Veebruarikuu lugemissoovitus

 

Catherine Miller. „99 päeva koos sinuga“ (Ersen, 2021)

264 lk

 

Emma kulgeb läbi elu ilma suuremate ootuste ja eesmärkideta. Kuidas saakski Emma elada nagu teised temavanused, kui naist ootab kodus raskelt haige ema, kelle ainsaks hooldajaks ja toeks on tema tütar. Nii pakuvad Emmale igapäevamuredest tröösti vaid tema lemmikraamatute poolt pakutav maailm. Hirmule emast ilmajäämise ees lisandub ka mure Emma enda tervise pärast, kui naine märkab, et tema rinnaga pole kõik korras.

Nathan on oma ellusuhtumise poolest Emma vastand. Näinud terve elu ühte ja sama unenägu sellest, kuidas ta 27-aastasena sureb, on Nathan võtnud iga päeva oma elus kui viimast. Noor mees on iga hetke võtnud kui midagi haruldast ja tähistamist väärivat, mis on ka põhjuseks, miks Nathan langevarjuhüpete instruktorina töötab. Jõudnud viimaks 27. eluaastani usub mees, et see eluaasta jääb talle ka viimaseks. Seda teadmist näib kinnitavat ka tõsiasi, et Nathan avastab oma ülakehalt veidra ja valuliku muhu.

Ühine mure ja hirm toovad Nathani ja Emma kokku haigla ooteruumis. Ootamatult leiavad noored oma elu kõige raskemal ajal toe ja ka armastuse just teineteise näol. Kuna Nathan ja Emma tunnevad, et hüvastijätt võib tulla rutem, kui nad oodata oskavad, annavad noored lubaduse, et ei raiska enam ühtegi tundi oma lõppeda ähvardavatest eludest. Kuid kuidas leppida sellega, et ka vastselt leitud armastus võib lõppeda veel enne, kui on alatagi saanud?

Louise Jensen. „Kingitus“ (Ersen, 2018)

336 lk

 

Jenna on kahekümnendates eluaastates naine, kes pool aastat tagasi elas üle südamesiirdamise. Hoolimata sellest, et varasemalt ei saanud Jenna oma südame peale loota ja pidi elama oma elu hirmus, et see järsult lõppeb, ei paku uus süda oodatud kindlus- ja rahutunnet. Ikka ja jälle rändavad naise mõtted oma elupäästjale – doonorile, kelle surma tõttu tuksub nüüd Jenna rinnus uus süda.

Jenna lõputu tänutunne oma doonori Callie ja tema perekonna ees paneb naist tahtma Callie lähedastega lähemalt tuttavaks saada. Eirates kõigi nõuandeid doonori perekonnaga  mitte ühendust võtta, mässib Jenna ennast üha tugevamalt saladustesse, mille avalikuks tulekut selle pere liikmed ei pruugi sugugi tahta. Ka Callie surma üle laotub veider saladuseloor. Kuigi naise vanemad on tütre surma tõttu sügavas leinas, tundub, et see pealtnäha ideaalne perekond varjab midagi olulist. Üha enam tundub Jennale, et kõigil Callie ellu kuulnud inimestel oli midagi varjata. Kas saab siis selleski kindel olla, et Callie surmani viinud õnnetus oli tõepoolest õnnetusjuhtum?

Louise Jenseni „Kingitus“ on üks mitmest autori põnevusromaanidest, mis eesti keelde tõlgitud. Jensen oskab lugejat kuni raamatu lõpuni pinevil hoida ja  tagada, et tõeni liialt vara ei jõutaks. 

Louise Jenseni sulest on eesti keeles ilmunud veel:

"Kaksikõde"

"Surrogaatema"

"Kohting"

Marilyn Jurman. „Mul hakkasid päevad“ (Lyynik, 2021)

192 lk

 

Marilyn Jurmani esikromaan „Mul hakkasid päevad“ on lugu noortest ja mõeldud kõnetama noori teemadel, millest mõned on delikaatsemad kui teised. Kuigi tegu on väljamõeldisega, on raamatu kirjutamisel inspiratsiooniks olnud noortega päriselt juhtunud olukorrad ja sündmused. Ka raamatu veidi ehk ootamatult mõjuv pealkiri on seotud Marilyni enda teismelisena peetud päevikuga, kus 14-aastane tütarlaps kirjutas esmakordselt alanud päevadest, mis on iga tüdruku jaoks üheks elu väga oluliseks verstapostiks.

Lugedes oma teismeea päevikut mõistis Marilyn unustatud tõde, et noori ei tohiks alahinnata ja nende tundemaailma naeruvääristada. Raamatu eesmärgiks on kinnitada noortele lugejatele, et nad pole oma tunnetega ja probleemidega üksi. Jurman julgustab noori kõnelema erinevatel keerulistel teemadel nagu näiteks seksuaalne ärakasutamine, söömishäired, suhted vanematega jpm. Raamatu peatükkide vahele on pikitud ka luuletused, mis on autori enda noorpõlve päevikust maha kirjutatud ja seostuvad hästi teose sündmustega.

„Mul hakkasid päevad“ on endas sügavamat tähendust peitev noortekas. Teismeliste argieluliste kes-kellele-meeldib probleemide seas on oskuslikult sisse toodud mitmed olukorrad, millega tänapäeva noored võivad kokku puutuda, kuid millest rääkimist ehk kardetakse. Jurman ei too neid probleeme välja eesmärgiga raamat huvitavamaks muuta, vaid pakub lugejale võimalust samastuda teose tegelastega leidmaks oma häält, et saada julgust oma muredest rääkida. Raamatu alapealkiri #eionei rõhutab  aga „ei“ ütlemise julguse ja oskuse olulisust.

Marilyn Jurman julgustab raamatut lugema ka lapsevanemid, kel endal teismelised kodus kasvamas. „Mul hakkasid päevad“ aitab täiskasvanud lugejal meelde tuletada enda kooliaega ja sündmusi, mis ehk ammu meelest läinud, kuid millel kunagi oli  noore inimese elus suur osakaal. Vaadates tagasi enda teismeeale, on ehk lihtsam mõista ka oma peres kasvavat teismelist.

„Mul hakkasid päevad“ on ära märgitud ka „Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab!“ märgisega.

Raamat ei ole soovitatav alla 14-aastastele.