Jojo Moyes. „Tähtede jagaja“ (Rahva Raamat, 2022)
448 lk
Inglanna Alice Wright tunneb,
et vanemate pealesurutud ootused lämmatavad teda. On 1930. aastate lõpp ja ühiskonnas
on naisterahval kindel roll, millest kinni pidada. Alice ei tunne sellest
teadmisest rahulolu ning kui naine tutvub jõuka ameeriklase Bennett Van Cleve’iga usub
ta, et elu võib teha kauaigatsetud kannapöörde. Lootustele vastuoksa leiab
vastabiellunud Alice ennast Baileyville’i nimelisest linnakesest, kus ta ennast
sugugi koduselt ei tunne. Linnaelanikud vaatavad väljastpoolt tulnud naisele
kõõrdi, Bennetti isa ei pea oma miniat poja vääriliseks ning Alice’i armastatud
abikaasa väldib oma noorikut iga hinna eest. Pettunud, et abielu ja kodumaalt
lahkumine ei toonud tema ellu oodatud romantikat ja põnevust, haarab Alice
varmalt kinni võimalusest liituda ratsaraamatukoguga.
Raamatukogu eesotsas on kohalike
poolt tõrjutud mässumeelne Margery, kes paljude inimeste – iseäranis meeste –
meelehärmiks ühiskonnanormidest suurt ei hooli. Alguses on Margery skeptiline
peene inglise proua suhtes, kes tema arust vaid igavuse peletamiseks
raamatukoguga ühineda soovib. Koos töötades mõistavad naised, et mõlemas on
peidus rohkemat, kui esmapilgul paistab. Ratsaraamatukoguga liituvad ka Izzy,
Beth ja Sophia ning nii saavad viiest naisest sõbrad, kes ühise eesmärgi nimel
on valmis kõigele ja kõigile vapralt vastu astuma. Naised peavad leidma endas julguse
oma tõekspidamiste eest seista, sest paraku on neidki, kes ratsaraamatukogu
üllast ettevõtmist heaks ei kiida. Kaigaste kodaratesse loopimisse annab tubli
panuse ka Alice’i äi, kes ei salli silmaotsaski, et minia on liitunud sellise
skandaalse ettevõtmisega.
Mägedes hobustel raamatute
laialikandmine nõuab südikatelt naistelt kõva pealehakkamist. Ratsaraamatukogu
töö teevad keeruliseks ka kohalikud, kes seavad raamatukogu vajalikkuse
kahtluse alla ja selle kestmajäämist õõnestavad. Viisik peab mängu panema oma
nutikuse ja veenmisoskuse, et skeptilisi inimesi veenda lugemise ja seejuures
raamatukogu olulisuses. Uue hingamise leidnud Alice peab aga ümber mõtestama
kõik, mida ta seni sõpruse ja armastuse kohta teadnud on.
Tõestisündinud ainesel põhinev
ajalooline romaan pakub südamlikku ja nauditavat lugemiskogemust. Põnevust
lisavad ka ootamatud juhtumised, mis loo kangelasi vintsutavad ja neid proovile
panevad.
Alex North. „Varjusõber“ (Pegasus,
2021)
336 lk
Paul Adams pole üle kahekümne
aasta kodulinna külastanud. Kui teistele inimestele seostuvad kodu ja
lapsepõlvega ilusad mälestused, tekitab minevikule mõtlemine mehele judinaid. Kui
Paul oli teismeline, juhtus midagi niivõrd kohutavat, millest mees täielikult
toibuda ei suutnudki. Pauli sõber James tapeti jõhkralt nende kahe
klassikaaslase poolt. Üks mõrvaritest saadi kätte, kuid kamba ninameest
Charliet ei leitudki üles.
Kui Pauli eakas ema ootamatult
haiglasse satub, on mees sunnitud tagasi koju pöörduma. Ema külastades ütleb
aga naine midagi sellist, mis Paulis rahutust tekitab – mehe endises kodus peitvat
end keegi, kes tema ema jälgis. Ja nüüd tundub see „keegi“ silma peal hoidvat
ka Paulil. Kui kunagisele mõrvale sarnasel viisil tapetakse veel keegi, on Paul
sunnitu tõdema, et mineviku eest ei saa ennast igavesti peita ning tõe
väljaselgitamine võib osutuda elu ja surma küsimuseks. Kas tõesti on Charlie
tagasi, et nüüd ka Paul tappa või tegutseb linnakeses kurjategija, kes aastaid
tagasi sooritatud mõrva matkib?
2019. aastal ilmus Alex Northi
pseudonüümi all kirjutava autori sulest ülimenukas põnevusromaan „Sosinamees“.
Sama kaasahaaravalt ja närvekõditavalt kõhedalt mõjub ka „Varjusõber“, mis taas
kord paneb lugeja endalt küsima, kust jookseb piir loomuliku ja üleloomuliku
vahel. Alex Northi „Varjusõber“ on suurepärane valik neile, kes armastavad
tempokaid kananahka ihule toovaid põnevikke.
