Neljapäev, 3. detsember 2020

Detsembrikuu lugemissoovitus

 




















Jojo Moyes. „Mina enne sind“ (OÜ Kirjastus Kunst, 2016)

408 lk

 

Louisa Clark, hüüdnimega Lou, on noor naine, kes peab ennast üdini tavaliseks, elus mitte just kuigi palju saavutanud naisterahvaks. Siiski viitab vastupidisele ja annab aimu neiu tegelikust isiksusest Lou silmapaistev ja alati värvikas riietumistiil, mis sisaldab endas kõike alustades smaragdrohelistest satiinkingakestest ja lõpetades vanaisa kardinatest valmistatud minikleidiga. Elades vanematega koos ja olles peres peamine leiva lauale tooja, on äsja tööst ilma jäänud Loul kiire uue töö leidmisega. Nii kandideerib naine õnnetuse tagajärjel kaelast altpoolt halvatud ja igaveseks ratastooli aheldatud Willi hooldajaks. Lou peamine tööülesanne näib esmapilgul üle mõistuse keeruline – neiu peab üdini kibestunud ja elule selja keeranud Willi jälle rõõmsaks muutma ja mehele näitama, et elu on endiselt elamist väärt. Aga kuidas seda teha, kui Will suhtub naisesse vaenulikult ja on endale pähe võtnud, et tahab surra?

Lou, olles pidanud oma perele rahaliselt toeks olema, ei saaks Willist rohkem erineda. Vähe sellest, et mees on jõukas, oli tal enne ratastooli jäämist olemas õnneks just kui kõik vajalik olemas – mainekas töö, aktiivne ja alati seikluseid otsiv eluviis ning kaunis tüdruksõber. Ometi tekib nende kahest täiesti erinevast maailmast pärit noore inimese vahel side. Nii Will kui Lou õpivad teineteist tundma ja taipavad, et mõlemas peitub rohkem, kui pealtnäha paistab. Tärkav sõprus paneb Loud ka enda senisele elule avarama ja kriitilisema pilguga vaatama. Will õpetab naist rohkemat tahtma ja ennast kehtestama, Lou aga õnnestub selles, mis tundus alguses võimatuna – ta näitab mehele, et elu on elamist väärt ka ratastoolis olles. Kas sellest aga piisab selleks, et veenda Willi elamisele mitte käega lööma?

„Mina enne sind“ on südamlik ja kaasahaarav romaan. Raske on mitte Willile kaasa tunda ja soovida kogu hingest, et mehe ja Lou sõprusest ning ka tasapisi tärkavast armastusest jätkuks, et Will endas jälle elutahte üles leiaks. Tegu pole aga sugugi masendava raamatuga, vaid elujaatava ja positiivse teosega, mis paneb ka lugejat ennast mõtlema oma potentsiaali maksimaalsele kasutamisele. Sellele, kui üürike võib elu olla ning et elama peaks siin ja praegu.

„Mina enne sind“ teised osad:

„Pärast sind“

„Ikka mina“












Justin Cronin.
„Teekond“ I raamat (Varrak, 2011)

571 lk

 

Justin Cronini „Teekond“ – mis on viiruskite-triloogia esimeseks osaks – on põnev lugemine nii ulmekirjanduse austajatele, kui ka neile, kel varasemalt sellise žanriga kuigi palju kokkupuuteid pole olnud. Cronini kirjutamisstiil ja põhjalikkus, millega ta oma mahukad romaanid kirja pannud on, võib „Teekonna“ triloogiaga võluda ka neid lugejaid, kes  lihtsalt hindavad hästikirjutatud raamatuid.

„Teekond“ jutustab loo  nihu läinud USA valitsuse militaaruuringute projektist, mis päästab maailmas valla hirmuäratava viiruse. Meile seni teadaolev elu ja ühiskond variseb kokku ja ellu jäävad vaid tugevaimad. Asja ei tee paremaks seegi, et viirus mitte ainult ei nakata üle poole inimkonnast, vaid muudab nakatunud kiskjalikeks viiruskite-nimelisteks koletisteks, kelle ainsaks eesmärgiks vähesed ellujäänud tappa.

Siiski pole maailm täielikult hukule määratud. Vastupidiselt tavapärastele ulmefilmidele- ja raamatutele pole loo kangelaseks mõni vapper naine või mees, vaid maailma päästmine peitub hoopis Amy Harper Bellafonte nimelise kuue-aastase orvu kätes. Amy on üks katsealustest, kelle peal teadlased viirust kõige esimesena katsetasid. Tüdruk erineb aga teistest nakatunutest selle poolest, et temast ei saa koletist, kes oma isiksuse täielikult kaotaks, nagu juhtub teiste nakatunutega. Nii  on ta ainsaks pääsemislootuseks nii ellujäänutele kui ka  ohvritele, kelle häält väike tüdruk oma peas sosistamas kuuleb ja kes kõik tahavad Amyle oma lugu jutustada.

