Novembrikuu lugemissoovitus

 

Jojo Moyes. „Tähtede jagaja“ (Rahva Raamat, 2022)

448 lk

 

Inglanna Alice Wright tunneb, et vanemate pealesurutud ootused lämmatavad teda. On 1930. aastate lõpp ja ühiskonnas on naisterahval kindel roll, millest kinni pidada. Alice ei tunne sellest teadmisest rahulolu ning kui naine tutvub jõuka ameeriklase Bennett Van Cleve’iga usub ta, et elu võib teha kauaigatsetud kannapöörde. Lootustele vastuoksa leiab vastabiellunud Alice ennast Baileyville’i nimelisest linnakesest, kus ta ennast sugugi koduselt ei tunne. Linnaelanikud vaatavad väljastpoolt tulnud naisele kõõrdi, Bennetti isa ei pea oma miniat poja vääriliseks ning Alice’i armastatud abikaasa väldib oma noorikut iga hinna eest. Pettunud, et abielu ja kodumaalt lahkumine ei toonud tema ellu oodatud romantikat ja põnevust, haarab Alice varmalt kinni võimalusest liituda ratsaraamatukoguga.

Raamatukogu eesotsas on kohalike poolt tõrjutud mässumeelne Margery, kes paljude inimeste – iseäranis meeste – meelehärmiks ühiskonnanormidest suurt ei hooli. Alguses on Margery skeptiline peene inglise proua suhtes, kes tema arust vaid igavuse peletamiseks raamatukoguga ühineda soovib. Koos töötades mõistavad naised, et mõlemas on peidus rohkemat, kui esmapilgul paistab. Ratsaraamatukoguga liituvad ka Izzy, Beth ja Sophia ning nii saavad viiest naisest sõbrad, kes ühise eesmärgi nimel on valmis kõigele ja kõigile vapralt vastu astuma. Naised peavad leidma endas julguse oma tõekspidamiste eest seista, sest paraku on neidki, kes ratsaraamatukogu üllast ettevõtmist heaks ei kiida. Kaigaste kodaratesse loopimisse annab tubli panuse ka Alice’i äi, kes ei salli silmaotsaski, et minia on liitunud sellise skandaalse ettevõtmisega.

Mägedes hobustel raamatute laialikandmine nõuab südikatelt naistelt kõva pealehakkamist. Ratsaraamatukogu töö teevad keeruliseks ka kohalikud, kes seavad raamatukogu vajalikkuse kahtluse alla ja selle kestmajäämist õõnestavad. Viisik peab mängu panema oma nutikuse ja veenmisoskuse, et skeptilisi inimesi veenda lugemise ja seejuures raamatukogu olulisuses. Uue hingamise leidnud Alice peab aga ümber mõtestama kõik, mida ta seni sõpruse ja armastuse kohta teadnud on.

Tõestisündinud ainesel põhinev ajalooline romaan pakub südamlikku ja nauditavat lugemiskogemust. Põnevust lisavad ka ootamatud juhtumised, mis loo kangelasi vintsutavad ja neid proovile panevad.

Alex North. „Varjusõber“ (Pegasus, 2021)

336 lk

 

Paul Adams pole üle kahekümne aasta kodulinna külastanud. Kui teistele inimestele seostuvad kodu ja lapsepõlvega ilusad mälestused, tekitab minevikule mõtlemine mehele judinaid. Kui Paul oli teismeline, juhtus midagi niivõrd kohutavat, millest mees täielikult toibuda ei suutnudki. Pauli sõber James tapeti jõhkralt nende kahe klassikaaslase poolt. Üks mõrvaritest saadi kätte, kuid kamba ninameest Charliet ei leitudki üles.

Kui Pauli eakas ema ootamatult haiglasse satub, on mees sunnitud tagasi koju pöörduma. Ema külastades ütleb aga naine midagi sellist, mis Paulis rahutust tekitab – mehe endises kodus peitvat end keegi, kes tema ema jälgis. Ja nüüd tundub see „keegi“ silma peal hoidvat ka Paulil. Kui kunagisele mõrvale sarnasel viisil tapetakse veel keegi, on Paul sunnitu tõdema, et mineviku eest ei saa ennast igavesti peita ning tõe väljaselgitamine võib osutuda elu ja surma küsimuseks. Kas tõesti on Charlie tagasi, et nüüd ka Paul tappa või tegutseb linnakeses kurjategija, kes aastaid tagasi sooritatud mõrva matkib?

2019. aastal ilmus Alex Northi pseudonüümi all kirjutava autori sulest ülimenukas põnevusromaan „Sosinamees“. Sama kaasahaaravalt ja närvekõditavalt kõhedalt mõjub ka „Varjusõber“, mis taas kord paneb lugeja endalt küsima, kust jookseb piir loomuliku ja üleloomuliku vahel. Alex Northi „Varjusõber“ on suurepärane valik neile, kes armastavad tempokaid kananahka ihule toovaid põnevikke.

Oktoobrikuu lugemissoovitus

 

V.E. Schwab. „Addie LaRue nähtamatu elu“ (Rahva Raamat, 2023)

592 lk

 

On aasta 1714 ja prantslanna Adeline LaRue ihkab rohkemat, kui elul talle pakkuda on. Tütarlapse vanemate järeleandmatu soov on panna tüdruk mehele. Addie teab, et abielu mehega, keda ta ei armasta ja talle laste sünnitamine, aheldab neiu igaveseks pisikese Prantsuse kolkaküla külge. Kuid Addie usub, et maailmal on talle rohkem pakkuda ja nii unistab ta kodust lahkumisest. Teades, et vanemate soovile ta vastu ei saa, põgeneb Addie metsa, kus suures meeleheites jumalate poole palvetab. Nii unustab neiu ühe olulise tõe – pärast pimeduse saabumist peab oma palvetega ettevaatlik olema, sest jumalaid, kes pärast päevavalguse hääbumist vastavad, tuleb karta.

Peagu astub varjudest välja noormees, kes nimetab ennast Luciks ja pakub Addiele väljapääsu, mille ainsaks tasuks noore naise hing. Kui Addie mõistab oma faustiliku tehingu tegelikku tähendust – elada igavesti, kuid ilma, et keegi tema lähedastest teda enam mäletaks – põgeneb naine kodukülast, et leida rahulolu maailmas rändamisest. Paraku taipab neiu peagi, et omandatud kogemustel, teadmistel ja elamustel pole tõelist väärtust, kui pole kedagi, kellega seda jagada. Sest sõlmitud tehingu suurimaks varjuküljeks on tõik, et kõik inimesed, kellega Addie oma pika elu jooksul kohtub, unustavad ta niipea, kui selja pööravad.

Addie leiab oma üksinduses teatavat leevendust kord aastas, kui saabub tehingu aastapäev. Siis ilmub Luc taas välja, et veenda Addiet tema elu haletsusväärsuses, mille ainus leevendus oleks oma hingest lõplikult loobuda. Luci ärrituseks vastab naine talle aga igal aastal eitavalt. Nii mööduvad sajandid, mille jooksul elab Addie erinevaid elusid ja on tunnistajaks pöördelistele ajaloosündmustele. Addie armastab elada ja ta on seda teinud hästi, kuid üksindusest enim piinab naist, et selle võrratu maailma jaoks teda just kui ei eksisteeri. Siiski on Addie leidnud viise julma needust üle kavaldada ja endast sel viisil maailma jälg jätta. Kolmsada aastat pärast tehingu sõlmimist satub naine raamatupoodi, kus juhtub midagi, mida pole juhtunud sajandeid – sealne töötaja mäletab tema nime.

