Jojo Moyes. „Tüdruk, kes sinust maha jäi“ (Kirjastus
Kunst, 2018)
424 lk
Menuromaani „Mina enne sind“ autori Jojo Moyesi sulest ilmunud raamat „Tüdruk, kes sinust maha jäi“ on kaasahaarav lugu armastusest ja selle kaotusest. Järjekordselt on Moyesil õnnestunud lugejatele tutvustada armastuse mitmetahulisust, selle keerukust ja sügavust. Kuidas hoida elus armastust ja lootust paremale tulevikule, kui ümbritsev maailm on kokku varisemas ja armastatuga taaskohtumine näib võimatuna? Ja kuidas eluga edasi liikuda, kui see jäi seisma päeval, mil sulle kõige kallim inimene suri?
„Tüdruk, kes sinust maha jäi“ on läbipõimunud mineviku ja
oleviku lugu. Romaan algab noore naise Sophie looga kesk Esimest maailmasõda. Sophie
elab koos venna, õe ja õelastega vanas külalistemajas sakslaste kätte langenud
väikelinnas. Sophie kunstnikust abikaasa Édouard Lefèvre võitleb rindel ja nii
on naise ainsaks lohutuseks – ja meenutuseks ennast mitte kaotada – külalistemaja
seina kaunistav Édouardi maalitud pilt oma noorest abikaasast. Maal jääb silma
ka maja hõivanud komandandile, kelle huvi maalil oleva naise vastu suisa
kinnisideeks muutub. Abikaasat kõigest hingest koju tagasi ootav naine on
sunnitud oma tõekspidamisi küsimärgi alla seades mõndagi oma elus ümber mõtestama.
Riskides nii pere kui ka linnarahva hukkamõistuga, otsustab vapper naine teha
ükskõik mida, et komandandi abiga Édouard tagasi koju tuua.
Sajand hiljem ehib Sophie maal Liv Halstoni magamistoa
seina. Tundmatu naise portree, mille Livi ootamatult surnud abikaasa talle
pulmareisil kinkis, tundub olevat Livi ainus side armastatud mehega. Liv, nagu
Sophie’igi, tunneb, et maal annab talle jõudu hakkama saada ka kõige raskemal
ajal. Kui aga selgub, et pilt on erakordselt hinnaline ja selle autori
sugulased soovivad väidetavalt varastatud maali endale tagasi saada, peab Liv
alustama kõrvaltvaatajale arutuna näivat võitlust, et tõde maali ja sellel
oleva tüdruku kohta välja selgitada.
„Tüdruk, kes sinust maha jäi“ on huvitav lugemisvara
armastusromaanide austajale, kel ei puudu huvi ka ajaloo vastu. Kaasahaarav
sündmustik annab lugejale teadmisi ka Esimese maailmasõja ja selle koleduste
kohta. Moyes on sõjateemat käsitlenud ebahariliku nurga alt, tuues muuhulgas
sisse sõjaaegsete varguste – sealhulgas kunstiteoste varguste – teema, mis
näitab, kuidas sõda võib kõige ootamatumal viisil jätta oma pitseri tervete
põlvkondade eludele.
Dot Hutchison. „Liblikate aed“ (Pegasus, 2018)
288 lk
Pea igal inimesel on mõni hobi, mis aitab tal igapäevaelu
rutiinist vaheldust leida – kes armastab raamatuid lugeda, kes käsitööd teha
või hoopiski sportida. Mõne inimese hobiks on aga hoopis millegi kogumine.
Kogumisega tegeleb ka Aednik psühholoogilises põnevikus
„Liblikate aed“. Aednikuks kutsutud mees peab kaunist ja muinasjutulist aeda,
mis on koduks ka tema uhele Liblikate kollektsioonile. Ainult et tegu pole
päris liblikatega. Aednik kutsub
Liblikateks noori röövitud naisi, kellele mees on andnud uue nime ja kelle
seljale on tätoveeritud detailirohke tiivapaar meenutamaks päris liblikaid.
Väärastunud psüühikaga Aednik suhtub oma kollektsiooni täie pühendumusega.
