reede, 7. mai 2021

Maikuu lugemissoovitus

 










Jojo Moyes. „Tüdruk, kes sinust maha jäi“ (Kirjastus Kunst, 2018)

424 lk

 

Menuromaani „Mina enne sind“ autori Jojo Moyesi sulest ilmunud raamat „Tüdruk, kes sinust maha jäi“ on kaasahaarav lugu armastusest ja selle kaotusest. Järjekordselt on Moyesil õnnestunud lugejatele tutvustada armastuse mitmetahulisust, selle keerukust ja sügavust. Kuidas hoida elus armastust ja lootust paremale tulevikule, kui ümbritsev maailm on kokku varisemas ja armastatuga taaskohtumine näib võimatuna? Ja kuidas eluga edasi liikuda, kui see jäi seisma päeval, mil sulle kõige kallim inimene suri?

„Tüdruk, kes sinust maha jäi“ on läbipõimunud mineviku ja oleviku lugu. Romaan algab noore naise Sophie looga kesk Esimest maailmasõda. Sophie elab koos venna, õe ja õelastega vanas külalistemajas sakslaste kätte langenud väikelinnas. Sophie kunstnikust abikaasa Édouard Lefèvre võitleb rindel ja nii on naise ainsaks lohutuseks – ja meenutuseks ennast mitte kaotada – külalistemaja seina kaunistav Édouardi maalitud pilt oma noorest abikaasast. Maal jääb silma ka maja hõivanud komandandile, kelle huvi maalil oleva naise vastu suisa kinnisideeks muutub. Abikaasat kõigest hingest koju tagasi ootav naine on sunnitud oma tõekspidamisi küsimärgi alla seades mõndagi oma elus ümber mõtestama. Riskides nii pere kui ka linnarahva hukkamõistuga, otsustab vapper naine teha ükskõik mida, et komandandi abiga Édouard tagasi koju tuua.

Sajand hiljem ehib Sophie maal Liv Halstoni magamistoa seina. Tundmatu naise portree, mille Livi ootamatult surnud abikaasa talle pulmareisil kinkis, tundub olevat Livi ainus side armastatud mehega. Liv, nagu Sophie’igi, tunneb, et maal annab talle jõudu hakkama saada ka kõige raskemal ajal. Kui aga selgub, et pilt on erakordselt hinnaline ja selle autori sugulased soovivad väidetavalt varastatud maali endale tagasi saada, peab Liv alustama kõrvaltvaatajale arutuna näivat võitlust, et tõde maali ja sellel oleva tüdruku kohta välja selgitada.

„Tüdruk, kes sinust maha jäi“ on huvitav lugemisvara armastusromaanide austajale, kel ei puudu huvi ka ajaloo vastu. Kaasahaarav sündmustik annab lugejale teadmisi ka Esimese maailmasõja ja selle koleduste kohta. Moyes on sõjateemat käsitlenud ebahariliku nurga alt, tuues muuhulgas sisse sõjaaegsete varguste – sealhulgas kunstiteoste varguste – teema, mis näitab, kuidas sõda võib kõige ootamatumal viisil jätta oma pitseri tervete põlvkondade eludele.













Dot Hutchison. „Liblikate aed“ (Pegasus, 2018)

288 lk

Pea igal inimesel on mõni hobi, mis aitab tal igapäevaelu rutiinist vaheldust leida – kes armastab raamatuid lugeda, kes käsitööd teha või hoopiski sportida. Mõne inimese hobiks on aga hoopis millegi kogumine.

Kogumisega tegeleb ka Aednik psühholoogilises põnevikus „Liblikate aed“. Aednikuks kutsutud mees peab kaunist ja muinasjutulist aeda, mis on koduks ka tema uhele Liblikate kollektsioonile. Ainult et tegu pole päris liblikatega. Aednik  kutsub Liblikateks noori röövitud naisi, kellele mees on andnud uue nime ja kelle seljale on tätoveeritud detailirohke tiivapaar meenutamaks päris liblikaid.

