Aprillikuu lugemissoovitus

 

Kelly Rimmer. „Ootamatu“ (Ersen, 2020)
312 lk

 

Abby Herbert on noor naine, kelle elus on kõik olnud alati üksikasjalikult planeeritud. Loomulikult on paigas ka naise tuleviku eesmärgid ning osa neist juba saavutatudki. Abbyl on olemas suurepärane töökoht, head sõbrad ja imeline korter Tribeca linnaosas, mida naine oma parima sõbraga jagab. Täiuslikkusest on puudu vaid kaaslane, kellega pere luua, kuid küllap ka unistuste mees kunagi naise ellu astub. Kuid kui Abby kuuleb arstilt, et kauem oodates ei pruugi ta iial lapsi saada, mõistab nördinud naine, et peab oma plaanides vangerdusi tegema.

Abby korterikaaslane ja parim sõber Marcus on edukas IT-ettevõtja, kes on alati Abby vastu sõprusest enamat tundnud, kuid olles kindel, et naine talle samaga ei vastaks, hoiab oma tundeid vaka all. Siis aga räägib Abby oma plaanist iga hinna eest emaks saada ning Marcus pakub eneselegi ootamatult isakandidaadiks iseennast. Mis võiks olla veel parem lahendus, kui parima sõbraga ühiselt last kasvatada? Peagi mõistavad aga mõlemad, et olukord pole sugugi nii lihtne ning piir sõpruse ja armastuse vahel on kerge hägustuma. Kas Abby saab oma unistuse emakssaamisest täide viia ja säästa seejuures ka sõprust Marcusega?

Holly Jackson. „Hea tüdruku mõrvaraamat“ (Tänapäev, 2024)
424 lk
 
Pippa Fitz-Amobi on nutikas ja intelligentne 17-aastane neiu, keda paeluvad müsteeriumid ja tõestisündinud krimilood. Lugu, mis Pippat iseäranis köidab, juhtus tema enda kodulinnas. Viis aastat tagasi tapeti Pippa koolikaaslane Andie Bell. Juhtum sai kiire lahenduse, sest nii politsei kui linnarahvas teavad, et süüdi oli  Andie poiss-sõber Sal Singh, kes pärast mõrva süütundest ka endalt elu võttis. Lahtised niidiotsad kenasti kokku seotud, lõpetati uurimine ning  traumeeritud linnake liikus eluga edasi.

Pippa on aga veendunud, et selle loo taga peitub rohkemat, kui esmapilgul paistis. Tüdruku sisetunne ei lase tal juhtunut unustada, sest Pip on kindel, et süüdi mõisteti vale inimene. Kui Pippa peab valima koolilõpu uurimistöö teema, otsustab neiu, et see on suurepärane võimalus aastatetagust mõrvajuhtumit lähemalt uurida. Abiks Sal’i noorem vend Ravi, hakkab Pip linnaelanikke küsitlema, kuid peagi saab selgeks, et mitte kõik ei ole rahul, et vana asi uuesti üles kaevatakse. Järjest päevavalgele tulevad jahmatavad saladused veenavad Pippat üha rohkem selles, et tegelik mõrvar on endiselt vabaduses. Kui kaugele on aga süüdlane võimeline minema, et tõe ilmsikstulekut takistada?

„Hea tüdruku mõrvaraamat“ on kolmeosalise raamatusarja esimene eesti keelde tõlgitud osa, kus erinevalt tavapärastest „krimkadest“ ja põnevusromaanidest on kangelannaks teismeline koolitüdruk, kes oma erakordse taiplikkusega suudab päevavalgele tirida linnaelanike kõige räpasemad ja šokeerivamad saladused. Põnevust jätkub kuni raamatu lõpuni ja nagu heale põnevusromaanile kohane, on teose lõpplahendus ootamatu.

Märtsikuu lugemissoovitus

 

Amy Harmon. „Tehes nägusid“ (Ersen, 2016)

280 lk

 

Ambrose Young on populaarne keskkooliõpilane, kelle paljulubav karjäär kooli maadlustiimis on sillutanud talle  tee kolledžisse. Lisaks sellele on noormees ka äärmiselt nägus – tõsiasi, mis ei jää märkamata ka Fern Tayloril, kes on poissi juba lapsest saadik salamisi imetlenud ja armastanud. Paraku teab tüdruk, et Ambrose ei vaata teda sama pilguga. Suure südamega intelligentne ja pealtnäha veidi nohiklik neiu pole end oma väikese kasvu, nägu katvate tedretähnide ja talitsematute punaste lokkidega iial ilusana tundnud. Fern usub, et pole lootustki, et keegi Ambrose’i-sugune temasse kunagi armuks.

Siis aga toimub 2001. aasta 11. septembri terrorirünnak kaksiktornidele, mis oma traagilisuses kogu maailma raputab. Ajendatuna sisemisest kohusetundest kodumaa ja iseenda ees otsustab Ambrose Afganistani minna. Veennud endaga kaasa tulema ka oma nelja parimat sõpra, lähevad viis noort meest sõtta, kuid ainult Ambrose naaseb elusana koju.

Endisest kirka tulevikuga noormehest on järel pelk vari. Plahvatuses tõsiselt viga saanud mehe nägu on osaliselt moonutatud, kuid lisaks välistele armidele on armistunud ka Ambrose’i hing. Ta tunneb lämmatavaid süümepiinu hukkunud sõprade ees, kes oleksid elus, kui ta poleks neid endaga sõtta kutsunud. Rõhuvas häbitundes peidab varasemalt populaarne mees end linnarahva eest isa pagaritöökotta, töötades üksnes öistes vahetustes. Ainuke, kes Ambrose’i haletseva pilguga ei vaata, on Fern Taylor, kelle lahke süda ja vääramatu sõprus võib noormehe taas elule tuua.

„Tehes nägusid“ on lugu kaotusest selle mitmes tähenduses. Kuidas leida taas tee iseendani, kui kogu senine elu tundub kadunud olevat? Kuidas endale andestada ja tunda elust taas rõõmu? See on lugu kahe pealtnäha väga erineva inimese vahelisest sõprusest ja armastusest, mis saab võitu ka kõige suuremast südamevalust.

Katherine Applegate. „Veidrik“ (Varrak, 2023)

280lk

 

Katherine Applegate’i liigutavas ja harivas raamatus on peategelaseks saarmatüdruk, kelle ema kärsitu ja uudishimuliku loomuse pärast Veidrikuks ristis. Väike saarmalaps on vallatusi täis – tema lemmiktegevusteks on California rannikuvetes veeakrobaatikat teha ja lugusid jutustada. Seltsi pakub talle sealjuures parim sõber Kairi, kellega on tore koos vees hullata ja toitu otsides ookeanipõhja avastada. Veidriku hulljulgus ja lõppematu uudishimu põhjustab ühel päeval aga suure õnnetuse, kui kohtumine mõrtsukhaiga saarmatüdrukule tõsiseid vigastusi põhjustab.

Vigastatud Veidrik viiakse Monterey Bay Akvaariumisse, kus sealsed töötajad teda ravima hakkavad. Nähes neid suuri veidra välimusega olendeid sõbraliku moega enda ümber askeldamas, meenub Veidrikule, et nende tegelaste hoole all on ta varemgi olnud. Siis õpetati ema kaotanud saarmapojale „saarmaks olemist“, et tulevikus iseseisvalt ookeanivetes hakkama saada. Veetes akvaariumis aega koos teiste liigikaaslastega, kes Veidrikule tema uut elukohta tutvustavad, ei saa saarmapiiga siiski mõtlemata jätta, kas ta veel kunagi oma parima sõbraga kohtub ning kas tõesti on ookeanieluga tema jaoks igaveseks kõik.

Applagate’i „Veidriku“ näol on tegemist erakordselt armsa ja soojust täis raamatuga. Vabavärsis kirjutatud lugu kirjeldab sündmusi Veidriku pilgu läbi. Teosele lisab väärtust seegi, et tegu on tõsielust inspireeritud looga, mis tutvustab lugejale Monterey Bay Akvaariumi programmi, mille raames antakse orvuks jäänud saarmapojad saarmast kasuemade hoole alla, aidates neid ette valmistada iseseisvaks eluks ookeanis.

Katherine Applegate on tunnustatud USA lastekirjanik, kelle loomingust on eesti keelde tõlgitud varasemalt „Üks ja ainus Ivan”, „Poiss kahe peale”, „Soovipuu” ja „Ümikarude küla”.

„Veidrik“ sobib lugemiseks lastele alates II kooliastmest, kuid meeldejäävat lugemiselamust pakub see ka täiskasvanule. Sel aastal tunnustas Eesti Lastekirjanduse Keskus raamatut ka Hea Lasteraamat 2023 kleebisega.

Veebruarikuu lugemissoovitus

 

Kristin Hannah. „Ööbik“ (Varrak, 2016)

384 lk

 

Kooliõpetaja Vianne elab oma abikaasa ja väikese tütrega Carriveau nimelises Prantsuse väikelinnas. Vianne’i rahulik elu saab aga peagi peapeale pööratud, sest on aasta 1939 ja silmapiiril terendab Teine maailmasõda. Vianne on sunnitud armastatud mehe rindele saatma ja iseenda hirmu kiuste püüdma keerulisel ajal tütre nimel vapper olla. Kui natsid Prantsusmaa vallutavad, pannakse Vianne’i tugevus ja meelekindlus proovile. Toidupuudus, töö kaotamine ja üha kasvav juutide tagakiusamine näitab naisele sõja koledat palet. Kui Saksa ohvitser nõuab enda majutamist Vianne’i majas, peab naine tütre heaolu nimel tegema otsuseid, mis tema tõekspidamisi tõsiselt proovile panevad.  

18-aastane Isabelle on kirglik ja mässumeelne noor naine, kes  erinevalt oma vanemast õest ei kavatsegi kodumaad laastava võõrvõimu ikke all kannatada. Isabelle võtab südameasjaks okupatsiooni vastu iga hinna eest mässata. Peagi  liitub Isabelle vastupanuliikumisega, kus tema ülesandeks saab levitada natsivastast propagandat. Vapper naine ei kohku millegi ees tagasi, et päästa abivajajaid ja võidelda oma elu hinnaga okupatsiooni vastu.

Vianne ja Isabelle on kaks õde, kes saatuse sunnil on teineteisest kaugenenud. Kuid jälgides mõlema teekonda sõjast räsitud kodumaal, kus vaprad õed annavad erineval moel oma panuse, et võidelda ebaõiglase natsirežiimi vastu, elab lugeja kaasa mõlemale peategelasele. Autor heidab valgust sõja sellele küljele, mis sageli tähelepanuta jääb – kojujäänud naiste saatusele ja katsumustele, mis paneb inimese vastupidavuse kõige rängemal moel proovile.

 

Alex North. „Poolpõlenud maja“ (Pegasus, 2023)

336 lk

 

Katie on alati oma noorema venna Chrisi eest hoolitsenud. Aastaid tagasi juhtus aga midagi, mis venna ja õe suhteid igaveseks muutis. Chris langes julma kallaletungi ohvriks, millest vaevu eluga pääses ja mis tema hinge jäädavad armid jättis. Süütundest muserdatud Katie pole endale ka aastaid hiljem andestanud, sest tunneb, et just tema hooletusest on Chrisi elu allakäiguteed suundunud. Katie, kes on õnnelikult abielus ja kasvatab oma pisitütart, pole Chrisist pikalt midagi kuulnud. Naine pole isegi kindel, kas vend veel elavate kirjas on. Kui ühel hetkel võtab Katie’iga ühendust uurija Laurence Page, kes väidab, et toimunud on jõhker mõrv, mille peamine kahtlusalune on just nimelt Chris, ei saa Katie käed rüpes istuma jääda. Olgu vend milline tahes, mõrvaks ta suuteline poleks ja Katie tunneb, et venna nimel tuleb tõde välja selgitada ning Chrisi süütust tõestada.

Samal ajal uurib politsei roima, mis pandi toime kunagi Katie kodukandis tegutsenud sarimõrvarile kuulunud majas. Mingil põhjusel elas selles poolpõlenud ja lagunenud majas hinnatud ja jõukas filosoofia professor Alan Hobbes, kes keset ööd langes omaenda voodis mõrva ohvriks. Uurides maja ajalugu ja  Alani surma üksikasju, tundub uurija Page’ile, et midagi kogu selle loo juures ei klapi. Kui selgub, et viimane inimene, kes Hobbes’i elusana nägi, oli Chris Shaw, on Page veel enam segaduses. Mida võiks olla eluheidikust Shawl pistmist Alan Hobbes’iga?

Alex Northi sulest on järjekordselt ilmunud põnevust ja närvikõdi tekitav romaan, mis „istutab“ lugeja pähe mitmeid küsimusi, mis Northile omaselt viivad viimaks üllatavate lõpplahendusteni.  

Jaanuarikuu lugemissoovitus

 

Kelly Rimmer. „Ema pihtimus“ (Ersen, 2017)

320 lk

 

„Ema pihtimus“ on kahe naise – Olivia ja Ivy – lugu, mis antakse edasi mõlema tegelase vaatevinklist. Olivia abielu abikaasa Davidiga on täiuslik – mehe töö on neile võimaldanud kauni maja ja muretu elustiili ning kirsiks tordil on pisitütre Zoe sünd. Kõik teavad, et David ja Olivia on täiuslik paar ning David jumaldab oma naist taevani. Seda vähemalt pealtnäha, sest peitudes näiliselt ideaalse abielu fassaadi taha, varjavad abikaasad sünget saladust.

Davidi ema Ivy on oma poega alati jäägitult armastanud. Ivy teab, et Davidil pole varasemate suhetega vedanud, kuid seda seetõttu, et keegi pole Davidi jaoks piisavalt hea. Kui David armub Oliviasse, on Ivy veendunud, et suhe leiab kiire lõpu, sest pole võimalik, et selline naine nagu Olivia oleks Davidi vääriline. Kui noored abielluvad, peab Ivy kibedusega tõdema, et Olivia on tulnud selleks, et jääda. Muidugi saab emasüda aru, et tema poja abielus pole kõik päris korras, kuid probleeme on igas abielus ja nende lahendamine tuleks paari enda hooleks jätta. Ivy usub, et kui David on sunnitud Oliviat natuke karmimate meetmetega paika panema, siis on see naise enda süü.

Siis juhtub aga midagi, mis mõlema naise senise elu hävitab – David võtab endalt elu. Leinast murtud Olivia teab, et on aeg tõtt rääkida, kuid kuidas seda teha, kui suudad vaevu elus püsida. Samal ajal üritab leinaga toime tulla ka Ivy, kes süüdistab Davidi surmas Oliviat. Mõlemal naisel on saladusi, mis päevavalgust kardavad, kuid nii Olivia kui ka Ivy tunnevad, et peavad oma laste eest seisma, sest õige ema kaitseb oma last iga hinna eest…

Stephen King. „Lemmikloomasurnuaid“ (Pegasus, 2019)

469 lk

 

Kui doktor Louis Creed kolib abikaasa ja kahe väikese lapsega lärmakast Chicago suurlinnast rahulikku Maine’i, usub perekond, et tulevik on paljulubav. Vanamoodne, kuid ruumikas maja tundub olevat õige koht, kus neljaliikmeline pere elada ja mälestusi luua võiksid. Ainsaks ohumärgiks on maja lähedal kulgev maantee, mida mööda veoautod suurel kiirusel sõidavad. Louis sõbruneb kiirelt eaka naabrimehe Judiga. Jalutuskäigul maja taga asuvas metsas viib Jud Louis’i mööda hoolikalt niidetud jalgrada lemmikloomasurnuaeda – või  „aida“, nagu on vigaselt kirjutatud surnuaia juures oleval sildil – kuhu kohalikud oma kallid lemmikud matavad. Nagu surnuaiad ikka, mõjub paik omal moel rusuvalt, kuid mitte sugugi ohtlikuna ja nii ei oska Louis arvatagi, et tegelikult on tegu esivanemate iidse matmispaigaga, mil lasub sünge saladus.

Kui Louis’i tütre kass jääb auto alla, viib mees Judi juhatusel looma surnuaeda, et ta seal maha matta. Pärast seda, kui kass Louis’i suureks üllatuseks järgmisel päeval elusa ja tervena koju tagasi jalutab, mõistab mees, et nende maja taga metsas asuva surnuaiaga on midagi kohutavalt viltu. Kuigi pere lemmik on pealtnäha endine, on temaga siiski midagi väga valesti. Alguse saab  õõvastav sündmusteahel, mis paneb Louisi armastuse oma lähedaste vastu ning tema arusaamad elust ja surmast tõsiselt proovile.

Stephen Kingi „Lemmikloomasurnuaid“, mis peaks olema iga õudukafänni lugemisnimekirjas, on kahtlemata üks tema kõhedust tekitavamaid romaane, mille kohta on ka King ise öelnud, et kõigist tema kirjutistest on just „Lemmikloomasurnuaid“ üks hirmutavamaid raamatuid. Esmane käsikiri sai valmis juba 1979. aastal, kuid raamatu sünge temaatika tõttu kahtles kirjanik, kas tahab, et raamat ilmuks. 1983. aastal ilmus siiski teose esmatrükk, mis eesti keeles nägi ilmavalgust 2013. aastal.

Raamatu põhjal on valminud ka kaks filmi, millest uusim jõudis kinolinale 2019. aastal.