Fiona Valpy. „Mälestuste meri“ (Ersen, 2020)
264 lk
„Mälestuste meri“ on lugu minevikust ja olevikust ning nende kahe omavahelisest põimumisest.
Kendra püüab oma lagunevat abielu koos hoida. Onu
palvel otsustab naine külastada haiget vanaema, kellel on üksainus soov –
jutustada oma lugu, et lapselaps saaks selle enne naise surma kirja panna.
Vanaema Ella jutustus viib lugeja 1938. aastasse, mil tol
ajal 17-aastane tütarlaps sõidab suveks Prantsusmaale Île de Ré saarele ema
kunagise sõbranna ja tema kahe lapse juurde, et oma prantsuse keelt veelgi
täiustada. Île de Ré on noore ja süütu Ella jaoks just kui paradiis, kus ainsaks
probleemiks on aja talumatult kiire kulgemine. Elu saarel muudab veelgi
muinasjutulisemaks tema võõrustaja kaksikutest lapsed, Caroline ja Christophe,
kellest saavad Ella parimad sõbrad. Saarel kogeb tütarlaps ka esimest armastust,
kui armub karismaatilisse kunstnikuhingega Christophe’i. Õnne täis suvi jääb
aga Ella elus tükiks ajaks viimaseks, kui 1939. aastal astuvad Inglismaa ja
Prantsusmaa Hitleri vastu sõtta. Kolm sõpra lahutatakse ja kaunis armastuslugu
Ella ja Christophe’i vahel saab lõpu enne, kui alatagi jõuab. Pöördunud tagasi
Šotimaale, liitub Ella vabatahtlikuna sõjaväe abiteenistusega, kus kohtub võluva
Angusega. Sõja-aastad ja lähedaste kaotus laastavad Ella hinge ning maailma
haaranud kaoses tundub Angus olevat ainus alles jäänud valguskiir.
„Mälestuste meri“ on tänu nii oma lehekülgede arvule
kui ka ladusalt ja kiirelt kulgevale sisule kerge lugemisvara, mis hoiab
lugejat põnevil ja paneb peategelasele kaasa elama. Sõjal on raamatus oluline
ja peategelast kujundav osa, kuid sõjakirjeldused ei muutu lugejat rõhuvaks. Vastupidi
– tegu on elujaatava ja vapralt tulevikku vaatavate tegelastega, kes ka kõige
suurematele raskustele vaatamata otsustavad mitte alla vanduda.
Alexandra Oliva. „Üksinda“ (Tänapäev, 2016)
340 lk
Alexandra Oliva põnevik „Üksinda“ paneb mõtlema meedia (manipuleeriva) rolli üle inimeste elus selles peadpööritavalt kiiresti arenevas ja meediast paljuski sõltuvas maailmas, kus juba maast madalast hakatakse inimeste reaalsustaju proovile panema. Nii juhtub ka raamatu peategelasega, kes seisab ootamatult silmitsi olukorraga, kus millegi ehtsuses ei saa enam kindel olla.
Raamatu esimene peatükk viib lugeja otse sündmuste
keskele. Käimas on tõsielusari, kus kaksteist osalejat, ühiskonnast ära
lõigatuna, metsas oma vastupidavust
rahalise auhinna nimel proovile peavad panema. Samal ajal juhtub aga midagi,
mis põhjustab miljonite inimeste, sealhulgas ka võttemeeskonna ja enamike
osaliste surma. Toimunu tagamaad hoitakse ka lugeja eest saladuses. Teada on
vaid see, et tegu on haigusega, mis nakatunu ootamatult ja kiiresti tapab. Ühel
hetkel avastab üks osalistest – noor naine, kellele saatetegijad on nimeks
pannud Loomaaed – ennast täiesti üksinda osalemas „mängus“, mis muutub iga
päevaga aina ohtlikumaks.
