte. Kuu ja tähed kuusepuul“. Kuigi lugejal võib tekkida ekslik arvamus, et muinasjutud ja iseäranis jõulumuinasjutud, on mõeldud vaid lastele, kutsub raamatu kaunis kaanepilt kogumiku järele haarama igas vanuses lugejaid, kes jõule armastavad.

Kogumik sisaldab kuutteist erinevat jõulumuinasjuttu, mis on kirjutatud tuntud ja armastatud Eesti kirjanike poolt. Teiste seas on jõululood kirja pannud Aidi Vallik, Lehte Hainsalu, Heljo Mänd, Heiki Vilep jt. Jõulumaagiat täis raamatust saab lugeda hajameelsest jõuluvanast, kes aasta tähtsaimal ööl äärepealt laste juurde hiljaks jäi; samuti tuleb juttu kõige laisemast päkapikust; rauast valmistatud piparkookidest ja paljudest teistest vahvatest ja südant soojendavatest jõulutegelastest ja nendega juhtunud sündmustest. Toredaid jõululugusid kaunistavad Priit Rea lummavad illustratsioonid, mis „mustadelgi“ jõuludel hinge ehedat jõulurõõmu toovad. Muinasjutud sobivad nii lastele lugemiseks või ettelugemiseks, kuid kahtlemata ka täiskasvanutele, kes heldimusega tagasi oma lapsepõlveaegsete jõulude peale mõeldaa saavad, et jõulutunne nüüdki endas taas üles leida.


Laupäev, 13. november 2021

Novembrikuu lugemissoovitus

 



Matt Haig. „Kesköö raamatukogu“ (Varrak, 2021)

312 lk

 

Nora Seed on kolmekümnendates naine, kes tunneb, et seni elatud elu koos kõigi kaasnevate äparduste ja nendest tulenevate kahetsustega, muutub talumatult rõhuvaks. Naine tunneb, et on nii ennast kui kõiki teisi oma elus alt vedanud ning sellest teadmisest tingitud masendus viib Norat üha enam lähemale meeleheitlikule soovile leida lõpuks ometi rahu. 

Kui kätte jõuab saatuslik päev, mil üks ebaõnnestumine teise järel Norale kinnitab, et tema elu  ja ta ise on väärtusetud, otsustab õnnetu naine asjale punkti panna ja oma elu lõpetada. Nora suureks üllatuseks ei leiagi ta oodatud rahu, vaid elu ja surma piiril asuva paiga, mida kutsutakse kesköö raamatukoguks. Selles kummalises ja unenäolises kohas ootab naist keegi, keda ta kunagi tundis ja armsaks pidas. Keegi kes pakub Norale erakordset võimalust oma elu muuta. Raamatukogule

kohaselt on lõputud riiulid tulvil raamatuid, kuid tegu pole sugugi juturaamatutega. Need erilised raamatud annavad Norale võimaluse proovida lõputuid variante teistest eludest, mis oleksid võinud reaalsuseks saada, kui naine oleks langetanud teistsuguseid otsuseid. Nora, kelle elu on saatnud järjest süvenev kahetsus- ja üksindustunne, saab kesköö raamatukogus „elada“ kõiki neid elusid, millest ta seni oma otsuste tulemusel loobunud oli. Nora võtab endale võimatuna näiva eesmärgi – leida täiuslik elu, mille juurde pidama jääda ja mis erinevalt tema praegusest elust, ta õnnelikuks teeks. Sealjuures ei tohi Nora aga unustada, et kesköö raamatukogu pole igavene ja jäädes liialt kauaks täiuslikku elu otsima, võib ta kõigest hoopis ilma jääda.

Kirjanik Matt Haig pakub „Kesköö raamatukogu“ näol lugejale mõtlemapaneva ja huvitava lugemiselamuse. Kuid lisaks sellele pakub Nora lugu lugejale lootust ja teadmist, et elu on täis piiramatuid võimalusi. Elu võib vahel halastamatult kaikaid kodaratesse loopida, seades usu parema tuleviku olemasolusse kahtluse alla, kuid  meeles tuleks pidada, et just järgmise elukäänaku taga võib paista kauaoodatud päike.