Julie Clark. „Viimane lend“ (Tänapäev, 2021)

336 lk

 

Claire Cooki elu täiuslikkuses ei julgeks keegi kahelda: tema abikaasa on tähtsa poliitilise dünastia perepoeg, neile kuulub kaunis maja Manhattanil ja teda ümbritseb luksus, millesarnasest oskaks mõni vaid und näha. Claire, erinevalt kõrvalseisjatest, teab aga tegelikku valgust kartvat tõde. Härrasmeheliku pealispinna all on tema abikaasa manipuleeriv ja vägivaldne mees ning Claire teab, et vajadus senine elu seljataha jätta pole enam valiku-, vaid elu ja surma küsimus. Naine on teadlik, et tema abikaasa ei taluks alandust, mida nende lahkuminek põhjustaks ja nii peab Claire välja mõtlema vettpidava plaani, et ennast igaveseks Cookide perekonnast lahutada. Lootuskiir paistab siis, kui ta kohtub lennujaamas Evaga, kelle elu tundub olevat sama kohutav. Meeleheitliku otsuse tulemusena vahetavad naised omavahel lennupiletid – Claire lendab Evana Oaklandi ja Eva Claire’ina Puerto Ricosse. Pärast maandumist vajab Claire kohta, kus end abikaasa eest varjata ning parim paik selleks näib olevat Eva kodu – keegi ei oskaks teda sealt otsida. Mõne aja pärast avastab naine, et Eva ei pruugigi olla see, kellena ennast paista lasi ja ühtäkki tunneb Claire, et on vihma käest räästa alla sattunud.

Elu pole Evat hellitanud. Üks vale otsus katkestas naise paljulubavad ülikooliõpingud ja tõi petliku päästerõnga näol tema teele inimesed, kes talle tööd pakkusid. Eva tööandjad aga nalja ei mõista ning naine teab, et kui ta midagi ette ei võta, võivad tema tööandjad soovida temast vabaneda. Kui Eva kohtab lennujaamas silmnähtavalt hirmunud ja meeleheitel Claire’i, usub naine, et nende plaan on lollikindel – keegi ei oskaks oodata, et lennule astub võõras naine ning maandudes saavad mõlemad jälgi jätmata kaduda.

Siis aga kukub Eva lennuk alla…

Septembrikuu lugemissoovitus

 

Sara Goodman Confino. „Armastusest sõprade vastu“ (Ersen, 2022)

336 lk

Lily Weiss on vaimukas 32-aastane naine, kes oma ema suureks meelehärmiks on aga endiselt vallaline. Naine ise sellest suurt numbrit ei tee, kuid kui tema nooremad õde ja vend teatavad üheaegselt abieluplaanidest, millele lisanduvad veel ka Lily kolme sõbranna teated peatsest abiellumisest, hakkab naine kahtlema, kas tema jaoks leidubki seda õiget. Sõbrad peavad Lilyt aga lojaalseks ja heaks sõbrannaks, mis on ka põhjuseks, miks viis pruuti paluvad teda enda pulmadesse pruutneitsiks.

Hirm üüratute kulutuste ees, mida pruutneitsiks olemine nõuab, pole võrreldav emotsionaalse lõivuga, mida nõuab ühel pruutneitsil viies pulmas osalemine. Tujukate pruutide narrusteni küündivate soovidega on niigi raske rinda pista, kuid kui Lily peab võitlema ka pruutide kohutavate sõbrannadega, tunneb naine, et tema kannatuste karikas on täis saamas.

Hoolimata sellest, et Lily oma sõpru ja perekonda palavalt armastab ja nende nimel kõigeks valmis on, ei mahu talle  pähe, kuidas pulmade korraldamine võib talle kallid inimesed täiesti ogaraks muuta. Vajadusest oma hirmudest, ärritusest ja pruutneitsiks olemise jaburusest kirjutada, sünnib anonüümne blogi „Pruudimaania“, kus Lily teravmeelselt vaimukates postitustes kõik oma tõelised tunded välja elab. Ta kirjutab hirmust kahaneva pangaarve ees, kapriissete pruutide lõpututest nõudmistest ja sellest, kuivõrd ebamugavalt ta end kõige selle keskel tunneb. Paraku on teada, et anonüümsus on internetis kaheldava väärtusega mõiste ja ühel hetkel on paratamatu, et üha populaarsemaks muutuv blogi koos oma tegeliku autoriga päevavalgele kistakse…

„Armastusest sõprade vastu“ on humoorikas lugu ühe naise lojaalsusest sõpradele ja sellest, millistesse koomiliselt jaburatesse olukordadesse see teda asetab. Lily loo läbi saab lugeja heita pilgu ka Ameerika pulmakorraldusse, mis Eesti kommetest mitmeski mõttes erineb. Pruutneitsina lasub Lilyl kohustus osaleda lõpututes kleidiproovides, korraldada viis tüdrukute õhtut, reisida pulmas osalemiseks välismaale ja sealjuures peab ta olema valmis ka kõige selle eest ise maksma. Kuidas mõjub järjest suurenev kohustuste koorem aga tema ja talle kallite inimeste suhetele?

Lucinda Berry. „Täiuslik laps“ (Rahva Raamat, 2021)

400 lk

 

Psühholoogiline põnevik „Täiuslik laps“ jutustab kõhedust tekitava loo abielupaarist, kelle suurim unistus on saada laps. Paraku on kirurgist Christopher ja meditsiiniõest Hannah aastaid tagajärjetult püüdnud loomulikul teel lapsevanemateks saada. Mõlemad tunnevad, et nende muidu täiuslikust elust ja täisväärtuslikuks perekonnaks olemisest on puudu vaid nende ühine laps. Siis aga tuuakse haiglasse, kus Christopher ja Hannah töötavad, hüljatuna ringiekslev selgete väärkohtlemise tunnustega laps. Kogu haiglat šokeerib väikese Janie-nimelise tüdruku juhtum, mille järjest selguvad õõvastavad üksikasjad toovad päevavalgele, et tüdruku lapsepõlv on olnud täis julmust. Paratamatult on toimunu jätnud Janiele oma jäljed – olgugi, et tegu on kuueaastase lapsega, on ta nii vaimselt kui sotsiaalselt oma arengutasemelt maas.

Ainuke inimene, kellega tüdruk on võimeline sidet looma, on Christopher, kes lapsesse jäägitult kiindub. Hoolimata Hannah’ kõhklustest, veenab mees Hannah’t Janiet adopteerima. Värsked lapsevanemad teavad, et Janie paranemise teekond saab olema pikk ja vaevaline, kuid nad ei oska arvatagi, kui sügavalt on lapse psüühika tegelikult kahjustatud. Sellegi poolest ei anna Christopher alla, kuid Hannah, kellel on keeruline Janiega sidet luua, tunneb üha rohkem, et otsus laps nende juurde võtta, oli suur viga. Hannah’le tundub, et Janie manipuleerib Christopheriga ja üritab meelega nende vahele kiilu lüüa. Kui Janie käitumine muutub järjest hirmutavamaks, mõistab naine, et tema suurimad hirmud on tõeks saamas.

Dr Lucinda Berry on traumapsühholoog ja lapsepõlvetraumade uurija. Tõsiasi, mis kahtlemata lisab romaanile usutavust ja muudab lugemiselamuse veelgi kõhedamaks. Berry kasutab oma töökogemust oma kirjutistes osavalt ära, näidates lugejale inimpsüühika koledaimaid külgi. Autor paneb lugejat mõtisklema selle üle, mis on kurjus ja kuidas toime tulla mõttega, et pealtnäha süütu laps võib olla psühhopaat.

 

 

Maikuu lugemissoovitus

 

Kelly Rimmer. „Kui ma su kaotasin“ (Ersen, 2017)

328 lk

 

Leo ja Molly tunnevad teineteist juba lapsepõlvest saadik – Leo oli Molly vanema venna parim sõber. Aastaid pärast venna surma võtab Molly mehega ühendust, et uurida venna surma asjaolusid lähemalt. Algselt ebamugavast kohtumisest saab alguse sõprus, mis nende kahe vahel säriseva pinge all armastuseks kujuneb. Tõsiasi, mis paneb mõlemat siiralt imestama, sest Leo ja Molly ei saaks üksteisest rohkem erineda – Leo on mustanahaline keerulise lapsepõlvega, end ise üles töötanud mees, kes armastab adrenaliini ja töötab sõjakorrespondendina eluohtlikes sõjapiirkondades. Molly seevastu on rikaste vanemate järeltulija, kes sündinud hõbelusikas suus ja näinud terve oma senise elu vaeva, et oma võimukale isale meele järele olla. Erinevustest hoolimata otsustavad Leo ja Molly abielluda. Abielu algus on paljutõotav ja üheskoos tunnevad vastabiellunud, et on võitmatud. Paratamatult saab esialgne lumm aga murtud, kui Leo kirg oma töö suhtes hakkab tema kooselu Mollyga tugevalt mõjutama. Kui Molly ja Leo abielukriis on jõudnud haripunkti, juhtub mehega tööülesannete täitmisel raske õnnetus, millest Leo vaevu eluga pääseb ja mille tagajärjel mees mälu kaotab. Kui Molly kiirustab Leo juurde, et aidata tal õnnetusest taastuda, armuvad teineteisest kaugenenud abikaasad taas, kuid naine teab, et ühel hetkel Leo mälu taastub ja siis seisavad nad vastamisi valusa tõega, mis taasleitud hapra armastuse hävitada võib.

On tavapärane, et armastusromaan lõpeb peategelaste abieluga, mis kestab „õnnelikult kuni elu lõpuni“. „Kui ma su kaotasin“ on emotsionaalne ja mõtlemapanev lugu kahe inimese vahelisest suhtest, mis järgneb abielule ja muretule mesinädalate perioodile. Raamat on pilguheit abielu ja armastuse olemusele mõlema tegelase vaatevinklist.  Kas probleemid ja üksteisele haiget tegemine tähendab, et armastus pole tõeline? Kuidas pühenduda abielule ja abikaasale, kaotamata seejuures iseennast? Nendele küsimustele vastab autor läbi Molly ja Leo armastusloo, mis oma aususe ja siirusega lugejat paratamatult puudutab.

Norma Khouri. „Kaotatud au. Armastus ja surm tänapäeva Jordaanias“ (Sinisukk, 2003)

192 lk

 

„Kaotatud au“ kuulub naiste traagilistest elusaatustest rääkivate valgete raamatute sarja. Teose autor Norma Khouri jutustab tõestisündinud kurva loo oma parimast sõbrannast Daliast. Norma ja Dalia kasvasid üles Jordaania pealinnas Ammanis. Sündinud tüdrukuna, oli Dalia ja Norma saatus juba ette kindlaks määratud – alluda kõhklematult oma pere meestele, abielluda isa poolt valitud moslemist mehega ja sünnitada talle lapsi. Dalia ja Norma pole aga tüüpilised moslemineiud, kes pimesi ja nurisemata oma isade ja vendade käske täidavad. Leidlikud sõbrannad otsivad ikka ja jälle viise, kuidas erineda ja endale natuke rohkem vabadust nõutada. Nii õnnestub noortel naistel oma perekondi veenda, et saada luba avada ühine juuksurisalong. Võimalus tööl käia pakub Daliale ja Normale raasukesi paljuigatsetud vabadusest. Hoolimata sellest, et Dalia vend naisi tööl pingsalt valvab, õnnestub sõbrannadel „varastada“ omavahel olemise hetki, et rääkida teineteisele oma unistustest ja avaldada lootust elada kunagi kusagil mujal teistsugust elu.  

Ühel päeval astub salongi sisse noor sõjaväelane Michael, kel tekib Daliaga koheselt side. Oma eludega riskides kasutavad tüdrukud kavalust, et Dalia saaks võimaluse oma armastatuga kohtuda. Olgugi, et Dalia ja Michaeli suhe on puhtalt platooniline, on naise jaoks äärmiselt ohtlik isegi Michaeliga rääkida, sest vallaline naine, kel pole saatjaks meespereliiget ei tohi võõra meesterahva seltsis viibida. Lootuse saada perekonnalt luba abiellumiseks nullib seegi, et Michael on katoliku usku. Moslemist neiul on karmilt keelatud teisest usust mehega lävida, veel vähem abielluda. Keelust üleastumine lõppeks naisterahva jaoks surmaga, sest naise elust tähtsam on perekonna au kaitsmine. Peagi juhtubki vältimatu – Dalia meespere hakkab kahtlustama, et neiu on nende perekonda rüvetanud ja meestel pole kahtlustki, et Dalia tegudele peab järgnema karistus…

Norma Khouri kirjutas „Kaotatud au“ oma südamesõbranna mälestuseks, andmaks hääle neile naistele, kes tänapäevalgi aumõrvade tõttu hirmus peavad elama. Võrdõiguslikkusest juhinduvas ühiskonnas elanuna on raske hoomata Norma kirjeldatud julmust, mida mehed oma naispereliikmete vastu korda saadavad ja seda sealjuures karistust kandmata. Silmiavav teos on paeluv, kuid vältimatut lõppu ette teades kahtlemata rusuv lugemine.

Aprillikuu lugemissoovitus

 

Charles Martin. „Mägi meie vahel“ (Varrak, 2015)

312 lk

 

Salt Lake City lennujaamas ootavad reisijad lendu, mis väljas möllava tormi tõttu paraku tühistatakse. Üks ootajatest on meditsiinikonverentsilt koju Floridasse tagasi suunduv doktor Ben Payne. Püüdes iga hinna eest järgmisel päeval toimuvate lõikuste ajaks tagasi jõuda, otsib Ben tšarterlennuki, mille piloot lubab mehe Denverisse viia, kust oleks ohutu Floridasse edasi lennata. Oodates jääb aga Benile silma noor ja veetlev ajakirjanik Ashley Knox, kes samuti kojupääsemist ootab. Ben otsustab ühte lennuki kahest kohast naisele pakkuda. Ashley, kel seisab paari päeva pärast ees altari ette astumine, haarab võõra pakutud õlekõrrest tänulikult kinni. Pärast õhkutõusmist tabab pilooti aga infarkt, mistõttu kukub lennuk mägedes alla. Sellel inimasustuseta ja kõledal maa-alal, kus oht varitseb iga nurga taga, peavad imekombel ellu jäänud, kuid vigastatud, Ben ja Ashley püüdma ellu jääda, et elusana tagasi koju jõuda. Ben, kes tunneb ennast süüdi, et tema tõttu sattus õnnetusse ka Ashley, teeb endast kõik, et ennast ja naist päästa. Selle käigus peavad aga mõlemad rinda pistma julgusega iseendale silma vaadata, tegemaks minevikuga rahu.

„Mägi meie vahel“ on lugu ellujäämisest, armastusest ja iseendaga leppimisest. Teose põhjal on 2017. aastal valminud ka samanimeline film, kus peaosades mängivad Kate Winslet ja Idris Elba.

Sally Harris. „Topelt-Felix“ (Ühinenud Ajakirjad, 2021)

192 lk

 

Üheteistkümneaastane Felix Twain pole tavaline muretu koolipoiss.  Felixi elu juhib arv number kaks. Poiss teeb kõike paarikaupa – tervitab inimesi kaks korda järjest, astub trepist alati kaks astet korraga, sätib asju paarikaupa jne. Felixi aju seab talle piiranguid ja reegleid, mille järgi poiss – ja paraku ka tema ümber elavad inimesed – on sunnitud elama. See aga muudab Felixi elu üha keerulisemaks, kuniks asi on niivõrd hull, et direktor ähvardab ta koolist välja visata. Felixi arust oleks kõik hästi, kui inimesed vaid reegleid järgiks, sest nende järgimata jätmine tekitab Felixis segadust ja hirmu. Plaaniväline käitumine ja paaritute arvude kasutamine toob kahtlemata endaga õnnetuse kaasa. Või vähemalt on Felix selles veendunud. On selge, et poiss ei saa samamoodi enam jätkata ja nii määratakse talle kooli poolt nõustajaks härra Hugo, kes aitab Felixil oma koormavatele harjumustele teise pilguga vaadata ja seeläbi nende küüsist pääseda. Hugo abil õpib Felix oma „kiusajale“ Basilile – ehk poisi sellele ajuosale, millel nimeks basaalganglion – vastu astuma. Julgus oma hirmude ja sundmõtetega vaeva näha suureneb ka siis, kui Felixi klassi tuleb uus tüdruk Charlie, kellest saab poisi pinginaaber. Alguses tekitab Charlie värvikas karakter poisis ebamugavust, kuid tänu tüdruku julgele pealehakkamisele, tunneb Felix üha rohkem, et soovib selle kummalise tüdrukuga sõber olla.

