Jaanuarikuu lugemissoovitus

 

Kelly Rimmer. „Ema pihtimus“ (Ersen, 2017)

320 lk

 

„Ema pihtimus“ on kahe naise – Olivia ja Ivy – lugu, mis antakse edasi mõlema tegelase vaatevinklist. Olivia abielu abikaasa Davidiga on täiuslik – mehe töö on neile võimaldanud kauni maja ja muretu elustiili ning kirsiks tordil on pisitütre Zoe sünd. Kõik teavad, et David ja Olivia on täiuslik paar ning David jumaldab oma naist taevani. Seda vähemalt pealtnäha, sest peitudes näiliselt ideaalse abielu fassaadi taha, varjavad abikaasad sünget saladust.

Davidi ema Ivy on oma poega alati jäägitult armastanud. Ivy teab, et Davidil pole varasemate suhetega vedanud, kuid seda seetõttu, et keegi pole Davidi jaoks piisavalt hea. Kui David armub Oliviasse, on Ivy veendunud, et suhe leiab kiire lõpu, sest pole võimalik, et selline naine nagu Olivia oleks Davidi vääriline. Kui noored abielluvad, peab Ivy kibedusega tõdema, et Olivia on tulnud selleks, et jääda. Muidugi saab emasüda aru, et tema poja abielus pole kõik päris korras, kuid probleeme on igas abielus ja nende lahendamine tuleks paari enda hooleks jätta. Ivy usub, et kui David on sunnitud Oliviat natuke karmimate meetmetega paika panema, siis on see naise enda süü.

Siis juhtub aga midagi, mis mõlema naise senise elu hävitab – David võtab endalt elu. Leinast murtud Olivia teab, et on aeg tõtt rääkida, kuid kuidas seda teha, kui suudad vaevu elus püsida. Samal ajal üritab leinaga toime tulla ka Ivy, kes süüdistab Davidi surmas Oliviat. Mõlemal naisel on saladusi, mis päevavalgust kardavad, kuid nii Olivia kui ka Ivy tunnevad, et peavad oma laste eest seisma, sest õige ema kaitseb oma last iga hinna eest…

Stephen King. „Lemmikloomasurnuaid“ (Pegasus, 2019)

469 lk

 

Kui doktor Louis Creed kolib abikaasa ja kahe väikese lapsega lärmakast Chicago suurlinnast rahulikku Maine’i, usub perekond, et tulevik on paljulubav. Vanamoodne, kuid ruumikas maja tundub olevat õige koht, kus neljaliikmeline pere elada ja mälestusi luua võiksid. Ainsaks ohumärgiks on maja lähedal kulgev maantee, mida mööda veoautod suurel kiirusel sõidavad. Louis sõbruneb kiirelt eaka naabrimehe Judiga. Jalutuskäigul maja taga asuvas metsas viib Jud Louis’i mööda hoolikalt niidetud jalgrada lemmikloomasurnuaeda – või  „aida“, nagu on vigaselt kirjutatud surnuaia juures oleval sildil – kuhu kohalikud oma kallid lemmikud matavad. Nagu surnuaiad ikka, mõjub paik omal moel rusuvalt, kuid mitte sugugi ohtlikuna ja nii ei oska Louis arvatagi, et tegelikult on tegu esivanemate iidse matmispaigaga, mil lasub sünge saladus.

Kui Louis’i tütre kass jääb auto alla, viib mees Judi juhatusel looma surnuaeda, et ta seal maha matta. Pärast seda, kui kass Louis’i suureks üllatuseks järgmisel päeval elusa ja tervena koju tagasi jalutab, mõistab mees, et nende maja taga metsas asuva surnuaiaga on midagi kohutavalt viltu. Kuigi pere lemmik on pealtnäha endine, on temaga siiski midagi väga valesti. Alguse saab  õõvastav sündmusteahel, mis paneb Louisi armastuse oma lähedaste vastu ning tema arusaamad elust ja surmast tõsiselt proovile.

Stephen Kingi „Lemmikloomasurnuaid“, mis peaks olema iga õudukafänni lugemisnimekirjas, on kahtlemata üks tema kõhedust tekitavamaid romaane, mille kohta on ka King ise öelnud, et kõigist tema kirjutistest on just „Lemmikloomasurnuaid“ üks hirmutavamaid raamatuid. Esmane käsikiri sai valmis juba 1979. aastal, kuid raamatu sünge temaatika tõttu kahtles kirjanik, kas tahab, et raamat ilmuks. 1983. aastal ilmus siiski teose esmatrükk, mis eesti keeles nägi ilmavalgust 2013. aastal.

Raamatu põhjal on valminud ka kaks filmi, millest uusim jõudis kinolinale 2019. aastal.