Sebastian Fitzek. „Hingemurdja“ (Eesti Raamat, 2021)

246 lk


Saksa edukaimate psühholoogiliste põnevike autor Sebastian Fitzeki „Hingemurdja“ on lugejaile tõeline maiuspala, mis õigele põnevikule kohaselt kerib lehekülg lehekülje haaval pinge särisevalt kõrgeks. Sellegi poolest nõuavad raamatu esimesed peatükid loetule keskendumist, et sündmuste arenguga sammu pidada. Põhjuseks kaks paralleelselt jooksvat süžeeliini, millest üks kujutab tänapäeva, kus peategelasteks eakas professor ja tundmatus katses osalevad üliõpilased. Teine, ja ühtlasi peamine, süžeeliin kujutab aga minevikku, kus sündmuste toimumise kohaks on luksuslik ja eraldatud psühhiaatriakliinik. Lugemist ei tasu aga pooleli jätta, sest järk-järgult saavad kõik põletavad küsimused vastused.

Hingemurdja on salapärane ja kardetud kurjategija, kes röövib ilma mingisuguse selge mustrita naisi, kes küll lõpuks elusana leitakse, kuid kellega midagi siiski kohutavalt valesti on. Naised jäeti ellu ja neid ei vägistatud ega haavatud, kuid pärast Hingemurdja käest pääsemist, oleksid nad justkui oma kehasse elusalt maetud, võimetuna ennast liigutama või rääkima, sarnanedes pigem elusale laibale kui tervele inimesele. Siis aga hakkavad  ühes psühhiaatriahaiglas aset leidma hirmutavad sündmused, mis kinnitavad kohutavat tõde – Hingemurdja on sihikule võtnud uued ohvrid ja seda psühhiaatriahaiglas viibivate inimeste näol. Olukorra teeb lugejaile põnevamaks seegi, et enne Hingemurdja rünnakule asumist, saab alguse lumetorm, mis vaimuhaigla muust maailmast ära lõikab ja seega ka lootuse pääsemisele loo tegelastelt ära võtab. Teose peategelaseks on kliiniku üks värskemaid meeskliente, kes ei mäleta midagi ei endast ega oma minevikust. Kui aga inimesed tema ümber surema hakkavad ja kurjategija ka tema sihikule võtab, peab mees endalt küsima, milline on tema seos Hingemurdjaga. 

Sebastian Fitzeki sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Terapeut“

„Ära lõigatud“












Lauren McLaughlin. „Saada pilte“ (Postimees Kirjastus, 2021)

432 lk


„Tüdrukud on poistest tugevamad. Võib-olla ei jää neil muud üle.“

Lauren McLaughlini noorteromaan „Saada pilte“, millel on ka  “Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab!” märgis, puudutab probleemseid teemasid, mis tänapäeva peadpööritavalt kiiresti arenevas piiramatute võimalustega „nutimaailmas“ vägagi aktuaalsed on. Võimalus vaid paari näpuliigutusega oma eraelu kõigiga jagada, võib noori suurde ohtu seada. Alati päevakohane ja vajalik on ka noortepidudel osalemisega seotud ohtudest rääkimine. Raamatutes ja filmides sageli suurte ning lahedatena kujutatud peod  peidavad endas sageli varjukülgi, millele osutamise McLauglin ongi eesmärgiks võtnud.

Kui Jonesville’i keskkooli saabub uus tüdruk Suze Tilman, püüab ta oma isikupärase välimuse ja natuuriga nii mõnegi uue koolikaaslase tähelepanu. Nii jääb tüdruk silma ka sõbrannade triole – Nikkile, Anile ja Lydiale – keda kõik koolis teavad kui ühtehoidvaid, kuid uhke olekuga sõbrannade punti. Tüdrukud leiavad ruttu ühise keele ja värsketest sõbrannadest saab lahutamatu kamp, kes lubavad alati üksteise eest seista ja endid ka pidudel pealetükkivate poiste eest kaitsta. Kui aga ühel sellisel peol leiavad  sõbrannad silmist kadunud Suze’i apaatsena ja pealtnäha purjuspäi kooli eliitmaadleja – kuid ühtlasi ka suurima ahistaja – Tarkin Shaw seltskonnast, saavad tüdrukud aru, et midagi on väga valesti. Mida peaks olema Suze’il pistmist Nikki poolt palavalt vihatud Tarkiniga? Olukord võtab üha absurdsemad mõõtmed, kui Tarkin väidab ühtäkki, et tema ja Suze on suhtes. Kõige kummalisem on aga see, et Suze ei vaidle sellele väitele vastu.