Mida naine aga ei tea, on see, et tegu pole enam
mänguga, vaid tema elu varitseb reaalne oht. Kuna kõik varasem saates toimunu
on ülimalt realistlik olnud, on naine kindel, et ka kõik järgnev – siin-seal
vedelevad laibad otse kui mahajäetud maailmas – on produtsentide hästi
õnnestunud rekvisiidid. Loo edenedes saab aga selgeks, et kuigi Loomaaiaks
kutsutud osaline pole enam päris veendunud, et tema ümber toimuv on osa
saatest, teeb ta alateadliku otsuse käituda nii, nagu miski poleks siiski
muutunud. Peategelane teab, et lastes meeleheitel ja hirmul enda üle võimust
saada, ei pea ta kaua vastu. Kusagil ootab aga naise abikaasa, kes võib veel
elus olla…
Huvitava sisu ja ettearvamatu lõpuga „Üksinda“ sobib
iga põnevikke austava lugeja lugemisvaramusse.
Sarah Crossan. „Iiris“ (Varrak, 2021)
360 lk
„Iiris“ on hoolimata oma magusa kõlaga nimest raamat,
mis tegelikkuses oma käsitletavate teemade ja probleemide poolest hinge läheb
ning mõtlema paneb. Siiski on autor õnnestunult suutnud kõike sünget
tasakaalustada helgete momentide ja kahe peategelase vaheliste sügavamõtteliste
vestlustega.
Proosaluulena esitatud tekst võib alguses pelutavana
mõjuda, kuid just tänu sellele, et lehekülgi pole tekstiga üle koormatud, edeneb
lugemine kiirelt ja ka valulisi teemasid, mida teos käsitleb, on kergem vastu
võtta. Crossan suudab ühe lehekülje mõne reaga öelda seda, mille jaoks mõne
raamatu puhul kulub terve peatükk.
„Iirise“ peategelasteks on kaks naist – Allison ja
Marla. Allison, olles 16-aastane, on vaevu lapseeast välja saanud, kuid isa
tõttu, kes oma tütre kallal nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda tarvitab,
varakult suureks on pidanud kasvama. Marla
on aga vanaproua, kelle mälestusi looritab süvenev dementsus, mis naise „mina“
järjekindlalt hävitab.
Võib öelda, et raamatu üheks läbivaks teemaks on mälu.
Peategelase Allisoni probleemiks on iga kurva hetke, valusa löögi ja haavava
sõna mäletamine, millega tüdruku isa teda kostitanud on. Kuidas leida endas
jaksu edasi minna, kui minevik sangpommina jala küljes ripub ja kas minevikule
julgelt otsa vaatamata ongi üldse võimalik edasi minna?
Marla probleemide põhjuseks on aga mälu, mis aja
möödudes teda üha sagedamini alt veab. Tõsiasi, mis tekitab naisele probleeme
pojaga, kes oma käitumiselt sarnaneb paljuski Allisoni isale. Kuid just Marla
haigus on see, mis teda Allisoniga kokku viib. Kodust ja isa eest põgenenud
tüdruk jääb lageda taeva alla ning otsustab ennast peita esmapilgul tühjana
näiva elumaja kuuris. Nälg ja rahapuudus paneb Allisoni tegema aga midagi
hulljulget. Ta külastab maja, milles elab kummaline vanaproua, kes kutsub
tüdrukut Iiriseks. Ellujäämisinstinkt sunnib Allisoni kaasa mängima ja nii jääb
ta majja elama.
Aja jooksul mõistab Allison, et tema ja Marla ei
erinegi teineteisest nii väga ja ootamatust teineteise mõistmisest kasvab välja
sõprus. Allison pakub Marlale seda, millest naise vanus ja haigus ta ilma on
jätnud – võrdsena kohtlemist ja mõistmisest. Allison leiab vanas naises aga sõbra,
kes omal moel tüdrukut mõistab ja temast hoolib.
Sarah Crossan, kelle varasemadki raamatud on
populaarsust kogunud, puudutab „Iirisega“ iga lugeja südant. Kaunilt seatud
sõnad ja tekst lajatavad oma karmusega lugeja hinge pihta, kuid seal samas
pakuvad kosutust südamlike vestluste näol, mis elu olemust mõista aitavad.
Sarah Crossani sulest on eesti keeles ilmunud
veel:
„Üks“
„Õun ja Vihm“
„Kuutõus“