Paula Hawkins. „Vete sügavusse“ (Helios
Kirjastus, 2017)
358 lk
Paula Hawkinsi järjekordne põnevik võib
raamatu värskelt kätte võtnud lugeja esiti ära ehmatada oma tegelaste rohkuse
poolest. Iga peatükk tundub keskenduvat erinevale tegelasele ning nende rollid
ja eesmärgid jutustatavas loos võivad jääda esmapilgul segaseks. Siiski saab
raamatu edenedes ja müsteeriumi järk-järgulise lahtihargnemisega selgeks, et
iga tegelane on oluline, nende jutustatu aitab jõuda lugejal loo ivani.
Raamatu keskseks tegelaseks on aga Jules, kes
saab ootamatu teate oma õe väidetavast enesetapust. Loole lisab vürtsi tõsiasi,
et Jules ja tema õde Nel pole enam aastaid suhelnud. Jules peab Neli koguni oma
vaenlaseks. Raamatusse põimitud Julesi lapsepõlvemeenutused heidavad valgust
tema ja õe vahelisele keerulisele suhtele, mis on jätnud valusad ja senini
paranemata haavad ka täiskasvanud Julesi
südamesse. Naise viha ei näita raugemise märke ka õe surmast kuuldes. Siiski pöördub Jules
tagasi väikelinna, kuhu vandus enam mitte kunagi tagasi minna.
Linnakest läbib jõgi, mis seal ennast läbi aastate
vabasurma viinud naiste tõttu on omandanud kurjakuulutava maine. Selles Drowning
Pooli nime kandvas jões on oma lõpu leidnud ka Julesi õde, kellele jõgi oli
muutunud suisa kinnisideeks. Julesi – kellele väikelinna tagasipöördumine toob
tagasi ammused soovimatud mälestused – ainus soov on võimalikult kiiresti koju
tagasi pöörduda. Kuid mida teha Neli teismelise ja küllaltki mässumeelse
tütrega? Ja miks tundub Julesile üha rohkem, et õde siiski ei tapnud ennast
ise?
„Vete sügavuses“ toimub pinge kerimine tasapisi
läbi erinevate tegelaste ja nende lugude jälgimise. Raamatu teises pooles on
aga jõutud sündmuste „harjale“ ja järgneb kiire laskumine, mis järjest keriva
põnevuse, üllatuslike süžeepöörete ja veelgi üllatavama lõpuga ei valmista
Paula Hawkinsi fännidele sugugi pettumust.
Varem eesti keeles ilmunud:
„Tüdruk rongis“
Paullina Simons. „Vaskratsanik. 1. osa: Leningrad“ (Varrak, 2014)
444 lk
Simonsi
„Vaskratsanik“ on romaan, mis paneb lugeja meenutama oma esimest
armastust koos kõige selle juurde kuuluva hea ja halvaga. Mis oleks aga ühele
armastusromaanide naudisklejale veel paremaks lugemisvaraks kui raamat, mis
räägib keelatud armastusest?
Kõik eelnev on tõsi, kuid sellegi poolest pole
tegu pelgalt armastusromaaniga. Armastusel on Simonsi kirja pandud loos küll
keskne koht, kuid oluline on siiski see, kuidas peavad kahe noore inimese vaevu
tärgata jõudnud tunded vastu millelegi nii koledale kui seda on sõda?
„Vaskratsanik“ jutustab loo noorukese Tatjana
ja sõdurist Aleksandri armastusest sõjast haaratud Nõukogude Liidus. Juba
romaani alguses asetatakse lugeja sündmuste keskele, mida toob endaga kaasa
päev, mil Saksamaa tungis kallale Nõukogude Liidule. Just kui saatuse nöögina
tutvuvad ka Tatjana ja Aleksander sel samal saatuslikul päeval. Peale sõja saab
noortele takistuseks ka Tatjanale kallis vanem õde, kelle südame võitis
Aleksander esimesena ja kellele Tatjana ei soovi mingil juhul haiget teha.
Kuigi armastus on romaanis kesksel kohal, pole
sõda sinna sisse kirjutatud pelgalt taustalooks. Sõda puudutab kõiki tegelasi
ja vormib neid nii, et nad leiaksid eneses jõu sõja poolt jalge alla trambitud
maailmas edasi elada. Nii areneb ka Tatjana tegelaskuju raamatu vältel noorest
elutundmatust tütarlapsest vapraks naiseks, kellele perekond ja armastus on
kõige olulisemad, juhtugu mis tahes.
Romaanile lisab traagilisust ja muudab veelgi
kaasahaaravamaks see, et Simons kirjeldab sõjaaegset elu Tatjana kodulinnas
blokaadiaegses Leningradis, elu, mis sõja edenedes üha tumedamaid toone võtab.
Kui lugeja varasemalt Leningradi blokaadist kuigi palju teadmisi ei oma,
annavad „Vaskratsaniku“ esimeses raamatus toimuvad sündmused toimunust
ülevaate, mis oma kohutavuses jätab lugeja mõtisklema ka tükiks ajaks pärast
raamatu käestpanemist. Kuigi armastuse osa raamatus on väljamõeldis, pole seda
siiski Teise maailmasõja asetleidmine ja Leningradi blokaad, mis kustutas nii
paljude inimeste eluküünlad.
„Vaskratsaniku“ teised osad:
„Vaskratsanik. Teine raamat: Kuldne uks“
„Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine
Ameerika.“
„Tatjana ja Aleksander. Teine raamat. Püha
risti sild.“
James Bowen. „Tänavakass Bob“ (Ajakirjade Kirjastus, 2014)
236 lk
Armsast kaanepildist hoolimata pole sugugi
tegu lasteraamatuga, kuid kahtlemata võiksid ja ehk koguni peaksid seda
raamatut lugema ka lapsed. Võttes arvesse, et igal aastal leiab aset häirivalt
palju loomade väärkohtlemist, mõjuks James Boweni lugu ehk nii mõnelegi arenevale inimhingele
soojalt ja mõtlemapanevalt kinnitades seda, mida kindlasti enamik niigi teavad
– loomad on võrratud ja neid tuleb hoida ning armastada!
„Tänavakass Bob“ on tõestisündinud lugu
sellest, kuidas elu viis oma eluga ummikusse jooksnud James Boweni kokku tema elukoha
koridoris ruuge kassiga, kellest ootamatult ei saanud mitte ainult mehe parim
sõber, vaid ka tema elupäästja.
Tänavamuusikuna elatist teeniv ja
narkosõltuvusest paranev James oli harjunud, et ainus, kellele elus loota, on ta
ise. Olles oma perekonnast võõrdunud ja vaeveldes narkosõltuvusega, oli Jamesi
elu tasapisi üha rohkem viltu vedanud. Sellegi poolest ei lubanud Jamesi – kes ise
vaevu ots otsaga kokku tuli – südametunnistus jätta silmnähtavalt abi vajavat
tänavakassi abita. Mees võttis kõutsi enda hoole alla ja andis talle nimeks
Bob. Nii said Bobist ja Jamesist teineteise elupäästjad. Lahutamatud sõbrad
paelusid ka teiste inimeste tähelepanu ning mees ja kass, kellest inimesed
muidu tähelepanu pööramata mööda kõndisid, on nüüdseks üle maailma tuntud. „Tänavakass
Bobist“ on valminud koguni film ja peagi jõuab kinolinadele ka Boweni teise
raamatu ekraniseering.
Jamesi ei päästnud mitte tänu Bobile omandatud
tuntus, vaid nendevaheline sügav sõprus, mis pani meest enda ja eelkõige Bobi
heaolu eest pingutama. James ei võtnud Bobi kui kodulooma, vaid kui kaaslast,
kelle intelligentsusele ja suursugusele mees nii mitmeidki kordi ka raamatus
tähelepanu osutab. Leidnud tänu Bobile taas elurõõmu, tundis James, et ainuõige
tänu Bobile oleks muuta ta surematuks läbi raamatu, mis nende südamlikke
seiklusi kirjeldab.
Kahjuks pole Bobi enam meie seas, kuid James
Bowenil on õigus – Bob on surematu läbi tema kirjutatud raamatute ja nende
põhjal valminud filmide, mis on pakkunud rõõmu ja andnud lootust paljudele
inimestele üle maailma.
James Boweni sulest on eesti keeles ilmud veel:
„Bobi maailm“
„Kingitus Bobilt“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar