Sara Goodman Confino. „Armastusest sõprade vastu“ (Ersen,
2022)
336 lk
Lily Weiss on vaimukas 32-aastane naine, kes oma ema suureks meelehärmiks on aga endiselt vallaline. Naine ise sellest suurt numbrit ei tee, kuid kui tema nooremad õde ja vend teatavad üheaegselt abieluplaanidest, millele lisanduvad veel ka Lily kolme sõbranna teated peatsest abiellumisest, hakkab naine kahtlema, kas tema jaoks leidubki seda õiget. Sõbrad peavad Lilyt aga lojaalseks ja heaks sõbrannaks, mis on ka põhjuseks, miks viis pruuti paluvad teda enda pulmadesse pruutneitsiks.
Hirm üüratute kulutuste ees, mida
pruutneitsiks olemine nõuab, pole võrreldav emotsionaalse lõivuga, mida nõuab
ühel pruutneitsil viies pulmas osalemine. Tujukate pruutide narrusteni
küündivate soovidega on niigi raske rinda pista, kuid kui Lily peab võitlema ka
pruutide kohutavate sõbrannadega, tunneb naine, et tema kannatuste karikas on
täis saamas.
Hoolimata sellest, et Lily oma
sõpru ja perekonda palavalt armastab ja nende nimel kõigeks valmis on, ei mahu talle
pähe, kuidas pulmade korraldamine võib talle
kallid inimesed täiesti ogaraks muuta. Vajadusest oma hirmudest, ärritusest ja
pruutneitsiks olemise jaburusest kirjutada, sünnib anonüümne blogi
„Pruudimaania“, kus Lily teravmeelselt vaimukates postitustes kõik oma tõelised
tunded välja elab. Ta kirjutab hirmust kahaneva pangaarve ees, kapriissete
pruutide lõpututest nõudmistest ja sellest, kuivõrd ebamugavalt ta end kõige
selle keskel tunneb. Paraku on teada, et anonüümsus on internetis kaheldava
väärtusega mõiste ja ühel hetkel on paratamatu, et üha populaarsemaks muutuv
blogi koos oma tegeliku autoriga päevavalgele kistakse…
„Armastusest sõprade vastu“ on
humoorikas lugu ühe naise lojaalsusest sõpradele ja sellest, millistesse koomiliselt
jaburatesse olukordadesse see teda asetab. Lily loo läbi saab lugeja heita
pilgu ka Ameerika pulmakorraldusse, mis Eesti kommetest mitmeski mõttes erineb.
Pruutneitsina lasub Lilyl kohustus osaleda lõpututes kleidiproovides,
korraldada viis tüdrukute õhtut, reisida pulmas osalemiseks välismaale ja
sealjuures peab ta olema valmis ka kõige selle eest ise maksma. Kuidas mõjub
järjest suurenev kohustuste koorem aga tema ja talle kallite inimeste suhetele?
Lucinda Berry. „Täiuslik laps“
(Rahva Raamat, 2021)
400 lk
Psühholoogiline põnevik „Täiuslik
laps“ jutustab kõhedust tekitava loo abielupaarist, kelle suurim unistus on saada
laps. Paraku on kirurgist Christopher ja meditsiiniõest Hannah aastaid
tagajärjetult püüdnud loomulikul teel lapsevanemateks saada. Mõlemad tunnevad,
et nende muidu täiuslikust elust ja täisväärtuslikuks perekonnaks olemisest on
puudu vaid nende ühine laps. Siis aga tuuakse haiglasse, kus Christopher ja
Hannah töötavad, hüljatuna ringiekslev selgete väärkohtlemise tunnustega laps.
Kogu haiglat šokeerib väikese Janie-nimelise tüdruku juhtum, mille järjest
selguvad õõvastavad üksikasjad toovad päevavalgele, et tüdruku lapsepõlv on
olnud täis julmust. Paratamatult on toimunu jätnud Janiele oma jäljed – olgugi,
et tegu on kuueaastase lapsega, on ta nii vaimselt kui sotsiaalselt oma
arengutasemelt maas.
Ainuke inimene, kellega tüdruk on
võimeline sidet looma, on Christopher, kes lapsesse jäägitult kiindub.
Hoolimata Hannah’ kõhklustest, veenab mees Hannah’t Janiet adopteerima. Värsked
lapsevanemad teavad, et Janie paranemise teekond saab olema pikk ja vaevaline,
kuid nad ei oska arvatagi, kui sügavalt on lapse psüühika tegelikult
kahjustatud. Sellegi poolest ei anna Christopher alla, kuid Hannah, kellel on
keeruline Janiega sidet luua, tunneb üha rohkem, et otsus laps nende juurde
võtta, oli suur viga. Hannah’le tundub, et Janie manipuleerib Christopheriga ja
üritab meelega nende vahele kiilu lüüa. Kui Janie käitumine muutub järjest
hirmutavamaks, mõistab naine, et tema suurimad hirmud on tõeks saamas.
Dr Lucinda Berry on
traumapsühholoog ja lapsepõlvetraumade uurija. Tõsiasi, mis kahtlemata lisab
romaanile usutavust ja muudab lugemiselamuse veelgi kõhedamaks. Berry kasutab
oma töökogemust oma kirjutistes osavalt ära, näidates lugejale inimpsüühika
koledaimaid külgi. Autor paneb lugejat mõtisklema selle üle, mis on kurjus ja
kuidas toime tulla mõttega, et pealtnäha süütu laps võib olla psühhopaat.