Viiruskite-triloogia pole just lihtne lugemine. Tegelaste rohkus ja ajahüpped, mida triloogia vältel mitmeid kordi ette tuleb, nõuavad keskendumist ja süvenemist. Cronin on iga tegelase üles ehitanud usutavalt ja andnud neile kõigile oma hääle – asjaolu, mis tegelaste rohketes romaanides võib soiku jääda. Olgugi, et raamat on põnevaks lugemisvaraks eelkõige oma ulmelise ja kohati ka õudse süžee poolest, on Cronin olulist rõhku asetanud  ka inimestevahelistele suhetele. Hoolimata sellest, et loo kangelaseks on laps, ei ole tegu kindlasti lastele või isegi noortele mõeldud kirjandusteosega. Triloogia on mõeldud pigem sellisele lugejale, kes oskab sügavuti mõista nii erinevaid inimtüüpe kui ka inimestevahelisi suhteid.

Kuna „Teekonna“ triloogia on lehekülgede arvult üsnagi mahukas, on see Eestis ilmunud kuue raamatuna.  Seega jätkub head lugemist tükiks ajaks!

 Viiruskite-triloogia teised osad:

„Teekond“ II raamat

„Kaksteist“ I raamat

„Kaksteist“ II raamat

„Peeglite linn“ I raamat

„Peeglite linn“ II raamat












Pamela Maran. „Eesti vanaemade lood ja salatarkused“ (Kuldnööbike, 2018)

480 lk

 

„100 vanaema lood sõjast ja armastusest, retseptid ja nipid“. Nii on kirjutatud Pamela Marani koostatud mahuka – nii suuruselt kui ka lehekülgede arvult – raamatu esikaanele selgituseks neile, kes teost esimest korda käes hoiavad. Otsus mahuka projektiga algust teha ja raamat kirjutada sündis Marani enda kaotusest ajendatuna. Kallis „mamma“, nagu Maran oma kadunud vanaemale raamatus hellitavalt viitab, oli ühel hetkel veel olemas, kuid juba järgmisel ootamatult meie seast lahkunud. Peale kaotusvalu ja igatsuse jäi ka kahetsustunne. Kahetsus, et koos armastatud vanaemaga kadusid ka tema mälestused ja tarkused. Jäänud olid vaid mammast mahajäänute mälestused ning kurbus pildistamata piltide ja küsimata jäänud küsimuste üle.

See on raamat vanaemadest, pühendatud samuti vanaemadele, et nende lood ja salatarkused saaksid aega jäädvustatud ja jääksid püsima ka siis, kui neid endid enam pole. Pamela Maran võttis endale ülesandeks külastada aasta jooksul kõiki Eesti maakondi ja seal elavaid vanaemasid. Maran kohtus saja vanaemaga, kelle jutustatud lood – mis kirja panemata paratamatult aja jooksul unustuse hõlma vajuksid – antud raamatu kaante vahele jäädvustas. Lood naistest, kes olid kunagi noored, kes armastasid, kurvastasid ja tihti ka oma elu pärast hirmu tundsid.  Teiste seas räägivad oma lood välgutabamuse saanud vanaema; Leningradi blokaadist põgenenud vanaema; ja ka vanaemad, kes pidid ellujäämise nimel võitlema.

„Eesti vanaemade lood ja salatarkused“ on kahtlemata kaunis austusavaldus kõikidele Eestimaa vanaemadele, kuid seejuures näitab Maran lugejale, et raamatukangelannade näol pole tegu ainult kellegi vanaemadega, vaid eelkõige indiviididega, kes oma pika elu jooksul nii mõndagi läbi on elanud, kuid ka paljugi saavutanud. Sageli võivad inimesed, iseäranis noored, jätta vanainimesed tähelepanuta, pidades neid ehk väheoluliseks ja isegi unustades, et pealtnäha väeti võitu olekust, on ka vanainimene olnud kunagi noor ja elanud ehk seiklusrikkamagi elu, kui ette oskaks kujutada. Ühtlasi on ka ajaloo seisukohalt tegu olulise teosega, sest sisaldab lugusid ajast, mille mäletajaid üha vähemaks jääb.

Saja vanaema lood ei saa puudutamata jätta ühtegi lugejat. Neid kohati uskumatuna näivaid lugusid lugedes tabab raamatu käeshoidja ennast neile võõrastele naistele kaasa elamas ja tundmas. Ehk isegi leiab käsi telefoni, et oma vanaemale helistada küsimaks talt jutustamata jäänud lugude või ainult talle teadaolevate nippide kohta. Kuid võimalik on ka see, et ühel hetkel on  raamat lugejal süles, kuid pilk on kusagile kaugusse suunatud, sest meelde on tulnud vanaema, keda küll enam pole, kuid kes samuti oma lugude ja armastusega lähedasi rõõmustas ja kellelt oleks veel nii palju küsida…

 Sel aastal ilmus Maranilt ka raamat Eesti vanaisadest:

„Eesti vanaisade lood ja salatarkused“

 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar