Catherine Miller. „99 päeva koos sinuga“ (Ersen,
2021)
264 lk
Emma kulgeb läbi elu ilma suuremate ootuste ja eesmärkideta.
Kuidas saakski Emma elada nagu teised temavanused, kui naist ootab kodus
raskelt haige ema, kelle ainsaks hooldajaks ja toeks on tema tütar. Nii pakuvad
Emmale igapäevamuredest tröösti vaid tema lemmikraamatute poolt pakutav maailm.
Hirmule emast ilmajäämise ees lisandub ka mure Emma enda tervise pärast, kui
naine märkab, et tema rinnaga pole kõik korras.
Nathan on oma ellusuhtumise poolest Emma vastand. Näinud
terve elu ühte ja sama unenägu sellest, kuidas ta 27-aastasena sureb, on Nathan
võtnud iga päeva oma elus kui viimast. Noor mees on iga hetke võtnud kui midagi
haruldast ja tähistamist väärivat, mis on ka põhjuseks, miks Nathan
langevarjuhüpete instruktorina töötab. Jõudnud viimaks 27. eluaastani usub
mees, et see eluaasta jääb talle ka viimaseks. Seda teadmist näib kinnitavat ka
tõsiasi, et Nathan avastab oma ülakehalt veidra ja valuliku muhu.
Ühine mure ja hirm toovad Nathani ja Emma kokku haigla
ooteruumis. Ootamatult leiavad noored oma elu kõige raskemal ajal toe ja ka
armastuse just teineteise näol. Kuna Nathan ja Emma tunnevad, et hüvastijätt
võib tulla rutem, kui nad oodata oskavad, annavad noored lubaduse, et ei raiska
enam ühtegi tundi oma lõppeda ähvardavatest eludest. Kuid kuidas leppida
sellega, et ka vastselt leitud armastus võib lõppeda veel enne, kui on alatagi
saanud?
Louise Jensen. „Kingitus“ (Ersen, 2018)
336 lk
Jenna on kahekümnendates eluaastates naine, kes pool aastat
tagasi elas üle südamesiirdamise. Hoolimata sellest, et varasemalt ei saanud
Jenna oma südame peale loota ja pidi elama oma elu hirmus, et see järsult
lõppeb, ei paku uus süda oodatud kindlus- ja rahutunnet. Ikka ja jälle rändavad
naise mõtted oma elupäästjale – doonorile, kelle surma tõttu tuksub nüüd Jenna
rinnus uus süda.
Jenna lõputu tänutunne oma doonori Callie ja tema perekonna
ees paneb naist tahtma Callie lähedastega lähemalt tuttavaks saada. Eirates kõigi
nõuandeid doonori perekonnaga mitte ühendust
võtta, mässib Jenna ennast üha tugevamalt saladustesse, mille avalikuks tulekut
selle pere liikmed ei pruugi sugugi tahta. Ka Callie surma üle laotub veider saladuseloor.
Kuigi naise vanemad on tütre surma tõttu sügavas leinas, tundub, et see
pealtnäha ideaalne perekond varjab midagi olulist. Üha enam tundub Jennale, et
kõigil Callie ellu kuulnud inimestel oli midagi varjata. Kas saab siis selleski
kindel olla, et Callie surmani viinud õnnetus oli tõepoolest õnnetusjuhtum?
Louise Jenseni „Kingitus“ on üks mitmest autori
põnevusromaanidest, mis eesti keelde tõlgitud. Jensen oskab lugejat kuni
raamatu lõpuni pinevil hoida ja tagada,
et tõeni liialt vara ei jõutaks.
192 lk
Marilyn Jurmani esikromaan „Mul hakkasid päevad“ on lugu
noortest ja mõeldud kõnetama noori teemadel, millest mõned on delikaatsemad kui
teised. Kuigi tegu on väljamõeldisega, on raamatu kirjutamisel inspiratsiooniks
olnud noortega päriselt juhtunud olukorrad ja sündmused. Ka raamatu veidi ehk
ootamatult mõjuv pealkiri on seotud Marilyni enda teismelisena peetud päevikuga,
kus 14-aastane tütarlaps kirjutas esmakordselt alanud päevadest, mis on iga
tüdruku jaoks üheks elu väga oluliseks verstapostiks.
Lugedes oma teismeea päevikut mõistis Marilyn unustatud tõde,
et noori ei tohiks alahinnata ja nende tundemaailma naeruvääristada. Raamatu
eesmärgiks on kinnitada noortele lugejatele, et nad pole oma tunnetega ja
probleemidega üksi. Jurman julgustab noori kõnelema erinevatel keerulistel teemadel
nagu näiteks seksuaalne ärakasutamine, söömishäired, suhted vanematega jpm.
Raamatu peatükkide vahele on pikitud ka luuletused, mis on autori enda noorpõlve
päevikust maha kirjutatud ja seostuvad hästi teose sündmustega.
„Mul hakkasid päevad“ on endas sügavamat tähendust peitev noortekas.
Teismeliste argieluliste kes-kellele-meeldib probleemide seas on oskuslikult sisse
toodud mitmed olukorrad, millega tänapäeva noored võivad kokku puutuda, kuid
millest rääkimist ehk kardetakse. Jurman ei too neid probleeme välja eesmärgiga
raamat huvitavamaks muuta, vaid pakub lugejale võimalust samastuda teose
tegelastega leidmaks oma häält, et saada julgust oma muredest rääkida. Raamatu
alapealkiri #eionei rõhutab aga „ei“
ütlemise julguse ja oskuse olulisust.
Marilyn Jurman julgustab raamatut lugema ka lapsevanemid,
kel endal teismelised kodus kasvamas. „Mul hakkasid päevad“ aitab täiskasvanud
lugejal meelde tuletada enda kooliaega ja sündmusi, mis ehk ammu meelest
läinud, kuid millel kunagi oli noore
inimese elus suur osakaal. Vaadates tagasi enda teismeeale, on ehk lihtsam
mõista ka oma peres kasvavat teismelist.
„Mul hakkasid päevad“ on ära märgitud ka „Eesti
Lastekirjanduse Keskus soovitab!“ märgisega.
Raamat ei ole soovitatav alla 14-aastastele.
