Neljapäev, 8. aprill 2021

Aprillikuu lugemissoovitus

 












Fiona Valpy. „Mälestuste meri“ (Ersen, 2020)

264 lk


„Mälestuste meri“ on lugu minevikust ja olevikust ning nende kahe omavahelisest põimumisest.

Kendra püüab oma lagunevat abielu koos hoida. Onu palvel otsustab naine külastada haiget vanaema, kellel on üksainus soov – jutustada oma lugu, et lapselaps saaks selle enne naise  surma kirja panna.

Vanaema Ella jutustus viib lugeja 1938. aastasse, mil tol ajal 17-aastane tütarlaps sõidab suveks Prantsusmaale Île de Ré saarele ema kunagise sõbranna ja tema kahe lapse juurde, et oma prantsuse keelt veelgi täiustada. Île de Ré on noore ja süütu Ella jaoks just kui paradiis, kus ainsaks probleemiks on aja talumatult kiire kulgemine. Elu saarel muudab veelgi muinasjutulisemaks tema võõrustaja kaksikutest lapsed, Caroline ja Christophe, kellest saavad Ella parimad sõbrad. Saarel kogeb tütarlaps ka esimest armastust, kui armub karismaatilisse kunstnikuhingega Christophe’i. Õnne täis suvi jääb aga Ella elus tükiks ajaks viimaseks, kui 1939. aastal astuvad Inglismaa ja Prantsusmaa Hitleri vastu sõtta. Kolm sõpra lahutatakse ja kaunis armastuslugu Ella ja Christophe’i vahel saab lõpu enne, kui alatagi jõuab. Pöördunud tagasi Šotimaale, liitub Ella vabatahtlikuna sõjaväe abiteenistusega, kus kohtub võluva Angusega. Sõja-aastad ja lähedaste kaotus laastavad Ella hinge ning maailma haaranud kaoses tundub Angus olevat ainus alles jäänud valguskiir.

„Mälestuste meri“ on tänu nii oma lehekülgede arvule kui ka ladusalt ja kiirelt kulgevale sisule kerge lugemisvara, mis hoiab lugejat põnevil ja paneb peategelasele kaasa elama. Sõjal on raamatus oluline ja peategelast kujundav osa, kuid sõjakirjeldused ei muutu lugejat rõhuvaks. Vastupidi – tegu on elujaatava ja vapralt tulevikku vaatavate tegelastega, kes ka kõige suurematele raskustele vaatamata otsustavad mitte alla vanduda.












Alexandra Oliva. „Üksinda“ (Tänapäev, 2016)

340 lk


Alexandra Oliva põnevik „Üksinda“ paneb mõtlema meedia (manipuleeriva) rolli üle inimeste elus selles peadpööritavalt kiiresti arenevas ja meediast paljuski sõltuvas maailmas, kus juba maast madalast hakatakse inimeste reaalsustaju proovile panema. Nii juhtub ka raamatu peategelasega, kes seisab ootamatult silmitsi olukorraga, kus millegi ehtsuses ei saa enam kindel olla.

Raamatu esimene peatükk viib lugeja otse sündmuste keskele. Käimas on tõsielusari, kus kaksteist osalejat, ühiskonnast ära lõigatuna, metsas  oma vastupidavust rahalise auhinna nimel proovile peavad panema. Samal ajal juhtub aga midagi, mis põhjustab miljonite inimeste, sealhulgas ka võttemeeskonna ja enamike osaliste surma. Toimunu tagamaad hoitakse ka lugeja eest saladuses. Teada on vaid see, et tegu on haigusega, mis nakatunu ootamatult ja kiiresti tapab. Ühel hetkel avastab üks osalistest – noor naine, kellele saatetegijad on nimeks pannud Loomaaed – ennast täiesti üksinda osalemas „mängus“, mis muutub iga päevaga aina ohtlikumaks.

Mida naine aga ei tea, on see, et tegu pole enam mänguga, vaid tema elu varitseb reaalne oht. Kuna kõik varasem saates toimunu on ülimalt realistlik olnud, on naine kindel, et ka kõik järgnev – siin-seal vedelevad laibad otse kui mahajäetud maailmas – on produtsentide hästi õnnestunud rekvisiidid. Loo edenedes saab aga selgeks, et kuigi Loomaaiaks kutsutud osaline pole enam päris veendunud, et tema ümber toimuv on osa saatest, teeb ta alateadliku otsuse käituda nii, nagu miski poleks siiski muutunud. Peategelane teab, et lastes meeleheitel ja hirmul enda üle võimust saada, ei pea ta kaua vastu. Kusagil ootab aga naise abikaasa, kes võib veel elus olla…

Huvitava sisu ja ettearvamatu lõpuga „Üksinda“ sobib iga põnevikke austava lugeja lugemisvaramusse. 













Sarah Crossan. „Iiris“ (Varrak, 2021)

360 lk

 

„Iiris“ on hoolimata oma magusa kõlaga nimest raamat, mis tegelikkuses oma käsitletavate teemade ja probleemide poolest hinge läheb ning mõtlema paneb. Siiski on autor õnnestunult suutnud kõike sünget tasakaalustada helgete momentide ja kahe peategelase vaheliste sügavamõtteliste vestlustega.

Proosaluulena esitatud tekst võib alguses pelutavana mõjuda, kuid just tänu sellele, et lehekülgi pole tekstiga üle koormatud, edeneb lugemine kiirelt ja ka valulisi teemasid, mida teos käsitleb, on kergem vastu võtta. Crossan suudab ühe lehekülje mõne reaga öelda seda, mille jaoks mõne raamatu puhul kulub terve peatükk.

„Iirise“ peategelasteks on kaks naist – Allison ja Marla. Allison, olles 16-aastane, on vaevu lapseeast välja saanud, kuid isa tõttu, kes oma tütre kallal nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda tarvitab, varakult suureks on pidanud kasvama.  Marla on aga vanaproua, kelle mälestusi looritab süvenev dementsus, mis naise „mina“ järjekindlalt hävitab.

Võib öelda, et raamatu üheks läbivaks teemaks on mälu. Peategelase Allisoni probleemiks on iga kurva hetke, valusa löögi ja haavava sõna mäletamine, millega tüdruku isa teda kostitanud on. Kuidas leida endas jaksu edasi minna, kui minevik sangpommina jala küljes ripub ja kas minevikule julgelt otsa vaatamata ongi üldse võimalik edasi minna?

Marla probleemide põhjuseks on aga mälu, mis aja möödudes teda üha sagedamini alt veab. Tõsiasi, mis tekitab naisele probleeme pojaga, kes oma käitumiselt sarnaneb paljuski Allisoni isale. Kuid just Marla haigus on see, mis teda Allisoniga kokku viib. Kodust ja isa eest põgenenud tüdruk jääb lageda taeva alla ning otsustab ennast peita esmapilgul tühjana näiva elumaja kuuris. Nälg ja rahapuudus paneb Allisoni tegema aga midagi hulljulget. Ta külastab maja, milles elab kummaline vanaproua, kes kutsub tüdrukut Iiriseks. Ellujäämisinstinkt sunnib Allisoni kaasa mängima ja nii jääb ta majja elama.

Aja jooksul mõistab Allison, et tema ja Marla ei erinegi teineteisest nii väga ja ootamatust teineteise mõistmisest kasvab välja sõprus. Allison pakub Marlale seda, millest naise vanus ja haigus ta ilma on jätnud – võrdsena kohtlemist ja mõistmisest. Allison leiab vanas naises aga sõbra, kes omal moel tüdrukut mõistab ja temast hoolib.

Sarah Crossan, kelle varasemadki raamatud on populaarsust kogunud, puudutab „Iirisega“ iga lugeja südant. Kaunilt seatud sõnad ja tekst lajatavad oma karmusega lugeja hinge pihta, kuid seal samas pakuvad kosutust südamlike vestluste näol, mis elu olemust mõista aitavad.

 

Sarah Crossani sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Üks“

„Õun ja Vihm“

„Kuutõus“