„Saada pilte“ on silmiavav noorteromaan, mis avab lugejale pidudel toimuda võiva pahupoole, heites pilgu seksuaalse ahistamise ning küberkiusamise valusatele, kuid üha enam käsitlemist vajavatele teemadele. „Saada pilte“ paneb lugejat endale tunnistama, et koletised ei ela ainult fantaasiaraamatutes- ja filmides, vaid sageli meie endi keskel, võides kanda populaarsuse ja hea maine eksitavat maski.

Üllatavate süžeekäikudega noorteromaan suudab tõsiseid teemasid käsitleda ilma, et need rusuvalt mõjuksid. Teos on lugemiseks sobilik vanemale kooliastmele.


Reede, 8. oktoober 2021

Oktoobrikuu lugemissoovitus

 









Lia Louis. „Kallis Emmie Blue“ (Rahva Raamat, 2021)

352 lk

Ühel päeval, aastaid tagasi, lasi teismeline Emmie Blue kooliõuel lendu punase õhupalli oma nime ja aadressiga. Imekombel maandus pall Prantsusmaa rannal, kust selle leidis Lucas Moreau nimeline poiss. Lucas otsustab Emmiega ühendust võtta ja alguse saab aastaid kestev lahutamatu sõprus.

Neliteist aastat hiljem istub Emmie, kes on oma parimasse sõpra lootusetult armunud, Lucase vastas restoranilauas, oodates ja lootes kogu hingest, et mees tunneb  sama ja teeb oma tunded lõpuks avalikuks. Emmie on veendunud, et nad on Lucasega kokku loodud ja on vaid aja küsimus, kui mees seda ka ise taipab. Kui Lucas teeb aga teatavaks tegeliku põhjuse, miks ta Emmie õhtusöögile kutsus, variseb naise maailm kokku – kõik, millesse Emmie uskus, lüüakse uppi ja naine peab endalt küsima, mis saab tema elust siis, kui mees, keda ta aastaid oodanud on, polegi ehk talle mõeldud?

„Kallis Emmie Blue“ on südamlik lugu sõprusest ja õhkõrnast piirist, mis seda armastusest lahutab. Humoorikate seikadega pikitud, käsitleb „Kallis Emmie Blue“ lisaks romantilisele armastusele ka  inimeseks olemisele omast kuulumissoovi – olla osa perekonnas ja olla hoitud ning armastatud. Teismelisena elas Emmie üle traumeeriva kogemuse, mis viis noore neiu murdumise äärele. Ka Emmie elust puuduv isafiguur ja ükskõikne ema andsid oma „panuse“, et Emmiest sirguks ebakindel ja elus ettevaatlikult edasi kulgev naine. End üdini üksikuna tundes, leiab Emmie Lucases lisaks parimale sõbrale ka pereliikme, keda usaldada ja kellele toetuda.

„Kallis Emmie Blue“ paneb lugeja peategelasele kaasa elama ja põnevusega ootama, mis saatusel naisele järgmisena varuks on. Mõtisklemata ei saa jätta ka küsimuse üle, kas ettemääratusel on elus ja armastuses oma koht või on iga inimene ise oma õnne sepp…











Yann Martel. „Pii elu“ (Pegasus, 2012)

360 lk

Peategelane Pii Patel on india poiss, kelle elus on jumalal väga eriline koht. Kuid Pii ei leia, et truu peaks olema vaid ühele usundile, sest oma tõde esindavad neist kõik – nii tema enda rahvuse usk – hinduism – kui ka kristlus ja islam. Oma teistsuguse lähenemise poolest usule, saab Pii nii mitmegi kõõrdpilgu osaliseks, sest teistel on poissi raske mõista. Edasised sündmused panevad aga noormehe usu tõeliselt proovile.

Kui Pii loomaaia juhatajast isa ja tema ülejäänud perekond võtavad vastu otsuse koos loomaaialoomadega Jaapani kaubalaeval Indiast Põhja-Ameerikasse emigreeruda, juhtub midagi kohutavat – laev satub tormi kätte ja läheb põhja. Ainsa ellujäänud inimesena peab Pii alustab karmi võitlust ellujäämise nimel. Poisil õnnestub päästepaati ronida, mida tal tuleb paraku jagada hüääni, orangutani, haavatud sebra ja bengali tiigriga. Aja jooksul tapab tiiger ellujäänud loomad, kuid jätab Pii ellu. Noormees peab kasutama ülimat leidlikkust ja rakendama oma teadmisi loomadest, et kitsukeses paadis, kust kuhugi põgeneda pole, ellu jääda. Kuid ellujäämise nimel võitleb ka tiiger, kelle ainsaks kõhutäieks kesk ääretut ookeani, saab olla vaid üks 16-aastane poiss.

