Oktoobrikuu lugemissoovitus

 

V.E. Schwab. „Addie LaRue nähtamatu elu“ (Rahva Raamat, 2023)

592 lk

 

On aasta 1714 ja prantslanna Adeline LaRue ihkab rohkemat, kui elul talle pakkuda on. Tütarlapse vanemate järeleandmatu soov on panna tüdruk mehele. Addie teab, et abielu mehega, keda ta ei armasta ja talle laste sünnitamine, aheldab neiu igaveseks pisikese Prantsuse kolkaküla külge. Kuid Addie usub, et maailmal on talle rohkem pakkuda ja nii unistab ta kodust lahkumisest. Teades, et vanemate soovile ta vastu ei saa, põgeneb Addie metsa, kus suures meeleheites jumalate poole palvetab. Nii unustab neiu ühe olulise tõe – pärast pimeduse saabumist peab oma palvetega ettevaatlik olema, sest jumalaid, kes pärast päevavalguse hääbumist vastavad, tuleb karta.

Peagu astub varjudest välja noormees, kes nimetab ennast Luciks ja pakub Addiele väljapääsu, mille ainsaks tasuks noore naise hing. Kui Addie mõistab oma faustiliku tehingu tegelikku tähendust – elada igavesti, kuid ilma, et keegi tema lähedastest teda enam mäletaks – põgeneb naine kodukülast, et leida rahulolu maailmas rändamisest. Paraku taipab neiu peagi, et omandatud kogemustel, teadmistel ja elamustel pole tõelist väärtust, kui pole kedagi, kellega seda jagada. Sest sõlmitud tehingu suurimaks varjuküljeks on tõik, et kõik inimesed, kellega Addie oma pika elu jooksul kohtub, unustavad ta niipea, kui selja pööravad.

Addie leiab oma üksinduses teatavat leevendust kord aastas, kui saabub tehingu aastapäev. Siis ilmub Luc taas välja, et veenda Addiet tema elu haletsusväärsuses, mille ainus leevendus oleks oma hingest lõplikult loobuda. Luci ärrituseks vastab naine talle aga igal aastal eitavalt. Nii mööduvad sajandid, mille jooksul elab Addie erinevaid elusid ja on tunnistajaks pöördelistele ajaloosündmustele. Addie armastab elada ja ta on seda teinud hästi, kuid üksindusest enim piinab naist, et selle võrratu maailma jaoks teda just kui ei eksisteeri. Siiski on Addie leidnud viise julma needust üle kavaldada ja endast sel viisil maailma jälg jätta. Kolmsada aastat pärast tehingu sõlmimist satub naine raamatupoodi, kus juhtub midagi, mida pole juhtunud sajandeid – sealne töötaja mäletab tema nime.

Julie Clark. „Viimane lend“ (Tänapäev, 2021)

336 lk

 

Claire Cooki elu täiuslikkuses ei julgeks keegi kahelda: tema abikaasa on tähtsa poliitilise dünastia perepoeg, neile kuulub kaunis maja Manhattanil ja teda ümbritseb luksus, millesarnasest oskaks mõni vaid und näha. Claire, erinevalt kõrvalseisjatest, teab aga tegelikku valgust kartvat tõde. Härrasmeheliku pealispinna all on tema abikaasa manipuleeriv ja vägivaldne mees ning Claire teab, et vajadus senine elu seljataha jätta pole enam valiku-, vaid elu ja surma küsimus. Naine on teadlik, et tema abikaasa ei taluks alandust, mida nende lahkuminek põhjustaks ja nii peab Claire välja mõtlema vettpidava plaani, et ennast igaveseks Cookide perekonnast lahutada. Lootuskiir paistab siis, kui ta kohtub lennujaamas Evaga, kelle elu tundub olevat sama kohutav. Meeleheitliku otsuse tulemusena vahetavad naised omavahel lennupiletid – Claire lendab Evana Oaklandi ja Eva Claire’ina Puerto Ricosse. Pärast maandumist vajab Claire kohta, kus end abikaasa eest varjata ning parim paik selleks näib olevat Eva kodu – keegi ei oskaks teda sealt otsida. Mõne aja pärast avastab naine, et Eva ei pruugigi olla see, kellena ennast paista lasi ja ühtäkki tunneb Claire, et on vihma käest räästa alla sattunud.

Elu pole Evat hellitanud. Üks vale otsus katkestas naise paljulubavad ülikooliõpingud ja tõi petliku päästerõnga näol tema teele inimesed, kes talle tööd pakkusid. Eva tööandjad aga nalja ei mõista ning naine teab, et kui ta midagi ette ei võta, võivad tema tööandjad soovida temast vabaneda. Kui Eva kohtab lennujaamas silmnähtavalt hirmunud ja meeleheitel Claire’i, usub naine, et nende plaan on lollikindel – keegi ei oskaks oodata, et lennule astub võõras naine ning maandudes saavad mõlemad jälgi jätmata kaduda.

Siis aga kukub Eva lennuk alla…