Neljapäev, 4. märts 2021

Märtsikuu lugemissoovitus

 












Diana Gabaldon. „Võõramaalane“  I osa 1. raamat (Varrak, 2014)

448 lk


Pärast Teise maailmasõja värsket lõppu, otsustavad sõja tõttu teineteisest pikalt lahus olnud abikaasad Claire ja Frank sõita Šoti mägede vahele teisi mesinädalaid veetma. Ühel päeval satub Claire iidvana kiviringi uudistama, mis ta ootamatult minevikku – 1743. aastasse – paiskab. Mineviku Šotimaa,  kus võib kohtuda nii röövkäike sooritavate, kui ka omavahel vaenutsevate klannidega, pole aga naisterahva jaoks just kõige ohutum paik. Uskumatuna näiva olukorra muudab veelgi keerulisemaks mägismaalane Jamie, kellesse naine armub. Nüüd seisab Claire valiku ees – kas minna tagasi igatsetud abikaasa juurde või kaaluda pöörasena näivat mõtet jääda minevikku? 

Gabaldoni „Võõramaalase“ raamatusari kosutab lugeja vaimu ja hinge mitmekülgselt. Tegu on mahuka raamatusarjaga, lausa niivõrd mahukaga, et Eestis on kõik „Võõramaalase“ osad ilmunud kahe raamatuna, millest igaüks lehekülgede rohkuselt tõelisele raamatukoile rõõmu pakub. Gabaldoni raamatud muudab paeluvaks ilmselge pühendumine oma loomingule. Iga järje ilmumiseks originaalkeeles on kulunud mitu aastat ja seda paljuski raamatute ajaloolise sisu tõttu, mille kohta andmete kogumiseks on autor põhjalikku uurimistööd teinud. Ometi ei ole pidanud fännid pikka ootamist pahaks panema, sest tulemus on ootamist väärt! Gabaldon annab lugejale ülevaate Šotimaa põnevast ajaloost, mille maa rahvas, sarnaselt eestlastelegi, on pidanud taluma võõra võimu rõhumist ja ebaõiglust. Müstilisuse austajatele pakub autor aga ajarännu teemat, mis mõnele lugejale võib pelutavalt mõjuda. Sellegi poolest ei tohiks  ajarännu temaatikast lasta end hirmutada. Kuigi raamatutes on lisaks ajarännule ka muid vihjeid müstikale ja silmale nähtamatule, on see osavalt põimitud ajaloolise kontekstiga ja ei mõju häirivalt. Raamatusarja keskmeks on siiski peategelaste vaheline suur armastus, mis pole ei täiuslik ega ka veatu, kuid trotsib oma ehtsuses kõiki takistusi. Ka armastuse teemat on Gabaldon osanud käsitleda nii, et ka pärast mitmenda osa läbilugemist ei mõju see igava või ettearvatavana.  Kõik eelneva seob vastupandamatuks romaanisarjaks kokku peategelase eneseiroonilised humoristlikud juhtumised ja ütlused, mis oma elulisusega  muidu tõsise võitu süžeele tasakaalustavaks teguriks on.

Raamatute põhjal on valminud ka samanimeline seriaal.

 

„Võõramaalase“ raamatusarja teised osad:

„Võõramaalane“ II raamat

„Kiil merevaigus“ I ja II raamat

„Rändaja“ I ja II raamat

„Sügistrummid“ I ja II raamat

„Leegitsev rist“ I ja II raamat

„Lume ja tuha hingus“ I ja II raamat












Stephenie Meyer. „Keha“ (Pegasus, 2010)

751 lk

 

„Keha“ on populaarse „Videviku“ saaga autori Stephenie Meyeri romaan, mis oma ulmelise, kuid äärmiselt kaasahaarava sisu poolest sobiks neilegi, keda „Videviku“ saaga ehk külmaks jättis. Meyer kirjutas„Keha“ mõeldes eelkõige täisealisele lugejaskonnale, kelle lugemisrepertuaari kuuluvad nii armastusromaanid kui ka ulme sugemetega põnevikud.