„Topelt-Felix“ käsitleb lastekirjanduses vähepuudutatud, kuid sellegi poolest olulist ja aktuaalset teemat. Felixi võitlusele iseendaga on lähenetud huumori ja positiivsusega. Kirjanik näitab oma teosega, et muresid on võimalik lahendada, oluline on lihtsalt abi otsida. Sally Harris näitab, et ka vaimsed probleemid nõuavad arstiabi. Tegu pole millegi häbiväärsega, millesse tuleks liigse ettevaatusega suhtuda. „Topelt-Felix“ on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Lastekaitse Liidu poolt saanud 2021. aastal ka „hea lasteraamatu“ märgise.

Märtsikuu lugemissoovitus

 

Rebecca Serle. „Viie aasta pärast“ (Rahva Raamat, 2022)

288 lk

 

Kus sa näed ennast viie aasta pärast? Just selline küsimus esitatakse ambitsioonikale Danniele tema unistuste töökoha intervjuul. See on küsimus, millele naisel on hoolikalt valmis mõeldud vastus varnast võtta. Järgnevad viis aastat on Dannie vaimusilmas selgelt lahti rullunud: ta teeb advokaadina karjääri, on abielus oma armastatud mehega ja elab piirkonnas, mis taskukohane vaid kõige edukamatele. Pärast paljulubavat töövestlust ja peigmehe muinasjutulist abieluettepanekut näib, et Dannie elu kulgeb soovitud suunas. Kuid oma elu ühel parimal õhtul uinudes ja see järel ärgates, leiab naine ennast hoopis teisest korterist, täiesti võõra mehe seltsist. Endiselt on 15. detsember, kuid aastaarv on 2025 – viis aastat tulevikus. Pöörasest ja kõhedalt reaalsena tunduvast unenäost ärgates tunneb Dannie aga, et tegu oli millegi enama, kui pelgalt unenäoga. Pragmaatilise loomuga naine otsustab nähtu unustada, kuid Dannielegi üllatuseks on see raskem, kui ta arvata oskab. Aastad mööduvad, kuid Dannie mõistuse tagasoppides eksisteerib endiselt nähtud nägemus teisest elust. Kõik seni saavutatu lööb täielikult peapeale see, kui naise parim sõbranna Bella tutvustab oma uut peigmeest, kelleks pole keegi muu, kui mees Dannie unenäost…

„Viie aasta pärast“ on ootamatu ja südamlik romaan sõprusest, armastusest ja ustavusest. Tegu on kahtlemata armastusromaaniga, kuid seda hoopis üllatuslikul viisil. Dannie lugu tuletab meelde, et inimene on elumere lainete loksutada ja vahel selgelt piiritletud ning planeeritud tulevikul võivad olla meile hoopis teised plaanid.

Sarah Bonner. „Minu teine mina“ (Eesti Raamat, 2022)

 

Megan ja Leah on äravahetamiseni sarnased kaksikõed, kuid identne välimus on ka ainus, mis neid kaht ühendab. Juba aastaid pole õed omavahel suhelnud, põhjuseks aastatega hoogu kogunud vimm, mis sai alguse juba teismeeas. Megan tunneb, et kaksikõde on talle ebaõiglaselt alati kaikaid kodaratesse loopinud ning teinud kõike, et tema õnne rikkuda. Distantsi lisab õekeste vahele seegi, et nende elud on kulgenud täiesti erinevatel radadel. Megan on abielus abikaasaga, kes väljastpoolt vaatlejale näib karismaatilise džentelmenina, kuid kes tegelikult on manipulaatorist julmur. Leah seevastu elab unistuste elu, olles õdede noorusest jutustava populaarse raamatu autor, tänu millele supleb ta rahas ja naudib meesaustajate tähelepanu. Kui  Megan avastab oma abikaasa telefonist seksikad fotod oma kaksikõest, tunneb naine, et õde on üle piiri läinud. Minnes Leah käest aru pärima, puhkeb nende vahel tüli, mis lõppeb õe surmaga. Et juhtunut varjata, teeb Megan midagi pöörast – ta astub Leah rolli. Kahe elu vahel pendeldamine tundub alguses isegi õnnestuvat, kuid siis tabab maailma koroonaviirus ja ranged liikumispiirangud ähvardavad Megani hoolikalt ettevalmistatud plaanid ära rikkuda.

Psühholoogilise põneviku „Minu teine mina“ pahelisele peategelasele pole raske kaasa tunda. Tema šokeerivast teost hoolimata väärib imetlust, et Megan ei kohku millegi ees tagasi, saavutamaks palju ihaldatud vabadus ja õnn. Paratamatult hakkab lugeja südikale naisele kaasa elama ja loodab koos Meganiga, et tema plaan õnnestub.

Veebruarikuu lugemissoovitus

 

Santa Montefiore. „Armastuse ja sõja laulud“ (Varrak, 2017)

416 lk

 

Sajandeid tagasi asusid Deverillid elama O’Learyde suguvõsale kuuluvatele maadele, mistõttu needis Maggie O’Leary kõik Deverilli suguvõsa mehed. Sajanditepikkune needus näeb ette, et kõigi meessoost pärijate surmajärgseks saatuseks on suursugusesse Deverilli lossi igaveseks kummitama jääda. Needuse saab murda vaid see, kui mõni O’Leary asub taas endale kuuluvatele maadele elama.

On 20. sajandi algus ja nüüdsed lossiasukad peavad kuuldusi needusest rumalaks ebausuks. Eranditeks on leedi Adeline Deverill ja tema tarmukas lapselaps Kitty, kel on võime tajuda silmale nähtamatut ja seeläbi võimalik lossi endiste asukatega suhelda. Kitty Deverill on kartmatu ja kindlameelne tütarlaps, kelle parimaks sõbrannaks on lossi iirlannast koka tütar Bridie’i. Olgugi erinevast seisusest, on tüdrukud lahutamatud. Laste mängukaaslaseks on ka iirlasest loomaarsti poeg Jack, keda Kitty ja Bride’i kalliks peavad. Lapsepõlvest täit rõõmu tundes seigeldakse ühiselt Deverillide maadel. Koos sirgutakse noorteks täiskasvanuteks, kelle tulevik ja elu seatakse aga ohtu, kui puhkeb I maailmasõda. See lööb vankuma ka Iirimaa ebakindla valitsuskorra, mis toob omakorda kaasa Iiri iseseisvussõja. Tüdrukute tõekspidamised ja omavahelised suhted pannakse tugevalt proovile. Keerulised olud ja kiivalt hoitud saladused toovad kaasa palju südamevalu, kuid muutumatu armastus kodumaa ja Deverilli lossi vastu aitab ületada kõik takistused. „Armastuse ja sõja laulud“ on köitev lugu perekonnast, sõprusest ja armastusest. Antud teos on esimene Deverillide kroonikate sarjas.