„Pii elu“ on harukordne lugu inimese suhestumisest looduse ja eluga. Lisaks eksistentsiaalsetele küsimustele, mida „Pii elus“ käsitletakse, teeb raamatu põnevaks ka sündmustik ise – kas Pii ja tiiger pääsevad? Kuna jõuab kätte hetk, kui näljane ja lõksus tiiger annab instinktidele järele ja poissi ründab? Autor suudab läbi peategelase paeluvalt kirjeldada metsikute loomade käitumist ja olemust ning inimese suhet nendega.

Raamatu põhjal on 2012. aastal valminud ka neli Oscarit võitnud samanimeline film!











Johanna-Iisebel Järvelill. „Sõõm metsaõhku. Metsalood“ (Metsalugu, 2021)

120 lk


Johanna-Iisebel Järvelille „Sõõm metsaõhku“ on väga omanäoline raamat, mis tänapäeva nutiseadmetest haaratud maailmas on lausa hädavajalik, et aidata lapsi tuua tagasi loodusesse või nagu autor ise on öelnud – looduse tagasi laste juurde.

Endas 46 lühikest jutukest sisaldav raamat viib lugeja lummavasse loodusesse. Tegu pole pelgalt juturaamatuga, vaid raamatuga, mis nõuab oma lugejalt aja mahavõtmist ja enda tunnete ja tundmuste tähele panemist. Raamatu eesmärgiks on panna loodusest võõrdunud lapsi ümbritsevale uue pilguga vaatama, nägema selles midagi erakordset ja elusat ning mõistma ühtlasi, et inimene – sealjuures lugeja ise – on osa loodusest. Seda eesmärki aitavad täita erinevad metsalood, mis asetavad lugeja otse loetu keskele, pannes ta nägema ja tundma kõike seda, millest autor kirjutab. Nii saab lugeja võimaluse olla näiteks suur ja väärikas tammepuu või kaval kõhutäidet otsiv rebane. Näitlejanna ja ema Saara Pius nimetab raamatus sisalduvaid jutukesi imelisteks maandajateks ja koguni teraapilisteks. 

Raamatut kaunistab enam kui 50 imelist illustratsiooni, mis pakuvad elamusi ja silmailu kõige pisematest kõige vanemateni. „Sõõm metsaõhku“ on sobilik ja ehk isegi vajalik lugeda ka tänapäeva kiirest elutempost hõivatud vanemal, sest loetu aitab meeltel puhata ja mõtetel looduseradadele rändama minna.

Eestikeelse raamatuga on kaasas ka audioraamat, mida loeb Janek Sarapson.




Kolmapäev, 8. september 2021

Septembrikuu lugemissoovitus

 










Catherine Cookson. „Klaasneitsi“ (Varrak, 2011)

365 lk

Catherine Cooksoni „Klaasneitsi“, mille sündmustik toimub Edwardi-aegsel Inglismaal, jutustab loo kõrgklassi kuuluvast Annabellast, kelle lapsepõlv on olnud küll privilegeeritud, kuid karmilt rutiinne ja üksildane. Naiivsevõitu tütarlaps, kelle lapsepõlv on seni möödunud vaid teineteisest eemaldunud vanemate ja võimsa maamaja teenijaskonna seltsis, ei tea midagi elust väljaspool isale kuuluvaid valdusi. Kui Annabella isa palkab hobustega töötama noore teenri Manuel Mendoza, saab erinevatest maailmadest pärit lapse ja noormehe vahel alguse iselaadi sõprus. Manuel hakkab Annabella kujunemisel mängima olulist rolli, avades tüdruku silmi sellele reaalsusele, millest neiul seni aimugi pole olnud. Kui aga Annabella saab 17-aastaseks, saab ta teada vapustava tõe oma mineviku ja tegeliku päritolu kohta. Kogu Annabella senine elu variseb kokku ja nii langetab ta meeleheitliku otsuse oma lapsepõlvekodust põgeneda. Seni vaid kõrgseltskonnaeluga harjunud noor naine, peab nüüd ise hakkama saama ja elu tegelikku karmust omal nahal tundma õppima.

