Catherine Gaskin. „Suursaadiku naised. I-II raamat“ (Varrak, 1995)
278 lk (I osa)
Ühe oma aja populaarseima iiri-austraalia kirjaniku Catherine Gaskini 1995. aastal kahe raamatuna ilmunud teos „Suursaadiku naised“ on kaasahaarav lugu kahe perekonna põimunud elusaatustest.
1930.
aasta Londonis kohtuvad pargis juhuslikult kaks noort lapseootel naist. Lesknaine
Ginny Clayton on mõjuka Ameerika perekonna liige, Dena Penrose on aga pärit
vanast ja auväärsest inglise suguvõsast ning abielus inglise diplomaadi lord
Camborne’iga. Erineva taustaga naiste juhuslikust kohtumisest tärkab pikki
aastaid kestev sõprus, mida erinevad eluraskused ja pöördelise tähendusega ajaloosündmused,
kaasa arvatud Teine maailmasõda, tugevalt proovile panevad. Siis aga juhtub
midagi, mille tulemusel peavad Dena ja Ginny perekonnad ühiselt hakkama
hoolitsema orvuks jäänud tütarlapse eest, kes muudab oma uue perekonna elu – nii
nagu nemad temagi oma – jäädavalt.
„Suursaadiku
naised“ võimaldab läbi aastate ja erinevate põnevate ajalooperioodide jälgida
kahe perekonna elukäiku koos inimeseks
olemisega paratamatult kaasnevate võitude ja kaotustega. Kuigi armastusel selle
erinevate esinemisvormidega on teoses oluline koht, on lisaks tegu kuulumisest
ja inimeseks olemisest rääkiva looga, mis oma elulisusega paneb peategelastele
kaasa elama ja ka kaasa tundma.
Juba ligi kolmkümmend aastat tagasi eesti keeles ilmunud romaan pakub lugemiselamust ka praegusele lugejale ning miks mitte haarata raamat tutvuse värskendamiseks uuesti kätte ka siis, kui see juba kunagi loetud on.
S.K. Tremayne. „Tulelaps“ (Pegasus, 2017)
328 lk
Lugejate
seas oma debüütromaaniga „Külmakaksikud“ kiirelt populaarsust kogunud ja pseudonüümi
S.K. Tremayne’i alt kirjutava autori sulest ilmunud teos „Tulelaps“, on sobilik
lugemispala müsteeriumite ja närvikõdi austajatele. Oma kõhedust tekitava
sisuga paneb „Tulelaps“ lugejat võimaliku
lõpplahenduse osas üha uusi küsimusi esitama. Nii nagu peategelane, tunneb ka
lugeja ebakindlust ja kahtlust iga tegelase ja tema motiivide suhtes. Tegelikult
tekitab sündmuste üha müstilisem areng umbusku ka peategelase enda suhtes. Põnevikule
kohaselt mõjub teose tegelik lõpp just parajal määral ootamatult ja rabavalt.
Äsja
abiellunud ja oma värskesse abikaasasse Davidisse kõrvuni armunud Rachel kolib
Londonist Cornwalli mehe uhkesse ja suurusugusesse majja nimega Carnhallow House, kus seni
üksinda elanud naist tõotab ees oodata unistuste elu – rikkus, armastus ja
abikaasa õrnahingeline poeg Jamie. Idüll hakkab aga järk-järgult murenema, kui
Jamie ühtäkki väidab, et tema surnud ema on hakanud ennast pojale ilmutama. Esialgu
loodab Rachel, et kasupoja veider käitumine on leinava ja traumeeritud lapse viis
ema surmaga toime tulla, kuid kui täiuslikuna tunduvas majas hakkab üha enam
veidraid seiku juhtuma, aimab Rachel halba. Aimdusest saab reaalne hirm, kui
poisi kummalised tulevikku puudutavad väited hakkavad täide minema. Ka perfektsena
tundunud abikaasa David suhtub poja muutunud käitumisse tõrksalt, mis tekitab
Rachelis ebakindlust ka oma mehe suhtes. Kuidas suhtuda aga võõraspoja süngesse
ennustusse, et naine on jõuludeks surnud?
S.K.
Tremayne’i sulest on
eesti keeles ilmunud veel:
„Külmakaksikud“
„Tõde
tõuseb, vesi kaob“
„Assistent“
Olivia Saar.
„Eesti jõulumuinasjutte. Kuu ja tähed kuusepuul“ (TEA Kirjastus, 2007)
96 lk
Mis sobiks
veel paremini südamesse jõulusoojust tooma ja jõulude-eelset ootusaega mõnusalt
sisustama, kui Olivia Saare koostatud muinasjutukogumik „Eesti
jõulumuinasjutte. Kuu ja tähed kuusepuul“. Kuigi lugejal võib tekkida ekslik
arvamus, et muinasjutud ja iseäranis jõulumuinasjutud, on mõeldud vaid lastele,
kutsub raamatu kaunis kaanepilt kogumiku järele haarama igas vanuses lugejaid,
kes jõule armastavad.
Kogumik
sisaldab kuutteist erinevat jõulumuinasjuttu, mis on kirjutatud tuntud ja
armastatud Eesti kirjanike poolt. Teiste seas on jõululood kirja pannud Aidi
Vallik, Lehte Hainsalu, Heljo Mänd, Heiki Vilep jt. Jõulumaagiat täis raamatust
saab lugeda hajameelsest jõuluvanast, kes aasta tähtsaimal ööl äärepealt laste
juurde hiljaks jäi; samuti tuleb juttu kõige laisemast päkapikust; rauast
valmistatud piparkookidest ja paljudest teistest vahvatest ja südant
soojendavatest jõulutegelastest ja nendega juhtunud sündmustest. Toredaid
jõululugusid kaunistavad Priit Rea lummavad illustratsioonid, mis „mustadelgi“
jõuludel hinge ehedat jõulurõõmu toovad. Muinasjutud sobivad nii lastele lugemiseks
või ettelugemiseks, kuid kahtlemata ka täiskasvanutele, kes heldimusega tagasi
oma lapsepõlveaegsete jõulude peale mõeldaa saavad, et jõulutunne nüüdki endas taas
üles leida.
