Detsembrikuu lugemissoovitus

 

Amy Harmon. „Kus uitavad kadunud“ (Rahva Raamat, 2022)

391 lk

 

On aasta 1835, mil kõigest kahekümneaastane lesknaine Naomi May on koos perekonnaga asunud katsumusi täis teekonnale Ameerika lääneossa, lootes alustada seal uut ja paremat elu. Üheskoos mitmekümnete teiste peredega võetakse jalge alla tuhandeid miile pikk ränkraske rännak, mis oma halastamatu maastiku, äärmuslike ilmaolude ning kasinate elutingimuste põhjustatud haiguste tõttu mitmete teelolijate elutee lõpetab. Selle mitmeid kuid kestva teekonna teevad teeliste jaoks erakordselt ohtlikuks vaenulikud indiaanlased, kellele nende maadel liikuv vankrivoor kergeks sihtmärgiks on. Vankrivoori etteotsa asub teejuhiks indiaani päritolu John Lowry, kes oma hõimust võõrdununa ei tunne ennast omade hulgas ka valgete seas. John on harjunud talle heidetavate kõõrdpilkude ja inimeste umbusuga, kuid mehe teadmised loodusest, loomadest ja indiaanlastest muudavad ta rännulistele hädavajalikuks abimeheks. Salapärane ja omaette hoidev John köidab Naomi tähelepanu ning kesk raskusi tekib nende kahe noore vahel ootamatu side. Seejärel juhtub aga midagi, mis muudab Naomi elu igaveseks ning lahutab ta oma perekonnast ja Johnist. Püüdes leida tagasiteed teineteise juurde peavad Naomi ja John taluma kirjeldamatuid vintsutusi teadmata, kas nad üksteist veel kunagi näevad.

Karen McManus. „Nõod“ (Eesti Raamat, 2022)

348 lk

 

Aastakümneid tagasi katkestas Mildred Story päevapealt suhted kõigi oma lastega, põhjendades tehtud otsust vaid ühe lausega: „Küll te ise teate, mis te tegite.“. Naise otsus öelda oma lastest lahti tekitas pere omavahelistesse suhetesse kuristiku, mis aastateks ületamatuks jäi. Kui aga ühel päeval saabub kiri, milles Mildred kutsub oma lapselapsi, kellega ta kunagi varem kohtunud pole, suveks Gull Cove’i saare kuurorti elama ja töötama, otsustavad Milly, Aubrey ja Jonah vanemad, et sellisest pakkumisest ei tohi mingil juhul keelduda. Mildredi kiri pakub perele lootust, et viimaks on võimalik katkenud suhted taastada. Nõod pole aga nende eest paika pandud suveplaanide üle sugugi vaimustuses. Veel vähem on nad huvitatud suve veetmisest sugulastega, keda vaevu tunnevad. Jõudes saarele on ilmne, et ei vanaemal ega kellelgi teisel polnud noorte saabumisest aimugi. Aja jooksul mõistavad Milly, Aubrey ja Jonah kuivõrd salapärane – ja ka ohtlik – nende perekonna minevik on. Küsimus on, kas Storyde saladuste päevavalgele kiskumine võib ohtu seada ka nende elud?

Karen McManus on tuntust kogunud noortele kirjutatud põnevikega, mis köidavad lugejat esimestest peatükkidest peale ja šhokeerivad ettenägematu lõpplahendusega.

 

Karen McManuse sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Üks meist valetab“

„Üks meist on järgmine“

„Kaks suudavad saladust hoida“

 

Eugene Yelchin. „Geenius laua all: lapsepõlv raudse eesriide taga“ (Pegasus, 2022)

208 lk

 

„Geenius laua all: lapsepõlv raudse eesriide taga“ on läbi huumoriprisma jutustatud mõtlemapanev lugu juudi päritolu autori Eugene Yelchini (Jevgeni Jeltšin) lapsepõlvest Leningradi kommunaalkorteris külma sõja aegsel Venemaal. Minavormis kirjutatatud ja autori illustratsioonidega tihedalt pikitud raamat tutvustab lugejale viieliikmelist perekonda, kuhu kuuluvad Jevgeni, tema palavalt luulet armastav isa, balletiakadeemias töötav ema, vend ja vanaema. Elu raudse eesriidega looritatud maailmas, milles kehtivad omad reeglid, paneb Jevgenit mõtisklema oma perekonnast ja oma koha üle selles. Et seda elu hiiglasuurt piltmõistatust paremini kokku panna, võtab poiss appi joonistamise. Töövahendiks näpatud pliiatsijupp ja „lõuendiks“ vanaema männipuust lauapalaadi alumine külg, mille Jevgeni täidab erinevate piltidega.

Olgugi, et „Geenius laua all“ on liigitatud lasteraamatuks, tuleb arvesse võtta, et tänapäeva lastele võib kirjutatu sisu ja tõeline mõte esialgu tabamatuks jääda. Seetõttu on hea, kui lapsel on lugemise ajal või pärast seda võimalik täiskasvanule loetu kohta küsimusi esitada ja selle üle arutleda. Sellegi poolest pakub antud teos lisaks toredale lugemiselamusele teadmisi ühest ajaloo perioodist, millega ka eestlased seotud olid ja mida siiani sageli meenutatakse. Jevgeni lapsepõlvemälestused- ja seigad võivad nooremale lugejale kahtlemata veidrad ja kohati ehk koguni absurdsetena tunduda, kuid nõukogude ajal elanud inimestele pakub „Geenius laua all“ kindlasti samastumis- ja meenutamisvõimalust.