Catherine Cookson on kirjanik, kelle raamatute loodud maailm haarab lugeja kiiresti endasse.  „Klaasneitsi“ võimaldab lugejal jälgida peategelase kasvamist lapsest nooreks naiseks, mis omakorda aitab kangelannat paremini tundma õppida ja elada temaga juhtuvale kaasa. Oma tegelaste käsitlemisel ei unusta Cookson inimeseks olemisega kaasas käivaid pahesid. Keegi tegelastest pole veatu, nagu on see ka päris elus, ja nii on omad negatiivsed küljed ka Annabellal. Naiseks sirgumise ja täiskasvanuks saamise käigus langetab Annabella erinevaid otsuseid, mis ei too alati kaasa kõige paremaid tulemusi. Eluvõõras neiu peab õppima laveerima ka tunnete keerulisel maastikul. Just sellised inimlikud nüansid ja inimsuhete kaasahaarav kirjeldamine, seejuures paraja annuse pinget üleval hoidva romantikaga, on põhjuseks, miks Cooksoni raamatud üle maailma niivõrd populaarsed on.

 

Catherine Cooksoni sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Tiibadeta lind“

„Ikaldus

„Puhas kui liilia“

„Eluase“

Hamiltoni triloogia

Mallenite triloogia










Taylor Adams. „Pääsu pole“ (Pegasus, 2018)

304 lk

Noor kunstitudeng Darby Thorne asub õhtul enne jõululaupäeva teele Utah’sse oma raskelt haiget ema külastama. Poolel teel jääb aga Darby koos autoga metsiku lumetormi kätte ning taipab oma meelehärmiks, et teekonna jätkamine on võimatu. Naise õnneks jõuab ta maanteeäärse külastuskeskuseni, kus loodab tormi mööda saata, et hommikul teed jätkata. Esialgne kergendus saab aga tagasilöögi, kui Darby avastab, et tegu on väikese ja armetu välimusega hoonega, kust võimalik vaid kahtlase kvaliteediga kohvi saada ja kus ees ootavad juba neli võhivõõrast inimest. Püüdes selles jumalast hüljatud paigas mobiililevi leida, on Darby sunnitud tagasi välja tormi kätte minema. Parklas liikudes avastab Darby enda õuduseks ühest seal seisvast kaubikust puuri lukustatud väikese tüdruku. Edasi peab naine vastu võtma rea kaalutletud otsuseid, sest lisaks võõra lapse elule, on ohus ka tema enda elu. Kes aga neljast võõrast on nii jõletu teo taga? Kelle poole abi saamiseks pöörduda, kui väljas möllab torm, abi kutsumiseks helistada ei saa ja ainus, kelle süütuses saab Darby sada protsenti kindel, on ta ise?

Taylor Adams on ameerika kirjanik ja filmilavastaja. Filmilavastajalikkus lööb välja ka antud teose puhul. Pole sugugi keeruline manada lugedes silme ette filmina jooksvat sündmustikku, mis lõpplahenduse suunas liikudes üha rohkem pinget üles krutib. „Pääsu pole“ sobib hästi nende põnevike austajatele, kellele meeldib koos peategelasega sündmuste arengud jälgida ja kaasa mõistatada, kes on tegelik pahalane. Põnevik, milles tõde pea viimse leheküljeni saladuses hoitakse, on just selline raamat, mis oma lugejat hiliste öötundideni üleval hoiab.










Tomi Kontio. „Koer nimega kass“ (Päike ja Pilv, 2021)

40 lk

Oma põlvkonna hinnatuima ja kiidetuima Soome luuletaja ja kirjaniku sulest ilmunud lasteraamat „Koer nimega kass“ jutustab loo koerast, kellele ema paneb nimeks Kass, sest kassid on iseseisvad ja iseseisvaks peab saama ka loo peategelane, kui ema ta maha jätab. Koer nimega Kass tunneb ennast aga hoopis tõrjutu ja üksildasena. Ringi rännates jõuab Kass linna, kus kohtub kodutu mehega nimega Nugis. Kuigi Kassi ema hoiatas teda inimeste eest, mõistab Kass, et ka Nugis on sama üksildane kui tema ja koos teevad nad sellele üksildusele lõpu. Kass ei ole enam üksildane segavereline krants, vaid koer, kes õpib usaldama.

Kaunite illustratsioonidega raamat koos sügavamõttelise sisuga, on südamlikult aus. Autor on kirjutanud raamatu neist, keda ühiskond eelistaks mitte näha, veel vähem nendega kokku puutuda. Ometi õpetab kodutu krants ja joodikust kodutu mees lugejale nii mõndagi sõpruse olulisusest ja julgusest, mida nõuab kellegi usaldamine. Siiski mõistavad mees nimega Nugis ja koer nimega Kass, et teineteist usaldades on neil paljugi võita.

