Jaanuarikuu lugemissoovitus

 

Dinah Jefferies. „Siidikaupmehe tütar“ (Tänapäev, 2018)

408 lk

 

„Siidikaupmehe tütar“  on lugu 18-aastasest segapäritolu Nicole’ist, kes otsib oma kohta elus 1952. aasta Prantsuse Indo-Hiinas. Olles prantslasest siidikaupmehe ja vietnamlannast ema tütar, ei tea Nicole, kuhu päriselt kuulub. End alati läbi ja lõhki prantslannaks pidanud, kuid välimuse poolest vietnamlannast emale sarnanedes, erineb Nicole täielikult oma vanemast õest Sylviest, kelle varjus on tüdruk lapsepõlvest peale elanud. Tüdrukute ema suri Nicole’i sünnitades ja nii tunneb neiu, et nii isa kui õde on ema surmas alati teda süüdistanud. Kui isa teatab, et jätab oma siidiettevõtte Sylvie juhtida, tunneb Nicole ennast lööduna. Just kui lohutusauhinnana jääb tema hoolitseda unarusse jäetud siidipood Hanoi Vietnami kvartalis. Pühendades ennast poe ülestöötamisele mässulistest kihavas piirkonnas, kus inimeste sooviks on kukutada Prantsuse ülemvõim, tabab Nicole ennast üha rohkem küsimas, kas ta kuulub prantslaste või hoopis vietnamlaste sekka. Prantslaste ja vietnamlaste üha teravnevate suhete taustal märkab Nicole esmakordselt koloniaalvalitsuse tegelikku palet ja enda meelehärmiks ka oma perekonna osa selles. Nicole’i tõekspidamised seab kahtluse alla vietnami mässaja Trần, kes oma tulise armastusega kodumaa vastu paratamatult naist paelub. Teisalt on Nicole’i südames ameeriklasest kaupmees Mark, kellest naise kurvastuseks on huvitatud ka Sylvie’i.  

„Siidikaupmehe tütar“ on kaasahaarav lugu noore neiu eneseotsingutest ajal, kui tema armastatud kodumaal käib võitlus, mis ähvardab vankuma lüüa ka tema enda seni kindlana tundunud elu alustalad. Olles prantslannana üles kasvatatud ei ole Nicole valitseva võim õigsuses kunagi  kahelnud, kuid töötades ja elades vietnamlaste keskel, mõistab naine, et tunneb ennast samavõrra – kui mitte enamgi – vietnamlasena. Kuidas selle taustal suhtuda riigis üha enam käärivatesse pingetesse ning kuidas säilitada suhteid perekonnaga, kellega ei tundu enam midagi ühist olevat?

Riley Sager. „Viimased tüdrukud“ (Päikese kirjastus, 2017)

384 lk

 

Quincy Carpenter elab kadestamisväärset elu – tal on ilus kodu, hooliv elukaaslane ja populaarne küpsetusblogi. Seda näiliselt normaalset elu tumestavad aga aastaid tagasi läbielatud kohutavad sündmused, mis lisaks kehalistele jälgedele on jätnud sügavad armid ka naise hinge. Kümne aasta eest sõitis Quincy koos viie sõbraga Männimajakeseks kutsutavasse metsamajja parima sõbranna sünnipäeva tähistama, kuid elusana tuli tagasi vaid Quincy, olles võika tapatalgu ainus ellujääja. See tõsiasi tegi naisest vastu tahtmist Viimaste Tüdrukute „klubi“ liikme. Nii hakkas ajakirjandus kutsuma tüdrukuid, kes on sarnasest tragöödiast eluga pääsenud.

Quincy on alati vihanud, et teda Viimaseks Tüdrukuks nimetatakse. Naise ainus soov on juhtunu unustada ja elada tavalist elu. Nii on ta meedia meelehärmiks hoidunud suhtlemast ka kahe teise Viimase Tüdrukuga, Sami ja Lisaga, kes samuti mõrtsukate käest vaevu eluga pääsesid. Kuid kui Lisa sooritab enesetapu, lööb see Quincyl jalad alt. Ta ei suuda mõista, kuidas sai naine alla anda pärast seda, kui saatust trotsides imekombel mõrvari käest pääses. Minevikuhaavadele raputab soola ka Sami ootamatu väljailmumine. Mässumeelne ja karmikoeline Sam sunnib Quincyt kümne aasta taguseid sündmuseid meenutama. See on aga viimane asi, mida naine teha soovib. Quincy peab endalt küsima, keda ta võib usaldada ja kas Lisa võttis tõesti endalt ise elu.

„Viimased tüdrukud“ krutib heale põnevikule omaselt oskusklikult pinget terve raamatu vältel. Oleviku põimimine Männimajakese sündmustega tekitab lugejas närvikõdi ja kannatamatust teada saada, mis tegelikult juhtus. Just siis, kui tundub, et tegelik süüdlane on teada, rabatakse lugejat ootamatult.

Ditte Wiese. „Ja siis ma upun“ (Päike ja Pilv, 2022)

336 lk

 

18-aastane Josephine on eeskujuks nii oma perele kui sõpradele. Kõik, kes teda tunnevad, teavad, et tüdruk teeb kõike alati läbimõeldult ja lahtisi otsi jätmata. Josephine’il on suurepärased hinded, ta toitub õigesti ja viimaks on tal ka ideaalne poiss-sõber. Josephine’i pere ja sõbrad ei tea aga seda, et ideaalne olemine muutub tüdruku jaoks üha kurnavamaks. Josephine ei tunne elust rõõmu. Näriv ärevustunne – tunne, et kui kõik ei lähe planeeritult, juhtub midagi halba – on tema alatiseks saatjaks. Kõige kokku kukkumist saab ära hoida vaid kirja pandud eluplaani kindel järgimine. Paraku tundub, et mida järjekindlamalt neiu kõike õigesti teha üritab, seda rohkem asjad viltu veavad. Eksimine ja paika pandud plaanist kõrvalekaldumine tekitab Josephine’is tunde, et ta on uppumas. Selle tunnistamine ja abipalumine tähendaks aga läbikukkumist.

Taani kirjaniku Ditte Wiese’i raamat „Ja siis ma upun“ on mõtlemapanev lugu tänapäeva ühiskonna survest olla veatu ja sellest, mida võib sellest survest tekitatud pinge ühe noore, vaevu täiskasvanud, inimesega teha. Ka Eesti meedias saab üha sagedamini lugeda noortest, kes varakult läbi põlevad või endalt elu võtavad, sest nad tunnevad, et ei täida ühiskonna poolt endale seatud ootusi. Noorteromaanile omaselt käsitletakse raamatus noore inimese enesega pahuksis olemise teemat, kuid erinevalt paljudest teistest noortekatest, ei ole antud teose peategelane halvale teele sattuv teismeline. Josephine allakäik saab vastupidiselt hoopis alguse soovist olla kõige parem. Wiese näitab, kuidas soov elus kõike ainult õigesti teha, võib viimaks viia täieliku läbipõlemiseni. Hoolimata käsitletavate teemade keerulisusest ei mõju romaan rusuvalt ja teose lõpp pakub lugejale lootust, et ka kõige hullemas olukorras peitub väljapääs.

„Ja siis ma upun“ on lugemiseks sobilik vanemale koolieale.