Melanie Stryder kuulub väheste allesjäänud mässajate hulka, keda maailma vallutanud tundmatud vaenlased veel enda võimusesse pole võtnud. Inimesed, kelle olendid otsustavad „hõivata“, muutuvad sissetungijate kestadeks – väliselt pole midagi muutunud, kuid kontroll oma mõistuse üle ei kuulu enam neile. Melanie kohtub jooksus olles teise endasuguse põgeniku – Jarediga – kellesse naine armub, kuid siis langeb ootamatult ka Melanie ise vaenlaste küüsi. Noore naise keha uueks omanikuks saab keegi, keda kutsutakse Rändajaks. Keha uue asuka üllatuseks keeldub eelmine asukas oma meeltest lahti ütlemast. Melanie mässumeelsus ja armastus Jaredi vastu ei lase tal haihtuda ja nii hakkavad ka Rändaja mõtted segunema piltidega mehest, keda ta kunagi varem näinud pole, kuid keda sellegi poolest tundub armastavat. Olude sunnil saavad Melaniest ja Rändajast liitlased, leidmaks armastatud mees, kelle elu on ohus.

„Keha“ on romaan, mis hoiab lugejat iga lehekülje vältel põnevil. Kuigi armastusel on raamatus keskne roll, on see pigem edasi viivaks jõuks ning põimituna kokku Melanie ja Rändaja ühiste seikluste ja juhtumiste kirjeldustega, muutub sisu nauditavaks ka neile, keda ainuüksi armastuse teema ei paeluks. Raamatulehti paneb pöörama ka teadmatus lõpptulemuse osas – kuni viimase peatükini ei saa lugeja kindel olla, milline saatus peategelasi ootab. Huvitavalt on kujutatud ka kahe vaenlase, Melanie ja Rändaja, omavahelist suhtlust, mis vaenutsemisest kujuneb järk-järgult ümber aktsepteerimiseks. 













Courtney Summers. „Sadie“ (Rahva Raamat, 2019)

320 lk

 

„Sadie“ on mitmenäoline romaan, mis esmapilgul võib näida tavalise „noortekana“, kuid tegelikkuses on samavõrra huvitav lugemisvara ka täiskasvanutele. Teose peategelaseks on 19-aastane Sadie, kes lapseeast saadik on pidanud taluma rohelt eluvintsutusi. Tüdruku narkarist ja alkohoolikust ema pildilt puudumine on Sadiest teinud oma 13-aastase õe Mattie hooldaja ja ainsa lähedase. Ühel päeval leitakse aga Mattie tapetuna ja koos temaga sureb ka osa Sadiest. Vapra neidu ainsaks edasi elamise põhjuseks saab kinnisidee õe mõrvar üles otsida ja oma käega tappa. Nii kaobki Sadie ühel päeval ootamatult, silme-ees kindel siht Mattie eest kätte maksta.  Mõni aeg pärast Sadie kadumist kuuleb õdede traagilisest loost populaarne raadiosaatejuht West McCray, keda Mattie surm ja Sadie otsus uurimine enda kanda võtta paelub ja nii hakkab ka West kadunud tüdrukut otsima. Alguse saab raadiosari pealkirjaga „Tüdrukud“, mille eesmärgiks on välja selgitada, mis kummagi tüdrukuga tegelikult juhtus ja tuua Sadie tagasi koju enne, kui on hilja. Raamatus jooksevad paralleelselt kaks omavahel seotud lugu, millest üks kirjeldab juba juhtunud sündmustikku Sadie pilgu läbi ja teine, mis on esitatud taskuhäälinguna (podcast) ning milles West McCray on juba mõnda aega kadunud Sadie jälgedel, intervjueerides inimesi, kellega Sadie teel olles kohtus.

„Sadie“ hoiab oma lugejat kuni viimaste lehekülgedeni põnevil ja paneb tublimagi lugeja proovile, et mitte raamatu lõppu ette ära lugeda. Lisaks põnevale süžeele pakub teos siiski ka omaette väljakutset. Käsitletavad teemad – sõltuvus, vägivald, surm ja lastepilastamine – ei ole kergesti seeditavad ja võivad küllaltki rusuvalt mõjuda. Sadiet on tabanud õe surma näol suur tragöödia ja tema teekonnal rulluvad lahti mitmed mälestused ja juhtumised, mis tekitavad õõva ja panevad noore neiu vaprust imetlema ning talle kaasa tundma. Nii ootab lugeja paratamatult, et ka Sadie siiski oma õnne ja hingerahu leiaks, tajudes samal ajal aga, et katkematu armastus õe vastu ja sellest sündinud kinnisidee mõrvar tabada, ei saa hästi lõppeda. Loetu traagilisus paneb janunema millegi helgema järele, kuid vahel toob lugemismaterjal, mis lugeja mugavustsoonist välja kisub,  pigem kasu, pakkudes ka raamatu lõppedes mõtlemisainet.