Ta on loonud Liblikatele imelise aia ja armastab omal moel neist igaüht. Kuid nii
nagu liblikate eluiga on lühike, ei saa see pikem olla ka vangistatud
tüdrukutel, kes tapetakse – kui nende elu varem oma lõppu ei leia – nende
21-aastaseks saades. Surnud Liblikad aga säilitatakse kollektsiooni tarvis...
Ühel päeval läheb aga midagi valesti ja FBI teeb Aedniku
terrorile lõpu. Üks ellujäänutest – eneseteadlik ja kindlameelne Maya – viiakse
ülekuulamisele, et selgitada välja kogu tõde Aia ja selle Aedniku kohta. Maya
tunnistuse käigus rullub uskumatuna näiv lugu järk-järgult lahti kirjeldades,
kuidas Maya Aedniku küüsi langes ja paljastades selle käigus inimloomuse
võikamaid küljed. Kuid tüdruku loo edenedes taipavad uurijad, et ellujäänul endalgi võib olla midagi varjata…
Tegu on omanäolise põnevikuga, mis pakub närvikõdi ja tuletab
meelde, et kuigi antud romaani puhul on tegu ilukirjandusliku teosega, eksisteerib
Aedniku moodi inimesi ja tema sooritatu jõhkrusele samaväärseid tegusid ka
päris elus.
Charlie Mackesy. „Poiss, mutt, rebane ja hobune“ (Rahva
Raamat, 2020)
128 lk
Charlie Mackesy raamatut „Poiss, mutt, rebane ja hobune“ on võrreldud
A. A. Milne’i ajatu ja palavalt armastatud „Karupoeg Puhhiga“. Nii nagu „Karupoeg
Puhh“ on oma vahvusega soojendanud läbi aastate nii laste kui täiskasvanute
südameid, teeb seda nüüd ka „Poiss, mutt, rebane ja hobune“. „Karupoeg Puhh“
pole tuntud pelgalt oma lõbusate karakterite ja nendega juhtuvate naljakate juhtumiste
poolest, vaid ka endas sügavamat tähendust peitvate kirjaridade poolest. „Karupoeg
Puhhi“ on tsiteteeritud kordi ja kordi, sest kuigi pealtnäha lapselikud ja
lihtsad, kirjeldavad tegelaste vahelised kahekõned kaunilt nii elu kui sõpruse olemust, pannes inimese
enesegi hinge vaatama.
Charlie Mackesy teos on „Karupoeg Puhhi“ kõrval üks viimasel ajal tsiteeritumaid
lasteraamatuid, mida soovitab lugejatele ka Eesti Lastekirjanduse Keskus. Tegu
on südant soojendava looga, mis ei jäta kedagi külmaks. „Poiss, mutt, rebane ja
hobune“ jutustab oma loo piltide ja mõne lausega, kuid iga lause – olles kord
humoorika alatooniga, kord veidi nukrameelne – kannab endas olulist mõtet sõprusest
ja hoolimisest.
Raamatu peategelaseks on uudishimulik väike poiss, kes saab
sõbraks maiasmokast mutiga. Ühisel teekonnal kohtutakse ka teiste tegelastega,
kes poisi ja mutiga ühinevad. Nendeks on tark ja leebe loomusega hobune ning rebane,
kellele elu on haiget teinud ja kes seetõttu on oma loomult ettevaatlik. Värskelt
vormunud sõpruskond avastab koos maailma, otsides vastused erinevatele
sügavamõttelistele küsimustele ja jõudes koos arusaamisele, et lahkus, sõprus ja
armastus on maailmas kõige olulisemad.
Raamatu kaanetekst nimetab teost „oodiks süütusele ja
lahkusele“, mida see tõepoolest ka on. Tegu on kahtlemata raamatuga, mida lapsed
ja täiskasvanud võiksid koos lugeda ja mis võiks igal inimesel endal kodus
olemas olla, et tundes vajadust peadpööritavast elutempost hetkeks hinge
tõmmata, oleks võimalus endale meelde tuletada, millel siin maailmas tõeline väärtus
on.
