Jaanuarikuu lugemissoovitus

 

Urve Tinnuri. „Õed“ (Canopus, 2019)

144 lk

 

Tuntud autori Urve Tinnuri „Õed“ on ladusalt kulgev ja kaasahaarav lugemine, kus eesti rahva jaoks keerulist ja valulikku ajalooperioodi  käsitletakse läbi kahe õe elukäigu kirjeldamise.

Romaani algus asetab lugeja inimesi pilgeni täis rongivagunisse, kus kaks õde, Reeni ja Õie, oma vähese varanatukese otsas loksudes lähenevate vene vägede eest Narvast põgenevad. On 1944. aasta kevadtalv ja Eesti, mis sõja-aastate jooksul on kui mängukann jagelevat laste vahel käest-kätte käinud, on langemas taas vene võimu alla. Paratamatusega vastakuti seatud õed on sunnitud koos paljude teistega kodulinnast evakueeruma, et otsida ajutist pelgupaika Virumaa kolkakülas elavalt onult. Kuid ajal, kui rahvas vaevu ots otsaga kokku tuleb, ei oota õdesid onu poolt just soe vastuvõtt ning naised teavad, et tegu on vaid ajutise lahendusega.

„Õed“ on kiirelt arenev ja viimase leheküljeni lugejat kaasakiskuv lugemine. Eesti rahva jaoks olulise ajalooperioodi kirjeldused mõjuvad huvitavalt nii vanemale kui ka nooremale lugejale. Esimese jaoks võib loetu nii mitmeidki mälestusi elustada, nooremaealisel lugejal aitab „Õed“ aga paremini mõista, milliseid eluvintsutusi nende esivanemad on üle elanud. Kuid ometi vajab elu ka siis elamist ja inimsuhted klaarimist, kui maailm on peapeale pööratud. Nii püüavad ka õed leida uues elus oma kohta. Sageli veeretab elu nende teele erinevaid takistusi, mis ka naiste omavahelisi suhteid kõvasti proovile panevad. Keerulistele inimsuhetele heidavad varju ka sõjajärgsed kolhoosiaastad, kus vintsutatud inimesi viimase vindini proovile pannakse.

Tinnuri „Õed“ on eluline romaan, kus lugeja saab jälle kord kinnitust tõsiasjale, et püüdes elada õigesti ja proovides sealjuures ka õnne leida, teevad kõik inimesed paratamatult vigu. Vahel toovad langetatud otsused kaasa traagilisi tagajärgi, kuid elus pole domineerivad ainult mustad ja valged toonid, mistõttu on sageli võimatu otsustada, kellele tegelikult, ja kas üldse, õigus kuulub.

 

„Õed“ järjeraamat:

„Rabasaar“

Alex Michaelides. „Vaikiv patsient“ (Pegasus, 2019)

352 lk

 

„Vaikiv patsient“ on Kreeka-Küprose-Inglise päritolu kirjaniku Alex Michaelidese esikromaan, mis  vaevu ilmuda jõudnuna troonis juba erinevate edetabelite tipus. Ka Eesti lugejad võtsid teose soojalt vastu ja nii mitmedki on romaani raamatupoe lehekülgedel viie tärni vääriliseks hinnanud. Tõepoolest on tegu põnevikuga, mis läbiloetuna seab järgmiste lugemist ootavate põnevusromaanide suhtes lati küllaltki kõrgele, pakkudes heale põnevikule vääriliselt parajas koguses närvikõdi, segadust ja ootusärevust võimaliku lõpptulemuse osas.

Andekas kunstnik Alicia Berenson on oma abikaasa Gabrieliga õnnelikus abielus. Selle tunnistuseks ka raamatu esimesed leheküljed, kus on ära toodud katkend naise päevikust, milles ta nimetab meest oma elu armastuseks. Ühel õhtul aga tulistab Alicia oma armastatud abikaasat viis korda näkku ja ei räägi pärast seda enam sõnagi. Koletu veretöö ja ilmselgete vaimsete probleemide tagajärel satub naine psühhiaatriahaiglasse, kus kuue pikka aasta vältel püüavad erinevad arstid ja terapeudid teda rääkima panna, kuid ebaõnnestunult. Seda päevani, mil psühhoterapeut Theo Faber, kes Alicia loost ja seda ümbritsevast salapärast lummatuna, samas haiglas tööle asub. Theo on veendunud, et just temal õnnestub naine uuesti rääkima saada ja seega tõde tolle saatusliku õhtu kohta välja selgitada. Mida rohkem Theo Aliciaga raviseansse läbi viib ja tema lähedastega vestleb, mõistab mees, et Alicia juhtumi juures on asju, mis omavahel sugugi ei klapi. Kuid kas Theo, kes endagi minevikutaaka endiselt turjal kannab ja selle raskuse all selga sirgena üritab hoida, suudab tõe välja selgitada ilma, et teda ennast Alicia ja temaga juhtunu hullusesse kaasa ei tõmmataks?

