Laupäev, 13. november 2021

Novembrikuu lugemissoovitus

 



Matt Haig. „Kesköö raamatukogu“ (Varrak, 2021)

312 lk

 

Nora Seed on kolmekümnendates naine, kes tunneb, et seni elatud elu koos kõigi kaasnevate äparduste ja nendest tulenevate kahetsustega, muutub talumatult rõhuvaks. Naine tunneb, et on nii ennast kui kõiki teisi oma elus alt vedanud ning sellest teadmisest tingitud masendus viib Norat üha enam lähemale meeleheitlikule soovile leida lõpuks ometi rahu. 

Kui kätte jõuab saatuslik päev, mil üks ebaõnnestumine teise järel Norale kinnitab, et tema elu  ja ta ise on väärtusetud, otsustab õnnetu naine asjale punkti panna ja oma elu lõpetada. Nora suureks üllatuseks ei leiagi ta oodatud rahu, vaid elu ja surma piiril asuva paiga, mida kutsutakse kesköö raamatukoguks. Selles kummalises ja unenäolises kohas ootab naist keegi, keda ta kunagi tundis ja armsaks pidas. Keegi kes pakub Norale erakordset võimalust oma elu muuta. Raamatukogule

kohaselt on lõputud riiulid tulvil raamatuid, kuid tegu pole sugugi juturaamatutega. Need erilised raamatud annavad Norale võimaluse proovida lõputuid variante teistest eludest, mis oleksid võinud reaalsuseks saada, kui naine oleks langetanud teistsuguseid otsuseid. Nora, kelle elu on saatnud järjest süvenev kahetsus- ja üksindustunne, saab kesköö raamatukogus „elada“ kõiki neid elusid, millest ta seni oma otsuste tulemusel loobunud oli. Nora võtab endale võimatuna näiva eesmärgi – leida täiuslik elu, mille juurde pidama jääda ja mis erinevalt tema praegusest elust, ta õnnelikuks teeks. Sealjuures ei tohi Nora aga unustada, et kesköö raamatukogu pole igavene ja jäädes liialt kauaks täiuslikku elu otsima, võib ta kõigest hoopis ilma jääda.

Kirjanik Matt Haig pakub „Kesköö raamatukogu“ näol lugejale mõtlemapaneva ja huvitava lugemiselamuse. Kuid lisaks sellele pakub Nora lugu lugejale lootust ja teadmist, et elu on täis piiramatuid võimalusi. Elu võib vahel halastamatult kaikaid kodaratesse loopida, seades usu parema tuleviku olemasolusse kahtluse alla, kuid  meeles tuleks pidada, et just järgmise elukäänaku taga võib paista kauaoodatud päike.












Sebastian Fitzek. „Hingemurdja“ (Eesti Raamat, 2021)

246 lk


Saksa edukaimate psühholoogiliste põnevike autor Sebastian Fitzeki „Hingemurdja“ on lugejaile tõeline maiuspala, mis õigele põnevikule kohaselt kerib lehekülg lehekülje haaval pinge särisevalt kõrgeks. Sellegi poolest nõuavad raamatu esimesed peatükid loetule keskendumist, et sündmuste arenguga sammu pidada. Põhjuseks kaks paralleelselt jooksvat süžeeliini, millest üks kujutab tänapäeva, kus peategelasteks eakas professor ja tundmatus katses osalevad üliõpilased. Teine, ja ühtlasi peamine, süžeeliin kujutab aga minevikku, kus sündmuste toimumise kohaks on luksuslik ja eraldatud psühhiaatriakliinik. Lugemist ei tasu aga pooleli jätta, sest järk-järgult saavad kõik põletavad küsimused vastused.

Hingemurdja on salapärane ja kardetud kurjategija, kes röövib ilma mingisuguse selge mustrita naisi, kes küll lõpuks elusana leitakse, kuid kellega midagi siiski kohutavalt valesti on. Naised jäeti ellu ja neid ei vägistatud ega haavatud, kuid pärast Hingemurdja käest pääsemist, oleksid nad justkui oma kehasse elusalt maetud, võimetuna ennast liigutama või rääkima, sarnanedes pigem elusale laibale kui tervele inimesele. Siis aga hakkavad  ühes psühhiaatriahaiglas aset leidma hirmutavad sündmused, mis kinnitavad kohutavat tõde – Hingemurdja on sihikule võtnud uued ohvrid ja seda psühhiaatriahaiglas viibivate inimeste näol. Olukorra teeb lugejaile põnevamaks seegi, et enne Hingemurdja rünnakule asumist, saab alguse lumetorm, mis vaimuhaigla muust maailmast ära lõikab ja seega ka lootuse pääsemisele loo tegelastelt ära võtab. Teose peategelaseks on kliiniku üks värskemaid meeskliente, kes ei mäleta midagi ei endast ega oma minevikust. Kui aga inimesed tema ümber surema hakkavad ja kurjategija ka tema sihikule võtab, peab mees endalt küsima, milline on tema seos Hingemurdjaga. 

Sebastian Fitzeki sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Terapeut“

„Ära lõigatud“












Lauren McLaughlin. „Saada pilte“ (Postimees Kirjastus, 2021)

432 lk


„Tüdrukud on poistest tugevamad. Võib-olla ei jää neil muud üle.“

Lauren McLaughlini noorteromaan „Saada pilte“, millel on ka  “Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab!” märgis, puudutab probleemseid teemasid, mis tänapäeva peadpööritavalt kiiresti arenevas piiramatute võimalustega „nutimaailmas“ vägagi aktuaalsed on. Võimalus vaid paari näpuliigutusega oma eraelu kõigiga jagada, võib noori suurde ohtu seada. Alati päevakohane ja vajalik on ka noortepidudel osalemisega seotud ohtudest rääkimine. Raamatutes ja filmides sageli suurte ning lahedatena kujutatud peod  peidavad endas sageli varjukülgi, millele osutamise McLauglin ongi eesmärgiks võtnud.

Kui Jonesville’i keskkooli saabub uus tüdruk Suze Tilman, püüab ta oma isikupärase välimuse ja natuuriga nii mõnegi uue koolikaaslase tähelepanu. Nii jääb tüdruk silma ka sõbrannade triole – Nikkile, Anile ja Lydiale – keda kõik koolis teavad kui ühtehoidvaid, kuid uhke olekuga sõbrannade punti. Tüdrukud leiavad ruttu ühise keele ja värsketest sõbrannadest saab lahutamatu kamp, kes lubavad alati üksteise eest seista ja endid ka pidudel pealetükkivate poiste eest kaitsta. Kui aga ühel sellisel peol leiavad  sõbrannad silmist kadunud Suze’i apaatsena ja pealtnäha purjuspäi kooli eliitmaadleja – kuid ühtlasi ka suurima ahistaja – Tarkin Shaw seltskonnast, saavad tüdrukud aru, et midagi on väga valesti. Mida peaks olema Suze’il pistmist Nikki poolt palavalt vihatud Tarkiniga? Olukord võtab üha absurdsemad mõõtmed, kui Tarkin väidab ühtäkki, et tema ja Suze on suhtes. Kõige kummalisem on aga see, et Suze ei vaidle sellele väitele vastu.

„Saada pilte“ on silmiavav noorteromaan, mis avab lugejale pidudel toimuda võiva pahupoole, heites pilgu seksuaalse ahistamise ning küberkiusamise valusatele, kuid üha enam käsitlemist vajavatele teemadele. „Saada pilte“ paneb lugejat endale tunnistama, et koletised ei ela ainult fantaasiaraamatutes- ja filmides, vaid sageli meie endi keskel, võides kanda populaarsuse ja hea maine eksitavat maski.

Üllatavate süžeekäikudega noorteromaan suudab tõsiseid teemasid käsitleda ilma, et need rusuvalt mõjuksid. Teos on lugemiseks sobilik vanemale kooliastmele.