Kelly Rimmer. „Kui ma su kaotasin“ (Ersen, 2017)
328 lk
Leo ja Molly tunnevad teineteist
juba lapsepõlvest saadik – Leo oli Molly vanema venna parim sõber. Aastaid
pärast venna surma võtab Molly mehega ühendust, et uurida venna surma
asjaolusid lähemalt. Algselt ebamugavast kohtumisest saab alguse sõprus, mis nende
kahe vahel säriseva pinge all armastuseks kujuneb. Tõsiasi, mis paneb mõlemat
siiralt imestama, sest Leo ja Molly ei saaks üksteisest rohkem erineda – Leo on
mustanahaline keerulise lapsepõlvega, end ise üles töötanud mees, kes armastab
adrenaliini ja töötab sõjakorrespondendina eluohtlikes sõjapiirkondades. Molly seevastu
on rikaste vanemate järeltulija, kes sündinud hõbelusikas suus ja näinud terve
oma senise elu vaeva, et oma võimukale isale meele järele olla. Erinevustest
hoolimata otsustavad Leo ja Molly abielluda. Abielu algus on paljutõotav ja
üheskoos tunnevad vastabiellunud, et on võitmatud. Paratamatult saab esialgne
lumm aga murtud, kui Leo kirg oma töö suhtes hakkab tema kooselu Mollyga tugevalt
mõjutama. Kui Molly ja Leo abielukriis on jõudnud haripunkti, juhtub mehega
tööülesannete täitmisel raske õnnetus, millest Leo vaevu eluga pääseb ja mille
tagajärjel mees mälu kaotab. Kui Molly kiirustab Leo juurde, et aidata tal
õnnetusest taastuda, armuvad teineteisest kaugenenud abikaasad taas, kuid naine
teab, et ühel hetkel Leo mälu taastub ja siis seisavad nad vastamisi valusa
tõega, mis taasleitud hapra armastuse hävitada võib.
On tavapärane, et armastusromaan
lõpeb peategelaste abieluga, mis kestab „õnnelikult kuni elu lõpuni“. „Kui ma
su kaotasin“ on emotsionaalne ja mõtlemapanev lugu kahe inimese vahelisest suhtest,
mis järgneb abielule ja muretule mesinädalate perioodile. Raamat on pilguheit abielu
ja armastuse olemusele mõlema tegelase vaatevinklist. Kas probleemid ja üksteisele haiget tegemine
tähendab, et armastus pole tõeline? Kuidas pühenduda abielule ja abikaasale,
kaotamata seejuures iseennast? Nendele küsimustele vastab autor läbi Molly ja
Leo armastusloo, mis oma aususe ja siirusega lugejat paratamatult puudutab.
Norma Khouri. „Kaotatud au.
Armastus ja surm tänapäeva Jordaanias“ (Sinisukk, 2003)
192 lk
„Kaotatud au“ kuulub naiste
traagilistest elusaatustest rääkivate valgete raamatute sarja. Teose autor Norma
Khouri jutustab tõestisündinud kurva loo oma parimast sõbrannast Daliast. Norma
ja Dalia kasvasid üles Jordaania pealinnas Ammanis. Sündinud tüdrukuna, oli
Dalia ja Norma saatus juba ette kindlaks määratud – alluda kõhklematult oma
pere meestele, abielluda isa poolt valitud moslemist mehega ja sünnitada talle
lapsi. Dalia ja Norma pole aga tüüpilised moslemineiud, kes pimesi ja
nurisemata oma isade ja vendade käske täidavad. Leidlikud sõbrannad otsivad
ikka ja jälle viise, kuidas erineda ja endale natuke rohkem vabadust nõutada. Nii
õnnestub noortel naistel oma perekondi veenda, et saada luba avada ühine juuksurisalong.
Võimalus tööl käia pakub Daliale ja Normale raasukesi paljuigatsetud vabadusest.
Hoolimata sellest, et Dalia vend naisi tööl pingsalt valvab, õnnestub sõbrannadel
„varastada“ omavahel olemise hetki, et rääkida teineteisele oma unistustest ja avaldada
lootust elada kunagi kusagil mujal teistsugust elu.
Ühel päeval astub salongi sisse
noor sõjaväelane Michael, kel tekib Daliaga koheselt side. Oma eludega riskides
kasutavad tüdrukud kavalust, et Dalia saaks võimaluse oma armastatuga kohtuda. Olgugi,
et Dalia ja Michaeli suhe on puhtalt platooniline, on naise jaoks äärmiselt
ohtlik isegi Michaeliga rääkida, sest vallaline naine, kel pole saatjaks meespereliiget
ei tohi võõra meesterahva seltsis viibida. Lootuse saada perekonnalt luba
abiellumiseks nullib seegi, et Michael on katoliku usku. Moslemist neiul on
karmilt keelatud teisest usust mehega lävida, veel vähem abielluda. Keelust
üleastumine lõppeks naisterahva jaoks surmaga, sest naise elust tähtsam on
perekonna au kaitsmine. Peagi juhtubki vältimatu – Dalia meespere hakkab
kahtlustama, et neiu on nende perekonda rüvetanud ja meestel pole kahtlustki,
et Dalia tegudele peab järgnema karistus…
Norma Khouri kirjutas „Kaotatud
au“ oma südamesõbranna mälestuseks, andmaks hääle neile naistele, kes
tänapäevalgi aumõrvade tõttu hirmus peavad elama. Võrdõiguslikkusest juhinduvas
ühiskonnas elanuna on raske hoomata Norma kirjeldatud julmust, mida mehed oma
naispereliikmete vastu korda saadavad ja seda sealjuures karistust kandmata.
Silmiavav teos on paeluv, kuid vältimatut lõppu ette teades kahtlemata rusuv
lugemine.
