Novembrikuu lugemissoovitus

 

Jojo Moyes. „Tähtede jagaja“ (Rahva Raamat, 2022)

448 lk

 

Inglanna Alice Wright tunneb, et vanemate pealesurutud ootused lämmatavad teda. On 1930. aastate lõpp ja ühiskonnas on naisterahval kindel roll, millest kinni pidada. Alice ei tunne sellest teadmisest rahulolu ning kui naine tutvub jõuka ameeriklase Bennett Van Cleve’iga usub ta, et elu võib teha kauaigatsetud kannapöörde. Lootustele vastuoksa leiab vastabiellunud Alice ennast Baileyville’i nimelisest linnakesest, kus ta ennast sugugi koduselt ei tunne. Linnaelanikud vaatavad väljastpoolt tulnud naisele kõõrdi, Bennetti isa ei pea oma miniat poja vääriliseks ning Alice’i armastatud abikaasa väldib oma noorikut iga hinna eest. Pettunud, et abielu ja kodumaalt lahkumine ei toonud tema ellu oodatud romantikat ja põnevust, haarab Alice varmalt kinni võimalusest liituda ratsaraamatukoguga.

Raamatukogu eesotsas on kohalike poolt tõrjutud mässumeelne Margery, kes paljude inimeste – iseäranis meeste – meelehärmiks ühiskonnanormidest suurt ei hooli. Alguses on Margery skeptiline peene inglise proua suhtes, kes tema arust vaid igavuse peletamiseks raamatukoguga ühineda soovib. Koos töötades mõistavad naised, et mõlemas on peidus rohkemat, kui esmapilgul paistab. Ratsaraamatukoguga liituvad ka Izzy, Beth ja Sophia ning nii saavad viiest naisest sõbrad, kes ühise eesmärgi nimel on valmis kõigele ja kõigile vapralt vastu astuma. Naised peavad leidma endas julguse oma tõekspidamiste eest seista, sest paraku on neidki, kes ratsaraamatukogu üllast ettevõtmist heaks ei kiida. Kaigaste kodaratesse loopimisse annab tubli panuse ka Alice’i äi, kes ei salli silmaotsaski, et minia on liitunud sellise skandaalse ettevõtmisega.

Mägedes hobustel raamatute laialikandmine nõuab südikatelt naistelt kõva pealehakkamist. Ratsaraamatukogu töö teevad keeruliseks ka kohalikud, kes seavad raamatukogu vajalikkuse kahtluse alla ja selle kestmajäämist õõnestavad. Viisik peab mängu panema oma nutikuse ja veenmisoskuse, et skeptilisi inimesi veenda lugemise ja seejuures raamatukogu olulisuses. Uue hingamise leidnud Alice peab aga ümber mõtestama kõik, mida ta seni sõpruse ja armastuse kohta teadnud on.

Tõestisündinud ainesel põhinev ajalooline romaan pakub südamlikku ja nauditavat lugemiskogemust. Põnevust lisavad ka ootamatud juhtumised, mis loo kangelasi vintsutavad ja neid proovile panevad.

Alex North. „Varjusõber“ (Pegasus, 2021)

336 lk

 

Paul Adams pole üle kahekümne aasta kodulinna külastanud. Kui teistele inimestele seostuvad kodu ja lapsepõlvega ilusad mälestused, tekitab minevikule mõtlemine mehele judinaid. Kui Paul oli teismeline, juhtus midagi niivõrd kohutavat, millest mees täielikult toibuda ei suutnudki. Pauli sõber James tapeti jõhkralt nende kahe klassikaaslase poolt. Üks mõrvaritest saadi kätte, kuid kamba ninameest Charliet ei leitudki üles.

Kui Pauli eakas ema ootamatult haiglasse satub, on mees sunnitud tagasi koju pöörduma. Ema külastades ütleb aga naine midagi sellist, mis Paulis rahutust tekitab – mehe endises kodus peitvat end keegi, kes tema ema jälgis. Ja nüüd tundub see „keegi“ silma peal hoidvat ka Paulil. Kui kunagisele mõrvale sarnasel viisil tapetakse veel keegi, on Paul sunnitu tõdema, et mineviku eest ei saa ennast igavesti peita ning tõe väljaselgitamine võib osutuda elu ja surma küsimuseks. Kas tõesti on Charlie tagasi, et nüüd ka Paul tappa või tegutseb linnakeses kurjategija, kes aastaid tagasi sooritatud mõrva matkib?

2019. aastal ilmus Alex Northi pseudonüümi all kirjutava autori sulest ülimenukas põnevusromaan „Sosinamees“. Sama kaasahaaravalt ja närvekõditavalt kõhedalt mõjub ka „Varjusõber“, mis taas kord paneb lugeja endalt küsima, kust jookseb piir loomuliku ja üleloomuliku vahel. Alex Northi „Varjusõber“ on suurepärane valik neile, kes armastavad tempokaid kananahka ihule toovaid põnevikke.