Kelly Rimmer. „Ema pihtimus“
(Ersen, 2017)
320 lk
„Ema pihtimus“ on kahe naise – Olivia
ja Ivy – lugu, mis antakse edasi mõlema tegelase vaatevinklist. Olivia abielu
abikaasa Davidiga on täiuslik – mehe töö on neile võimaldanud kauni maja ja
muretu elustiili ning kirsiks tordil on pisitütre Zoe sünd. Kõik teavad, et
David ja Olivia on täiuslik paar ning David jumaldab oma naist taevani. Seda
vähemalt pealtnäha, sest peitudes näiliselt ideaalse abielu fassaadi taha, varjavad
abikaasad sünget saladust.
Davidi ema Ivy on oma poega alati
jäägitult armastanud. Ivy teab, et Davidil pole varasemate suhetega vedanud,
kuid seda seetõttu, et keegi pole Davidi jaoks piisavalt hea. Kui David armub
Oliviasse, on Ivy veendunud, et suhe leiab kiire lõpu, sest pole võimalik, et
selline naine nagu Olivia oleks Davidi vääriline. Kui noored abielluvad, peab
Ivy kibedusega tõdema, et Olivia on tulnud selleks, et jääda. Muidugi saab emasüda
aru, et tema poja abielus pole kõik päris korras, kuid probleeme on igas abielus
ja nende lahendamine tuleks paari enda hooleks jätta. Ivy usub, et kui David on
sunnitud Oliviat natuke karmimate meetmetega paika panema, siis on see naise
enda süü.
Siis juhtub aga midagi, mis
mõlema naise senise elu hävitab – David võtab endalt elu. Leinast murtud Olivia
teab, et on aeg tõtt rääkida, kuid kuidas seda teha, kui suudad vaevu elus
püsida. Samal ajal üritab leinaga toime tulla ka Ivy, kes süüdistab Davidi surmas
Oliviat. Mõlemal naisel on saladusi, mis päevavalgust kardavad, kuid nii Olivia
kui ka Ivy tunnevad, et peavad oma laste eest seisma, sest õige ema kaitseb oma
last iga hinna eest…
Stephen King. „Lemmikloomasurnuaid“ (Pegasus, 2019)
469 lk
Kui doktor Louis Creed kolib
abikaasa ja kahe väikese lapsega lärmakast Chicago suurlinnast rahulikku
Maine’i, usub perekond, et tulevik on paljulubav. Vanamoodne, kuid ruumikas
maja tundub olevat õige koht, kus neljaliikmeline pere elada ja mälestusi luua
võiksid. Ainsaks ohumärgiks on maja lähedal kulgev maantee, mida mööda veoautod
suurel kiirusel sõidavad. Louis sõbruneb kiirelt eaka naabrimehe Judiga. Jalutuskäigul
maja taga asuvas metsas viib Jud Louis’i mööda hoolikalt niidetud jalgrada lemmikloomasurnuaeda
– või „aida“, nagu on vigaselt
kirjutatud surnuaia juures oleval sildil – kuhu kohalikud oma kallid lemmikud
matavad. Nagu surnuaiad ikka, mõjub paik omal moel rusuvalt, kuid mitte sugugi
ohtlikuna ja nii ei oska Louis arvatagi, et tegelikult on tegu esivanemate
iidse matmispaigaga, mil lasub sünge saladus.
Kui Louis’i tütre kass jääb auto
alla, viib mees Judi juhatusel looma surnuaeda, et ta seal maha matta. Pärast
seda, kui kass Louis’i suureks üllatuseks järgmisel päeval elusa ja tervena
koju tagasi jalutab, mõistab mees, et nende maja taga metsas asuva surnuaiaga on
midagi kohutavalt viltu. Kuigi pere lemmik on pealtnäha endine, on temaga
siiski midagi väga valesti. Alguse saab
õõvastav sündmusteahel, mis paneb Louisi armastuse oma lähedaste vastu ning
tema arusaamad elust ja surmast tõsiselt proovile.
Stephen Kingi
„Lemmikloomasurnuaid“, mis peaks olema iga õudukafänni lugemisnimekirjas, on
kahtlemata üks tema kõhedust tekitavamaid romaane, mille kohta on ka King ise
öelnud, et kõigist tema kirjutistest on just „Lemmikloomasurnuaid“ üks
hirmutavamaid raamatuid. Esmane käsikiri sai valmis juba 1979. aastal, kuid
raamatu sünge temaatika tõttu kahtles kirjanik, kas tahab, et raamat ilmuks.
1983. aastal ilmus siiski teose esmatrükk, mis eesti keeles nägi ilmavalgust
2013. aastal.
Raamatu põhjal on valminud ka
kaks filmi, millest uusim jõudis kinolinale 2019. aastal.
