Septembrikuu lugemissoovitus

 

Lauren Chater. „Pitsikuduja“ (Ühinenud Ajakirjad, 2018)

400 lk

Juba ainuüksi Lauren Chateri „Pitsikuduja“ esikaas paelub lugeja tähelepanu. Olgu põhjuseks kasvõi tõsiasi, et kaanel olev autori nimi ei kuulu eestlasele, vaid hoopis austraallannale, kelle elu ega juured pole kuidagi Eestiga seotud. Huvitõstvalt mõjub ka kaanepilt, millel on kujutatud Haapsalu salli kandvat noort kaunist neidu.

Eestlaste valusast ajaloost jutustav „Pitsikuduja“ on Chateri debüütromaan, mille naine otsustas kirjutada, kui leidis raamatukogus tööl olles raamatu Haapsalu sallidest. Sellest tärkas huvi Eesti vastu ning seda sel määral, et naine asus põhjalikult riigi ja selle ajaloo kohta infot otsima. Chaterit lummas Eesti ajalugu ja kombestik. Iseäranis paelusid teda kaunite Haapsalu sallide ajalugu ja nendega seotud pärimus. Naise sõnul hämmastas teda, et üks riik on üle elanud mitu okupatsiooni, aga suutnud siiski oma traditsioone alal hoida. Nii otsustas ta kirjutada ajaloolise romaani, mille tegevustik toimub Eestis ja eestlastega.

„Pitsikuduja“ sündmustik leiab aset 1941. aastal, kui Punaarmee terror Eestit halastamatult laastab. Teose üheks peategelaseks on oma kodumaad palavalt armastav Katarina. Ühe võitlusviisina vihatud vaenlase vastu näeb neiu armastatud vanaema pärandi elushoidmist Haapsalu sallide kudumise näol, mille kaunid ja keerukad mustrid annavad edasi esivanemate lugusid. Samal ajal elab Moskvas teine noor naine Lydia, kelle elus on just kui kõik olemas olnud, kuid kes tunneb ennast oma kuldpuuris äärmiselt üksikuna. Naise Eestist pärit ema on surnud ja teda on neiule meenutama jäänud kaunis pitssall. Traagilised eluseigad viivad kokku kaks naist, keda ühendab unistus helgemast tulevikust.

Ootamatute süžeepööretega „Pitsikuduja“  räägib loo kahe erineva taustaga naise võitlusest elu, vabaduse ja armastuse nimel eestlastele niivõrd olulisel ja valusal ajaperioodil.

Riley Sager. „Enne pimedat koju“ (Rahva Raamat, 2022)

448 lk

Maggie Holt oli kõigest väike tüdruk, kui tema vanemad kolisid suursugusesse Victoria-aegsesse häärberisse nimega Baneberry Hall. Paljutõotava uue elu algus sai aga ootamatu lõpu, kui kõigest kolm nädalat pärast sissekolimist põgenes perekond keset ööd majast, otsustades sinna enam iial tagasi pöörduda. Pereisa Ewan kirjutab nendega juhtunust raamatu pealkirjaga „Õuduste maja“, mis tänu oma šokeerivale sisule koheselt müügirekordeid lööb.

Nüüdseks naiseks sirgunud Maggie vihkab raamatu tekitatud tuntust, mis kunagi tema pere lõhki ajas. Naine ei mõista, miks pidi isa kirjutama valesid täis raamatu, mis nende kõigi – kuid iseäranis Maggie – elu ära rikkus. Sest millest muust Ewan kirjutab, kui väljamõeldistest, väites, et häärberist põgenemise põhjuseks olid neid terroriseerinud endiste majaelanike vaimud. Maggie on tüdinenud inimeste küsimustest majas juhtunu kohta. Kuidas neile vastata, kui ta ei mäleta isegi, mis täpselt juhtus? Viha isa suhtes on süvendanud seegi, et neiul on olnud keelatud tolle saatusliku öö kohta küsimusi esitada.

Pärast isa surma avaneb Maggiel võimalus tõde välja selgitada. Naine otsustab päranduseks saadud häärberi müügikorda seada. Viibides taas Baneberry Hallis on Maggie sunnitud kaaluma võimalust, et ehk on isa kirjutatud raamatus rohkem tõde kui väljamõeldist, sest olgu kuidas on, keegi – või miski – ei taha sugugi, et ta majas viibiks.

„Enne pimedat koju“ pakub ohtralt närvikõdi ja üllatab lugejat ootamatu lõpplahendusega. Julgematele lugejatele on raamat suurepärane lugemispala just enne magamaminekut!

Aimée Beekman. „Sõnni Siim“ (Eesti Raamat, 1970)

90 lk

Aimée Beekmani „Sõnni Siimu“ tiitellehele on kirjutatud: romaan lastele ja teistele. Ja seda see tõepoolest ka on – teos naerutab oma toredas jaburuses ka täiskasvanuid, mistõttu on see aegumatu lugu vahva lugemisvara ka täiskasvanule, kes seda lapsele ette loeb.

„Sõnni Siim“ jutustab loo rändurist mehemürakast, kel vägilase kasv ja jõud, kuid kes paraku pole kõige taibukam. Seetõttu ei kuku Siimul heast tahtest ajendatud ettevõtmised alati kõige paremini välja – ei mõtle ju mees, et lisaks rammule nõuavad mõned olukorrad ka nutikust. Sõnni Siimu tegelaskuju meenutab puhuti parodeeritud Kalevipoega, kelle „kangelasteod“ ja kentsakad juhtumised lugejat lõbustavad. Raamatu viisteist peatükki jutustavad Siimu erinevatest ettevõtmistest ja olukordadest, kuhu need ettevõtmised Siimu ootamatult asetavad. Nii saab lugeda, kuidas rammumehe seiklused viivad teda huvitava nimega Suvalinna, seejärel tsirkusesse tööle ja lõpuks, koju tagasi pöördudes, ka kosja!