Amy Harmon. „Kus uitavad kadunud“ (Rahva Raamat,
2022)
391 lk
On aasta 1835, mil kõigest
kahekümneaastane lesknaine Naomi May on koos perekonnaga asunud katsumusi täis
teekonnale Ameerika lääneossa, lootes alustada seal uut ja paremat elu.
Üheskoos mitmekümnete teiste peredega võetakse jalge alla tuhandeid miile pikk
ränkraske rännak, mis oma halastamatu maastiku, äärmuslike ilmaolude ning
kasinate elutingimuste põhjustatud haiguste tõttu mitmete teelolijate elutee
lõpetab. Selle mitmeid kuid kestva teekonna teevad teeliste jaoks erakordselt
ohtlikuks vaenulikud indiaanlased, kellele nende maadel liikuv vankrivoor
kergeks sihtmärgiks on. Vankrivoori etteotsa asub teejuhiks indiaani päritolu
John Lowry, kes oma hõimust võõrdununa ei tunne ennast omade hulgas ka valgete
seas. John on harjunud talle heidetavate kõõrdpilkude ja inimeste umbusuga,
kuid mehe teadmised loodusest, loomadest ja indiaanlastest muudavad ta
rännulistele hädavajalikuks abimeheks. Salapärane ja omaette hoidev John köidab
Naomi tähelepanu ning kesk raskusi tekib nende kahe noore vahel ootamatu side. Seejärel
juhtub aga midagi, mis muudab Naomi elu igaveseks ning lahutab ta oma perekonnast
ja Johnist. Püüdes leida tagasiteed teineteise juurde peavad Naomi ja John taluma
kirjeldamatuid vintsutusi teadmata, kas nad üksteist veel kunagi näevad.
Karen McManus. „Nõod“ (Eesti Raamat, 2022)
348 lk
Aastakümneid tagasi katkestas Mildred
Story päevapealt suhted kõigi oma lastega, põhjendades tehtud otsust vaid ühe
lausega: „Küll te ise teate, mis te tegite.“. Naise otsus öelda oma lastest
lahti tekitas pere omavahelistesse suhetesse kuristiku, mis aastateks
ületamatuks jäi. Kui aga ühel päeval saabub kiri, milles Mildred kutsub oma
lapselapsi, kellega ta kunagi varem kohtunud pole, suveks Gull Cove’i saare
kuurorti elama ja töötama, otsustavad Milly, Aubrey ja Jonah vanemad, et sellisest pakkumisest ei tohi mingil juhul keelduda. Mildredi kiri
pakub perele lootust, et viimaks on võimalik katkenud suhted taastada. Nõod
pole aga nende eest paika pandud suveplaanide üle sugugi vaimustuses. Veel
vähem on nad huvitatud suve veetmisest sugulastega, keda vaevu tunnevad. Jõudes
saarele on ilmne, et ei vanaemal ega kellelgi teisel polnud noorte saabumisest
aimugi. Aja jooksul mõistavad Milly, Aubrey ja Jonah kuivõrd salapärane – ja ka
ohtlik – nende perekonna minevik on. Küsimus on, kas Storyde saladuste
päevavalgele kiskumine võib ohtu seada ka nende elud?
Karen McManus on tuntust kogunud
noortele kirjutatud põnevikega, mis köidavad lugejat esimestest peatükkidest
peale ja šhokeerivad ettenägematu lõpplahendusega.
Karen McManuse sulest on eesti keeles ilmunud veel:
„Üks meist valetab“
„Üks meist on järgmine“
„Kaks suudavad saladust hoida“
Eugene Yelchin. „Geenius laua all: lapsepõlv raudse
eesriide taga“ (Pegasus, 2022)
208 lk
„Geenius laua all: lapsepõlv
raudse eesriide taga“ on läbi huumoriprisma jutustatud mõtlemapanev lugu juudi
päritolu autori Eugene Yelchini (Jevgeni Jeltšin) lapsepõlvest Leningradi
kommunaalkorteris külma sõja aegsel Venemaal. Minavormis kirjutatatud ja autori
illustratsioonidega tihedalt pikitud raamat tutvustab lugejale viieliikmelist
perekonda, kuhu kuuluvad Jevgeni, tema palavalt luulet armastav isa,
balletiakadeemias töötav ema, vend ja vanaema. Elu raudse eesriidega looritatud
maailmas, milles kehtivad omad reeglid, paneb Jevgenit mõtisklema oma perekonnast
ja oma koha üle selles. Et seda elu hiiglasuurt piltmõistatust paremini kokku
panna, võtab poiss appi joonistamise. Töövahendiks näpatud pliiatsijupp ja „lõuendiks“
vanaema männipuust lauapalaadi alumine külg, mille Jevgeni täidab erinevate
piltidega.
Olgugi, et „Geenius laua all“ on
liigitatud lasteraamatuks, tuleb arvesse võtta, et tänapäeva lastele võib kirjutatu
sisu ja tõeline mõte esialgu tabamatuks jääda. Seetõttu on hea, kui lapsel on
lugemise ajal või pärast seda võimalik täiskasvanule loetu kohta küsimusi esitada
ja selle üle arutleda. Sellegi poolest pakub antud teos lisaks toredale
lugemiselamusele teadmisi ühest ajaloo perioodist, millega ka eestlased seotud olid ja mida siiani sageli meenutatakse. Jevgeni
lapsepõlvemälestused- ja seigad võivad nooremale lugejale kahtlemata veidrad ja
kohati ehk koguni absurdsetena tunduda, kuid nõukogude ajal elanud inimestele
pakub „Geenius laua all“ kindlasti samastumis- ja meenutamisvõimalust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar