Urve Tinnuri. „Õed“ (Canopus, 2019)
144 lk
Tuntud autori Urve Tinnuri „Õed“ on ladusalt kulgev ja
kaasahaarav lugemine, kus eesti rahva jaoks keerulist ja valulikku
ajalooperioodi käsitletakse läbi kahe õe
elukäigu kirjeldamise.
Romaani algus asetab lugeja inimesi pilgeni täis
rongivagunisse, kus kaks õde, Reeni ja Õie, oma vähese varanatukese otsas loksudes
lähenevate vene vägede eest Narvast põgenevad. On 1944. aasta kevadtalv ja Eesti,
mis sõja-aastate jooksul on kui mängukann jagelevat laste vahel käest-kätte
käinud, on langemas taas vene võimu alla. Paratamatusega vastakuti seatud õed
on sunnitud koos paljude teistega kodulinnast evakueeruma, et otsida ajutist
pelgupaika Virumaa kolkakülas elavalt onult. Kuid ajal, kui rahvas vaevu ots
otsaga kokku tuleb, ei oota õdesid onu poolt just soe vastuvõtt ning naised
teavad, et tegu on vaid ajutise lahendusega.
„Õed“ on kiirelt arenev ja viimase leheküljeni lugejat
kaasakiskuv lugemine. Eesti rahva jaoks olulise ajalooperioodi kirjeldused mõjuvad
huvitavalt nii vanemale kui ka nooremale lugejale. Esimese jaoks võib loetu nii
mitmeidki mälestusi elustada, nooremaealisel lugejal aitab „Õed“ aga paremini
mõista, milliseid eluvintsutusi nende esivanemad on üle elanud. Kuid ometi
vajab elu ka siis elamist ja inimsuhted klaarimist, kui maailm on peapeale
pööratud. Nii püüavad ka õed leida uues elus oma kohta. Sageli veeretab elu
nende teele erinevaid takistusi, mis ka naiste omavahelisi suhteid kõvasti
proovile panevad. Keerulistele inimsuhetele heidavad varju ka sõjajärgsed
kolhoosiaastad, kus vintsutatud inimesi viimase vindini proovile pannakse.
Tinnuri „Õed“ on eluline romaan, kus lugeja saab jälle
kord kinnitust tõsiasjale, et püüdes elada õigesti ja proovides sealjuures ka
õnne leida, teevad kõik inimesed paratamatult vigu. Vahel toovad langetatud
otsused kaasa traagilisi tagajärgi, kuid elus pole domineerivad ainult mustad
ja valged toonid, mistõttu on sageli võimatu otsustada, kellele tegelikult, ja
kas üldse, õigus kuulub.
„Õed“ järjeraamat:
„Rabasaar“
Alex
Michaelides. „Vaikiv patsient“ (Pegasus, 2019)
352
lk
„Vaikiv patsient“ on Kreeka-Küprose-Inglise päritolu
kirjaniku Alex Michaelidese esikromaan, mis
vaevu ilmuda jõudnuna troonis juba erinevate edetabelite tipus. Ka Eesti
lugejad võtsid teose soojalt vastu ja nii mitmedki on romaani raamatupoe
lehekülgedel viie tärni vääriliseks hinnanud. Tõepoolest on tegu põnevikuga,
mis läbiloetuna seab järgmiste lugemist ootavate põnevusromaanide suhtes lati küllaltki
kõrgele, pakkudes heale põnevikule vääriliselt parajas koguses närvikõdi,
segadust ja ootusärevust võimaliku lõpptulemuse osas.
Andekas kunstnik Alicia Berenson on oma abikaasa
Gabrieliga õnnelikus abielus. Selle tunnistuseks ka raamatu esimesed leheküljed,
kus on ära toodud katkend naise päevikust, milles ta nimetab meest oma elu
armastuseks. Ühel õhtul aga tulistab Alicia oma armastatud abikaasat viis korda
näkku ja ei räägi pärast seda enam sõnagi. Koletu veretöö ja ilmselgete
vaimsete probleemide tagajärel satub naine psühhiaatriahaiglasse, kus kuue
pikka aasta vältel püüavad erinevad arstid ja terapeudid teda rääkima panna,
kuid ebaõnnestunult. Seda päevani, mil psühhoterapeut Theo Faber, kes Alicia
loost ja seda ümbritsevast salapärast lummatuna, samas haiglas tööle asub. Theo
on veendunud, et just temal õnnestub naine uuesti rääkima saada ja seega tõde
tolle saatusliku õhtu kohta välja selgitada. Mida rohkem Theo Aliciaga raviseansse
läbi viib ja tema lähedastega vestleb, mõistab mees, et Alicia juhtumi juures
on asju, mis omavahel sugugi ei klapi. Kuid kas Theo, kes endagi minevikutaaka
endiselt turjal kannab ja selle raskuse all selga sirgena üritab hoida, suudab
tõe välja selgitada ilma, et teda ennast Alicia ja temaga juhtunu hullusesse
kaasa ei tõmmataks?
„Vaikiva patsiendi“ puhul ei tule karta, et tõde liiga
vara ennast paista laseb. Pigem tekib loo edenedes rohkem vastust ootavaid küsimusi.
Lahendusele just kui lähemale, kuid siiski põnevust üles kerida aitab ka
vaikiva Alicia päevik, mida ta enne oma abikaasa tapmist täitis ja mille
sissekannetest saab selgeks, et naise abielus ja suhetes teistega oli varjatud
külgi. Küsimusi tekitab ja omal moel häirivalt mõjub ka minategelase Theo kinnisidee
mõõtmeid võttev pühendumus Alicia juhtumi uurimisel, mis paneb teda üha rohkem
üle piiride astuma ja seeläbi oma enda heaolu õõnestama.
Olles üks viimastel aastatel ilmunud parimaid
põnevikke, on antud romaan kahtlemata iga põnevike ja trillerite austaja
kohustuslik lugemispala.
Alex Michaelidese sulest on eesti keeles ilmunud veel:
„Neidised“
Cath Crowley. „Sõnad sügavas sinises“ (Rahva
Raamat, 2019)
320 lk
„See on lugu
armastusest. See on lugu raamatute armastamisest.“
Cath Crowley „Sõnad sügavas sinises“ on südamlik ja mõtlema panev noorteraamat, mis endas peituvate elutõdede ja kaunite tsitaatidega sobib lugemiseks ka veidi vanemale lugejale. Oma elujaatava ja optimistliku sisuga erineb antud raamat mitmetest teistest noorteromaanidest, mis sageli oma raske sisu poolest võivad rusuvana mõjuda. Ka Crowley teoses on ühe peategelase, Racheli, elus juhtunud midagi, millega ükski noor inimene kokku puutuma ei peaks - neiu on kaotanud oma venna. Tõsisest temaatikat hoolimata annab „Sõnad sügavas sinises“ lugejale lootust, et ümbritsedes ennast armastatud inimestega, armistuvad viimaks ka kõige sügavamad hingehaavad.
Harjumuspäraste „noortekate“ seast tõstab raamatut esile seegi, et raamatutel
ja sõnadel on teoses väga oluline koht. Keskseks sündmuste toimumise kohakski
on kasutatud raamatute kauplus, millel nimeks Ulguvate Raamatute pood. Ka
romaani kaanepilti ja vahelehti illustreerivad pildid raamatutest. Kuid
Ulguvate Raamatute pood pole nagu iga teine – selles poes on Kirjade Kogu ehk
raamatupoe osas, kus raamatuid võib lugeda, kuid mitte koju viia. Küll aga
võivad kliendid raamatus ringe ümber tõmmata sõnadele või lausetele, mis neid
millegi poolest kõnetavad. Kirjade Kogu teeb aga eriliseks see, et külastajad
jätavad võõrastele raamatute vahele kirju.
Aastaid tagasi, vahetult enne ärakolimist, tegi seda
ka Rachel, kes oli armunud oma parimasse sõpra Henry Jonesi. Vastust neiu oma
kirjale aga ei saanudki. Kolm aastat hiljem on Rachel linnas tagasi ja sunnitud
töötama samas raamatupoes ei kellegi muu kui Henry kõrval. Racheli elus
vahepealse aja jooksul juhtunu on teda aga muutnud ja viimane asi, mida tüdruk
soovib, on töötada koos inimesega, kes tema südame murdis. Lihtne pole ka
Henryl, kelle vanemad neile kuuluva ja nende koduks oleva raamatupoe maha müüa
tahavad. Just töö raamatupoes ja Kirjade Kogu on see, mis aitavad kahel endisel
sõbral taas tee teineteise juurde leida.
„Sõnad sügavas sinises“ on pärjatud ka „Hea noorteraamat
2020“ tiitliga.
