Enno Tammer. „Ilon Wikland. Elu pildid“ (Tammerraamat, 2017)
336 lk
Selle
aasta 5. veebruaril sai 90-aastaseks eesti päritolu rootsi kunstnik ja
illustraator Ilon Wikland, kes on paljudele tuttav tänu armastatud lastekirjaniku Astrid
Lindgreni raamatuid ehtivatele illustratsioonidele. Vähesed on siiski tuttavad Wiklandi
kaasahaarava elukäiguga.
Lapsepõlves
oli Iloni sagedaseks kaaslaseks üksindustunne, mida aitas leevendada lapse
armastus loomade vastu. Ka vanemate armastusest jäi Ilonile vajaka. Oma
emale-isale tundus ta olevat vaid tülinaks ja nii saadeti tüdruk jalust ära
Haapsallu vanaema juurde. Elu vanaema juures tõi Iloni ellu päikese, kuid vastleitud
õnn jäi Teise maailmasõja puhkemise tõttu üürikeseks. Ilon oli sunnitud kodumaalt lahkuma ja rajama uue elu Rootsis.
Enno
Tammeri kirjutatud raamat „Ilon Wikland. Elu pildid“ on oma olemuselt just
selline, nagu pealkiri viitab: Tammer, kelle jaoks Wikland on kujunenud aastate
jooksul heaks sõbraks, on armastatud illustraatori elust andnud ülevaate just
läbi (elu)piltide. Ka Ilon ise on öelnud, et mäletab oma elu piltidena ning
seega annavad selle raamatu sõnadega
„joonistatud“ tekstipildid Ilon Wiklandi elukäigust mitmekülgse
ülevaate.
Raamat
on jaotatud Iloni elu erinevaid etappe kirjeldavateks piltideks. Mahukas teos
on huvitavaks lugemisvaraks kõigile just iseäranis oma huvitava lähenemisviisi
poolest. Lisaks tekstipiltidele täiendavad ja aitavad loetut mõista fotod Iloni
elust ja naise enda joonistatud pildid, mis samuti ainest saanud Wiklandi
lapsepõlvest.
Angela Marsons. „Vaikne karje“ (Pegasus,
2017)
400 lk
Kui Stourbridge’i
poiste erakooli direktriss leitakse kägistatuna, saab alguse jõhkrate mõrvade
laine, mida asub lahendama keerulise minevikuga vaneminspektor Kim Stone.
Lahendatav juhtum hakkab Kimi eriti lähedalt puudutama siis, kui endisest
lastekodust leitakse inimjäänused, mis toovad endaga kaasa mitmeid süngeid
saladusi ning meenutusi Kimi lapsepõlvest. Et õiglus jalule seada, peab naine
olema valmis ka enda siiani värskete minevikuhaavade lahti rebimiseks.
Angela Marsonsi loodud vaneminspektor
Kim Stone’i tegelaskuju lahendatavale juhtumile kaasaelamisel tuleb lugejal
valmis olla teatud ebamugavustundeks, mida raamatus aset leidvad kohati
õõvastavad sündmused võivad tekitada. Kuid mugavustsoonist väljumine on just
see, mis teeb tavalisest raamatust ühe õige krimiromaani. Marsons suudab
edukalt raamatu esimestel lehekülgedel alguse saanud pinget hoida kuni süüdlase
tabamiseni ja juhtumi lahendamiseni. Mitmed süžeepöörded ei lase lugejal tõelise
mõrvari isikut enne raamatu lõppu kindlaks teha, mis teeb „Vaiksest karjest“
krimiromaanide austajatele erilise maiuspala.
Kim Stone’i kujul on Marsons loonud
keerulise iseloomuga peategelase, kelle õiglustunne ja kindlameelsus on raudsed.
Kimi tegelaskuju lahtimõtestamisele
aitab kaasa ka peategelase ja tema alluvate omavaheliste suhete kujutamine,
kuid ka tema minevikumeenutused, mis aitavad seda keerulist, kuid sümpaatset
tegelaskuju mõista.
Kellele Kim Stone’i sarja esimene raamat
muljet avaldab, saab tema teistele lahendavatele juhtumitele kaasa elada sarja
teistes raamatutes.
Vaneminspektor
Kim Stone’i sarja teised raamatud:
„Julmad
mängud“
„Kadunud
tüdrukud“
„Nukkude
surmamäng“
„Veresidemed“
Louise Bagshawe. „Pikad moonid“ (Ersen,
2000)
336 lk
„Pikad moonid“ on lugu
kahest noorest naisest, kes pärast esmakordset jahedat tutvumist ei oskaks
oodatagi, et neist sõbrad võiksid saada. Nina ja Elizabeth on nii välimuselt
kui ka ühiskonna staatustelt teineteise täielikud vastandid. Ometi avastavad
need kaks ennast töötamas ühes ettevõttes. Palavast teineteise vihkamisest saab
aga alguse ootamatu liit, sest on ju ütluski selline, et minu vaenlase vaenlane
on minu sõber. Just ühine vaenlane toob kaks noort naist kokku ja alguse saab sõprus,
mis annab mõlemale jõu meeste poolt juhitud maailmas oma unistused teoks teha.
Louise Bagshawe romaan “Pikad moonid”
tegevustik leiab aset kaheksakümnendate aastate alguses, kus tööturul oodatakse
naistelt endiselt tagasihoidlikkust ja tagaplaanile jäämist. Erineva taustaga,
kuid võrdselt nutikad ning oma unistustele orienteeritud Nina ja Elizabeth
otsustavad aga vastupidist tõestada.
Kumbki pole valmis leppima neile
ühiskonna poolt pealesurutud rolliga, mille kohaselt on naise ülesanne olla oma
mehele seltskondlikuks ja mitte midagi nõudvaks kaaslaseks. Lisaks kangelannade
elukäigu jälgimisele annab autor omapoolse ülevaate tolleaegsete
farmaatsiatööstuste tööst ja esimeste arvutite kasutuselevõtust, mis aitab kaasa
ajastutruu õhkkonna loomisele.
Kuigi romaanis on juttu ka armastusest,
pole see siiski esikohal. Rõhk on asetatud kahe naise kujutamisele
indiviididena ja hiljem liitlastena. Armastus ja mehed on miski, mida ei
kujutata nende elus kõige olulisemal kohal olevana, vaid taustaloona, mis
kinnitab lugejale veel kord, et uskudes endasse ja seades endale elusihte,
mille nimel ollakse valmis vaeva nägema, on võimalik kõike saavutada.