Raamat on sobilik vanematele ja lastele ühiselt lugemiseks. Et kirjaniku kaunite mõtete sisu ja loo sügavus lapsele arusaadavam oleks,  võib tekkida vajadus, et lapsevanem loetut väikesele lugejale põhjalikumalt lahti selgitaks.

Tomi Kontio sulest on eesti keeles ilmunud veel:

"Luugiga lehm"


Neljapäev, 5. august 2021

Augustikuu lugemissoovitus

 










David Nicholls. „Üks päev“ (Varrak, 2011)

421 lk

 

David Nichollsi raamat „Üks päev“ on üheaegselt naljakas ja nukker lugu kahe vastandliku inimese vahel tärkavast, vapralt takistusi ületavast ja aastatega vormuvast armastusest.

Emma ja Dexteri tutvus saab alguse ülikooli lõpuõhtul. Olles üksteise täielikud vastandid ja alustades oma elus uut põnevat peatükki, näib mõlemale noorele loomulik, et tegu on vaid üheöösuhtega, mille järel kumbki oma teed läheb. Saatuse tahtel läheb aga nii, et Emma ja Dexteri omapärane sõprus jääb kestma ja seda järgmiseks kahekümneks aastaks. Igal aastal, ühel ja samal kuupäeval, leiavad Emma ja Dexter taas tee teineteise juurde kas läbi kohtumiste, kirjavahetuse või telefonikõnede. Saades aastate möödudes vanemaks ja puutudes kokku elu erinevate tahkudega – millest mõned toovad endaga kaasa naeru, teised aga pisaraid – kasvab kahe noore sõprus armastuseks, mis paraku sagedamini valu kui rõõmu toob.

„Üks päev“ on peategelaste suureks kasvamise lugu koos sellega kaasneva ilu ja valuga. Eneseteostamise vajadus ja igatsus armastuse järele on teemad, millega oskab pea igaüks mingil eluetapil samastuda. Emma ja Dexteri lugu näitab, kuidas elu ja sellega kaasnevad kaotused inimest muudavad ja millised on need omadused ja põhitõed, millele suudetakse oma arenguteel truuks jääda. Kuidas seda teha aga nii, et armastatud inimene haiget ei saaks?  

„Üks päev“ pole tavaline etteaimatava lõpuga armastusromaan. Armastus on vaid üks süžeeliinidest, millele lisaks on käsitletud täiskasvanuks saamise ja enese tundmaõppimise valulikke külgi.

Menukist on valminud ka samanimeline film, milles peaosades mängivad Anne Hathaway ja Jim Sturgess.











Phoebe Morgan. „Tüdruk naabermajast“ (Rahva Raamat, 2020)

318 lk

 

Jane Goodwin on täiuslik abikaasa, kolme lapse ema ja kogukonna alustugi. Naine on suurt vaeva näinud veatu imago loomiseks ja seetõttu ei oskaks keegi aimatagi, et ka Goodwinide peres, nagu igas teiseski perekonnas, on omad saladused, mille ilmsiks tulekut Jane iga hinna eest ära püüab hoida. Kui vaikses Ashdoni väikelinnas mõrvatakse Jane’i naabritüdruk, 16-aastane Clare Edwards, mõistab naine, et ohus on ka tema enda perekonna heaolu.

Jane’il on kõik olemas – arstina töötav abikaasa Jack, kelle järele ümbruskonna naised õhkavad, kolm eeskujulikku last ning selle kõigega koos käiv laitmatu maine. Kui naabermajas elav perekond – pereema Rachel koos uue abikaasa Ianiga – saavad traagilise uudise Racheli tütre Clare’i mõrvast, variseb nende maailm kokku. Vapustatud saab ka terve Ashdoni linnake ning alguse saab palavikuline uurimine, et selgitada välja noore tüdruku mõrva tegelikud asjaolud ja mis peamine – mõrva sooritanud inimene. Niigi purunenud pere mõraneb veelgi, kui Clare’i kasuisa Iani asjade seast leitakse tüdruku mobiil ja mõrvakahtlus mehele langeb. Millised olid Clare’i ja tema kasuisa suhted tegelikult ja miks on nende naabrile Jane Goodwinile oluline, et inimesed tema vanema poja Harry tunnetest oma naabritüdruku vastu teada ei saaks? Olukorra muudab Jane’i jaoks hullemaks seegi, kui naine avastab, et Clare käis vahetult enne oma surma naise abikaasa Jacki juures vastuvõtul ja seega oli mees viimane, kes Clare’i enne tema surma nägi.

