312 lk
Nora Seed on kolmekümnendates naine, kes tunneb, et seni
elatud elu koos kõigi kaasnevate äparduste ja nendest tulenevate kahetsustega,
muutub talumatult rõhuvaks. Naine tunneb, et on nii ennast kui kõiki teisi oma
elus alt vedanud ning sellest teadmisest tingitud masendus viib Norat üha enam
lähemale meeleheitlikule soovile leida lõpuks ometi rahu.
Kui kätte jõuab saatuslik päev, mil üks ebaõnnestumine teise
järel Norale kinnitab, et tema elu ja ta
ise on väärtusetud, otsustab õnnetu naine asjale punkti panna ja oma elu
lõpetada. Nora suureks üllatuseks ei leiagi ta oodatud rahu, vaid elu ja surma
piiril asuva paiga, mida kutsutakse kesköö raamatukoguks. Selles kummalises ja
unenäolises kohas ootab naist keegi, keda ta kunagi tundis ja armsaks pidas.
Keegi kes pakub Norale erakordset võimalust oma elu muuta. Raamatukogule
kohaselt on lõputud riiulid tulvil raamatuid, kuid tegu pole
sugugi juturaamatutega. Need erilised raamatud annavad Norale võimaluse
proovida lõputuid variante teistest eludest, mis oleksid võinud reaalsuseks
saada, kui naine oleks langetanud teistsuguseid otsuseid. Nora, kelle elu on
saatnud järjest süvenev kahetsus- ja üksindustunne, saab kesköö raamatukogus
„elada“ kõiki neid elusid, millest ta seni oma otsuste tulemusel loobunud oli. Nora
võtab endale võimatuna näiva eesmärgi – leida täiuslik elu, mille juurde pidama
jääda ja mis erinevalt tema praegusest elust, ta õnnelikuks teeks. Sealjuures
ei tohi Nora aga unustada, et kesköö raamatukogu pole igavene ja jäädes liialt
kauaks täiuslikku elu otsima, võib ta kõigest hoopis ilma jääda.
Kirjanik Matt Haig pakub „Kesköö raamatukogu“ näol lugejale
mõtlemapaneva ja huvitava lugemiselamuse. Kuid lisaks sellele pakub Nora lugu
lugejale lootust ja teadmist, et elu on täis piiramatuid võimalusi. Elu võib vahel
halastamatult kaikaid kodaratesse loopida, seades usu parema tuleviku olemasolusse
kahtluse alla, kuid meeles tuleks
pidada, et just järgmise elukäänaku taga võib paista kauaoodatud päike.
Sebastian Fitzek. „Hingemurdja“ (Eesti Raamat, 2021)
246 lk
Saksa edukaimate psühholoogiliste põnevike autor Sebastian Fitzeki „Hingemurdja“ on lugejaile tõeline maiuspala, mis õigele põnevikule kohaselt kerib lehekülg lehekülje haaval pinge särisevalt kõrgeks. Sellegi poolest nõuavad raamatu esimesed peatükid loetule keskendumist, et sündmuste arenguga sammu pidada. Põhjuseks kaks paralleelselt jooksvat süžeeliini, millest üks kujutab tänapäeva, kus peategelasteks eakas professor ja tundmatus katses osalevad üliõpilased. Teine, ja ühtlasi peamine, süžeeliin kujutab aga minevikku, kus sündmuste toimumise kohaks on luksuslik ja eraldatud psühhiaatriakliinik. Lugemist ei tasu aga pooleli jätta, sest järk-järgult saavad kõik põletavad küsimused vastused.
Hingemurdja on salapärane ja kardetud kurjategija, kes röövib
ilma mingisuguse selge mustrita naisi, kes küll lõpuks elusana leitakse, kuid
kellega midagi siiski kohutavalt valesti on. Naised jäeti ellu ja neid ei
vägistatud ega haavatud, kuid pärast Hingemurdja käest pääsemist, oleksid nad
justkui oma kehasse elusalt maetud, võimetuna ennast liigutama või rääkima,
sarnanedes pigem elusale laibale kui tervele inimesele. Siis aga hakkavad ühes psühhiaatriahaiglas aset leidma
hirmutavad sündmused, mis kinnitavad kohutavat tõde – Hingemurdja on sihikule
võtnud uued ohvrid ja seda psühhiaatriahaiglas viibivate inimeste näol.
Olukorra teeb lugejaile põnevamaks seegi, et enne Hingemurdja rünnakule
asumist, saab alguse lumetorm, mis vaimuhaigla muust maailmast ära lõikab ja
seega ka lootuse pääsemisele loo tegelastelt ära võtab. Teose peategelaseks on
kliiniku üks värskemaid meeskliente, kes ei mäleta midagi ei endast ega oma
minevikust. Kui aga inimesed tema ümber surema hakkavad ja kurjategija ka tema
sihikule võtab, peab mees endalt küsima, milline on tema seos Hingemurdjaga.
Sebastian Fitzeki sulest on eesti keeles ilmunud veel:
„Terapeut“
„Ära lõigatud“
Lauren McLaughlin. „Saada pilte“ (Postimees
Kirjastus, 2021)
432 lk
„Tüdrukud on poistest tugevamad. Võib-olla ei jää neil muud üle.“
Lauren McLaughlini noorteromaan „Saada pilte“, millel on
ka “Eesti Lastekirjanduse Keskus
soovitab!” märgis, puudutab probleemseid teemasid, mis tänapäeva
peadpööritavalt kiiresti arenevas piiramatute võimalustega „nutimaailmas“
vägagi aktuaalsed on. Võimalus vaid paari näpuliigutusega oma eraelu kõigiga
jagada, võib noori suurde ohtu seada. Alati päevakohane ja vajalik on ka
noortepidudel osalemisega seotud ohtudest rääkimine. Raamatutes ja filmides
sageli suurte ning lahedatena kujutatud peod peidavad endas sageli varjukülgi, millele
osutamise McLauglin ongi eesmärgiks võtnud.
Kui Jonesville’i keskkooli saabub uus tüdruk Suze Tilman,
püüab ta oma isikupärase välimuse ja natuuriga nii mõnegi uue koolikaaslase tähelepanu.
Nii jääb tüdruk silma ka sõbrannade triole – Nikkile, Anile ja Lydiale – keda
kõik koolis teavad kui ühtehoidvaid, kuid uhke olekuga sõbrannade punti. Tüdrukud
leiavad ruttu ühise keele ja värsketest sõbrannadest saab lahutamatu kamp, kes lubavad
alati üksteise eest seista ja endid ka pidudel pealetükkivate poiste eest
kaitsta. Kui aga ühel sellisel peol leiavad
sõbrannad silmist kadunud Suze’i apaatsena ja pealtnäha purjuspäi kooli
eliitmaadleja – kuid ühtlasi ka suurima ahistaja – Tarkin Shaw seltskonnast,
saavad tüdrukud aru, et midagi on väga valesti. Mida peaks olema Suze’il
pistmist Nikki poolt palavalt vihatud Tarkiniga? Olukord võtab üha absurdsemad
mõõtmed, kui Tarkin väidab ühtäkki, et tema ja Suze on suhtes. Kõige kummalisem
on aga see, et Suze ei vaidle sellele väitele vastu.
„Saada pilte“ on silmiavav noorteromaan, mis avab lugejale
pidudel toimuda võiva pahupoole, heites pilgu seksuaalse ahistamise ning
küberkiusamise valusatele, kuid üha enam käsitlemist vajavatele teemadele.
„Saada pilte“ paneb lugejat endale tunnistama, et koletised ei ela ainult
fantaasiaraamatutes- ja filmides, vaid sageli meie endi keskel, võides kanda
populaarsuse ja hea maine eksitavat maski.
Üllatavate süžeekäikudega noorteromaan suudab tõsiseid
teemasid käsitleda ilma, et need rusuvalt mõjuksid. Teos on lugemiseks sobilik
vanemale kooliastmele.