„Vaikiva patsiendi“ puhul ei tule karta, et tõde liiga vara ennast paista laseb. Pigem tekib loo edenedes rohkem vastust ootavaid küsimusi. Lahendusele just kui lähemale, kuid siiski põnevust üles kerida aitab ka vaikiva Alicia päevik, mida ta enne oma abikaasa tapmist täitis ja mille sissekannetest saab selgeks, et naise abielus ja suhetes teistega oli varjatud külgi. Küsimusi tekitab ja omal moel häirivalt mõjub ka minategelase Theo kinnisidee mõõtmeid võttev pühendumus Alicia juhtumi uurimisel, mis paneb teda üha rohkem üle piiride astuma ja seeläbi oma enda heaolu õõnestama.

Olles üks viimastel aastatel ilmunud parimaid põnevikke, on antud romaan kahtlemata iga põnevike ja trillerite austaja kohustuslik lugemispala.

 

Alex Michaelidese sulest on eesti keeles ilmunud veel:

„Neidised“

Cath Crowley. „Sõnad sügavas sinises“ (Rahva Raamat, 2019)

320 lk

 

„See on lugu armastusest. See on lugu raamatute armastamisest.“

Cath Crowley „Sõnad sügavas sinises“ on südamlik ja mõtlema panev noorteraamat, mis endas peituvate elutõdede ja kaunite tsitaatidega sobib lugemiseks ka veidi vanemale lugejale. Oma elujaatava ja optimistliku sisuga erineb antud raamat mitmetest teistest noorteromaanidest, mis sageli oma raske sisu poolest võivad rusuvana mõjuda. Ka Crowley teoses on ühe peategelase, Racheli, elus juhtunud midagi, millega ükski noor inimene kokku puutuma ei peaks -  neiu on kaotanud oma venna. Tõsisest temaatikat hoolimata annab „Sõnad sügavas sinises“ lugejale lootust, et ümbritsedes ennast armastatud inimestega, armistuvad viimaks ka kõige sügavamad hingehaavad.

Harjumuspäraste „noortekate“  seast tõstab raamatut esile seegi, et raamatutel ja sõnadel on teoses väga oluline koht. Keskseks sündmuste toimumise kohakski on kasutatud raamatute kauplus, millel nimeks Ulguvate Raamatute pood. Ka romaani kaanepilti ja vahelehti illustreerivad pildid raamatutest. Kuid Ulguvate Raamatute pood pole nagu iga teine – selles poes on Kirjade Kogu ehk raamatupoe osas, kus raamatuid võib lugeda, kuid mitte koju viia. Küll aga võivad kliendid raamatus ringe ümber tõmmata sõnadele või lausetele, mis neid millegi poolest kõnetavad. Kirjade Kogu teeb aga eriliseks see, et külastajad jätavad võõrastele raamatute vahele kirju.

Aastaid tagasi, vahetult enne ärakolimist, tegi seda ka Rachel, kes oli armunud oma parimasse sõpra Henry Jonesi. Vastust neiu oma kirjale aga ei saanudki. Kolm aastat hiljem on Rachel linnas tagasi ja sunnitud töötama samas raamatupoes ei kellegi muu kui Henry kõrval. Racheli elus vahepealse aja jooksul juhtunu on teda aga muutnud ja viimane asi, mida tüdruk soovib, on töötada koos inimesega, kes tema südame murdis. Lihtne pole ka Henryl, kelle vanemad neile kuuluva ja nende koduks oleva raamatupoe maha müüa tahavad. Just töö raamatupoes ja Kirjade Kogu on see, mis aitavad kahel endisel sõbral taas tee teineteise juurde leida.

„Sõnad sügavas sinises“ on pärjatud ka „Hea noorteraamat 2020“ tiitliga.