„Tüdruk naabermajast“ peategelastel on kõigil omad valgust kartvad saladused, mis raamatu edenedes lahti rulluvad. Küsimus on aga selles, kelle saladused on niivõrd õudsed, et nende avalikuks tulemine lõppeks mõrvasüüdistusega? Kolme eri tegelase vaatepunktist jutustatud romaan hoiab tõe osavalt peidus kuni viimaste peatükkideni. Raamatu lõpp on aga mitmelgi moel jahmatav ja ei valmista lugejale pettumust.                             











Laura Evisalu. „Juhused“ (Tänapäev, 2021)

172 lk

Laura Evisalu „Juhused“ räägib 15-aastasest Rainist, kel on potentsiaali teha ujumises suurt karjääri, kuid poisi elu lööb peapeale armumine endast kümme aastat vanemasse naisesse.

Ujumises tipus troonivat Raini hakkab pidev vanemate-, õpetajate- ja ka sõprade poolne survestamine  häirima ja see tekitab poisis trotsliku soovi ennast lõdvaks lasta. Kui  Raini kooli tuleb oma tööst telemajas rääkima 25-aastane Sirel, armub poiss võluvasse naisesse ülepeakaela ära. Raini endagi imestuseks näitab ka Sirel tema vastu huvi üles ja alguse saab peadpööritav suhe, mis seab Raini senised prioriteedid küsimärgi all. Sirel aga kisub poissi üha rohkem enda maailma, kust ei puudu rohked pidutsemised ja ka narkootikumid.

„Juhused“ märgiti ära ka kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse keskuse 2020. aasta noorteromaanivõistlusel. Tegu on kerge lugemisvaraga, mis oma mahult sobib ka neile noortele, kes satuvad lugema pigem harva ja eelistavad raamatut, mis kulgeks kiiresti, kuid huvitavalt.


Esmaspäev, 14. juuni 2021

Juunikuu lugemissoovitus

 











Winston Graham. „Poldark: Ross Poldark“ (Varrak, 2016)

392 lk

 

„Poldarki“ ajalooliste romaanide sari, mida eesti keeles on praeguseks ilmunud kokku üheksa osa, on üle maailma populaarne. Eestis alles mõned aastad tagasi ilmuma hakanud sari ilmus originaalkeeles juba 1945. aastal. Ammusest ilmumisajast hoolimata on teoses käsitletud elulised teemad lugejat paeluvad.

„Poldarki“ sarja esimeses osas naaseb nimitegelane Ross Poldark pärast Ameerika iseseisvussõjas sõdimist tagasi Inglismaale. Sõjas napilt ellu jäänud Ross ootab kannatamatult oma armastatu Elizabethiga taaskohtumist. Koju jõudnud meest tabab aga üks ebameeldiv üllatus teise järel. Rossi isa on surnud ja mehe kodu on enda võimusesse ja lagastada võtnud maja joodikutest teenijad. Elizabeth on aga mehe äraoleku ajal kihlunud Rossi onupojaga. Armastatud naisest ilma jäänud, peab Ross leidma endale uue eesmärgi, et eluga otsast alata. Ühel päeval kohtub mees laadal tagakiusatud ja räsitud välimusega tütarlapse Demelzaga.  Ross astub veel lapseohtu ja sõjakavõitu tüdruku eest välja ning viib ta oma koju teenijaks, mis paneb kulmu kergitama nii mõnegi seltskonnategelase  ja ka Rossi enda pere.

„Poldarki“ raamatusari on oma ajaloolise sündmustiku ja inimsuhete realistliku kirjeldamise poolest  kaasahaarav lugemine, mis avab lugejale tolle ajastu elu ja kombeid. Seda võib pidada ka arenguromaaniks – lugeja saab jälgida Demelza arengut matslikust ja sõnakast plikast nooreks naiseks, kes paratamatult kistakse armukolmnurka ja kes sellele lisaks peab taluma kõrgseltskonna vildakaid pilke.

Raamatusarja rohked osad pakuvad lugemismõnu tükiks ajaks! Sarja esimeste osade põhja on valminud ka populaarne sari.