Deverilline kroonika teised osad:

"Deverilli lossi tütred"

"Deverillide viimane saladus"

"Salatunnid"

"Kauged kaldad"

Annet Schaap. „Milla ja mere lapsed“ (Eesti Raamat, 2022)

328 lk

 

Tuletorni vahi tütre Milla ülesandeks on süüdata päikese loojudes tuletorni tipus tuli, hoiatamaks meresõitjaid karide eest. Isa, kes Milla surnud ema leinab, uputab oma ängi pudelisse, mistõttu on väikese tüdruku õlul vastutusrikas ülesanne, mis ühel tormisel ööl jääb paraku täitmata ning päädib karidel purunenud laevaga. Hoolimata isa katsetest tütart karistusest päästa, saadetakse Milla teenijana tööle kurikuulsasse Musta Villasse, mille kohta ringlevad hirmujutud seal pesitsevast koletisest. Milla teab, et majarahvas varjab midagi või kedagi Villa tornis, kuhu tüdrukul on rangelt keelatud minna. Keelatud asjadega on aga teadagi nii, et need tunduvad seda ahvatlevamad ja nii otsustab Milla Musta Villa koletise saladuse välja selgitada.

Hollandis ja Flandrias hulgaliselt auhindu võitnud ja enam kui 20 keelde tõlgitud „Milla ja mere lapsed“ on palju enamat kui tavaline seikluslik lasteraamat. Annet Schaap haarab lugeja oma kauni sõnaseadmise oskusega vaevata enda kütkeisse. Muinasjutuline lugu avab lugejale mere mitmekülgse pale – meri võib olla halastamatu, kuid teisalt pakkuda pelgupaika. Milla on sellest teadlik ja nii on meri tüdruku elu lahutamatu osa. „Milla ja mere lapsed“ on hingestatult sügavamõtteline teos, mis paelub ka täiskasvanud lugejat. Loetu paneb lugejat endalt küsima, kui lihtne ja loomulik on olla iseendale truu ja näidata teiste vastu headust üles. Raamatus ei kohta lapselikku hea ja kurja vastandamist. Selle asemel näidatakse lugejale, kuidas iga inimest vormivad läbielatud katsumused. Teos rõhutab lihtsat elutõde, et kõigil on õigus olla omamoodi ja sõprus on jõud, mis võimeline mägesid paigast liigutama.

Jaanuarikuu lugemissoovitus

 

Dinah Jefferies. „Siidikaupmehe tütar“ (Tänapäev, 2018)

408 lk

 

„Siidikaupmehe tütar“  on lugu 18-aastasest segapäritolu Nicole’ist, kes otsib oma kohta elus 1952. aasta Prantsuse Indo-Hiinas. Olles prantslasest siidikaupmehe ja vietnamlannast ema tütar, ei tea Nicole, kuhu päriselt kuulub. End alati läbi ja lõhki prantslannaks pidanud, kuid välimuse poolest vietnamlannast emale sarnanedes, erineb Nicole täielikult oma vanemast õest Sylviest, kelle varjus on tüdruk lapsepõlvest peale elanud. Tüdrukute ema suri Nicole’i sünnitades ja nii tunneb neiu, et nii isa kui õde on ema surmas alati teda süüdistanud. Kui isa teatab, et jätab oma siidiettevõtte Sylvie juhtida, tunneb Nicole ennast lööduna. Just kui lohutusauhinnana jääb tema hoolitseda unarusse jäetud siidipood Hanoi Vietnami kvartalis. Pühendades ennast poe ülestöötamisele mässulistest kihavas piirkonnas, kus inimeste sooviks on kukutada Prantsuse ülemvõim, tabab Nicole ennast üha rohkem küsimas, kas ta kuulub prantslaste või hoopis vietnamlaste sekka. Prantslaste ja vietnamlaste üha teravnevate suhete taustal märkab Nicole esmakordselt koloniaalvalitsuse tegelikku palet ja enda meelehärmiks ka oma perekonna osa selles. Nicole’i tõekspidamised seab kahtluse alla vietnami mässaja Trần, kes oma tulise armastusega kodumaa vastu paratamatult naist paelub. Teisalt on Nicole’i südames ameeriklasest kaupmees Mark, kellest naise kurvastuseks on huvitatud ka Sylvie’i.  

„Siidikaupmehe tütar“ on kaasahaarav lugu noore neiu eneseotsingutest ajal, kui tema armastatud kodumaal käib võitlus, mis ähvardab vankuma lüüa ka tema enda seni kindlana tundunud elu alustalad. Olles prantslannana üles kasvatatud ei ole Nicole valitseva võim õigsuses kunagi  kahelnud, kuid töötades ja elades vietnamlaste keskel, mõistab naine, et tunneb ennast samavõrra – kui mitte enamgi – vietnamlasena. Kuidas selle taustal suhtuda riigis üha enam käärivatesse pingetesse ning kuidas säilitada suhteid perekonnaga, kellega ei tundu enam midagi ühist olevat?

Riley Sager. „Viimased tüdrukud“ (Päikese kirjastus, 2017)

384 lk

 

Quincy Carpenter elab kadestamisväärset elu – tal on ilus kodu, hooliv elukaaslane ja populaarne küpsetusblogi. Seda näiliselt normaalset elu tumestavad aga aastaid tagasi läbielatud kohutavad sündmused, mis lisaks kehalistele jälgedele on jätnud sügavad armid ka naise hinge. Kümne aasta eest sõitis Quincy koos viie sõbraga Männimajakeseks kutsutavasse metsamajja parima sõbranna sünnipäeva tähistama, kuid elusana tuli tagasi vaid Quincy, olles võika tapatalgu ainus ellujääja. See tõsiasi tegi naisest vastu tahtmist Viimaste Tüdrukute „klubi“ liikme. Nii hakkas ajakirjandus kutsuma tüdrukuid, kes on sarnasest tragöödiast eluga pääsenud.

Quincy on alati vihanud, et teda Viimaseks Tüdrukuks nimetatakse. Naise ainus soov on juhtunu unustada ja elada tavalist elu. Nii on ta meedia meelehärmiks hoidunud suhtlemast ka kahe teise Viimase Tüdrukuga, Sami ja Lisaga, kes samuti mõrtsukate käest vaevu eluga pääsesid. Kuid kui Lisa sooritab enesetapu, lööb see Quincyl jalad alt. Ta ei suuda mõista, kuidas sai naine alla anda pärast seda, kui saatust trotsides imekombel mõrvari käest pääses. Minevikuhaavadele raputab soola ka Sami ootamatu väljailmumine. Mässumeelne ja karmikoeline Sam sunnib Quincyt kümne aasta taguseid sündmuseid meenutama. See on aga viimane asi, mida naine teha soovib. Quincy peab endalt küsima, keda ta võib usaldada ja kas Lisa võttis tõesti endalt ise elu.

„Viimased tüdrukud“ krutib heale põnevikule omaselt oskusklikult pinget terve raamatu vältel. Oleviku põimimine Männimajakese sündmustega tekitab lugejas närvikõdi ja kannatamatust teada saada, mis tegelikult juhtus. Just siis, kui tundub, et tegelik süüdlane on teada, rabatakse lugejat ootamatult.

Ditte Wiese. „Ja siis ma upun“ (Päike ja Pilv, 2022)

336 lk

 

18-aastane Josephine on eeskujuks nii oma perele kui sõpradele. Kõik, kes teda tunnevad, teavad, et tüdruk teeb kõike alati läbimõeldult ja lahtisi otsi jätmata. Josephine’il on suurepärased hinded, ta toitub õigesti ja viimaks on tal ka ideaalne poiss-sõber. Josephine’i pere ja sõbrad ei tea aga seda, et ideaalne olemine muutub tüdruku jaoks üha kurnavamaks. Josephine ei tunne elust rõõmu. Näriv ärevustunne – tunne, et kui kõik ei lähe planeeritult, juhtub midagi halba – on tema alatiseks saatjaks. Kõige kokku kukkumist saab ära hoida vaid kirja pandud eluplaani kindel järgimine. Paraku tundub, et mida järjekindlamalt neiu kõike õigesti teha üritab, seda rohkem asjad viltu veavad. Eksimine ja paika pandud plaanist kõrvalekaldumine tekitab Josephine’is tunde, et ta on uppumas. Selle tunnistamine ja abipalumine tähendaks aga läbikukkumist.