Väärastunud psüühikaga Aednik suhtub oma kollektsiooni täie pühendumusega. Ta on loonud Liblikatele imelise aia ja armastab omal moel neist igaüht. Kuid nii nagu liblikate eluiga on lühike, ei saa see pikem olla ka vangistatud tüdrukutel, kes tapetakse – kui nende elu varem oma lõppu ei leia – nende 21-aastaseks saades. Surnud Liblikad aga säilitatakse kollektsiooni tarvis...

Ühel päeval läheb aga midagi valesti ja FBI teeb Aedniku terrorile lõpu. Üks ellujäänutest – eneseteadlik ja kindlameelne Maya – viiakse ülekuulamisele, et selgitada välja kogu tõde Aia ja selle Aedniku kohta. Maya tunnistuse käigus rullub uskumatuna näiv lugu järk-järgult lahti kirjeldades, kuidas Maya Aedniku küüsi langes ja paljastades selle käigus inimloomuse võikamaid küljed. Kuid tüdruku loo edenedes taipavad uurijad, et ellujäänul  endalgi võib olla midagi varjata…

Tegu on omanäolise põnevikuga, mis pakub närvikõdi ja tuletab meelde, et kuigi antud romaani puhul on tegu ilukirjandusliku teosega, eksisteerib Aedniku moodi inimesi ja tema sooritatu jõhkrusele samaväärseid tegusid ka päris elus.











Charlie Mackesy. „Poiss, mutt, rebane ja hobune“ (Rahva Raamat, 2020)

128 lk

 

Charlie Mackesy  raamatut „Poiss, mutt, rebane ja hobune“ on võrreldud A. A. Milne’i ajatu ja palavalt armastatud „Karupoeg Puhhiga“. Nii nagu „Karupoeg Puhh“ on oma vahvusega soojendanud läbi aastate nii laste kui täiskasvanute südameid, teeb seda nüüd ka „Poiss, mutt, rebane ja hobune“. „Karupoeg Puhh“ pole tuntud pelgalt oma lõbusate karakterite ja nendega juhtuvate naljakate juhtumiste poolest, vaid ka endas sügavamat tähendust peitvate kirjaridade poolest. „Karupoeg Puhhi“ on tsiteteeritud kordi ja kordi, sest kuigi pealtnäha lapselikud ja lihtsad, kirjeldavad tegelaste vahelised kahekõned  kaunilt nii elu kui sõpruse olemust, pannes inimese enesegi hinge vaatama.

Charlie Mackesy teos on  „Karupoeg Puhhi“  kõrval üks viimasel ajal tsiteeritumaid lasteraamatuid, mida soovitab lugejatele ka Eesti Lastekirjanduse Keskus. Tegu on südant soojendava looga, mis ei jäta kedagi külmaks. „Poiss, mutt, rebane ja hobune“ jutustab oma loo piltide ja mõne lausega, kuid iga lause – olles kord humoorika alatooniga, kord veidi nukrameelne – kannab endas olulist mõtet sõprusest ja hoolimisest.

Raamatu peategelaseks on uudishimulik väike poiss, kes saab sõbraks maiasmokast mutiga. Ühisel teekonnal kohtutakse ka teiste tegelastega, kes poisi ja mutiga ühinevad. Nendeks on tark ja leebe loomusega hobune ning rebane, kellele elu on haiget teinud ja kes seetõttu on oma loomult ettevaatlik. Värskelt vormunud sõpruskond avastab koos maailma, otsides vastused erinevatele sügavamõttelistele küsimustele ja jõudes koos arusaamisele, et lahkus, sõprus ja armastus on maailmas kõige olulisemad.

Raamatu kaanetekst nimetab teost „oodiks süütusele ja lahkusele“, mida see tõepoolest ka on. Tegu on kahtlemata raamatuga, mida lapsed ja täiskasvanud võiksid koos lugeda ja mis võiks igal inimesel endal kodus olemas olla, et tundes vajadust peadpööritavast elutempost hetkeks hinge tõmmata, oleks võimalus endale meelde tuletada, millel siin maailmas tõeline väärtus on. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar