Oktoobrikuu lugemissoovitus

 

Paula Hawkins. „Vete sügavusse“ (Helios Kirjastus, 2017)

358 lk

Paula Hawkinsi järjekordne põnevik võib raamatu värskelt kätte võtnud lugeja esiti ära ehmatada oma tegelaste rohkuse poolest. Iga peatükk tundub keskenduvat erinevale tegelasele ning nende rollid ja eesmärgid jutustatavas loos võivad jääda esmapilgul segaseks. Siiski saab raamatu edenedes ja müsteeriumi järk-järgulise lahtihargnemisega selgeks, et iga tegelane on oluline, nende jutustatu aitab jõuda lugejal loo ivani.

Raamatu keskseks tegelaseks on aga Jules, kes saab ootamatu teate oma õe väidetavast enesetapust. Loole lisab vürtsi tõsiasi, et Jules ja tema õde Nel pole enam aastaid suhelnud. Jules peab Neli koguni oma vaenlaseks. Raamatusse põimitud Julesi lapsepõlvemeenutused heidavad valgust tema ja õe vahelisele keerulisele suhtele, mis on jätnud valusad ja senini paranemata haavad  ka täiskasvanud Julesi südamesse. Naise viha ei näita raugemise märke ka  õe surmast kuuldes. Siiski pöördub Jules tagasi väikelinna, kuhu vandus enam mitte kunagi tagasi minna.

Linnakest läbib jõgi, mis seal ennast läbi aastate vabasurma viinud naiste tõttu on omandanud kurjakuulutava maine. Selles Drowning Pooli nime kandvas jões on oma lõpu leidnud ka Julesi õde, kellele jõgi oli muutunud suisa kinnisideeks. Julesi – kellele väikelinna tagasipöördumine toob tagasi ammused soovimatud mälestused – ainus soov on võimalikult kiiresti koju tagasi pöörduda. Kuid mida teha Neli teismelise ja küllaltki mässumeelse tütrega? Ja miks tundub Julesile üha rohkem, et õde siiski ei tapnud ennast ise?

„Vete sügavuses“ toimub pinge kerimine tasapisi läbi erinevate tegelaste ja nende lugude jälgimise. Raamatu teises pooles on aga jõutud sündmuste „harjale“ ja järgneb kiire laskumine, mis järjest keriva põnevuse, üllatuslike süžeepöörete ja veelgi üllatavama lõpuga ei valmista Paula Hawkinsi fännidele sugugi pettumust.

Varem eesti keeles ilmunud:

„Tüdruk rongis“

Paullina Simons. „Vaskratsanik. 1. osa: Leningrad“ (Varrak, 2014)

444 lk

Simonsi  „Vaskratsanik“ on romaan, mis paneb lugeja meenutama oma esimest armastust koos kõige selle juurde kuuluva hea ja halvaga. Mis oleks aga ühele armastusromaanide naudisklejale veel paremaks lugemisvaraks kui raamat, mis räägib keelatud armastusest?

Kõik eelnev on tõsi, kuid sellegi poolest pole tegu pelgalt armastusromaaniga. Armastusel on Simonsi kirja pandud loos küll keskne koht, kuid oluline on siiski see, kuidas peavad kahe noore inimese vaevu tärgata jõudnud tunded vastu millelegi nii koledale kui seda on sõda?

„Vaskratsanik“ jutustab loo noorukese Tatjana ja sõdurist Aleksandri armastusest sõjast haaratud Nõukogude Liidus. Juba romaani alguses asetatakse lugeja sündmuste keskele, mida toob endaga kaasa päev, mil Saksamaa tungis kallale Nõukogude Liidule. Just kui saatuse nöögina tutvuvad ka Tatjana ja Aleksander sel samal saatuslikul päeval. Peale sõja saab noortele takistuseks ka Tatjanale kallis vanem õde, kelle südame võitis Aleksander esimesena ja kellele Tatjana ei soovi mingil juhul haiget teha.

Kuigi armastus on romaanis kesksel kohal, pole sõda sinna sisse kirjutatud pelgalt taustalooks. Sõda puudutab kõiki tegelasi ja vormib neid nii, et nad leiaksid eneses jõu sõja poolt jalge alla trambitud maailmas edasi elada. Nii areneb ka Tatjana tegelaskuju raamatu vältel noorest elutundmatust tütarlapsest vapraks naiseks, kellele perekond ja armastus on kõige olulisemad, juhtugu mis tahes.

Romaanile lisab traagilisust ja muudab veelgi kaasahaaravamaks see, et Simons kirjeldab sõjaaegset elu Tatjana kodulinnas blokaadiaegses Leningradis, elu, mis sõja edenedes üha tumedamaid toone võtab. Kui lugeja varasemalt Leningradi blokaadist kuigi palju teadmisi ei oma, annavad „Vaskratsaniku“ esimeses raamatus toimuvad sündmused toimunust ülevaate, mis oma kohutavuses jätab lugeja mõtisklema ka tükiks ajaks pärast raamatu käestpanemist. Kuigi armastuse osa raamatus on väljamõeldis, pole seda siiski Teise maailmasõja asetleidmine ja Leningradi blokaad, mis kustutas nii paljude inimeste eluküünlad.

„Vaskratsaniku“ teised osad:

„Vaskratsanik. Teine raamat: Kuldne uks“

„Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika.“

„Tatjana ja Aleksander. Teine raamat. Püha risti sild.“

James Bowen. „Tänavakass Bob“ (Ajakirjade Kirjastus, 2014)

236 lk

Armsast kaanepildist hoolimata pole sugugi tegu lasteraamatuga, kuid kahtlemata võiksid ja ehk koguni peaksid seda raamatut lugema ka lapsed. Võttes arvesse, et igal aastal leiab aset häirivalt palju loomade väärkohtlemist, mõjuks James Boweni  lugu ehk nii mõnelegi arenevale inimhingele soojalt ja mõtlemapanevalt kinnitades seda, mida kindlasti enamik niigi teavad – loomad on võrratud ja neid tuleb hoida ning armastada!

 „Tänavakass Bob“ on tõestisündinud lugu sellest, kuidas elu viis oma eluga ummikusse jooksnud James Boweni kokku tema elukoha koridoris ruuge kassiga, kellest ootamatult ei saanud mitte ainult mehe parim sõber, vaid ka tema elupäästja.

Tänavamuusikuna elatist teeniv ja narkosõltuvusest paranev James oli harjunud, et ainus, kellele elus loota, on ta ise. Olles oma perekonnast võõrdunud ja vaeveldes narkosõltuvusega, oli Jamesi elu tasapisi üha rohkem viltu vedanud. Sellegi poolest ei lubanud Jamesi – kes ise vaevu ots otsaga kokku tuli – südametunnistus jätta silmnähtavalt abi vajavat tänavakassi abita. Mees võttis kõutsi enda hoole alla ja andis talle nimeks Bob. Nii said Bobist ja Jamesist teineteise elupäästjad. Lahutamatud sõbrad paelusid ka teiste inimeste tähelepanu ning mees ja kass, kellest inimesed muidu tähelepanu pööramata mööda kõndisid, on nüüdseks üle maailma tuntud. „Tänavakass Bobist“ on valminud koguni film ja peagi jõuab kinolinadele ka Boweni teise raamatu ekraniseering.

Jamesi ei päästnud mitte tänu Bobile omandatud tuntus, vaid nendevaheline sügav sõprus, mis pani meest enda ja eelkõige Bobi heaolu eest pingutama. James ei võtnud Bobi kui kodulooma, vaid kui kaaslast, kelle intelligentsusele ja suursugusele mees nii mitmeidki kordi ka raamatus tähelepanu osutab. Leidnud tänu Bobile taas elurõõmu, tundis James, et ainuõige tänu Bobile oleks muuta ta surematuks läbi raamatu, mis nende südamlikke seiklusi kirjeldab.

Kahjuks pole Bobi enam meie seas, kuid James Bowenil on õigus – Bob on surematu läbi tema kirjutatud raamatute ja nende põhjal valminud filmide, mis on pakkunud rõõmu ja andnud lootust paljudele inimestele üle maailma.

 James Boweni sulest on eesti keeles ilmud veel:

„Bobi maailm“

„Kingitus Bobilt“