Taani kirjaniku Ditte Wiese’i raamat „Ja siis ma upun“ on mõtlemapanev lugu tänapäeva ühiskonna survest olla veatu ja sellest, mida võib sellest survest tekitatud pinge ühe noore, vaevu täiskasvanud, inimesega teha. Ka Eesti meedias saab üha sagedamini lugeda noortest, kes varakult läbi põlevad või endalt elu võtavad, sest nad tunnevad, et ei täida ühiskonna poolt endale seatud ootusi. Noorteromaanile omaselt käsitletakse raamatus noore inimese enesega pahuksis olemise teemat, kuid erinevalt paljudest teistest noortekatest, ei ole antud teose peategelane halvale teele sattuv teismeline. Josephine allakäik saab vastupidiselt hoopis alguse soovist olla kõige parem. Wiese näitab, kuidas soov elus kõike ainult õigesti teha, võib viimaks viia täieliku läbipõlemiseni. Hoolimata käsitletavate teemade keerulisusest ei mõju romaan rusuvalt ja teose lõpp pakub lugejale lootust, et ka kõige hullemas olukorras peitub väljapääs.

„Ja siis ma upun“ on lugemiseks sobilik vanemale koolieale.

Detsembrikuu lugemissoovitus

 

Amy Harmon. „Kus uitavad kadunud“ (Rahva Raamat, 2022)

391 lk

 

On aasta 1835, mil kõigest kahekümneaastane lesknaine Naomi May on koos perekonnaga asunud katsumusi täis teekonnale Ameerika lääneossa, lootes alustada seal uut ja paremat elu. Üheskoos mitmekümnete teiste peredega võetakse jalge alla tuhandeid miile pikk ränkraske rännak, mis oma halastamatu maastiku, äärmuslike ilmaolude ning kasinate elutingimuste põhjustatud haiguste tõttu mitmete teelolijate elutee lõpetab. Selle mitmeid kuid kestva teekonna teevad teeliste jaoks erakordselt ohtlikuks vaenulikud indiaanlased, kellele nende maadel liikuv vankrivoor kergeks sihtmärgiks on. Vankrivoori etteotsa asub teejuhiks indiaani päritolu John Lowry, kes oma hõimust võõrdununa ei tunne ennast omade hulgas ka valgete seas. John on harjunud talle heidetavate kõõrdpilkude ja inimeste umbusuga, kuid mehe teadmised loodusest, loomadest ja indiaanlastest muudavad ta rännulistele hädavajalikuks abimeheks. Salapärane ja omaette hoidev John köidab Naomi tähelepanu ning kesk raskusi tekib nende kahe noore vahel ootamatu side. Seejärel juhtub aga midagi, mis muudab Naomi elu igaveseks ning lahutab ta oma perekonnast ja Johnist. Püüdes leida tagasiteed teineteise juurde peavad Naomi ja John taluma kirjeldamatuid vintsutusi teadmata, kas nad üksteist veel kunagi näevad.

Karen McManus. „Nõod“ (Eesti Raamat, 2022)

348 lk

 

Aastakümneid tagasi katkestas Mildred Story päevapealt suhted kõigi oma lastega, põhjendades tehtud otsust vaid ühe lausega: „Küll te ise teate, mis te tegite.“. Naise otsus öelda oma lastest lahti tekitas pere omavahelistesse suhetesse kuristiku, mis aastateks ületamatuks jäi. Kui aga ühel päeval saabub kiri, milles Mildred kutsub oma lapselapsi, kellega ta kunagi varem kohtunud pole, suveks Gull Cove’i saare kuurorti elama ja töötama, otsustavad Milly, Aubrey ja Jonah vanemad, et sellisest pakkumisest ei tohi mingil juhul keelduda. Mildredi kiri pakub perele lootust, et viimaks on võimalik katkenud suhted taastada. Nõod pole aga nende eest paika pandud suveplaanide üle sugugi vaimustuses. Veel vähem on nad huvitatud suve veetmisest sugulastega, keda vaevu tunnevad. Jõudes saarele on ilmne, et ei vanaemal ega kellelgi teisel polnud noorte saabumisest aimugi. Aja jooksul mõistavad Milly, Aubrey ja Jonah kuivõrd salapärane – ja ka ohtlik – nende perekonna minevik on. Küsimus on, kas Storyde saladuste päevavalgele kiskumine võib ohtu seada ka nende elud?

Karen McManus on tuntust kogunud noortele kirjutatud põnevikega, mis köidavad lugejat esimestest peatükkidest peale ja šhokeerivad ettenägematu lõpplahendusega.

 

Karen McManuse sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Üks meist valetab“

„Üks meist on järgmine“

„Kaks suudavad saladust hoida“

 

Eugene Yelchin. „Geenius laua all: lapsepõlv raudse eesriide taga“ (Pegasus, 2022)

208 lk

 

„Geenius laua all: lapsepõlv raudse eesriide taga“ on läbi huumoriprisma jutustatud mõtlemapanev lugu juudi päritolu autori Eugene Yelchini (Jevgeni Jeltšin) lapsepõlvest Leningradi kommunaalkorteris külma sõja aegsel Venemaal. Minavormis kirjutatatud ja autori illustratsioonidega tihedalt pikitud raamat tutvustab lugejale viieliikmelist perekonda, kuhu kuuluvad Jevgeni, tema palavalt luulet armastav isa, balletiakadeemias töötav ema, vend ja vanaema. Elu raudse eesriidega looritatud maailmas, milles kehtivad omad reeglid, paneb Jevgenit mõtisklema oma perekonnast ja oma koha üle selles. Et seda elu hiiglasuurt piltmõistatust paremini kokku panna, võtab poiss appi joonistamise. Töövahendiks näpatud pliiatsijupp ja „lõuendiks“ vanaema männipuust lauapalaadi alumine külg, mille Jevgeni täidab erinevate piltidega.

Olgugi, et „Geenius laua all“ on liigitatud lasteraamatuks, tuleb arvesse võtta, et tänapäeva lastele võib kirjutatu sisu ja tõeline mõte esialgu tabamatuks jääda. Seetõttu on hea, kui lapsel on lugemise ajal või pärast seda võimalik täiskasvanule loetu kohta küsimusi esitada ja selle üle arutleda. Sellegi poolest pakub antud teos lisaks toredale lugemiselamusele teadmisi ühest ajaloo perioodist, millega ka eestlased seotud olid ja mida siiani sageli meenutatakse. Jevgeni lapsepõlvemälestused- ja seigad võivad nooremale lugejale kahtlemata veidrad ja kohati ehk koguni absurdsetena tunduda, kuid nõukogude ajal elanud inimestele pakub „Geenius laua all“ kindlasti samastumis- ja meenutamisvõimalust.

Novembrikuu lugemissoovitus

 

Pam Jenoff. „Komandandi tüdruk“ (Ersen, 2015)

368 lk

 

Üheksateistkümneaastane Emma ja tema abikaasa Jakob on jõudnud vaid mõned nädalad abieluõnne nautida, kui Teine maailmasõda oma halastamatusega nende kodumaa Poola enda haardesse võtab. Mässumeelne Jakob keeldub okupeerijate võimule allumast ning annab endast kõik, et oma riigi püsimajäämisse panustada. Jakobi seotuse tõttu vastupanuliikumisega on mees sunnitud Emma maha jätma ja ennast varjama. Juutidena on Emma ja tema pere saatuseks vireleda jumalast hüljatud getos, kus äärmuslikud tingimused ja haigused inimeste ridasid laastavad. Ootamatult avaneb naisel võimalus põgeneda, kuid seda oma pere hülgamise hinnaga. Vastupanuliikumine annab Emmale uue identiteedi ning neiu hakkab kandma mittejuudi nime Anna Lipowski. Saadetud elama abikaasa katoliiklasest tädi juurde, pole Emma aga sugugi väljaspool ohtu. Olukord muutub veelgi keerulisemaks, kui tädi Krysiat külastavad natsid eesotsas komandant Richwalderiga, kes ilmutab Emma vastu varjamatut huvi, mida vastupanuliikumine soovib enda kasuks ära kasutada. Emmale antakse pöörasena näiv ülesanne Richwalderi kasuks tööle hakata, uurimaks natside okupatsiooniplaane. Pannes proovile oma abielu ja tõekspidamised, peab naine komandandi usalduse võitma. Sealjuures tuleb Emmal otsustada, milliseid piire ületada ning kust maalt jookseb piir, mille ületamisel tagasipääsu enam pole.

„Komandandi tüdruk“ on sõjaromaan, mis paneb ka lugejat mõtisklema õigete ja valede valikute üle ning juurdlema selle üle, kui kaugele oleme valmis minema, et kaitsta endale tähtsaimat.

Riley Sager. „Lukusta kõik uksed“ (Rahva Raamat, 2021)

424 lk

Jules Larseni elu on olnud kõike muud kui meelakkumine. Hiljutiste sündmuste tagajärjel rahatuks, elukohata ja murtud südamega jäänud naine on valmis tegema mida tahes, et teda vesiliivana endasse tõmbavast ebaõnne mülkast välja rabeleda. Seetõttu tundub korterihoidja tööpakkumine Manhattani suursuguses Bartholomew kortermajas liiga hea, et tõsi olla. Lapsepõlves luges tüdruk koos nüüdseks teadmata kadunud õega raamatut, mille kangelanna elas samuti Bartholomew’s. Võimalus loetut ka ise kogeda ja seeläbi ennast õele lähemal tunda, peletab kõik naise kahtlused. Uue töökoha nõudmised – ei tohi tülitada maja elanikke, öösel korterist ära olla ega külalisi vastu võtta – on küll pentsikud, kuid kopsakas palganumber on rohkem, kui Jules unistada oskaks ja seega ei kahtle naine töökohta vastu võtmast.

Olles ennast sisse seadnud, tutvub neiu Ingidiga, ühe teise korterihoidjaga, kelle puhul näib Julesile paratamatult, et tüdruk kardab midagi. Maja sünge ajalugu on Julesi seni külmaks jätnud, kuid kui Ingrid ühtäkki üleöö välja kolib ja jäljetult kaob, hakkab naine halba aimama. Enda õuduseks avastab Jules, et Ingrid pole sugugi esimene korterihoidja, kes majast kaduma on läinud. Jules mõistab, et ei tohi kedagi majaelanikest usaldada. Enda elu ohtu seades võtab naine eesmärgiks välja selgitada, mis  Bartholomew’s tegelikult aset leiab.

Südame kiiremini põksuma panev ja kõhedaid süžeepöördeid täis „Lukusta kõik uksed“ ei jäta külmaks ühtegi lugejat.

Agnes Kolga. „Varjajad“ (Tänapäev, 2017)

240 lk

 

„Varjajad“ on kirjastuse Tänapäev 2015. aasta noorteromaanivõistlusel äramärgitud töö, mille peategelane Kerli käib 11. klassis ja elab teismelise igapäevaelu, mis on täis pidusid, sõpradega koosviibimisi, esimesi armumisi ja ka esimest südamevalu. Kerli parim sõber on Kaspar, kellesse neiu on salamisi arumunud. Kerli püüab segadust tekitavaid tundeid iga hinna eest varjata, et hinnalist sõprust mitte ohtu seada. Üha enam tunneb tüdruk aga, et õhkõrn piir sõpruse ja armastuse vahel hakkab aina rohkem hägustuma ning  oma tegelike tunnete varjamine muutub keeruliseks.  Seda iseäranis siis, kui klassi tuleb uus tüdruk, kes Kaspari tähelepanu köidab. Kerli peab langetama otsuse, kas kuulata oma südamehäält ja poisile oma tunnetest rääkida või hoida nendevahelist sõprust, mis tõe avalikuks saamisel puruneda võib. 

Oktoobrikuu lugemissoovitus

 

Kristin Hannah. „Jaanimardika tee“ (Varrak, 2012)

468 lk

 

1974. aasta suvel tunneb Kate Mularkey ennast kaheksanda klassi kõige ebapopulaarsema tüdrukuna. Kui tema naabriks kolib salapärane ja julge Tully Hart, kes oma ilu ja tarkusega võidab kõigi südamed, muutub ka Kate’i elu jäädavalt. Ühel õhtul juhtub Tullyga midagi kohutavat, millest ta usaldab – endalegi üllatuseks – rääkida vaid Kate’ile. Ühine saladus liidab tüdrukuid ja neist saavad lahutamatud „TullyjaKate“, keda inimesed teavad kui Jaanimardika tee tüdrukuid.

Tully ja Kate on erinevad nagu öö ja päev. Omadega pahuksis ema hooletuse tõttu kannatas Tully lapsepõlves palju ja nii otsib ta saamata jäänud armastust ja hoolimist meestelt. Naist edasiviivaks jõuks saab kustumatu ambitsioon ja tahe jätta endast maailma märk maha. Nii saab Tullyst reporter, kes aastate jooksul karjääriredelil muljetavaldava tõusu teeb. Sellegi poolest tunneb naine endiselt, et õnnest on puudu miski, mis Kate’il olemas on - perekond.

Kate, vastupidi Tullyle, ei ihka karjääri teha, vaid soovib leida keegi, keda armastada ning kellega pere luua ja koos vananeda. Kate on aga sunnitud endale tõdema, et vahel on Tully isikupära kõrval raske iseendaks jääda. Ühel hetkel on  Kate sunnitud endalt küsima, kas ta peaks elult rohkemat tahtma.

Romaan jälgib kahe neiu naiseks sirgumist ja eluteed rohkem kui kolmekümne aasta vältel. Saatus veeretab nende mõlema teele takistusi, mille ületamisel on nendevaheline sõprus nagu valgust näitav majakas. Hoolimata vahel tekkivatest lahkhelidest ja riidudest leitakse alati taas tee teineteise juurde. Kuniks juhtub aga midagi, mis ähvardab kaks sõpra igaveseks lahku viia… 

Robert Bryndza. „Nine Elmsi mõrvar“ (Pegasus, 2020)

400 lk

 

„Nine Elmsi mõrvar“ on populaarse „Peainspektor Erika Fosteri krimipõnevike“ autori Robert Bryndza uue raamatusarja esimene romaan.

1995. aastal oli Kate Marshall noor ambitsioonikas politseiuurija, kellel oli pooleli kurikuulsa Nine Elmsi inimsööja juhtum. Eneselegi ootamatult tabab Kate – kes äärepealt oleks olnud mõrtsuka viies ohver – seni tundmatuks jäänud kurjategija, mis ootustele vastupidiselt hävitab naise paljutõotava karjääri ja ka tema isikliku elu. Oodatud toetuse ja abi asemel, hakkavad naise kohta ringlema alusetud kuulujutud, mis põhjustavad Kate’i politseitööst eemaldumise ja ennasthävitava käitumise alguse. Viisteist aastat hiljem on Kate püüdnud teha endast kõik, et kunagised õudsed sündmused seljataha jätta ja eluga otsast alata. Naine töötab õppejõuna ühes Inglismaa rannikuäärses ülikoolis, kuid juhtunu mõju suhetele kõige lähedasematega ei ole lasknud naisel täielikult terveneda. Kummitavate minevikuvarjudega lõpparve tegemise võimalus avaneb siis, kui ühe ammu kadunuks jäänud neiu meeleheitel vanemad võtavad Kate’iga ühendust, tehes šokeeriva avalduse, et kunagine Nine Elmsi mõrvar tappis aastaid tagasi nende tütre. Leinavate vanemate ainus soov on teada tõde ja leida oma tütre säilmed, et viimaks hüvasti jätta. Sündmused võtavad ootamatu pöörde, kui välja ilmub isik, kes kopeerib Nine Elmsi mõrvari kuritegusid. Kate, koos oma noore ja nutika assistendi Tristaniga, otsustab juhtumi lahendada. Kuid mida tähendab see Kate’i jaoks, kui Nine Elmsi mõrvari kopeerija peaks soovima oma iidoli lõpetamata töö lõpule viia?