 

„Poldarki“ raamatusarja teised osad:

„Demelza“

„Jeremy Poldark“

„Warleggan“

„Must kuu“

„Neli luike“

„Kuri hoovus“

 „Võõras merelt“

„Möldritants“




Riley Sager. „Minu viimane vale“ (Rahva Raamat, 2020)

432 lk

 

Emma Davis läks 13- aastaselt suvelaagrisse paika nimega Ööbikulaager. Seal sõbrunes neiu kolme endast vanema tüdrukuga – Viviani, Natalie ja Allisoniga – kelle seltskonda kuulumist end üksikuna tundev Emma ihkas. Ühel ööl kaovad aga Emma sõbrannad laagrist jäljetult. Viisteist aastat hiljem ei tea keegi endiselt, mis tüdrukutega juhtus. Juhtunu on jätnud Emmale sügava jälje, mistõttu peidab Emma tüdrukuid, keda ta ei suuda unustada, oma maalidesse, teades vaid ise, et nad seal on. Naise maalid jäävad silma ka Ööbikulaagri rajajale, kes võtab Emmaga ühendust ja kutsub ta taasavatud laagrisse maaliõpetajaks. Emma näeb ettepanekus võimalust välja uurida, mis tema sõbrannadega aastaid tagasi tegelikult juhtus. Taas laagris olles hakkab Emma aga tundma, et midagi on viltu ja et nii mõnelgi inimesel on midagi varjata. Ehk isegi midagi sellist, mille jälile jõudmine võis põhjustada aastaid tagasi ka kolme tüdruku õhku haihtumise…

„Minu viimane vale“ on üks neist põnevikest, mis suudab pinget üleval hoida kuni raamatu lõpuni. Lugeja võib püüda lõppu ette aimata, kuid üllatavad süžeepöörded ja tegelaste omavahelised keerukad suhted tekitavad vaid segadust juurde. Autor annab peenelt mõista juba teose alguses, et milleski ei saa kindel olla. Nii paneb ka peategelase Emma Davise minevik kahtlema, kas tema nägemus juhtunust on ikka tõene. Ka raamatu pealkiri tekitab sisu edenedes skeptilisust – kui ausad raamatu tegelased tegelikult on ja kas tõde kaalub vale üles?

Lugemiselamuse teeb mõnusaks ka Sageri ladus jutustamisviis, mis kulgeb oma loomulikku rada pidi ja ei jäta pingutatud muljet. „Minu viimane vale“ on raamat, mida on raske käest panna enne, kui lõpplahendus on teada, seega on tegu teosega, mis väärib lugemist!












W. Bruce Cameron. „Koera elu mõte“ (Pegasus, 2017)

288 lk

 

„Koera elu mõte“ on nii iga tõelise loomasõbra maiuspala. Mis oleks toredam kui raamat, mille peategelaseks on koer, kelle pilgu läbi ka kogu lugu jutustatud on. Kuid kõik, kes on vaadanud loomadest filme või lugenud raamatuid teavad, et sellised lood toovad varem või hiljem ka pisara silma. Nii on ka W. Bruce Cameroni teoses „Koera elu mõte“, kus lugeja leiab ennast ootamatult tunnete karussellilt – kord avastab ta ennast pisarateni naermas ja juba järgmisel kurbusest nutmas, et siis järgmisel hetkel jälle naerda.

„Koera elu mõte“ on südamlik ja humoorikas lugu koerast, kes läbi mitmete taassündide otsib vastust küsimusele, mille üle inimesedki – küllap terve inimkonna eksisteerimise aja – pead on murdnud: mis on elu mõte? Koer Bailey üks elu viib ta kokku 8-aastase Ethaniga. Alguse saab soe ja katkematu sõprus, mis toob koera ja tema poisi teele lõputuid vahvaid seiklusi. Paraku saab ka see elu Bailey jaoks otsa ja tema otsirännakud jätkuvad järgmises elus. Nii tekib koerakeses küsimus, kas ta üldse leiab kunagi oma elu eesmärgi.

Cameroni „Koera elu mõte“ on vapustav raamat, mis liigutab hingepõhjani nii oma siiralt naljakate juhtumistega kui ka inimese ja looma vahelise sõpruse ilu kirjeldamisega. Läbi koera pilgu avatakse lugejale ka inimsuhete nüansse ja sügavusi. Cameron kinnitab oma teosega seda, mida me kõik sisimas niigi teame, aga kipume unustama – armastus on surematu.

Raamatu põhjal on valminud ka samanimeline film!

 

„Koera elu mõte“ teised osad:

„Koera teekond“

„Koera lubadus“

 W. Bruce Cameroni sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Koera kodutee“