 

Eradetektiiv Kate Marshalli raamatusarja teised osad:

„Udus uppunud“

„Pimedus langeb“

Alf Prøysen. „Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni“ (Varrak, 2022)

32 lk

 

Norra lastekirjaniku Alf Prøyseni armastatud lasteraamat „Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni“, mille abil on lapsed juba mitmeid põlvi numbreid lugema õppinud, ilmus sel aastal täiesti uues kuues, mida ehivad illustraator Hans Jørgen Sandnesi imearmsad illustratsioonid.

Ühel päeval näeb väike kitsetall, kel numbrid hästi selged, järvevees oma peegelpilti. Nutikas talleke „loeb“ ennast ära, kuid seda satub kuulama vasikas, kelle kitsetall samuti üle loeb. Vaesele kitsekesele toob numbrite tundmine aga hoopistükkis pahanduse kaela, kui loomad, keda ta teel kohates loendab, seda talle pahaks panevad ja kitsetalle taga ajama hakkavad. Tekkinud segaduses juhtub aga midagi, mille käigus selgub, et numbrite tundmisest on tegelikult palju kasu.

Lihtne ja kaasahaarav jutt aitab lastel pideva kordamise abil ühest kümneni numbreid õppida. Raamatu eestikeelne esmatrükk ilmus 1964. aastal, mis hetkeks oli teost trükitud juba 40 000 eksemplari. Eesti keeles  on ka ilmunud mitmeid kordustrükke, mis näitavad, kuivõrd ajatu ja armastatud antud raamat on.

Septembrikuu lugemissoovitus

 

Lauren Chater. „Pitsikuduja“ (Ühinenud Ajakirjad, 2018)

400 lk

Juba ainuüksi Lauren Chateri „Pitsikuduja“ esikaas paelub lugeja tähelepanu. Olgu põhjuseks kasvõi tõsiasi, et kaanel olev autori nimi ei kuulu eestlasele, vaid hoopis austraallannale, kelle elu ega juured pole kuidagi Eestiga seotud. Huvitõstvalt mõjub ka kaanepilt, millel on kujutatud Haapsalu salli kandvat noort kaunist neidu.

Eestlaste valusast ajaloost jutustav „Pitsikuduja“ on Chateri debüütromaan, mille naine otsustas kirjutada, kui leidis raamatukogus tööl olles raamatu Haapsalu sallidest. Sellest tärkas huvi Eesti vastu ning seda sel määral, et naine asus põhjalikult riigi ja selle ajaloo kohta infot otsima. Chaterit lummas Eesti ajalugu ja kombestik. Iseäranis paelusid teda kaunite Haapsalu sallide ajalugu ja nendega seotud pärimus. Naise sõnul hämmastas teda, et üks riik on üle elanud mitu okupatsiooni, aga suutnud siiski oma traditsioone alal hoida. Nii otsustas ta kirjutada ajaloolise romaani, mille tegevustik toimub Eestis ja eestlastega.

„Pitsikuduja“ sündmustik leiab aset 1941. aastal, kui Punaarmee terror Eestit halastamatult laastab. Teose üheks peategelaseks on oma kodumaad palavalt armastav Katarina. Ühe võitlusviisina vihatud vaenlase vastu näeb neiu armastatud vanaema pärandi elushoidmist Haapsalu sallide kudumise näol, mille kaunid ja keerukad mustrid annavad edasi esivanemate lugusid. Samal ajal elab Moskvas teine noor naine Lydia, kelle elus on just kui kõik olemas olnud, kuid kes tunneb ennast oma kuldpuuris äärmiselt üksikuna. Naise Eestist pärit ema on surnud ja teda on neiule meenutama jäänud kaunis pitssall. Traagilised eluseigad viivad kokku kaks naist, keda ühendab unistus helgemast tulevikust.

Ootamatute süžeepööretega „Pitsikuduja“  räägib loo kahe erineva taustaga naise võitlusest elu, vabaduse ja armastuse nimel eestlastele niivõrd olulisel ja valusal ajaperioodil.

Riley Sager. „Enne pimedat koju“ (Rahva Raamat, 2022)

448 lk

Maggie Holt oli kõigest väike tüdruk, kui tema vanemad kolisid suursugusesse Victoria-aegsesse häärberisse nimega Baneberry Hall. Paljutõotava uue elu algus sai aga ootamatu lõpu, kui kõigest kolm nädalat pärast sissekolimist põgenes perekond keset ööd majast, otsustades sinna enam iial tagasi pöörduda. Pereisa Ewan kirjutab nendega juhtunust raamatu pealkirjaga „Õuduste maja“, mis tänu oma šokeerivale sisule koheselt müügirekordeid lööb.

Nüüdseks naiseks sirgunud Maggie vihkab raamatu tekitatud tuntust, mis kunagi tema pere lõhki ajas. Naine ei mõista, miks pidi isa kirjutama valesid täis raamatu, mis nende kõigi – kuid iseäranis Maggie – elu ära rikkus. Sest millest muust Ewan kirjutab, kui väljamõeldistest, väites, et häärberist põgenemise põhjuseks olid neid terroriseerinud endiste majaelanike vaimud. Maggie on tüdinenud inimeste küsimustest majas juhtunu kohta. Kuidas neile vastata, kui ta ei mäleta isegi, mis täpselt juhtus? Viha isa suhtes on süvendanud seegi, et neiul on olnud keelatud tolle saatusliku öö kohta küsimusi esitada.

Pärast isa surma avaneb Maggiel võimalus tõde välja selgitada. Naine otsustab päranduseks saadud häärberi müügikorda seada. Viibides taas Baneberry Hallis on Maggie sunnitud kaaluma võimalust, et ehk on isa kirjutatud raamatus rohkem tõde kui väljamõeldist, sest olgu kuidas on, keegi – või miski – ei taha sugugi, et ta majas viibiks.

„Enne pimedat koju“ pakub ohtralt närvikõdi ja üllatab lugejat ootamatu lõpplahendusega. Julgematele lugejatele on raamat suurepärane lugemispala just enne magamaminekut!

Aimée Beekman. „Sõnni Siim“ (Eesti Raamat, 1970)

90 lk

Aimée Beekmani „Sõnni Siimu“ tiitellehele on kirjutatud: romaan lastele ja teistele. Ja seda see tõepoolest ka on – teos naerutab oma toredas jaburuses ka täiskasvanuid, mistõttu on see aegumatu lugu vahva lugemisvara ka täiskasvanule, kes seda lapsele ette loeb.

„Sõnni Siim“ jutustab loo rändurist mehemürakast, kel vägilase kasv ja jõud, kuid kes paraku pole kõige taibukam. Seetõttu ei kuku Siimul heast tahtest ajendatud ettevõtmised alati kõige paremini välja – ei mõtle ju mees, et lisaks rammule nõuavad mõned olukorrad ka nutikust. Sõnni Siimu tegelaskuju meenutab puhuti parodeeritud Kalevipoega, kelle „kangelasteod“ ja kentsakad juhtumised lugejat lõbustavad. Raamatu viisteist peatükki jutustavad Siimu erinevatest ettevõtmistest ja olukordadest, kuhu need ettevõtmised Siimu ootamatult asetavad. Nii saab lugeda, kuidas rammumehe seiklused viivad teda huvitava nimega Suvalinna, seejärel tsirkusesse tööle ja lõpuks, koju tagasi pöördudes, ka kosja!